Külm on!

Hei!

Eelmise postituse lõpetasin sõnadega, et kuumast on siiber. Nüüd võtaks need sõnad tagasi, sest maru külmaks läks.

Üldiselt möödub minu aeg töiselt. Kuna töö on üpriski füüsiline, siis koju jõudes olen päris väsinud. Tavaliselt alustasin päevi 6.30, mis minu jaoks tähendas 5.45 ärkamist. Viimasel nädalal on aga ilmad väga palju jahedamaks läinud – öösiti vaid 6 kraadi vahel sooja ja päeval on maksimum 25 ning päike tõuseb hiljem. Saabumas on Austraalia talv. Seetõttu saame uuest nädalast alustada kella 7st, sest pimedas ei näe juurvilju korjata.

Seekord kirjutan siis kahest viimasest nädalast ja vabandan juba ette ära, et natuke liiga päevakirjeldustena kõik kõlab. See on nii sellepärast, et kirjutan iga päev väikese memo, mis juhtus ja siis hiljem kui blogi kirjutan, katsun meenutada. Siit see tuleb..

Esmaspäeval, 14. märtsil, oli massiivne 13 tunnine tööpäev – hommikul alustasime zucchinidega ja hiljem hakkasin pakkima salatit. Abiks Nick Texasest ja saksa tüdruk Janina. Lõpetasin kell pool 8 õhtul. Tulin koju ja vett ei olnud, sest targad parandasid mingit toru. Õnneks läks parandamisega üsna kähku. Käisin pesus ära ja magama, sest väsimus oli suur.

Teisipäeval oli päev lühike – zucchinid korjata ja pakkida ning 3 tunniga oli tööpäev läbi. Lynda ostis mulle rattale ka tuled ning hunniku patareisid, et ikka näeksin hommikuti tööle sõita. Ülejäänud päeva passisin niisama, üsna igav.. teeksin parema meelega tööd. See on ainuke asi, mis mulle selle töö juures ei meeldi – kunagi ei tea kui pikk tööpäev ees ootab, meil ei ole mingit graafikut.
Kesknädalal pidi olema lühike päev, kuid kui hommikul tööle jõudsin, teatas ameeriklane, et Ben täna tööle ei tule. Õigemini tähendas see seda, et Lynda käskis Ben-il koju jääda. Elekter oli ka terve päeva ära, mis tähendas seda, et pidin Lyndaga laos zucchinisid pakkima uksed lahti, mis omakorda tähendas palavust. Aga polnud üldse hull ja oma tunnid sain ka kätte. Üle 41 sellel nädalal, pole paha. Lynda ütles, et ta parema meelega annab töötunnid mulle kui Ben-ile ja üleüldse hoiab ta mind kui sitta pilpa peal, aga seda heas mõttes. Pakub süüa ja muud eluks vajalikku, kui poes vaja käia, siis viiakse mind poodi, töötunde antakse rohkem ning kõike mis vaja aidatakse/antakse. Toredad on kõik mu vastu. Carol ja Wayne jagavad ka oma sööki minuga ning aitavad/nõustavad koguaeg. Lihtsalt nii heasüdamlikud on inimesed mu ümber. Ükspäev Lyndaga rääkides selgus ka see, et olen erand tema reeglile. Ta ei palka enda juurde inimesi, kellel ei ole autot, aga kuna ta mind nii väga tahtis enda juurde tööle, pidi ta väikese erandi tegema. Aitab ka see, et ma sain nii lähedale elama.

Shed - ehk külmruum ja pakkimisruum, kus põhiline töö käib

Lynda ja Noel-i maja

Üks põld, esiplaanil sibulad, taamal porgandid ja mais

Nick ning istutamist ootav lehtkapsas

Istutasime just lehtkapsa

Istume seal taga ja muudkui küürutame. Päris valusaks jäi selg lõpuks.

 Too päev istutasime 3000 lehtkapsa taime, 200 tilli taime, 200 lehtsalatit ja 200 miskit muud. Õnneks läheb töö kiiresti, lihtsalt füüsiliselt veidi raske.

Sain kolmapäeval oma nädalavahetuse plaanid ka tehtud – kuna olid lihavõtted ja Suur Reede, siis oli mul nädalavahetus + reede vaba ja käisin Pam-i juures. Pam tuli korjas mu juba neljapäeva õhtul üles, sest ta käib nagunii Lynda juures turu jaoks juurvilju võtmas. Nii sai kaks kärbest ühe hoobiga.

