kolmapäev, 29. juuni 2016

Kokkuvõte

Tsau!

Olen nüüd enam-vähem täpselt 3 nädalat Whitsunday regioonis vabatahtlikuna olnud, seega on aeg väike kokkuvõte teha.

Sisestasin Google Mapsi ka seni läbitud marsruudi, et läbitud vahemaadest veidi selgem pilt saada. Kokku olen läbinud kuskil 8500km ja külastanud 3 osariiki - WA, NT ja Queensland. Läbitud on ka 4 kliimatsooni - troopiline, subtroopiline, kõrb ja rohumaa. Hetkel on Austraalias talv, mis tähendab, et mõnes piirkonnas võib temperatuur langeda alla nulli, ülal on aga aastaringselt 30 kraadi ning muutub ainult õhuniiskuse protsent. Praegu olen Whitsunday regioonis, kus veel päris soe - päeval üle 20 kraadi sooja. Järgmistel päevadel aga suundun lõuna poole ja ilm läheb kõvasti jahedamaks. Televiisoris just paar päüeva tagasi näitas, kuidas austraallased lund taga ajasid. Eks näha ole, kuidas läheb.
Talve tõttu jääb ka Tasmaania külastamata ning otsustasin ka Suure Korallrahu vahele jätta.

Üldiselt on väga vaikselt ja rahulikult aeg möödunud. Külastasin Airlie Beach-i, Mackay linna ja Dingo beach-i. Ülejäänud aja oleme lihtsalt oma võõrustaja juures veetnud kaarte ja malet mängides, filme vaadates, basseinis olles või niisama internetis surfates. Üsna ühekülgne ja seepärast ongi isu edasi liikuda. Päris korralik puhkus on olnud. Tööd teeme ainult 3 tundi päevas, mis tähendab, et alustame kell 7.30 ja lõpetame 10.30 või varem.

Võõrustajateks on Mike ja Tanya, vanuseks umbes 60. Mike on algupäraselt Inglismaalt ja Tanya ukrainast. Väga palju nende kohta ei tea, sest hoiavad väga enda ette ja meil on vaba voli teha, mida tahame. Suurelt see pärast, et Mike vist murdis kunagi tööõnnetusena selgroo ja veedab suurema osa päevast voodis telekat vaadates ja Tanya töötab hommikust õhtuni Airlie Beachil asuvates spaades. Ehk siis Mike teeb päevas 3 tundi tööd ja vedeleb ülejäänud päeva niisama ja Tanya teeb vähemalt 10 tunniseid päevi ja arvake nüüd, kes rohkem kurdab?
Igatahes.. tulin siia sest siin olid kaks sõpra varasemast ajast - Kyle ja Alicia. Noorpaar, kes kihlus pärast 6 kuud koosolemist ja otsustasid suhte proovile panna koos reisides.  Kutt on britt ja tüdruk USA-st. Neile lisaks oli ka üks nooruke belgia tüdruk, kes mul üsna kiiresti närvi mustaks ajas oma kogenematuse ja putukakartusega ning blondiini mõistusega. Mike pani meid veel koos töötama ka iga päev, väga raske oli viisakaks jääda lõpus.

Maja ise asub väikse mäe otsas, mis teeb töö tegemise päris sportlikuks ettevõtmiseks. Jalalihased on korraliku trenni saanud ja võhma on ka rohkem, sest tihti oli 30 kraadi sooja ja õhuniiskus 100% läheduses, mis tegi hingamise keerulisemaks kui vajalik.

