Kuu aega Austraalias ehk uued tuuled puhuvad!

Esmaspäev - Rääkisin Graeme-ga hommikul ja ta pakkus meile võimalust veel siia jääda. Neil on meile veel töid teha anda, aga samas lubasid sõprade/naabrite käest küsida, kas me nende juurde tasu eest saaksime tööd tegema minna. Kui neile nüüd uued tegelased teada ei anna, et tulevad ja me enne täiskohaga töd ei saa, siis jääme siia edasi kindlasti.
Tööks olid kivid. Kalevipoja tunne on juba. Õeh..

Teisipäev – kes arvab, et tööks oli kivide tassimine, saab ennast õlale patsutada. Õnneks ei saa seda tööd päev otsa teha, sest juba kell 10 hommikul on päikese käes tööd teha täiesti piin. Õhtul läksime linna frisbee-t mängima. Ülivinge oli. Ma poleks uskunud, et ma suudan 2 tundi järjest joosta, aga võta näpust! Kuna ma olen õnnetusehunnik, siis võite kaks korda arvata, kes kukkus nii et kere sinine on? Seal pargis on mingi imelik muru ja see oli nii libe, et kokkuvõtteks oli mul „Mats! Ja maa ühendus!“ situatsioone kuskil 5. Mis seal ikka, mäng vajas mängimist. Meid oli mängimas kuskil 30 inimest ehk tekkis 4 meeskonda. Punkte keegi ei loe. See on täpselt see koht, kus öelda: „Tähtis pole võit, vaid osavõtt!“. Pärast mängu käisime jälle India restos söömas ja hiljem baaris. Tutvusime jälle mitmete toredate inimestega. Nende seas oli jälle üks rootslane ja päris mitu kohalikku. Igati vinge päev!

Kesknädalal lubasin endale pikemat und kui tavaliselt. Ärgates avastasin, et veidi (loe: päris jõhkralt) kange on olla ja lihased on seal, kus ma ei teadnud, et nad olla võivad. Tööks oli? Kivide vedamine... Ütleme nii, et see Kalevipoja mängimine on muutunud maru tüütuks. Kahjuks jätkub seda tööd veel mitmeks päevaks, sest seda saab teha hommikul kuskil tund või 2. Kes kannatab, see kaua elab, ah?! Päeva peale tegime toas tööd ja koristasime ehitussodi kui ilm juba jahedam oli. Meg üllatas mind ka jutuga, et kuigi meid taheti nädalavahetuseks Pauli juurde tööle, jääb see ära. Põhjuseks Pauli endise naise vastumeelsus meid omapäi nende juurde tööle jätta. See eksnaine tundub üldse selline, kes on harjunud oma rahapataka otsas istuma ja iga lisa kupüüri järel muutub üha ihnemaks ning kadedamaks. Meie sellepärast oma pead norgu ei lasknud. Õhtul öeldi veel, et saame neljapäeva vabaks, sest Meg ja Graeme lähevad kuhugi ära ja selle asemel teeme nendega hoopis laupäeval tööd.

Neljapäeval panime poistega kotid kokku ja läksime terveks päevaks randadesse aega viitma. Kokku käisime vist 4-s rannas Rockinghamist kuni Fremantle-ni välja. Väga ilus oli kõik ja esimene rand oli ülimõnus, sest olime seal peaaegu ainsad ujujad. Sain kinnitust, et ookeani vesi on märg ja soolane.

Olime farmist kaasa võtnud grillvorstid ja kuna rannas on üldkasutatavad grillid, tegime endale hotdoge. Kahjuks jäime mõnest vorstikesest ilma kui grillile selja pöörasime – kajakad tahtsid ka süüa. Rannas oli veel duširuum, mis Pat-i arvates on üks parimaid. Nimelt elas ta mõnda aega oma autos ja ärkas igal hommikul uues rannas. Isegi siis kui me grillisime, tulid ühed bäkkerid hipibussiga ja käisid pesus.

Vaatasime Penguin Island-it e saart, kus saab näha pingviine. Lähedal on võimalus ujuda delfiinide ja haidega.

Päikeseloojangu ajal käisime Fremantle-s, mis on ajalooline koht. Ja rohkem kunstiinimeste pärusmaa. Meenutab natuke Tartut, kus kõik on rahulik ja mõnus. Päikeseloojangut ma muidugi pildile ei saanud, sest siis kui võiks kaamera kaasas olla, jätan ma selle otseloomulikult autosse. Ahjaa.. Imelik oli see, et enamik kohti olid suletud juba kella 5st. Arvestades nende asukoht – rand ja turistikeskus, siis minu arvates oleks just mõnus õhtul jahedas seal kandis istuda ja lõõgastuda, aga ju siis nende meelest see ei ole nii hea mõte.

Õhtu lõpetuseks käisime rahvastepalli mängimas. Mängud lõppesid aga üsna kiiresti ja kella 10ks olime juba kodus.

Neljapäeva öösel ärkasin selle peale, et müristas. Kohale jõudis kauaoodatud vihm. Põõnasin kella seitsmeni ja ärgates oli päris jahe olla. Tuul, mis oli tugev juba siis kui me õhtul koju jõudsime oli öö jooksul veel tugevamaks muutunud ja meie varjualuselt katte pealt kiskunud. Elekter oli ära ja ilm oli jahe. Päeva peale läks ilm õnneks soojemaks ja mul õnnestus oma Austraalia esimene päikesepõletus saada kätele. Ilmselgelt pettis tuul ära ja seekord korjasime kive ka 5 tundi järjest. Aga vähemalt kui ära paraneb, siis olen ilus pruun ja päike vast ei võta nii hullult enam ära. Eks näe!

Päeval pikutasin punkris ja kui välja tulin, siis Meg ja Graeme olid ära läinud. Okei.. Küsisin siis teistelt et mis värk on, mõtlesime et äkki läksid poodi või kuhugi, sest meile ei öeldud ju midagi. Hiljem saime teada, et nad käisid Meg-i poja juures. Selles suhtes oli nõme käitumine, et elekter oli ära ja söögiga kitsas ja nemad lasevad lihtsalt jalga. Õnneks oli meil generaator ja pliit töötab gaasiga. Õhtul vaatasime veel filmi ka. Või noh, mina ja Pat vaatasime, sest Indrek jääb iga viimase kui filmi ajal magama.

Laupäev oli tööpäev, sest üks päev oli nädala sees ju vaba. Kui alguses oli jutt, et teeme tööd pererahvaga koos, siis mis te arvate, kuidas asjad tegelikult läksid? Otseloomulikult tegime ainult meie asju, sest nende päevad seisnevad youtube-ist oma vandenõuteooria filme vaadates ja niisama ringi surfates. Üleüldse on neil väga nõme suhtumine. Alguses ma ei pööranud väga tähelepanu kui nad ütlesid naljaga (?) kui sõbrad külla tulid, et näe, me saame puhata kui orjad (meie) töötavad. Praeguseks on aga näha, et nende suhtumine ongi selline. Meg istub päevad läbi arvutis, väites et kirjutab oma raamatut/teeb uurimustööd/tegeleb internetipoega ja Graeme töötab pool tundi garaažis, 2 tundi istub arvutis siis jälle arvutis. Ja õhtul enne õhtusööki lahjendavad kahepeale 2 pudelit veini paari tunni jooksul. Nii need päevad neil mööduvad KUI nad kodus on. Paar korda nädalas käivad nad veel mingitel loengutel, kus neile veel rohkem ajupesu tehakse.