Teel ostsin tänutäheks Pam-ile kasti õlut. Õhtu möödus kaart mängides ja niisama jutustades. Reedel aitasin tal aias korda luua. Nimelt on Pam-il nüüd uus vabatahtlik – üks tüdruk Kai jaapanist, kelle ta võttis enda juurde 6ks nädalaks. See ettevõtmine läks vähe näpust, sest see tüdruk on üsna kasutu. Pidi olema kunstnik ja kuna Pam on väga hea kunsnik, siis lootis ta et saavad koos maalida, aga tuleb välja, et Kai on hoopis õmbleja. Kai on meeletult vaikne, arvan et suurt rolli mängib see, et ta inglise keelt ei oska. Peale selle on ta väga-väga aeglane töö tegija, matsutab ja luristab süües, peseb hambaid pool tundi ning lohistab jalgu. Pam ei ole üldse rahul ja nüüd võtab vabatahtlikke 2ks nädalaks, hiljem pikendamise võimalusega. Ikka juhtub. Vabatahtlikega mitte rahul olemise rajal jätkates.. Mäletate Meg-i ja Graeme-t, kelle juures me vabatahtlikud olime? Nemad võtsid pärast meid enda juurde saksaste paari, kellele nad olid juba ammu silma peale pannud ja pidid olema hüpersuper. Läks aga nii, et see paarike sõi neid põhimõtteliselt paljaks. Näiteks õhtusöögi ajal olid enamuse lihast enda taldrikule kühveldanud ja teistele vaid ühe koiva jagamiseks jätnud. Karma, ma ütlen, karma!

Reedel tuli ka Pat külla, ta oli vahepeal lilli korjanud, aga see töö on üsna orjatöö, palka saab ainult 10 dollarit tunnis. Õhtusöögiks tegi Fee suure laua igasugust head kraami ning õhtu lõpetuseks mängisime jälle kaarte.

Laupäev möödus samas rütmis ning pühapäeval läksin Pam-iga tema Bullsbrooki majja, et seal väheke korda luua, sest seda maja tahab ta maha müüa. Helistasin isale ka seal olles, sest SEAL OLI LEVI! Jee! Hea teada, et kõigil hästi läheb. 

Pühapäeva hommikul aitasin Pam-il teha zucchini relish-it ehk suvikõrvitsa hoidis. kirjutasin retsepti ka omale üles, päris maitsev kraam.

Pam-i maja, mida ta müüa tahab.

Elutuba

Kuur, kus praegu elab Pam-i ema.

Esmaspäeval selgus, et ameeriklane Nick jääb meile kauemaks tööle. Tema viisa saab juuni lõpus läbi ja tõenäoliselt jääb ta seniks meile tööle. Ben aga lasti lahti.. nimelt töötas ta päev otsa Lyndaga ja ju siis tal viskas üle see, et Ben nii palju vigu teeb ja lasi ta lahti. Mis seal ikka, saan edasi töötada Nickiga. Nick on juba 30 ning see oli tal viimane võimalus austraalias seljakotirändurina olla. Pealegi saavad ameeriklased töö-ja puhkuseviisa ainult aastaks.
Carolit hammustas või õigem oleks öelda, et nõelas teisipäeva öösel skorpion. See oli tal voodis.. Ja nõelas küünarnuki juurest. Väga valus polevat olnud, sest elukas oli ainult sõrme otsa suurune. Aga MIS MÕTTES MEIL SKORPIONID MAJAS ON??!! See tähendas seda, et kolmapäeval lasti maja paksult mürki täis ja me kõik pidime peaaegu et ära lämbuma. Õnneks oli mõju kohe näha, sest erinevad putukad hakkasid muudkui laest alla pudenema. Kõige suurem mure on sipelgatega.. neid on lihtsalt kõikjal. Õnneks minu tuba on suhteliselt putuka-ja elukavaba.. välja arvatud see intsident hiirega. Hehheee.

Kolmapäeval saime Nickiga kõike esimest korda iseseisvalt teha – salat, zucchinid, kurgid lehtkapsas korjata ja kõik pakkida ka. Saime väga hästi hakkama. Meil tiimitöö sujub väga hästi, seega olen uue töökaaslasega rahul.