Käisime korra Mackay linnas kambaga, kuna mul on ju auto ja vaba aega omajagu. Mike andis 50 dollarit kütuse raha ka. Käisime shoppamas ja jalutuskäigul botaanikaaia laadses paigas. Ei midagi erilist aga vähemalt sai kodust välja.
Järgmiseks pakkus Mike välja, et viib meid Dingo beach-i. Okei, äge. Ja siis ta ütles, et peame kahe autoga minema. Ehk siis ma pean enda oma võtma. Küsisin siis, et miks nii, meid ju täpselt 5. Ta ütles, et liiga raske tema auto jaoks. Saate aru jah? Ma ei olnud kohe üldse õnnelik selle üle, aga vähemalt oli rand ise äge ja pärast andis see võimaluse kauemaks jääda, et teised saaks baaris kerged õlled juua ja Mike läks ees koju. Aga jah, väga imelik on ta ikka vahepeal.
Palju saab väikese käsisaega tööd tehtud. Eriti lõbus on kui tegemist on "kõva" puuga. Aga vähemalt sisustab aega. Üks mõistlikumaid töid siin. Vahel on saanud ka rehaga, millel pole "hambaid" riisuda ja muud lõbusat.

Ämblikke ja nende sugulasi on palju. Iga päev kõnnin vähemalt 20st ämblikuvõrgust läbi nii, et võrk on näos. Nüüd hoiame oksa näo ees enne kui puude vahelt läbi läheme.

Banaanid kasvavad aias, aga kalkunid hävitavad need tavaliselt enne kui ise jaole saab.

Sissesõidutee.



Airlie beach. Kui päike paistab siis näeb ikka kordades parem välja.









Vaade maja katusele.



Okei. Loodetavasti saate aru mu segasest kirjatööst.

Tsau.