Sel päeval mainiti ka, et meil on võimalus paariks päevaks Pam-i juurde appi minna. Meile sobis, sest Pam on äge ja saaks neist hulludest natuke puhkust.

Pühapäeva hommikul aga pakuti juba võimalust 2 nädalat jääda. Alguses pidi Pat maha jääma, aga lõpuks otsustas ta ikka kaasa tulla. Ja nii me pakkisime KÕIK oma asjad kokku, sest võib-olla ei ole meil enam Meg-i ja Graeme juurde üldse asja.. Elame, näeme.

Pam elab Bullsbrook-ist tunni aja kaugusel, Gingin-ist edasi. See koht on veel kaugemal tsivilisatsioonist kui Fantastic Farms. Lähim naaber on 3km kaugusel. Siin elavad Pam-i poeg Blade (Blaine?), tema girlfriend Fi ja Fi lapsed Tia ja Tina?. Ei jää need nimed kohe üldse meelde mulle..

Blade on 26, Fi 32, Tia 7 ja Tina 10. Tüdrukud on tõsised energiapommid ja väikesel tirtsul jutt jookseb koguaeg. Pärast esimest õhtut oleme võtnud missiooniks neid võimalikult palju ära kurnata kui nad koolist tulevad, sest muidu nad ajavad hulluks kõik.

Pererahvas on hästi tore esimese kahe päeva seisuga. Nad on naljakad ja sõbralikud. Pam isegi ütles meile, et me peaks rohkem lärmi tegema, sest võrreldes nendega oleme me väga vaiksed.

Farmis on hunnik loomi ka: 3 hobust – 1 on pime, üks on invaliid ja üks kõlbab ratsutamiseks; 2 koera – väike šnatutserikutsikas Jules ja Indi; 4 kassi ja kanad.

Mina ja Pat saime elamiseks karavani ning Indrek sai ööbima Pam-i töötuppa. Pühapäeva õhtu veetsime jutustades ja õlut juues. Pam on otsustanud, et ma olen tema drinking buddy (joomasõber), sest ma joon temaga sama marki õlut ja noh, olgem ausad, ma joon rohkem kui poisid kokku :D Sest nemad joovad max 3 purki kahe peale. Mina aga arvan, et kui õlle tasuta kätte antakse, siis pärast kuuma päeva tuleb võimalus ära kasutada.

Esmaspäeval ärkasime vara, sest siin läheb veel kuumemaks kui Bullys päeva peale. Alustasime Pam-i juurviljaaias rohimisega. Umbes 2 tundi kakkusime poistega 4kesi käsitsi maltsa välja kuni kõigil kopp ette viskas ja Blade tõi bobcati välja. Tõmbasime bobcatiga terve 10cm pinnast välja ja siis tõmbasime maltsa sealt lahti. Töö sai tehtud nagu naksti! Ainult, et seda ei tohi Pamile mainida, kes meile bobcati kasutamise eest aiamaal kindlasti üle küüru annaks. Sellega sai meie tööpäev läbi kah, ülejäänud päeva istusime varju all ja jutustasime niisama. Ahjaa, kuna meil on siin rallimehi, siis mõtlesime, et küll oleks äge siia liiva sisse mingi rada teha. Mõeldud – tehtud! Pat läks oma väikese äbarikuga taha, kus oli rohkem lahtist liiva ja jäi naksti põhjale kinni. Kui ta seda 4-veolisega välja tõmbama läks, siis suutis selle ka sinna sisse kaevata. Meil oli nalja kui palju. Õnneks sai mõlemad välja üsna kiiresti. Õhtul kui tüdrukud koju tulid, mängisime ühiselt palli ja juba oligi õhtusöögi aeg. Kuna õhtust sööme kuskil 8 ajal õhtul, siis pärast kõhu täis saamist on kõigil hull uni ja kella 10 aeg oleme juba kustunud.

Siin tuleb ette vaadata, et mõne mao otsa ei koperda. Blade on aiamaal 2 korda Western Browni näinud, kellega ei taha vist keegi kohtuda. Ja kuna ümbruses on soo, siis on neid seal päris palju. Aeda tulevad nad selle pärast, et seal on niiske ja taimede all saab varjus olla. Mina igatahes loodan, et ei pea ühtegi nägema.

Teisipäeval jätkasime rohimist. Kuna meil on päevas ainult 5 tundi tööd vaja teha, siis otsustasime, et teeme u 3 hommikul enne kui kuumaks läheb ja ülejäänud õhtul. Täna on vihma võimalus ka ja no, ei saa mainimata jätta, et siin kandis oodatakse vihma ikka väga-väga! Mina olen õnnelik isegi siis kui on pilved, sest see teeb päeva juba mõnusamaks. Kuum on ikka, aga talutavam.

Eelmisel nädalal frisbee-t mängides nägin ühte aussie kutti, kes kasutab võimalust ja läheb samamoodi nagu me siin oleme (töö-ja puhkuseviisaga) Rootsi aastaks. Esimene austraallane, kellest ma tean, et seda võimalust kasutab. Pole varem isegi lugenud ühegi kohta. Sest olgem ausad.. euroopas on bäkkerite palju raskem tööd leida kui siin. See kutt plaanib alguses Stockholmis olla ja siis võimaluse korras Norra tööle minna.

Siin farmis ei ole ka absoluutselt telefonilevi. Õnneks on wifi, mis pole küll kõige kiirem, aga ajab asja täitsa ära.

Esimeste päevade üldmuljed on väga mõnusad – koht on äge, inimesed toredad ja süüa saab hästi. Mis elult veel tahta? Noh.. palka tahaks ka töö eest, aga see on ka ainuke asi.

Pat-i pool karavanist

Minu tagasihoidlik kodu

Ümbrus uues kohas.

Meie karavan

Põhiline elu käib siin kuuri all. Seal on kööginurk ja söögilaud, vasakule seina taha jääb Pam-i tuba, telekatuba ja Indreku magamisas.

Väike varjualune. Eriti mõnus on kuuma ilmaga istuda seal, sest vasakult ülevalt jookseb voolik, kust tuleb"uduvihma".

WC on veel huvitavam kui eelmises kohas. Seekord puudub isegi katus. Haha :D Aga noh, asjal olles saab hobuseid vaadata.

Hobuste aed ja kanad on ka seal.

Juurviljaaed.

Jules, väike monstrum.

Pat näitab oma oskusi (või nende puudumist :D)

Jules ja Indi

Kes ennast sisse kaevab, peab ise välja ka kaevama!

Tia, energiapall!