Järgmisel päeval sain sõita 100 aastat vana traktoriga, tööks oli postide väljatirimine tomatipõllult. Traktor oli pirtsakas ja suure elukaga pidin teostama täpsussõitmist, aga sain hakkama ja murdsin ainult 3 posti. Tööpäev kestis vaid 4 tundi – tüütu kui päevad erineva pikkusega. Koduteel jooksid üle tee 3 emu – väga suured olid ja hiljem Caroliga vesteldes selgus, et nad võivad ka agressiivsed olla, seega oli hea, et oma distantsi hoidsin. Need elukad olid sama suured kui mina ja kolmega võidelda poleks küll tahtnud. Hiljem istusin elutoas ja järsku kuulsin krõmpsumist, asja uurima minnes, nägin, et meil on hiiglaslik kits maja ees. Kutsusin Wayno ka vaatama, kes looma tagasi oma aeda ajas. Nimelt on meie maja taga aed, kus see kits tegelikult olema pidanuks. Vot sulle loomaaeda!
Reedel Anzac day, mis kohalikele tähendas jälle vaba päeva. Anzac day on mõeldud I maailmasõja veteranide mälestuseks. Meie pidime aga otseloomulikult tööle minema ja kolmekordsest palgast, mida kohalikud saavad võisime ka ainult unistada. Tööks olid.. üllatus, üllatus! Zucchinid! Sain üksi neid puhastada ja pakkida, sest Nick sai Noel-iga porganeid pakkida. Nii mõnus porgandi lõhn oli koguaeg õhus. Sain esimest korda ka tõstukiga sõidetud. Luba selle kasutamiseks on koguaeg olemas, aga me pole julgenud näppida väga. Nüüd on aga asi enam-vähem selge ja jälle üks mänguasi juures.

Arutasime Nickiga, et meil kummalgi pole kunagi olnud sellist tööd, kus peaks nii palju detaile meelde jätma. Toon mõned näited:

Zucchinisid kaubandusketi jaoks pakkides pidi üks alus kaaluma vähemalt 505 grammi. Kohaliku turu jaoks läks aga ühte kasti 30 või 21 zucchinit, olenevalt suurusest. Ühel euroalusel oli 48 kasti.

Lehtkapsast pakkides ei ole aga kaal oluline. Ühte kasti läheb 6 pakendit ja euroalusel on 24 kasti.

Lehtsalatit pakkides peab üks salatitaim kaaluma vähemalt 280 grammi ning kasti läheb 8 salatitaime, euroalusele 24 kasti.

Kastid tuleb kõik ära sildistada. Sildid tuleb panna õigetesse kohtadesse. Näiteks peab ühte tüüpi sildid panema euroalusel paremal pool põlve kõrgusel oleva kasti pikemale küljele.

Selliseid väikseid asju on nii nii palju. Õnneks neid päevast päeva läbi tehes ei ole meeles pidamine väga keeruline ja Nick-iga hoiame üksteise seljatagustel silma peal, et miski tegemata ei jääks või valesti ei teeks.

Elukas, kes sealt paremalt olevast vahest meie aeda sisse puges.

Põhiline mänguasi

Salatitaimed, mis pesemist ja pakkimist ootavad

Nick meie ülikaunist põlle ette panemas.

Neljapäev oli Nick-i sünnipäev, ta sai 31. Lynda kinkis koogi. Mmm.. shokolaadikook!

100 aastane mänguasi

Mammut!

Väike tabel toiduhindadest. Käin tavaliselt kõige odavamas toidupoes Coles või siis Woolworths (mis on minu hinnangul kallim kui Coles, aga samas meile kõige lähedamal). Võimalusel ostan sooduses olevaid tooteid või poe enda tooteid. Umbes nii nagu meil on Selveri enda tooted soodsamad. Nii öelda külapoodides nagu GinGin või Guilderton on kaubad kordades kallimad. Seega on sinna asja vaid äärmises hädas. Kasutan hindade arvutamisel kurssi 1 EUR = 1,45 AUD ehk 1 AUD = 0.65 EUR. Hinnad on ümardatud, aga annavad üldise ülevaate. Kuna riideid või tehnikat pole veel ostmas käinud, siis ei oska nende hindade kohta veel miskit öelda.