reede, 10. juuni 2016

Farm, Cairns ja nudistid Idarannikul

Jätkan sealt maalt, kust eelmisel korral pooleli jäin. Loomi kokku ajama mind ei võetud, aga õnneks järgmised kolm päeva sain nendega ikka kõvasti kokku puutuda. Esimesel päeval läksin hommikul Robiga aedikutesse ja tegelesime põhimõtteliselt loomade sorteerimisega: lihaloomad, vasikatega lehmad, vasikad, võõrad loomad jne. Esialgu istusin aia peal ja avasin ainult väravaid, sest see pidi turvaline koht olema kui mõne hullu lehmaga tegeleda tuleb. Paar tundi sai seda tehtud, siis tuli Roberti isa ja paar töölist, kes ka aitasid ja mind saadeti Roberti isa aitama. Sain lehmade sabasid lõigata ja peamiselt lihtsalt järge pidada kui palju botulismi süsti saanud ja tagasi maadele saadetud on. Sabatutte lõigatakse selleks, et näha, millised loomad on juba botulismisüsti saanud. Iseenesest lihtne töö, keera saba ümber noa ja astu samm tagasi. Miinusteks hullud loomad, kes jalaga tahavad virutada ja muidugi erinevad kehavedelikud ja sõnnik, millega päeva lõppedes pealaest jalatallani kaetud olime.
Siis pidin aitama Robil lehmadele rasedusteste teha. Mina pidin loomad aedikusse ajama, uksed lukustama ja siis kui tema testi teinud (käsi sisse ja katsumise meetod), pidin loomad välja ajama. Saime kümmekond looma tehtud kui ühel hetkel oli Rob põlvili maas, näost punane ja hoidis rinnust kinni. Lehm, kellele ta parasjagu testi tegi, hüppas tagumised jalad õhku ja siis virutas ühe kabjaga talle täpselt rindkerre. Võttis natuke aega kuni ta hinge tagasi sai ja siis näitas kuidas rindkeres kabjakujuline sentimeeter sügav jälg. Päris korralik matakas oli, sest kui ta löögi sai, surus see ta vastu metallust seljataga ja nii ei olnud kuhugi kukkuda. Pärast seda läks ta koju, sest liiga valus oli. Pane tähele.. ta ei läinud arsti juurde, vaid koju. Sellega sai testimine lõpetatud ja otsustati, et enam ei testi, vaid vaatavad silma järgi. Tegime veel paar tundi tööd ja siis läksime koju ära. Korralik 12 tunnine päev tuli.
Järgmisel hommikul tuli Robi isa mind peale korjama, sest Rob ei olnud võimeline midagi tegema. Seekord öeldi kohe, et nüüd pean teisi aitama nagu vana proff, sest sain eelmisel päeval natuke kaugemalt vaadata, kuidas asi toimib. Egas midagi, läksin aedikutesse ja aitasin. Paaril korral sai värava otsa ronitud küll, aga ma ei olnud ainuke ja pärast öeldi, et sain väga hästi hakkama. Eriti arvestades seda, et ainult 2. päev sellist tööd teha ja kunagi varem pole sellist kokkupuudet olnud.
Tol päeval alustasime ka vasikate märgistamisega. See töö ei olnud just kõige ilusam, aga ära ta teha tuli. Nimelt tuli vasikatel kõrvadesse panna märgistus (umbes nagu kõrvarõnga tegemine), siis tuli kõrvast ära lõigata farmi mustriga tükk, sarved välja lõigata, munad ära lõigata ning viimaseks farmi märgistus ja sünniaasta tagumikule kõrvetada. Ei ole töö nõrganärvilistele. Ja need, kes muretsevad seepärast, et neil valus on, siis parem on need asjad noorest peast ära teha kui vanemas eas. Umbes nagu inimestega on, et teatud vanuses sul lihtsalt ei jää mälestusi sellest ja valu ei ole tõenäoliselt nii suur.
Viimasel päeval olin rekka peal abiks. Kõik noorukid ja lihaloomad tuli maja juurde aedikutesse viia. Noorukid läksid põhimõtteliselt treenimisele ning lihaloomad paari nädala pärast tehasesse. Minu abi seisnes väravate avamises ja sulgemises. Väga lihtne. Ja vahepeal tuli ka loomad, kes pikali treileris olid, püsti ajada. See oli lõbus, sest kui mõni otsustas jalaga anda, siis sitta lendas igasse ilmakaarde ja lõpuks olime kahekesi parajad käkid. Minul läks hästi ja näkku tabamusi ei saanud, aga rekkajuhil nii hästi ei läinud. Nalja sai omajagu. See päev läks kiirelt ja lihtsalt mööda.
Kuna kuulsin, et Robi tööline tuleb tagasi ja naine koos lapsega reisilt, siis otsustasin esmaspäeval edasi liikuda. Lehmadega töö oleks nädalaks paariks seisma jäänud ja ma kujutan ette, et see naine oleks mind põhimõtteliselt kogu aja hobusesitta korjamas hoidnud. Käib küll farmielu juurde, aga ei ole päris see, mida otsin. Nii leppisimegi kokku, et lähen esmaspäeva hommikul ära. Pühapäeval sain juhendid, kuidas minna koskede juurde, mis nende maadel asuvad. Võtsin ATV ja kihutasin pool päeva maadel ringi ning nautisin midagi, mille eest tavaliselt tuleb raha välja käia. Viimasel õhtul veel arutasime, kuidas neil oleks maru hea seal turismiettevõte püsti lüüa. Maad on omajagu, saaks põhimõtteliselt safarid teha ja jahil käia jne. Kahjuks nagu kõigi heade ideedega on olemas takistused. Ja turistidega tegelemine on ikka paras peavalu.