Selleks korraks lõpetan!

Katre.

Eestlased Austraalias

Laupäeva õhtul käisime rahvastepalli kuttide juures filmiõhtul. Kokku oli meid umbes 8, tellisime pitsad ja vaatasime 12 Years a Slave, mille mina otseloomulikult olin 2 päeva varem juba ära vaadanud. Õnneks oli tegemist sellise filmiga, mida on hea mitu korda vaadata, sest siis märkad rohkem detaile. Kutid olid kõik toredad ja kuna mitme näol oli tegemist Hispaaniast pärit inimestega, siis teadsid nad ka Eestist üllatavalt palju. Arutelu käigus tekkis muuhulgas küsimus, miks selline väike riik nagu Eesti, mis ei ole iseseisvalt üldse kaua eksisteerinud, on saanud võimaluse töötamisõigusega turismiviisade väljastamiseks ja teiste riikide hulgas selline suur riik nagu Hispaania mitte? Mind hakkas see teema huvitama. Ühe kuti arvates ei ole Hispaania seda kokkulepet saanud sõlmida, sest üks Austraalia kriminaal on ühel Hispaania saarel peidus ja kuna Hispaania pakkus talle poliitilist varjupaika, ei anta nö kättemaksuks hispaanlastele viisasid. Kui see tõesti nii on, siis on tegemist väga ebaausa situatsiooniga. Aga ega poliitika pole kunagi loogiline olnud ja kurat seda teab, mis tegelikult toimub.
Kes huvi tunneb, siis Eestiga sõlmitud leppe sisu leiab siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/860716

Mitmete andmete kohaselt elab Austraalias ligi 10 000 eestlast ja Eesti-Austraalia töötamisõigusega turismiviisade väljastamise algusest on Austraalias käinud umbes 8000 eestlast. Need numbrid kasvavad aga järjest kiiremini. Varsti pole Eestis kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on Austraalias käinud või viibib hetkel seal. Eestlaste poolt sisse antavate avalduste arv kasvab aastaga umbes 22%. See on hiiglaslik number, arvestades Eesti rahvastikuarvu ning seda, et kümned tuhanded on tööl Soomes, Rootsis, Norras, Iirimaal jne. Jah, Austraaliasse pole nii lihtne elama jääda kui eelnimetatud riikidesse, kuid Eestist lahkuvate inimeste arv on väga muret tekitav.

Enda tutvusringkonnast tean umbes 6 inimest, kes HETKEL Austraalias viibivad. Neid, kes siin juba käinud on, on umbes kümmekond ja neid, kes plaanivad tulla kuskil 8.

Austraalia alustas viisade väljajagamist 1975 aastal ja alguses said neid vaid 3 riiki: UK, Kanada ja Iirimaa.
Praeguseks on Austraalial selline viisasüsteem 19 riigiga: Soome, Belgia, Kanada, Küpros, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Hong-Kong (Hong Kong Special Administrative Region of the People's Republic of China (including British National Overseas passport holders), Iirimaa, Itaalia, Jaapan, Korea, Malta, Holland, Norra, Rootsi, Taiwan ja Suurbritannia.
Viisade arv neile ei ole limiteeritud, mistõttu suureneb avalduste arv iga aastaga üha enam.

Limiteeritud viisade arv on aga kümnel riigil: Taimaa, Tšiili, Türgi, USA, Malaisia, Indoneesia, Bangladesh, Argentiina, Uruguay ja Paapua Uus-Guinea. Välja antavate viisade arv ulatub 100st 1500ni.

Läbirääkimised käivad 2013 aasta seisuga 13 riigiga: Andorra, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Iisrael, Läti, Mehhiko, Poola, Portugal, San Marino, Slovakkia, Hispaania ja Vietnam.

2013. aastal käis Austraalias üle 250 000 (esimese ja teise aasta viisad kokku) seljakotiränduri. Võrdluseks võib öelda, et 2005. aastal oli see number 114 000.  Sellised suured numbrid on aga toonud kaasa päris mitmeid probleeme. Näiteks muretsevad kohalikud, et Austraalia koolinoored ei leia omale tööd, sest bäkkerite number on sama suur kui koolilõpetajate oma. Minu arvates seda probleemi aga ei tohiks tekkida, sest paljudele töökohtadele bäkkereid ei oodata, kuna tahetakse pikaajalist pühendumust. Bäkkerid võivad aga maksimaalselt 6 kuud ühel kohal töötada.
Teine probleem on järjest kasvav seljakotirändurite tüssamine. Üha enam on tekkinud skeeme, kus pakutakse tööd koos majutusega, aga soovitakse ettemaksu. Kõik võivad arvata, mis edasi juhtub. Otseloomulikult oled rahast ilma ja töökohta ka ei ole. Seepärast ongi kasulik järgida põhimõtet, et kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis tõenäoliselt see nii ka on. Enne tööle asumist tuleks teha tööandjale põhjalik kontroll, mis tänapäeval on väga lihtsaks tehtud . Olemas on erinevad andmebaasid, foorumid ja kommuunid nt. Facebookis, kust leiad kindlasti kellegi, kes seal kohas enne tööd on teinud või midagigi kuulnud. Kahjuks aga leidub ikkagi lihtsameelseid, kes oma viimased sendid käest ära annavad ja siis peost-suhu elama peavad. Tüssata saavad ka need, kes soovivad kasutada agentuure viisa ja töö leidmiseks ilma taustauuringuta. Skeem on sarnane: anna meile paar tuhat dollarit/eurot ja meie otsime sulle töö, sebime viisa ja heal juhul saad elamise jms ka.

Kahjuks jäävad eestlased ise ka üha enam negatiivsete tegudega silma. Mõned näited:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/austraalia-politsei-saatis-eestlastest-inimkaubitsejad-kohtusse.d?id=65857900
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/eesti-turist-valetas-austraalia-politseile.d?id=64455990
http://www.postimees.ee/2722226/austraalia-saadab-eestlase-sokolaadi-varastamise-eest-riigist-valja
http://elumujal.blogspot.com.au/2013/06/nendest-ime-eestlasest-kes-mingil.html


Kurb, et eestlaste mainet niimoodi maha tõmmatakse. Olen märganud Facebookis Eestlased Austraalia kommuunis, et eestlase lemmik söök on ikkagi teine eestlane. Mõni inimene ei suuda kohe üldse oma arvamusi, koledaid märkusi endale hoida ja juba jälle on tekkinud konflikt. Sellepärast tahavadki paljud, kes Austraaliasse tulevad eestlastest kaugele eemale hoida.

Kel huvi, võib lugeda neid artikleid:
Austraalia on Eestile oluline
http://www.workpermit.com/news/2013-09-02/australia-issues-more-working-holiday-visas
https://www.immi.gov.au/media/statistics/pdf/working-holiday-report-jun13.pdf
http://www.immi.gov.au/media/statistics/pdf/visitor/2005-06-to-2009-10-whm-wah-visa-grants.pdf
http://www.vm.ee/?q=node/197 – Välisministeeriumi Austraalia info


** Ei garanteeri, et need numbrid õiged on. Ümardasin kõvasti ja võib-olla lipsas mõni viga sisse.


Lõpetuseks hoopis üks tore lugu:

Katre.