Toiduaine	Hind AUD-ides	Hind eurodes
Shokolaad 220g	3	1,95
Külmutatud juurviljad 1kg	3,28	2,15
Pasta 500g	1	0,65
Friikartulid 1kg	3.99	2,6
Sai 650g	1	0,65
Nuudlid 5pakk	2.95	1,9
Pastakaste 500g	2	1,3
Lipton tee 100 pakikest	3,50	2,3
Küpsised 500g	4	2,6
Veiseliha hakkliha 1kg	5	3,25
Kanakoivad 1,1kg	5,37	3,4
Juust 1kg	7,99	5,2
Vaarikamoos 500g	2	1,3
Tomatid 1kg	2,99	1,95
Pähklivõi 780g	5,99	3,9
Piim 3L	3,99	2,6
Riis 1kg	0,99	0,65
Õlu 30*0,33	35	22,8
Tubakas 50g	43	15

See võtab enam-vähem mu elu selle 2 nädala jooksul kokku. Vahepeal mõtlesin sellele ka, et kui palju erinevaid juurikaid ja asju mu kätest nädala jooksul läbi käib. Numbrid tulid päris suured. Näiteks umbes 4000 zucchinit kui me veel Woolworth-i jaoks neid pakkisime. 1200 salatitaime, 3000 lehtkapsast. Kui poisid porgandeid pakkisid, siis ühe korraga pakiti pool tonni ja need on ainult kohalikele väikepoodidele. Päris suured numbrid, pole siis ime et pärast tööd ühtegi juurikat näha ja süüa ei taha.
Nüüd olen koju toonud maisi ja melonit, mida meil ka kasvatatakse. Varsti algab tsitruseliste hooaeg, siis saab kõhu apelsinidest ja mandariinidest täis süüa. 

Selleks korraks kõik!

Tsau!

Gingin pildid

Wayne-i pooleli olev maja. Plaanis on 5 toaline hoone. Sisse kolida plaanib ta sinna aga üksi, sest tütred on juba suured ja naisest lahku mindud.

Wayne loodab aasta lõpuks uude majja sisse kolida

Guilderton - koht, kus jõgi kohtub ookeaniga. Kahjuks pole vee värvide erinevust näha.

Moore river

Zucchinide korjamine - traktor sõidab ise edasi, meie kahekesi käime taga ning korjame zucchinisid.

Ben eelmainitut demonstreerimas.

 Esimesed kolm päeva käisin tööl oma tennistega. Päris rõve oli päev otsa märgade jalanõudega ringi tõmmelda. Mainisin siis oma probleemi Lyndale ja voilaa, päeva lõpuks olid mul jalad uhiuued metallninaga töösaapad. Ja ma ei pidanud nende eest ise maksmagi (vähemalt seni pole raha küsitud). Väärt olid teised lausa 130 dollarit, mis tekitaks minu tagasihoidlikkusse eelarvesse korraliku augu.

Zucchini põld. Kõrval on salatipeenrad ja kurgipeenrad.

 Praegu on erinevate aedviljadega kaetud umbes 2 hektarit maad. Mis tähendab minu jaoks seda, et tööd jagub.

Market City - Rekkad ootasid kauba laadmist. Tahaks ükskord mõne sellise elukaga sõita ka, väga vinged ja võimsad näevad välja.

Salatitaimede istutamine - istud traktori taga kahekesi (traktor sõidab jälle ise), mingi vidin teeb maasse augu ja sina muudkui topid salatitaimi maasse. Töö hakkab seljale, aga samas on palju kiirem ja lihtsam kui ilma masinata istutamine.

Ben ja Noel

Market City - ladu, kuhu läheb meie kaup.