Niisiis, esmaspäeva hommikul panin ajama mööda seda õudsat kruusateed. Seekord võttis aega 2,5 tundi, et saada maanteeni ja selle ajaga muutus mu sumbuti ikka väga väga lärmakaks. Sain kohalikku linna autotöökotta ja neil ei olnud aega ega vajalikku juppi, et asi ära parandada. Seega pidin sõitma Townsville-i ja lootma, et seal keegi saab mind kohe jutule võtta. Kui töökotta sain, siis admin seal küsis, kas ma tõesti sõitsin selle autoga nii pika maa maha katkise sumbutiga. Mis mul muud üle jäi? 150 dollarit hiljem oli auto jälle korras ja otsustasin, et kui kohe ajama panen, saan õhtuks Cairnsi.
Sõit ise oli päris äge. Hoopis teistsugune maastik võrreldes sellega, mida varasemalt olen pidanud läbima. Kõik oli roheline ja mägine. Lisaks olid teeääred täis banaanikasvandusi ning suhkruroo põldusid. Vahepeal vaatasin välja ka koha, kus ööbida tahtsin. Leidsin hosteli, kus ühene tuba oli 39 dollarit öö, mis on üks odavamaid siinkandis. Õhtul sain sinna, siis rääkisin adminiga ja ta ütles, et läheb järgmisel päeval langevarjuga hüppama tandemit. Oh vinge, pane mind ka kirja. Ja nii astusingi järgmisel päeval hommikul kell 7 bussi, et Innisfaili langevarjuga hüppama minna. Bussis pidime allkirjad andma, et firma põhimõtteliselt millegi eest ei vastuta ja nii edasi. Kohale jõudes pidime raha maksma ja siis tulid tüübid, kes su langevarjurid olid. Mulle juhtus Greg, kellel tehtud 13 000 hüpet. Seletas kiiresti ära, mis positsiooni võtma peab kui lennukist välja hüppad, pani mulle rakmed selga, tegi paar pilti ja video ja oligi kõik. Ootasime veel 5 minutit, lennuk tuli ette, astusime grupiga peale ja olimegi õhus. Mõned minutid saime ringi vaadata ja siis läks roheline tuluke põlema, uks avati ning esimesed julged hüppasid välja. Me olime vist kuskil 4ndad. Aega mökutada ei antud ja mul hirmu ei olnud nagunii. Järsku olime uksel ja siis juba kihutasime 200km tunnis maa poole. Tahtsin ringi vaadata, aga kogu aeg kästi pea kuklasse lükata ja peale selle oli kõrvadel valus. Õhurõhk ju muutus kiirelt ning õhk oli külm ka, väga häiriv valu. Kuskil minutike oli vabalangemist ja siis avanes langevari. See oli korralik äkiline peatus ja pärast olid õlgadel verevalumid, kus rakmed sisse soonisid. Paar minutit saime hõljuda, siis karjus mulle kõrva maandumisprotseduuri, mis seisnes jalgade ülestõstmises ja olimegi jälle kahe jalaga maa peal. Väga kiire oli kõik - täpselt nagu tehases liini peal töötamine. Saime paar minutit istuda ja pandi uuesti bussi, et linna tagasi minna. Vahepeal jõudsin Gregilt küsida, mitu hüpet ta päevas teeb. Vastus: 5-10. Seega pole ime, et liinitoote tunne on. Kokku läks asi maksma vist 420 dollari ringis. sellest 120 oli filmimise tasu - kasutatakse küll gopro kaameraid, aga sul ei lubata enda oma neile anda ja nii pressitakse jõhker summa välja. Ei olnud NII ÄGE kogemus kui lootsin, aga vähemalt saan öelda, et tehtud ja natuke adrenaliinirikas oli ka. Kui järgmisel korral hüpata, siis tuleb miskit kõrvadesse panna ning valmistuda selleks, et süda läheb pahaks. Lisaks vastav riietus ja korralikum koolitus oleks ka päris kena. Seega annaks kogemusele 6 punkti 10st.
Ülejäänud päev möödus voodis lebades, sest pea valutas ja eks adrenaliin jättis oma jälje. Õhtul oli hostelis pitsaõhtu ning tol päeval ei teinudki muud kui broneerisin veel ühe öö hotellis ning järgmiseks päevaks tuuri vihmametsa.
Hommikul tuldi korjati jälle bussi peale ning sõitsime mööda rannikut põhja poole. Bussijuht oli tore ja rääkis humoorikalt ning rohke sarkasmiga meid ümbritsevatest asjadest. Peatusime Port Douglase pargis ning tegime kiire kohvi/tee/küpsisepausi sadama juures. Edasi kihutasime juba vihmametsa. Seal tegime väikese jalutuskäigu bussijuhiga, kes rääkis kohalikust floorast ja faunast. 700 meetri läbimiseks korralikul matkarajal läks meil 45 minutit ja väga huvitav oli. Sealt suundusime Cape Tribulation randa. Teel sinna näidati randa, kust 2 nädalat tagasi krokodill naise ära sõi. Ja nägime ära ühe surmavama linnu maailmas - cassowary ehk kaasuar. Emuga ühte suguseltsi kuuluv lind - kasvab 2 meetri pikkuseks ja jalgadel on teravad küünised, mida sa tunda ei taha.