Nädala tegemised

Pühapäev 09.03.2014 – puhkepäev. Hommikul käis külas naaber Paul, kes on ägeda jutuga tüüp.  Meile räägiti, et ta läks hiljuti naisest lahku ja ostis sellepärast naisele maja umbes poole miljoni eest. Endale lohutuseks ostis aga uhiuue Ducati mootorratta. Pole paha, ma ütlen. Tüübil peaks olema suur farm ja metalliäri Armadale-i lähedal.
Õhtul käis külas naaber Pauline, kes tegeleb taimekasvatusega, mis hetkel ei edene väga hästi, sest ilmad on liiga kuumad. Kaasas oli tal väike kutsikas Munchkin, kes on Meg´ilt saadud. Nimelt müüb Meg oma kutsikaid või sebib kuskilt mujalt oma sõpradele, et ka nemad saaks hakata koertearetusega tegelema. Nii palju kui mina aru saan, siis on see üsna tulus äri. Neile küll lisa-tuluallikas, aga arvutasin, et aastas saab Meg kuskil 60 000 dollari võrra rikkamaks tänu oma koertele. (
Tööd tegime ka veidi. Nimelt võtsime majas tugipostid ära. Üsna ohtlik töö, sest mõni oleks võinud vabalt varbale kukkuda. Sel hetkel tundsin turvasaabastest puudust. Graeme-lt sain aga kiita, et mul nupp nokib ehitustööl.

Esmaspäev  – alustasime 6.30 jalutuskäiguga, söök ja kohe tööle. Mina aias ja köögis. Kiskusin tubakataimed välja ning võtsin neilt lehed küljest, et saaks varsti ära töödelda need. Rohisin ka veidike. Siin on aias asjad üsna käest ära, aga kuna kõiki taimi ei tunne, siis ei saa omavoliliselt välja ka kiskuda asju. 

Natuke Patrickust.
Kui me siia tulime, siis pererahvas rääkis Patrickust üsna halvasti.. Kui aus olla, siis teevad nad seda siiani. Kutsuvad teda Lerch-iks (kes teavad filmi/sarja „Addams Family, siis seal on sellise nimega tegelane. Imelik ja tõrjutud). Tegelikult on Pat hea südame ja huumorisoonega kutt, lihtsalt veidi häbelik ja eelistab vestlusi rohkem jälgida kui neis osaleda. Arvan, et see ebameeldiv nokkimine muudab teda veelgi tagasihoidlikumaks.
Eks neid nokkimisi põhjustab ka see, et Patrickule nii raske süüa teha on - ei söö piimatooteid, sest usub, et inimesed ei ole mõeldud piima tarbimiseks; ei söö kala; ei söö teatud toiduaineid koos jne. See on päris tüütu kui siin söögitegemisele mõelda. AGA see ei õigusta siiski seda negatiivset suhtumist.

See tegelane on Pat-i hüüdnime aluseks.

Pat näitas meile ämblikke, mis maja läheduses on. Emane isend on u 10 cm suurune ja isane 0,6 mm suurune. Võrk on kuldset värvi. Üritan meeles pidada, et pilt teha. Ta ise pidas redbacki oma treileris, söötis putukatega. Ta vist võtaks omale kõik maod ja ämblikud pidamiseks, mis leiab. Autos oli tal huntsman. Ühesõnaga hull tüüp. :D

Redback - mürgine, kuid ei ole inimese surma põhjustanud juba aastakümneid.

Huntsman - suur, kuid ei ole inimesele ohtlik.

Kuna Pat käib iga nädal võrkpalli ja rahvastepalli mängimas siis on ta nüüd meidki kaasa võtnud. Teisipäeval oli frisbee (lendav taldrik) Perthis kellatorni pargis. Tegemist on couchsurfi üritusega. Kokku kogunes minu lugemise järgi üle 20ne inimese paljudest erinevatest riikidest. Ise suhtlesin rohkem ühe Uus-Meremaalt pärit kutiga ja kahe rootslasega. Igati vinge üritus, kus saada uusi tutvusi. Ise ma ei mänginud, sest tegin pilte, aga Indrek sai käe valgeks küll. Pärast mängu käisime lähedalasuvas India taimetoidurestoranis söömas. Toit oli hea, kuigi mõni asi oli minu jaoks liiga vürtsikas. Ja huvitav oli see, et oma toidu eest maksid nii palju kui ise tahtsid. Seejuures oli tegemist buffee restoraniga. Pärast seda käisime ühes baaris, aga meie kahjuks õlut osta ei saanud, sest polnud passe kaasas.
Pat´iga väljas käies on näha, kuidas inimene muutub hoopis lõbusamaks ja avatumaks. Autoroolis on ta üpris agressiivne. Tüüp ehitas oma auto ümber nii, et käima läheb see nupuvajutusega, pani ralliauto rooli ja turvavööd ja tegi muid asju, mis mul enam meeles ei ole. Mehhaanika koha pealt nuppu jagub, ma ütleks.

Frisbee plats. Mäng kestis kuni vihmutid tööle hakkasid.

Kolmapäev, 12. märts. Hommikul ei viitsinud koertega jalutama minna, sest eelmine õhtu sai hiljem magama mindud. Tütar Saschka oli külas, tegi poached egg´e hommikusöögiks ja tema algatusel proovisin ära ka vegemite´i. Vegemite on austraallaste „rahvustoit“ - määritakse seda võileiva peale ja maitse on hirmus vastik soolane. ÖÄKK. Kui seda aga lapsest saadik süüa, siis on tõenäoliselt tõesti hea. Umbes nagu Eestis maksapasteediga või verivorstiga on.
Tööks oli põõsaste lõikamine, tegime 3 tundi umbes. Kuna oli väga kuum päev, siis järgmised tööd olid toas. Köögis leidus riiul, mis vajas hädasti koristamist – seal hüppas isegi elus konn ja kapi pealset kattis muda. Reaalne muda. 
Meg ütles: „Indi is really really slow and Kat is really really fast.“ - ehk siis meie töötegemise tempo. Eriti nõudepesemise kohta käis see.
Meg-i tütar Saschka on fotograaf ja Meg laterdas temast meile peaaegu iga päev, sest Saschkal, tema vennal Xavieril ja veel mõnel kunstnikul oli reedel näituse avamine. Meg näitas mulle netist nende töid ka. Ütleme nii, et.. kunst on kunstis kunsti näha. Kellel huvi, siis:

http://saschkacp.wix.com/scp tütar

http://www.soya.com.au/entrant/xavier-turisini/ poeg

Neljapäev. Terve päeva tööks oli kivide tassimine ja nende sättimine künkale maja ees. Eesmärk on takistada vihma korral maapinna ära vajumist. Loopisime neid kive kärust välja ja sel hetkel kui mina ühte kivi võtsin ja Indrek enda oma viskama hakkas, said need kivid omavahel kokku ja otseloomulikult jäi minu näpp nende vahele. Sõrme ülemine osa sai viga, panin kähku külma peale, et paiste ei läheks väga ja sain nö. Näpu lahase ka. Minuga ikka juhtub ja oli üsna õnnelik õnnetus. Ei tundu et kuskil mõra oleks või puru oleks, lihtsalt korralik muljumine.
Lubati vihma ka, aga paari tunni jooksul tibutas natuke ja oligi kogu moos. Praeguseks ei ole sadanud u 135 päeva järjest. Sellist suve ei ole siin aastakümneid nähtud.
Mis veel? Graemel oli paha olla, kaelal mingi munake, mis liiga tegi. Käis arsti juures ja tuli välja, et tal on tuulerõuged ja see avaldub tal ainult ühel näopoolel. Tuleb välja, et üle 50sed inimesed võivad seda ka teist korda elus põdeda.
Õhtul läksime Pat´iga rahvastepalli mängima. Või noh, oma sõrmevigastuse pärast sain mina ainult vaadata. Mäng on teistsugune kui me Eestis oleme harjunud mängima. 5 liikmelised võistkonnad, 6 pehmet palli ja spetsiaalne väljak. Midagi keerulist ei tundunud olema. Saime jälle erinevate inimestega tutvuda. Kahjuks lähevad enamuste nimed kohe meelest ära. Ainus, kes mulle meelde jäi oli norrakas Thor, sest ta käis minuga kõige rohkem laterdamas. Jällegi väga rahvusvaheline seltskond: norrakas, egiptlane, austraallased jpt.

Töö seisma ei jäänud.

Näpuhaige :D

Rahvastepall.

Reedel olime terve päeva poistega üksi kodus, sest Meg ja Graeme veedavad terve nädalavahetuse kuskil koolitusel ja jõuavad koju alles õhtul hilja. Meile see täitsa sobis, saime omas tempos asju teha. Jätkasime oma kivide vedamist ja nii see päev möödus. Õhtul vaatasin Pat´iga garaažis filmi ja läksin juba kümne aeg magama.

Praeguseks on tekkinud rutiin ja seetõttu pole millestki väga kirjutada. Kirjutan siia veel mõnest teemast, mis mind ennast on huvitanud.

Meg usub, et maailma majandus kukub varsti kokku ja ilmselgelt pöörab ka Graemet seda "usku" – ostavad kokku hõbedat; ühe maja ostsid, mida välja üürida. Kasvatavad tubakat ja kanepit, sest kogemused on näidanud, et isegi siis kui inimestel pole raha, et korralikult süüa osta, ostetakse ikka suitsu ja alkoholi jms. Ehk kulutatakse raha nö. meelelahutusele isegi rohkem kui muidu. Nende jaoks on tubakas see, mida saaks muude asjade vastu vahetada. Olen ise selle teema uurimise kohta huvi üles näidanud, sest tahan aru saada nende mõttemaailmast. Nad annavad mulle raamatuid sel teemal lugeda ja vaatan nendega koos filme. Näiteks "Rikas isa, vaene isa" või film, mis rääkis sellest, et 9/11 USA valitsuse korraldatud on. Huvitav on vaadata/lugeda teisest vaatenurgast, kuid mõnikord on küll selline tunne, et tegemist on lihtlabase ajupesuga.

Ilm – viimane vihm oli jaanuaris ja seda ka 2mm. 2014 on olnud üks kõige kuumematest suvedest siin kandis üldse. Küsisid, kuidas meil eestis suvel kuivusega on. Ütlesin, et noh, vahel ei saja mingi 3 nädalat jah.. Millepeale nad siis naerma hakkasid ja küsisid "Kuidas te hakkama saite?" Seda muidugi irooniliselt. Sest tõesti.. see kui meil 3 nädalat ei saja, ei ole võrreldav nende 3 kuu kuivusega. Samas on tegemist siiski kahe täiesti erineva kliimaga riigiga, seega selline võrdlus on natuke kohatu.

Uurisin Austraalia pensioni kohta. Siin antakse raha nädala kaupa ja summa oleneb sellest, kas oled üksik või mitte. Tavaliselt on see vähem kui 400 dollarit (u 250 eurot) nädalas ühele inimesele. Pole kindel, kas see kõik ka tõele vastab.

Sellest pidin rääkima, et siin on suur shokk see, et me Indrekuga Armadale-is olime alguses. Nimelt on Armadale kriminaalse elu keskpunkt. Seal on kõige rohkem rööve ja peksmisi ja muid pahandusi toimunud/toimumas. Meg räägib kõigile, et me Armadale-is olime ja siis nad ahhetavad ja ohhetavad koos ja küsivad, kuidas me seal ikka hakkama saime. Meie jaoks on see paanika aga naljakas, sest meie ei näinud midagi erilist ja kuna me öösiti väljas ei jõlkunud, ei juhtunud meiega ka midagi. Kuskohast me üldse teadma oleks pidanud, et Armadale pättide ja kaabakate pärusmaa on? Tundub, et kohalike jaoks on ohtlik juba see koht, kus palju aborigeene on. Paljud pärismaalased tegelevad ainult joomise/narkootikumide ja seetõttu ka kuritegevusega. Mis seal ikka, eks meile meeldibki ohtlikult elada. HAHAA!

Mis mind segadusse ajab on kütusehind. Ühe liitri hinda kajastatakse sentides. Ehk bensukas vaatad hinda ja see on 169.8. Alguses mõtlesime, et äkki on tegemist paagihinnaga, aga tuli välja, et millegi pärast ei või nad normaalsete inimeste (loe: eurooplaste) kombel asju teha, vaid teevad kõike tagurpidi. Auto rooli pole me veel saanud ja kui see üks hetk peaks juhtuma, siis olen kindel, et suunatulede asemel paneksin pidevalt käima kojamehed ja ristmikul vastassuunavööndisse pööramine poleks ka mingi probleem. Ootan huviga!

Ühel päeval poes käies nägin imelist päikeseloojangut.

Sellega sai see nädal peaaegu kokku võetud. Saladuskatte all võin öelda, et alustasin kahe projektiga, millest kunagi hiljem kuulete.

Seniks aga .. Päikest!

Katre.

Fotosüüdistused

Peremehel on 2 kitarri 10 aastat seisnud kapi nurgas. Päris koledas seisus olid teised, aga Indrek puhastas ära ja akustil oli päris kena kõla.

Köök/elutuba, kus pererahvas elab. Vasakus nurgas on koer oma kutsikatega. Seda tuba sain teisel päeval koristada kõvasti. Põrandaid pestakse siin majas äädikaga!

Kööginurk. Süüa võime ise võtta igal ajal, aga kolm korda päevas on ka ühised söögikorrad. Väga korralikult saab süüa, vähemalt seni.

See silt, millest rääkisin. "Puhas maja on märk raisatud elust". Julgeksin vastu vaielda, aga igaühele oma..