Pakkisime zucchinisid

Zucchinide (suvikõrvitsa) protsess näeb välja järgmine:
Kõigepealt lähed hommikul esimese asjana neid korjama. Vili peab olema teatud suuruses, kui õigesti mäletan, siis vähemalt 13cm pikk. Kahtluse puhul on meil kaasas mõõteriist.Järgmiseks paned selle päeva saagi külmruumi ning alustad tööpindade ettevalmistamist, mis võtab olenevalt olukorrast umbes pool tundi. Kastid tuleb kokku panna, töölaud puhtaks pesta ja desinfitseerida, kaalud ja pakkeseaded valmis panna ning endale põll ette ja käed hoolikalt pesta ja desinfitseerida. Seejärel saad külmruumist zucchinid välja tuua (mõnikord on ette puhastatud, vahel pead aga vilju puhastama hakkama, mis tähendab automaatselt tööaja pikenemist) ja neid kaaluma hakata. Kuna Woolworth-i kaup peab olema kõrgekvaliteediline ning igal alusel peab olema vähemalt 505 grammi, siis võtab kogu protsess päris pikalt aega. Ühe aluse jaoks läheb meil Ben-iga umbes 3 tundi - euroalusel on 48 kasti ning igas kastis on 6 alust pakitud zucchinisid. Tavaliselt peame tegema 2 euroalust päevas ning seda umbes 3-4 korda nädalas.
Zucchinid, mis Woolworths-ile ei kõlba, paneme kastidesse, mis lähevad müügiks väiksematesse poodidesse. Nendes kastides on olenevalt zucchinide suurusest, kas 30 või 21 vilja. 21 siis kui tegemist on eriti suurte elukatega ja need lähevad tavaliselt kokkadele.
Pakkimise lõppedes läheb laadung tagasi külmruumi ja seejärel koristame ja paneme asjad kokku.

Pooleli olev zucchini alus Woolworthsi.

Zucchinid peavad olema puhtad ja ilma vigastusteda. Need on valmis kaalutud ja ootavad kiletamist ja sildistamist.

Mina tavaliselt kaalun ning Ben kiletab ja sildistab ning teeb vahel mulle kontrollkaalumist, sest see on ette nähtud.

Põlle ja juuksevõrguga usin kaaluja.

Minu uus elamine. Koha nimi on Neergabby ning asub Ginginist umbes 20km ning Perthist pooleteise tunni kaugusel.

Elutuba/lounge. Olemas on suur telekas ning DVD mängija, välised kõvakettad ning korralik audio süsteem. Vasakul on papagoi Pretty boy.

Kööginurk.

Maja kõrval on olenevalt hooajale ühes küljes kartulipeenrad või arbuusikasvatus.

Teisel küljel on sidruni-, apelsini-, mandariiniistandus. See hooaeg hakkab umbes kuu aja pärast, siis saan kõhu tsitruselistest täis süüa.

Elutuba teisest küljest.

Minu tuba. Pole ilmselgelt viitsinud veel oma suurt kotti lahti arutada.. Pole väga mõtet ka, sest siin ei ole erilist kostüümivalikut vaja.

Gingin

Esmaspäeval, 31.märtsil, sai Pam meid rohima Lynda juurde. Koht asus u 40km Beermullah-st. Seega sõitsime Patricku autoga tööle ja tagasi. Tööks oli porgandite rohimine. Algus u 6.30 hommikul ja tööd päevas 6 tundi. Palka saime mustalt – 15 dollarit tunnist ja vahe peal oli poole tunnine paus. Tööl polnud väga viga, aga umbes kolmanda päeva õhtuks oli umbrohust juba kopp ees, sest pidime hommikul tööl rohima ja siis õhtul 3 tundi Pam-i juures töötama, et tasa teenida oma seal elamine ja söömine.

Õhtuti istusime ja jutustasime kõik rõõmsalt koos. Mina, Pat ja Indi mängisime tüdrukutega palli ja nii need päevad läksid.
Kurb oli vaadata, kuidas Pam rabeles päevad läbi tööd teha, aga poeg Blayde ja Fee magasid lõunani ja hakkasid end liigutama vaid siis kui Pam-i koju oodata oli. Tihti aga ei juhtunud sedagi ja nii pidi Pam teatud asju ikka ise tegema.. nagu hobuste ja kanade söötmine vms. Katsusin nii palju aidata kui vähegi võimalik, sest Pam tegi meie jaoks nii palju ja nägi vaeva, et meil oleks seal hea ja kõhud täis.

Viimastel õhtutel tõin oma kaardipaki välja ja veetsime aega kaarte mängides – blackjack, pokker, ameerika, potikas – kõik sai proovitud. Asja juurde käis muidugi ka mõni õllepurk.
Kaks nädalat Pam-i juures sai väga kiirelt läbi.. Põhiliselt sai siis rohitud juurviljaaias ning viimastel päevadel ka natuke istutamist.