Siis jõudsimegi Cape Tribulation randa, kus sõime ka lõunat. Terve tund anti seal aega parajaks teha. Isiklikult leian, et seda oli liiga palju ja seda aega võiks üks 20 minuti võrra kindlasti lühemaks lõigata, sest edasine tundus maru kiirustatud. Lõuna söödud, viidi kiirelt jäätiseputkasse. Ütles küll, et 52 erinevat maitset aga tegelikkuses ise valida ei saanud midagi.. 4 maitset pandi nö päevapakkumisse ja kui need 4 otsa said, siis pandi järgmised 4 välja. Seega ei midagi erilist. Kuna ma eriline jäätisesõber pole, siis otsustasin mitte proovida juhuks kui mõni tundmatu maitse ei sobi. Aga jah, jäätise ostmiseks anti 5 minutit ja siis pidime juba bussis olema, et jõuda krokodilli kruiisile Daintree jõel. Kruiis oli mu lemmik osa kogu päevast - nägime 4-ja erinevas suuruses soolaveekrokodilli, erinevaid linde ja taimi. Kahjuks see tunnike möödus kiiremalt kui oleksin soovinud ja juba tuli bussijuht meid tagasi bussi ajama. Sealt läksime Mossman Gorge-i, mis on aborigeenide poolt hooldatud rahvuspark. Mõned matkarajad ja võimalus kärestikku ujuma minna. Päris ilus, aga jällegi anti vaid 45 minutit ringi vaatamiseks. Tegin kiire tiiru ja siis jälle bussi, vaatasime maantee ääres päikeseloojangut ja siis oligi kell sealmaal, et väljas pime ja hostelisse jõudsime kell 7 õhtul. Käisin ostsin kebabi õhtusöögiks, pakkisin oma asjad ning kirjutasin sõpradele, kes ka idakaldal on. Selgus, et nad ikka veel Whitsunday-l nudistide juures vabatahtlikud. Kutsusid mind ka, sest koht tore ja töö ei ole raske. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on. Cairnsis sai hunnik raha raisatud ja oleks tore paari tuttavat nägu üle pika aja näha. Kihutasin neljapäeval siis 700km lõuna poole ja siin ma olen.
Siin elavad siis Mike ja Tanya, kes on nudistid. Väga palju nende kohta ei tea, sest ma alles poolteist päeva siin olnud ja nad hoiavad omaette ning lubavad meil omi asju ajada. Olemas on bassein ja tööd on põhimõtteliselt 3 tundi päevas. Tasuta piiramatu kiire wifi ja süüa võid mida tahad, millal tahad. Täiesti arusaadav, miks sõpradele siin meeldib. Veedan vast nädalakese siin ja siis kihutan edasi lõuna poole ja vaatan, mis suurlinnadel pakkuda on tõenäoliselt.