Lao osa. kuna neil on mingi internetimüügi bisnes käimas, siis on omajagu asju igal pool vedelemas. Mingit süsteemi minu jaoks siin majas pole ja imestan, et nad ise asju üles suudavad leida.

Graeme töökoda/garaaž. Putitab rikkurite autosid üles ja mõned on  enda omad ka tal. Kanadalane Pat on abiks.

Vaade nö. kasvuhoonetele. Meg kasvatab ise maitsetaimi jms. Kuigi tänavu pidi olema eriti jõhker suvi ja taimed ei taha hästi elada selle kuumuse ja kuivuse tõttu.

pooleli olev maja. See, mis siin pildil näha on, on alles kelder. Peale peaks tulema veel 2 korrust. Keldri ümbrus aetakse liiva täis hiljem.

Üks auto, mis ootab tuuningut. Vinge!

Vaade ümbruskonnale. Oleme ümbritsetud küngastest.

Keldri osa lähivaates.

Ladu, kus nad praegu elavad on see valge hoone. Meg/Graeme magavad teisel korrusel ja all on köök/elutuba.

Veehoidla. Kuna siin ei ole kaevusüsteeme siis peavad inimesed vett koguma. Selleks on siin majas 128 000 liitrine hoidla. Veeks tuleb taevast vihma näol. Aga on juhtunud, et see saab otsa ja vihma lootust ei ole. Sellisel juhul on toodud ka autodega juurde vett. Sõnad loeti peale, et duši all väga pikalt olla ei tohi, kastetakse asju ülepäeviti ja nõudepesemisel tuleb ka kokkuhoidlik olla.

Koht, kus veedame enamuse oma vaba aega. Varjualune, kuhu on hea ennast päikse eest ära peita. Väga mõnus!

Veel üks projekt, mis Graeme-l pooleli on. Ütleme nii, et töö on tasuv.

Vaade maja küljelt. Oleme ümbritsetud mingite puudega, mid nad ise istutanud on. Veel pole jõudnud küsida, mis puudega tegemist on. Aegajalt võib nende vahel näha monsterkänguruid, kes nii suured on, et aiast üle hüpata jaksavad.

Taimekasvatus lähemalt.

Meie tagasihoidlik elamiskoht - PUNKER!

Meie elamine seest. Ei ole midagi erilist, aga ajab asja ära. Häirivad ainult sipelgad ja ämblikud, kes seal koguaeg ringi siblivad. Päevaks paneme ukse ka kinni, et õhtul sealt mõnda madu kaisust ei avastaks.

Meie toa teine nurk.

Valge inimene tegi mägede taustal selfie. (See ei saa harjumuseks) Ja jah, mul on roosa särk seljas.

Üleüldse on meid siin nokitud, et me nii valged oleme. Ma hea meelega tahaks pruunimaks saada, aga samas ei julge ka. Sest 5 minutit liiga palju võib juba päris koledat kahju nahale teha.

Järgmise korrani!

Hipide nõiamaja!

Tere taas!

Neljapäeva öösel jõudis Bryce alles kell 1 öösel koju ning ei lubanud meil magama minna, sest ta tahtis meiega Vana Tallinnat juua. Nagu arvata võib, siis meie kahekesi sellest väga vaimustuses polnud, aga Bryce-le täitsa meeldis. Natuke istusime ja jutustasime elust olust ja õpetasime talle eesti keelt ka. Kuigi praeguseks on tal raudselt kõik meelest läinud..

Selgus ka, et Bryce alustas couchsurfiga selleks, et suvel (euroopa suvel) 3 kuuks ise Euroopasse seiklema minna ja sama „teenust“ kasutada. Kahjuks Eestisse ta sel hetkel ei jõua. Plaanides pidi olema Itaalia, Hispaania, Inglismaa, Saksamaa (Oktoberfest) ja mõned muud riigid.

Ahjaa, ja selline huvitav asi ka, et Bryce ema käib tema juures koristamas raha eest. Ja et tal on vennad-õed natuke segased ja suhtlevad segastega. Hehhee. Üks aasta juhtus see, et tal vend elas maja kõrval karavanis ja siis selle kuti eks-tüdruk tuli, pani maja ees ühe puu põlema ja lootis et tule edenedes põletab ka karavani maha. Normaalsed plaanid mõnel?!

Hommikul pakkisime veel viimased asjad, sõime nii palju oma asju kui kannatas ja umbes kella 2 aeg hakkasime rongile astuma. Ausalt ka, MIDA KURADIT MA MÕTLESIN, ET NII PALJU ASJU VÕTSIN?? Ei jaksa vedada kui väljas on 40 kraadi kuuma. Lolllollloll.

Ühes rongijaamas tulid siis meie uued nö. Peremehed Meg ja Graeme (häälda: greiham) meile vastu, et nende mägedes asuvasse farmi sõita. Koha nimi on Bullsbrook kui keegi tahab googeldada. Ümbruses on väga palju viinamarjaistandusi, farme hobustega jne. Väga ilus koht! Igal põllul oli kümneid känguruid, mis meile tundus äge, aga kohalikele on suureks vaevaks kaelas.

Magama pandi meid maa-alusesse punkrisse, mis on ehitatud tulekahjude tarbeks. On ju teada tuntud fakt, et Austraalias on päris jõhkrad tulekahjud kuumal ajal. Neil oli eelmine aasta olnud juhus, kus maha põles väga suur maa-ala nende ümbruses ja tuli peatati just enne seda kui see nende tee ületas. Täna nägime ka seda ala ja tule kahju on näha siiani.

Natuke siis meie uutest võõrustajatest:

Meg – naine umbes kuldsetes kuuekümnendates. Tõsine hipi! Mees on tal ilusti käpa all – kui ütleb hüppa, siis mees küsib kui kõrgele. Hästi otsekohese ütlemisega, mis mulle isegi meeldib. Ei pea mõistatama, kas kõik on okei ja kas abi on vaja. Tal on paar last, konkreetses numbris kindel ei ole, aga vähemalt 1 tütar ja 1 poeg peaks olema. Tütar on hull seiklejahing. Sai just 25 ja eelmise aasta veetis Euroopas ringi hääletades. Üksi. Läbi Iraani, Gruusia ja muude selliste pool-kahtlaste riikide. Minu poolt ikka palju respekti sellele tüdrukule. Võib-olla saame isegi kohtuda.

Tööks on koerte aretamine – mini šnautserid. Hetkel on tal 4 koera ja 8 kutsikat. Ühe kutsika hind on 2600 dollarit, mis tema väitel on Austraalia kõrgeim hind. Tööd teeb ta kodust. Lisaks peaks olema ka loomaarst, mingi internetimüügi värk on käimas ja tõenäoliselt teeb veel midagi. Tegus inimene.

Graeme – sama vana, koos on nad elanud u 10 aastat, siin farmis 5 aastat. Tegeleb vanade autode restaureerimisega peamiselt. Oleme kuulnud ka mitmetest investeeringutest. Ehitada oskab ka vist päris hästi. Tal on oma lapsed kuskil. Praegune naine on vist 4-jas :D. Graeme on päris Uus-Meremaalt.