Neljapäeva õhtul helistas Lynda Pamile ja küsis, kas mind enda juurde tööle saaks. Talle olevat meeldinud see, kuidas ma endale sihte sean ja siis eesmärgi poole püüdlen. Ma küll ei tea, kuidas ta seda nägi ainult sellest, kuidas ma rohisin, aga tööpakkumisele ära ei öelnud. Pam oli küll sebinud nädalavahetuseks teisegi töö meile – lillede korjamine ja kastmissüsteemide korrastamine ning Bullsbrookist saime veel ühe tööpakkumise, kuid otsustasin Lynda kasuks, kuigi see tähedas seda, et pean edasipidi üksi hakkama saama. Ainsaks probleemiks jäi elamise ja auto puudus. Kuna Lynda tahtis mind enda juurde tööle üsna meeleheitlikult, siis leidis ta juba reedeks mulle elamise naabri juures. Käisime reedel pärast rohimise lõpetamist elamist vaatamas. Tegemist siis 5 toaga majaga, kus elavad Carol – 48 aastane üksik naine ning Wayne – Caroli eksmehe vend. Esmamulje tundus okei ning ütlesin, et kõik sobib. Alguses oli jutt, et rendiks maksan 100 daala nädalas, kuid Carol otsustas, et kui ma ise süüa teen, siis küsib vaid 50 daala nädalas. Ja see on VÄGA odav. Hostelites maksavad inimesed umbes 150 dollarit nädala eest ja peavad ise süüa tegema. Seega ülimeeldiv diil, sest mul on täitsa enda tuba.

Selleks et mina Lynda juurde tööle saaksin, pidi ta ühe tüdruku lahti laskma. Mul oli päris kahju kui see asiaat lihtsalt pärast tööpäeva lõppu minema saadeti. Loodan, et ennast sama saatus ei oota. Päris kurb oleks lihtsalt tööpäeva lõppedes teada saada, et jään tööst ilma.

Pidin küll nädalavahetuseks poistega tööle minema, kuid Lynda tahtis mind koheselt tööle, seega alustasin laupäeval, 5. aprillil, tööd orgaanilises farmis – Gingin Organics. Tööks on juurviljade pakkimine, korjamine, rohimine jms. Kasvatatakse suvikõrvitsat, lehtkapsast (on see õige nimetus?), salatitaimi, porgandeid, maisi ja olemas on viljapuud ning veel asju, mida ma lihtsalt hetkel tõlkida ei oska ja nimesid ei mäleta. Ühesõnaga tööd jagub küllaga.. Peamiselt on esimese nädala ülesanneteks olnud suvikõrvitsa korjamine ja pakkimine ning lehtkapsa pakkimine. Tööpäevad on olnud nii 9 tunni pikkused ja uimerdamiseks aega ei ole – koguaeg on kiirus taga. Töötan koos prantslase Ben-iga (Benjamin, 27). Esimesel päeval sain kogemuse suvikõrvitsate pakkimisega. Nüüdseks on asi enam-vähem käpas, kuigi vigu tuleb sisse. Nimelt on probleem selles, et kaup läheb müügiks ühte Austraalia suurimasse kaubandusketti, mis tähendab, et kvaliteet peab olema VÄGA VÄGA hea. See ei anna eriti ruumi vigadele, mis tahest tahtmata sisse tulevad. Esimesel päeval oli tööpäev 10 tundi, sinna sisse mahtus kaks 30 minutilist pausi.
Pühapäev oli vaba, mis andis võimaluse rohkem tutvust teha Caroli ja Wayne-iga. Neist aga hiljem.

Nädala alguses sain hakata pakkima lehtkapsast, mis on kordades lihtsam töö kui suvikõrvitsa pakkimine. Kui aega leian, siis teen ühe postituse kus kirjeldan oma tööülesandeid vähe täpsemalt ja panen pilte ka.