Vot nii.. Sellega on viimased nädalad jälle kokku võetud. Nagu ikka, küsimused, arvamused ja muu võite mulle facebooki saata ning katsun vastata kas seal või teha blogi postituse. Pildid on ka facebookis.

Okei! Järgmise korrani!

kolmapäev, 1. juuni 2016

Austraalia keelest


Tervist!

Seekord tahan rääkida austraallaste keelekultuurist. See on veidike erinev briti ja ameerika inglise keelest ning on palju slängisõnu, mida igapäevaselt kasutatakse. Proovin võimalikult palju selgelt ümber tõlkida. Hoiatus!!! Kuna kohalikud kasutavad palju roppusi, siis panen ka mõned sõimusõnad kirja.

Paljud sõnad või väljendid on rohkem kasutuses maapiirkondades ning seega ole ettevaatlik neid ise kasutades. Mõni võib sind natuke teistmoodi vaadata.

Nii mõnedki sõnad on lihtsalt lühendid originaalidest. Näiteks BREKKIE tuleb sõnast BREAKFAST. Tavaliselt ongi sõna poolitatud ja –IE lõppu pandud.


Bloke – man, guy – mees, kutt

Ace – very good – väga hästi

Ambo  - ambulace ehk kiirabi

Aussie või ozzie – australian – austraallane

Avos – avokaado

Abos – aborigeenid

Arvo – afternoon – pärastlõuna

Aggro - agressiivne

Banana bender – banaaniväänaja ehk Queenslandi elanik

Barbie – barbeque – grill

Backpacker – austraaliasse tulnud õnneotsija. Ehk inimesed nagu mina, kes siia tulevad tööle ja puhkama mõneks aastaks.

Bathers – ujumisriietus

Beaut, beauty – awesome – äge

Bikkie – snack – snäkk

Bloody – very – väga

Bogan – nagu ameerikad redneckid. Keegi, kes ei hooli väga oma välimusest. Armastab kiireid autosid ning veedab suurema aja tehes mitte midagi ning alkoholi tarbides.

Bogged – milleski kinni olema (nt. Mudas, liivas)

Booze bus – politsei alkobuss

Bottle shop/ bottle-o – alkopood

Brekkie – breakfast – hommikusöök

Brickie – bricklayer – telliskiviladuja

Brumby – wild horse – metsik hobune

Bush – outback – põhimõtteliselt kõik kohad, mis ei ole linn või suurem asula

Bush telly – võsa telekas ehk lõke

BYO – Bring your own – ehk võta enda oma kaasa, tavaliselt viidatakse alkoholile. Seega kui näed sellist silti restoranis, siis sinna võid oma joogid kaasa võtta.

Chemist – apteek

Cubby house – laste mängumaja

Cuppa – kuum jook, üldiselt tee

Chook – kana

Crook – sick – haige, halvasti tehtud vms

Cunt – naissoost suguelund. Väga tihti kasutakse ka väljendina sõprade kohta. „Call your mate a cunt and a cunt a mate“ – Kutsu oma sõpra ... ja ... sõbraks. Üldiselt siiski kui keegi sulle ei meeldi, ütled tema kohta nii.

 Fair dinkum – real, true – päris. Nt. Küsimuse vormis: Fair dinkum? Päriselt?

Docket – receipt –kassatšekk

Dunny – toilet – WC

Doona – tekk

Dummy – lapse lutt

Esky – külmakast

Eurotrash – europrügi ehk keegi, kes on pärit euroopast. Hääletooni järgi saab aru, kas tegu on solvanguga või mitte.

EFTPOS  - kaardimakse

Feral/ferrel – hippi

Flat out – kiire, tegus, palju tegemist

Fortnight – korra 2 nädala jooksul. Näiteks makstakse vahel palka korra 2 nädala jooksul

Fussed – sarnaneb meie sõnaga „viitsima“

Flat white – piimaga kohv

Grog – alkohol

Get stuffed – mine ära, lase jalga, ei või olla

Good on ya – hästi paned. Üldiselt kasutatakse halvas noodis kui oled millegagi hakkama saanud, mis teisele ei meeldi

Granny flat – otsetõlkes vanaema tuba. Eraldi elamine, mis ei pruugi olla majaga ühendatud