Pat – kanadalasest vabatahtlik, kes ei ole siit farmist u 6 kuu jooksul ära läinud. Hästi vaikne kutt ja hoiab omaette. Kui küsida, siis vastab, aga ei ole lootust, et ise rääkida tahaks. Meile räägitud jutu järgi on nad üritanud Pat-ile kordi öelda, et ta jalga laseks siit, aga tüüp ei võta kuuldagi ja tunneb ennast väga mugavalt. Tema järgi peab söögi tegemisel arvestama – kutt ei söö juustu ja tarbib ainult teatud firma piima ja mis muud sada häda. Hästi huvitavad süsteemid on siin farmis, millest ma juba teisel päeval võiksingi jutustama jääda.

Koht, kus nad elavad on tegelikult kuur/garaaž/ladu, sest maja ehitamine on alles pooleli. Maja nimeks tuleb The Witchs House e. Nõia maja. Kui kunagi võimaluse saan, panen plaanidest pildi ka. Idee tuli sellest, et mingit filmi vaadates nägid seda maja ja mõtlesid omale ka midagi sellist ehitada. Ja ausalt öeldes see ikka hakkabki nõia maja moodi välja nägema. Täna räägiti, et nad hakkavad oma maja plaani edasi müüma – küsivad paar tuhat dollarit plaani kohta ja huvilisi pidi olema juba mitmeid. Jälle raha tiksub. Maja ehituse lõpetamiseks läheb väidete kohaselt aasta lõpuni, aga ma ausalt kahtlen selles. Praeguseks on valmis ainult keldri osa.

Kuna nad hipid on, siis ilmselgelt koristamine ei ole prioriteet. Köögis on isegi silt, mis ütleb „A clean house is a sign of a wasted life“ ehk „Puhas maja on märk raisatud elust“. See tähendab siis seda, et kappidel/riiulitel oli umbes 1cm paksune tolmukiht, mis väidetavalt oli 3 nädala jooksul tekkinud. Hehhee, nalja teete või? Põrandatel oli igasugust sitta, sipelgad siblimas on täiesti tavaline nähtus, rääkimata ämblikest. Täna oli meil Indrekuga au enamus seda jama ära koristada. Või noh kui ma nüüd aus olen, siis ega seda kohta ei saaks kunagi korralikult puhtaks. Eriti kui selline elujuhis on eeskujuks võetud.

Farmis on lisaks inimestele 4 täiskasvanud koera, 8 kutsikat, 2 lammast, hunnik kanu ja parte, vihmaussikasvandus, 2 kassi ja tüütused kängurud, keda siia ei taheta.

Meg ja Graeme on sellised inimesed, kes usuvad erinevaid vandenõuteooriaid – et 9/11 oli sisetöö; pangad on maailma hukatus, advokaadid/juristid on kõik valitsuse kinni makstud ja kõik muu selline. Neil tundub päris suur tutvusringkond selliseid inimesi olema. Täna just käis üks suhteliselt suvaline tüüp, kes sama juttu rääkis. Nad valmistuvad majanduskrahhideks – ostavad kokku väärtmetalli ja muid asju, mis tulevikus kui raha kasutu on, neile kasuks tulevad. Ühtlasi on paljud asjad orgaanilised – komposti teevad, kasvatavad oma taimi, vetsus tulevaid saadusi kasutavad komposti tegemiseks ja palju palju asju veel.

Vetsust täpsemalt. Nimelt on vetsuga selline süsteem, et see on välikäimla, mis on prügikast. Reaalne prügikast, mis on natuke maa sees ja siis kui häda tehtud, viskad mingit jama peale. Tore on veel see, et see pole mingis puuputkas, vaid keset õue on sinise koormakatte all peldik. Pärast kui prügikast täis, siis nad kasutavad seda kompostiks jälle kuskil. Maalähedased inimesed. Aga kuuldavasti on see vetsusüsteem siit nii mõnegi vabatahtliku pärast ühte päeva ära peletanud. Meie oleme aga tugevad eestlased ja peame vastu.

Punker, kus me elame on betoonplokkidest ehitatud maa alla. Peale on visatud liiv. Esiteks tule kaitseks ja teiseks selleks, et kohalik omavalitsus seda ei näeks, sest sellest võib mingi jama tulla. Sees on kaks madratsit ja mingi riiul, puhur, tagavara söök ja hunnik veini. Alguses kontrollisime oma madratsite alused ära, sest maod ja ämblikud, eksole?! Õnneks oli kõik elukatevaba. Või noh, seintel ja põrandatel lasid ämblikud ja sipelgad ringi küll, aga see on tavaline. Madratsite kohal on meil putukavõrk ka igaksjuhuks. Päris tore on seal elada.

Hommikul ärkasime kell 6.15, et minna Megi ja Graemega koertega jalutama paari kilomeetri kaugusele parki. Alguses kokku lepitud 6.30 stardist sai kella 7ne start, aga polnud viga, sest hommik oli megamõnus. Täpselt paras temperatuur ja ümbruskonnas on vaadata paljut. Tegime 2km ringi ja koju tagasi hommikust sööma. Mis toob meid omakorda järgmise osani selles loos..

Tšilliõnnetus. Hommikuks pakuti röstsaia omale sobiva kattega ning kohvi/teed. Mina valisin kohvi ja moosi. Valida oli siis kahe moosi vahel – maasika ja apelsinimarmelaad. Esimese sõin maasikaga, siis mõtlesin et proovin teist ka. Okei, võtsin purgist. Vaatasin, et konsistents on veidi imelik ja panin ainult saia ühe nurga peale. Võtsin selle ampsu ja JOHHHAAIIDIII kus mu suu hakkas põlema. Ma ei ole tšilli fänn üldse ja see oli mingi kodutehtud kraam ka. Appi! Võtsin kähku piima peale ja sõin edasi, ise õhku ahmides. Õnneks möödus suhteliselt kiiresti see „mu suu põleb ja keel kukub välja“ tunne.

Tanel/Daniel. Nimelt on siin farmis olnud enne meid vist 3 eestlast. Üks paar ja siis pikemat aega Tanel, neile Daniel. See tüüp on siin elav legend, me oleme temast selliseid jutte kuulnud, et suu jääb ammuli ja heal juhul oskad öelda: WOW. Ühesõnaga tegemist on eesti elumehega, kellele väga meeldis kanepit popsutada ja juua ning hiljem näiteks oma tsikliga sõitma minna siia käänulistele mägiteedele ja kängurute vahele. Siis oli ta riigist pmst välja visatud, sest hilines pärast teise aasta viisa lõppu 3 päeva riigist väljumisega. Tagasi teda ei ole lastud. Kutt oli küll üritanud partneri viisa peale saada, aga mõned päevad enne mingit asja oli tal tüdruk asja ära lõpetanud. Selle peale oli Tanel sõitnud Balile ja mis siis? Tüdruk läks otseloomulikult järgi, sest ei suutnud temata elada. Praegu peaks see elav legend viibima Ameerikas. Tanel, kes iganes sa oled, me tahaks sinuga ükskord kindlasti kohtuda.