Teisipäeval, 8. aprillil, saadeti Woolworthist (suur kaubanduskett, kuhu meie pakitud suvikõrvitsad ja lehtkapsas läheb) kaup tagasi Market City-sse (suur ladu, kust asju edasi saadetakse). Põhjuseks oli see, et siltidel, mida pakendile paneme, polnud kirjas lause, et see on Austraalia toodang. Kolm sõna – Produce of Australia, põhjustas meile üsna suure tagasilöögi. Seega teisipäeva õhtul tuli Noel (Lynda mees) mind otsima (sest Austraalias ilmselgelt ei ole telefonilevi), et küsida, kas olen nõus Lyndaga öösel kell 3.30 minema Canning Vale-i Market Citysse ning kaubale uued sildid peale panema. Mis seal ikka – olin nõus. Seega ärkasin kell 3 öösel, et sõita poolteist tundi linna, seal 20 minutiga ühel euroalusel sildid ära vahetada, siis poolteist tundi tagasi sõita ja päeva peale veel sama teha ning seekord 3-l alusel sildid vahetada. Nagu kombeks on, siis asjad ei lähe nagu plaanitud.. Saime esimese aluse tehtud ning tulime koju tagasi ja tegime tööd edasi, kuni Lynda ütles, et me siiski ei pea minema uuesti tagasi, sest need 3 alust, mis me ootasime on ära kadunud. Segadust kui palju. Lõunal sain Noel-iga linna minna, et ajada korda oma panga asjad ning osta toit ja interneti jaoks midagi, seni kuni tema lapsed koolist peale võttis. Tagasi tulles läksin uuesti tööle paariks tunniks pakkima. Tegin kokku umbes 10 tunnise päeva ning õhtul öeldi, et ma ei pea järgmisel ööl uuesti öösel tõusma. Okei, läksin koju, puhkasin ja kell 8 õhtul helistas Lynda, et mine nüüd kohe magama, öösel peame ikkagi uuesti silte panema minema. Oijah, mis seal ikka. Seekord läksime kaubikuga, sest pidime väikepoodidesse kauba ka ära viima. Sildistamine läks kiirelt ning saime asuda kauba jagamisele. Lynda tutvustas mind kõigile ning kõik võtsid mind hästi vastu ja olid sõbralikud. Ühe poe eest pidime pool tundi lihtsalt surnuks lööma, sest poe avamiseni oli rohkem kui tund. Pärast kauba jaotamist pidime minema tühje kaste tooma suurde lattu. Siin on tööturvalisese reeglid väga ranged – ladudes liikudes pead koguaeg kandma helkurvesti ja liikuma sulle ette nähtud radu pidi. Kastilaos pidid autost välja tulema ja siis kohe liikuma värava taha ning seal püsima seni kuni forklifti (laaduri) juht sulle selleks märguande andis. Kastid peal, saime koju liikuma hakata. Seekord ei pidanud uuesti tööle minema, sest olime Lyndaga mõlemad üliväsinud pikalt töötamisest ja vara ärkamisest, mis tähendas et sain juba kell pool 11 koju puhkama. Jess!

Reedel alustasin nagu tavaliselt 6.30 hommikul. Ps! Tööl käin ma rattaga. Ühes farmis, mis jääb teel tööle, on 2 rotveilerit ja mis te arvate, keda nad ära süüa tahavad? Eks ikka mind.. Ma pole ammu ennast nii kiiresti liigutanud kui need 2 haukuma hakkasid ja minu poole jooksma. Kaebasin kohe Lyndale ära ja ta lubas midagi ette võtta. Reedel olin ikkagi väsinud ning tööpäev Ben-iga suvikõrvitsaid pakkides ei tahtnud kohe kuidagi edeneda ning lõpuks Lynda ütles, et minge kell pool neli koju, lõpetame pakkimise laupäeva hommikul.

Nii siis täna tegimegi. Lynda tuli hommikul appi pakkima ja avastas mitmeid vigu mida me Ben-iga teinud olime. Päris jama oli kui põhimõtteliselt iga asi, mida me teinud olime oli vale ning selleks et head töörütmi saavutada, pidime oma pakkimisjaamu umbes 5 korda ümber tõstma. Bossiga koos töötamine ei ole kunagi väga tore, koguaeg oli väga pingeline, aga saime hakkama. Päeva lõpus pakkisime veel lehtkapsast, mis võttis õnneks ainult 2 tundi aega, sest Lynda on ülikiire ja kolmekesi läheb see töö väga kiiresti. Seega saime juba pool üks koju. Päris pingeline esimene töönädal on olnud, loodetavasti läheb asi kergemaks kui süsteemid selgemaks saavad. Praegu on informatsiooni minu jaoks nii palju, mida kogu aeg meeles pidada ning rakendada, aga saan hakkama. Ainuke probleem on see, et Ben ei saa vahel inglise keelest hästi aru ning teeb asju valesti või ei tee üldse, mis tähendab automaatselt minu elu raskemaks tegemist või seda, et Lynda tuleb meiega pahandama. Eks oma osa mängib ka suur stress ning töökoormus, mille all bossid kannatavad ja meie kogenematus, sest mina olen nüüdseks seda tööd teinud ainult nädal ja Ben minust nädal rohkem.