Heaps – palju – nt „thank heaps“ on „suured tänud“

Hungry Jacks – Austraalia versioon Burger Kingist ehk burgerikoht nagu McDonalds

Hoon – huligaan

Jackaroo – meessoost algaja loomafarmi tööline

Jillaroo – naissoost algaja loomafarmi tööline

Joey – kängurubeebi

Lounge room – elutuba

Mash – kartulipuder

Me – minu. Mõnikord kasutavad inimesed keelt valesti ning my asemel öeldakse me. Näiteks: „Where are me sunnies?“

Maccas – McDonalds

Mate – sõber. Üldiselt kasutatakse halvas valguses. Kui sulle keegi ei meeldi või tüli tõuseb, siis öeldakse vastasele „Hey, mate“ ja sõprade kohta kasutatakse vulgaarsemaid väljendeid. Ehk asjad on vastupidi.

Mozzie – sääsk

Muster – lehmi või lambaid kokku ajama

No drama – no worries – pole probleemi. Üks sagedamini kasutatavaid väljendeid.

Op shop – kaltsukas

Old man – vanamees, isa

Outback – austraalia sisemaa

Piece of piss – lihtne ülesanne

Petrol - bensiin

Piss – alkohol. Nt. Get on the piss – jooma hakkama

Piss off – lase jalga

Pom, pommie – britt

Power point - pistikupesa

Prezzy – kingitus

Reckon – arvama/kindlasti/absoluutselt. Nt „ What do you reckon .. ?“ – mis sa arvad ..?

Rego – auto registreering

Rock up – kohale ilmuma

Rug – vaip või hobuse tekk

Ripper – äge, super

Road train – otsetõlkes teerong. Raskeveok, millel on mitu treilerit. Sisemaal võib kohata üle 50m pikkasid, millel 4-5 treilerit.

Roadie – jook, mille endaga teele kaasa võtad. Enamasti alkohol.

Rollie – ise keeratud suits

Roo – känguru

Root – keppima

Sand groper – lääne-austraalia elanik

Servo – bensukas

Shark biscuit – otsetõlkes: hai küpsis ehk algaja surfaja

Sheepshagger – lambakargaja – uus-meremaa kodanik

Sheila  - suvaline tsikk. Tavaliselt halvustav sõna.

Sickie – haiguspäev

Skull – kui oma joogi ühe hooga ära jood

Smoko – lühike paus tööpäeval

Snag – grillvorst

Sook – õrnake, solvuv. Nt. „That guy is a sook“ – see kutt on nõrguke

Spag bol – spaghetti bolognese

Spewin´ - väga vihane

Spit the dummy – millegi pärast vihastama

Snog  - suudlema

Station – suur farm, mis enamasti on elavloomadega tegelev

Stubby – 375ml õllepudel. Enamik õllepudeleid ongi siin sellises suuruses. Ja ühes kastis on 24 pudelit.

Straya – järjekordne lühend Austraalia kohta

Sunbake – päevitama

Sunnies – päikseprillid

Ta – thanks – lühend sõnast aitäh

TAFE – kutsekool

The Mrs või Me Mrs – mu naine, abikaasa

Tea – õhtusöök. Samas kasutakse nt morning tea ehk hommikune lühike paus. Tavaliselt pärast umbes 3 töötundi tehakse 15-30 minutine paus

Thongs – varbavahed

Torch -taskulamp

Ute – sõiduauto laadne kastikas

Walkabout – outbackis aja maha võtmine teadmata ajaks. Tavaliselt siiski kasutatakse kui tahetakse aeg maha võtta ja lihtsalt sihutult reisima minna Austraalias