Täna käisid neil ka vanad sõbrad külas, kes kutsusid meid enda juurde ka vabatahtlikeks. Nad elavad Armadaleist natuke edasi Jarrahdales. Maja pidi olema mägede vahel ja ehitusjärgus. Päris põnev! Kui võimalik, siis tahaks küll minna vaatama.

Mis veel?

Nad ei oska meie nimesid öelda. Mina olen kas Kat, Katie või miski muu põnev nimi, mis parasjagu neile pähe tuleb. Indrek on aga Indi. Nad lihtsalt ei suuda neid välja hääldada.. Bryce sai küll hakkama. Täna käinud külalised soovitasid meil üldsegi mingid uued indentiteedid välja mõelda, et asja väheke vürtsitada, mis pole iseenesest üldsegi paha mõte.

See sai nüüd küll massiivne postitus, loodetavasti on põnev lugeda ka?! Kirjutage mulle tagasisidet kuhugi! Mingi päev katsun panna üles pilte, et oleks selgem pilt, kus? Kes? Mis? Ja kuidas?.

Seniks aga..

Musid/kallid/tsaupakaa!

Katre.

PS! SIIN EI OLE ABSOLUUTSELT TELEFONIDEL LEVI. SEEGA HELISTADA EI OLE MÕTET! INTERNET AGA TOIMIB JA VAST SAAN KA SKYPE-DA!!

Eluke veereb

Teisipäeva õhtul tõusis jälle kole tuul, aga seekord olin ettevalmistanud ennast. Panin varakult soojalt riidesse ja aknad kinni ja nii sai öösel ilusti magatud. Hommikul Indrek rääkis, kuidas oli hiirega võidu pabertsekki tirinud. Jube julged hiired siin ikka.
Läksime üsna varakult linna, et tööbüroos käia. Astusime läbi TheJobShopist, aga kasu polnud absoluutselt. Kõik on netipõhine, aga meil on kasutajad juba olemas. Kui jutule saime, siis tädi ütles, et tööd on kogemustega inimestele ja sedagi vähe ning kui kahekesi ühte kohta tööle saamisest võime vaid unistada. Nojah, mis seal ikka. Ühest hostelist käisime ka läbi, päris vinge nägi välja, aga meie jaoks jällegi kasu polnud..

Siis võtsime sammud Kings Parki, mis on selline koht Perthis, kus näed peaaegu kogu linna kõrgelt. Läksime sinna Jacob´s Ladderi (Jacobi redel) kaudu, mis oli pikk trepp (245 sammu). No, mis te arvate, kas ma surin seal või jah? Mina olin hädine, aga teised jooksid üles – tundus et populaarne paik tervisesportlastel. Park ise oli väga ilus, kaetud kunstmuruga ja vaated olid ikka fantastilised. Istusime ja jalutasime seal vist paar tundi. Kui kodu poole läksime, käisime kesklinnas ühes kebabi kohast läbi, et kõhtusid täita. 13 dollari eest sai suure kebabi, friikad ja joogi. Päris hea diil ma ütleks, mina sain terveks päevaks kõhu täis.

Jacob´s ladder ehk 245 astet. Öäkkkkkk

Kui pole pilti, pole kohal käinud..

Kings Park

Vaade peaks olema jõele

Selline on elutuba/köök

Meie magamistuba, magame õhkmadratsil.

Aed maja taga

Dušinurk jääb peitu ja vets ka.

Tyson

Elutuba teiselt poolt

Indrek lauatamas.

Kodus saatsime jälle cv-sid laiali ja uurisime muid võimalusi. Väga tavaline tegevus meil. Seejärel läksime longboardiga ( pikem kui rula) natuke sõitma ja pilte tegema. Õigemini indrek sõitis ja mina tegin pilte. Mul lihtsalt ei ole tasakaalu sellise asja jaoks ja Austraalias ei taha proovima ka hakata, et ennast päris puru kukkuda. Käisime kõrgemate küngaste otsas siin majade vahel.

Õhtul rääkisin veel kodustega skype-s, sest varsti ei pruugi enam väga tihti netti saada ja kui ongi nett, siis ei pruugi see olla piisavalt hea skype jaoks. Hea teada, et perekond on 100% selja taga ja hoiavad kõvasti pöidlaid. Aitäh! :)

Otsustasime ka seda et kui lähipäevil tööd ei leia, kasutame vabatahtliku võimalusi, kus saab tasuta majutuse/söögi siis kui teed u 5 tundi päevas tööd kellelgi farmis.

Neljapäeva hommikul vaatasin omale meilidesse ja oh imet, olime positiivse vastuse saanud ja lõunaks oli kokku lepitud, et saame reedel 2-ks nädalaks farmi, mis asub Perthist 1h bussisõidu kaugusel. Vabatahtliku kogemus tuleb ainult kasuks, sest enamus tööandjad tahavad et sul oleks kohalik kogemus olemas ja et neil oleks võimalus kellelegi helistada ja küsida  sinu kohta. Ja nii saame me ise targemaks ja ei pea linnas töötuna olles kuskil hostelis raha magama panema. Loodetavasti selle 2-nädalase vabatahtliku perioodi jooksul saame leida ka tasulise töökoha.


Tõsistel teemadel arutledes.. Siin Austraalias on laste kasvatamisega paljudel probleeme. Nimelt siin Bryce juures elades on maja teine pool ühe pere käes. Ja ei möödu päevagi kui see pereema oma lapse peale ei karjuks. Lihtsalt hüsteeriliselt lõugab ja ähvardab lüüa. Laps tundub nii paari aasta vanune olevat. Muidugi ta tahab kolada ja mõnikord tõmbab mõne asja laualt maha, aga see ei anna õigust lapsega nii käituda. Ma vist olen varem ka kirjutanud, et selliseid emasid olen näinud ka rongis. Siin ei tundu olevat sellist asja, et sul on mingi "filter", mis aitab jälgiga, mida avalikus kohas suust välja ajad või teed. Mitmed emad karjuvad kõvasti ja ropendades oma laste peale avalikes kohtades, ähvardavad neid lüüa ja mõnikord annavadki laksu.. Samal ajal vaatavad kõik teised pealt.. õigemini teesklevad mujale vaatamist ning ei sekku asjasse. Meil põhjamaades oleks sellise asja peale ammuilma lastekaitse kodus.
Siin ei ole inimestel üldse sooja ega külma, mis neist arvatakse. Avalikes kohtades on näha tülisid, noored kutid räägivad üle rongi, kuidas nad on kõvad mehed ja mingit tšikki panid ning noored isad lastega, kes samal ajal kui laps kärus istub jõhkralt suitsu kimuvad ja õlut libistavad. Üsna kurb on sellist vaatepilti jälgida. Ma ei väida, et meil sellist asja ei toimu, aga pigem siiski kinniste uste taga.

Jätkub ..