Mis siis veel juhtunud on? Poistest – Patrick ja Indrek ei tea ma enam midagi. Mõtlen koguaeg, et helistan, aga päeva lõppedes olen üsna laip ja nii see kõne edasi lükkub. Reede õhtul olin Wayne-le kainekas ja astusime korraks ühelt peolt läbi. Hiljem käisime vaatamas, kuidas Wayne majaehitus edeneb.

Viimased päevad rohides pakkus Pat mul oma autoga sõita. Seega sain esimesed kogemused vasakul pool sõitmisel manuaalkastiga. Ei olnud hullu midagi. Lihtsalt pöördeid sooritades korrutasin endale, et pean vasakule jääma. Wayne autoga automaatkastiga oli kogemus juba olemas ja sõitsin nagu vana kala.

Üldiselt on elu üsna rahulik ja sündmustevaba. Ahjaa.. pühapäeva õhtul oli põnevust kui Carol sai kõne ühelt oma tütrelt, kes hüsteerias talle helistas. Nimelt oli tal mees kallale tulnud. Olukord tuli mulle igatahes väga tuttav ette.. Õnneks ei olnud midagi hullu.

Täna olen rahulikult võtnud. Wayne ja Carol läksid sugulaste juurde kihlumispeole ja mina sain terve maja enda kasutusse. Jee!
Enne kui Carol ära läks ütlesin talle, et mul on toas imelik lõhn. Umbes nagu surnud hiir oleks.. Carol siis kohe astus mul tuppa ja vaatasime voodi taha – tühjus. Carol tõsis mul madratsi üles ja pistis karjuma. Mul oli surnud hiir kahe madratsi vahel! Hehhehee, mina muidugi naersin kõht kõveras tema reaktsiooni üle. Hiljem Carol viskas nalja, et olengi kass (Kat või Cat nagu nad mind siin kutsuvad on tõlkes kass) ja püüdsin hiire kinni nagu kassile kohane. Nojah.. kassid pole mul küll lemmikud aga eks elan üle.

Siis saatis ühel päeval mulle keegi võõralt numbrilt sisuga: „Eestlane?“ Vastasin, et jah, kes küsib ja mispärast ning selgus, et kuulutuselt, mille olin Gingini poe seinale pannud, leidis see inimene mu nime ja numbri ning kuna nimi tundus väga eestipärane, otsustas mulle sõnumi saata. Vinge värk – eestlasi leidub ikka igal pool. Mai kuus on oodata siia kanti veel kolme eestlast, kes hakkavad Caroli alluvuses töötama ehk saan endale mõne tutvuse juurde, sest praegu pole mul siin väga omavanuseid, kellega suhelda.

Täna sain oma esimese payslip-i ehk palgalehe. 36 töötunni (4 tööpäeva) eest sain 626 dollarit. Palka saan siis 20 dollarit tunnis, sellest maksud maha on umbes 17,4 kätte. Kõige hullem pole, aga võiks parem olla. 20 on tavaline taks backpackeritele ja peaks vist olema miinimum. Õnneks mul raha väga ei kulu siin ning loodetavasti saan säästa, sest pean auto ostma endale.. Tööd teen ka üsna hea meelega, sest targemat nagunii teha ei ole ja töötunnid kuluvad alati ära. Palka saan iga nädal.

Jutt sai pikk ja segane aga vähemalt saate väikese ülevaate, kus olen ja millega tegelenud olen viimastel nädalatel. Kuna ostsin endale interneti ruuteri, saan nüüd rohkem inimestega suhelda ja loodetavasti postitan blogisse ka mõne pildi ja tihedamalt kui seni.

Päikest teile! (sest mul on juba üsna siiber sellest kuumast.. iga päev on 35 kraadi kuuma.. Õeeehhh..)