Woolies – Woolworths – tuntud poekett

Yakka - töö

Yank - ameeriklane
 

Tavaliselt kui kedagi kohtad, siis öeldakse „G´Day. How ya going/doing?“ ehk „Tervist. Kuidas läheb?“. Ja vastuseks peaks olema „Good/allright. Thanks and you?“ ehk „Hästi ja ise?“. Mõnikord ei pea isegi vastama.Väga tihti ei saa sa enda küsimusele vastustki ja kui ütled midagi muud kui hästi, siis ausalt öeldes kedagi ei huvita. Kui just tegemist ei ole hea sõbraga ja ta suurest huvist küsis. Seega ära ehmu kui poemüüja sult küsib kuidas su päev läheb. Mõnikord läheb õnneks ja saab nii edasist juttu alustada, aga ei tasuks hinge kinni hoida. Ning ära vihasta kui keegi sulle rohkem ei vasta, see on nende tervitus ning vastuseid põhimõtteliselt ei oodatagi, komme on lihtsalt selline.

Edasi mõned väljendid:

Go for a leak – vetsu minema

Have a kangaroo loose in the top paddock – Otsetõlge: känguru ülemises aias lahti. Ehk siis loll, teistmoodi, imelik.

Beat the living daylights out of – läbi peksma

Stop mucking around – lõpeta lollitamine

She´ll be right  -kõik läheb hästi, ära muretse

Good on ya – hästi paned

See ya! – Nägemiseni

We aren’t here to fuck spiders – me pole siin niisama

Going off like a frog in a sock – hüppab nagu konn sokis. Endast väljas olema

Useless as tits on a bull – sama kasutu kui tissid pullil. Vast ei vaja pikemat seletust.

Ja veel tahaks sõna võtta legendide teemal, mida siinmaal armastatakse lihtsameelsetele välismaalastele rääkida.

Kõige populaarsem on kindlasti drop bear ehk kukkuv karu. Eesti keeli on see hirmujutt lihasööja koaalast, kes elab puu otsas ja mitte midagi kahtlustavale inimesele kaela kargab ning tema verd jooma hakkab. Enesekaitseks soovitatakse määrida Vegemite-i või hambapastat kõrva taha, kahvel juustesse pista või ainult austraalia inglise keeles rääkida. Otseloomulikult sellist looma päriselt ei eksisteeri ning koaalad ise on taimetoitlased ja üsna rahulikud.

Järgmisena tuleb meelde see, kuidas turistidel keelatakse hääletada. Otseloomulikult on see riskantne igal pool, kuid siin võtavad mõned seda eriti tõsiselt. Eriti armastatakse viidata filmile Wolf Creek, kus seljakotirändurid ostavad auto ja lähevad Wolf Creek rahvusparki. Sealt tagasi tulles ei lähe nende auto käima ja juhuslikult üks kohalik pakub, et veab selle koju ja seal siis vaatavad, kuidas korda saavad. Noored lähevadki ning seal joodab mees neile uimastitega vett ja sealt edasi võite ise ette kujutada, mis juhtus. Filmis on vaid veidikene tõtt. Tegelikkus oli järgmine: tüdruk ja poiss sõidavad autoga ja järsku üks mees peab nad kinni ning ütleb, et auto ajab neil suitsu välja tagant. Kutt astub autost välja ja läheb mehega asja uurima ja tüdruk jääb autosse. Järgmine hetk käib pauk ja mees ilmub siis relvaga akna juurde ja ajab tüdruku välja ning seob kinni. Edasist võite filmist vaadata, aga teadmiseks see, et tüdruk jääb ellu.

Inimesi on igasuguseid ja austraalia ei ole pervode arves erinev. Neid leidub nii Eestis, Ameerikas, Hiinas kui mujal. Seega võib hääletada küll. Aga võta kasutusele vajalikud abinõud: kirjuta üles auto number ja saada sõbrale, usalda oma kõhutunnet ning ära avalda endast palju detaile. Lisaks on parim variant auto peale saada bensukates. Seal on rohkem inimesi. Ära karda öelda pärast paari sõna jutuajamist, et mõtlesid ringi kui tunned, et asi on kahtlane.

 

Enam ei jaksa kirjutada. Järgmise korrani!