Töö tegi ahvist inimese

Hei!

Pole juba kuu aega miskit kirja pannud ja nüüd Liisu tungival soovil (olen ise sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mitte tegutsenud) kirjutan oma ja teiste tegemistest taas.

PS! Mu eesti keele oskus muutub järjest halvemaks, kuna suhtlen väga vähe eesti keeles, seega ärge pange pahaks mu vigu.

Juuni oli minu jaoks väga kiire ja töörikas aeg. Kuu lõpus toimus kolmekordne audit, mis tähendas, et selleks ajaks pidime kõik tip-top korda saama. Seega töötasin terve juuni 6 päeva nädalas vähemalt 10 tundi päevas. Võin ausalt tunnistada, et selle kuu möödudes arvas mu keha, et ma olen ikka räme reetur ja otsustas alla anda. Aga sellest hiljem..

Mis siis kõik toimunud on?

Töö juures on kõik sama.. ainult ühe töötaja sain juurde - prantsuse tüdruk Julie ja järgmisel nädalal peaks lisanduma ka saksa kutt Dominic, kes praegu pruninguga (puude pügamisega) meil tegeleb. Kõik on minust vanemad. Tüdrukud on 25 mõlemad ja poisid 29. Lynda põhimõtte pärast ei võta nooremaid tööle, sest töökultuur pidavat noortel halb olema. Ei saa öelda, et vastu vaidlen, kuid erandeid leidub. Mina olen neil üldse erand - noor, autot ei ole, elamist polnud - ilma nendeta muidu meile tööle ei võeta. Aga sain juhtivaks töötajaks, auto andsid mulle Lynda ja Noel ning elamine on superluks ka tänu neile. Ja Lynda ostis mulle riideid ka - mütsi, kindad ja sooja pusa tööl käimiseks ning korralikud vihmariided. Alustades sain metallninaga töösaapad. Lubas veel osta püksid ja särke. Väga hoiavad mind!
Toodangu mahud muutuvad meil järjest suuremaks, seetõttu ka töötajate rohkus. Uued on tõenäoliselt alguses osalise ajaga ja mul on õigus neid lahti lasta kui asjad selleni jõuavad. Õnneks on praegu ennast positiivselt tõestanud. Tõenäoliselt saame endale varsti masinad, mis aitavad toodangut pesta/pakkida, sest muidu lihtsalt ei jõua. Eks näha ole!
Nagu ennist mainisin siis juuni kuu oli päris hull. Ainukesed vabad päevad olid pühapäevad ning siis olin laip, mis laip. Tundsin nendel päevadel ikka väga halvasti, aga uuel nädalal uue hooga ja sain hakkama. Juuli alguses aga vigastasin oma selga. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga kesk selga oli tõsine valu ning hingata oli ka valulik. Tõenäoliselt sain vigastuse porgandeid pakkides. Nimelt seda tööd tehes pean kiirelt tõstma 18kg porgandikaste. Kui seda tööd teha 7 tundi, siis päeva lõppedes on väsimus suur. Igatahes olin samal õhtul valudes kodus, aga järgmisel päeval pidin tööle minema. Õnneks oli lihtne päev, aga küsisin ikkagi Lyndalt, kas võin koju puhkama minna, sest ei tunne end hästi. Järgmise päeva lõunal tuli mulle üllatusena Lynda kontrollima, kuidas mul enesetunne on, tõi mulle suppi lõunasöögiks ning pakkus võimalust, et ta viiks mu arsti/massööri juurde või annab mulle valuvaigisteid. Keeldusin kõigest viisakalt (välja arvatud supist muidugi!), sest ei tahtnud talle tüliks olla. Olin ja siiamaani olen südamest üllatunud ja tänulik, et ülemus mu eest nii hoolitseb. Praeguseks on selg vähe paremas seisus, kuid mitte täiuslik. Teen ikka trenni ja loodan, et lihaste tugevdamine aitab. Pöidlad pihus!

Üha enam pean tegema paberitööd. Iga päev on vaja täita mitu kausta - küll temperatuuritabelid, toodangu kaalud, kvaliteet jne.

Lynda pani mu kapile nime peale :D

Auto, millega tööl käia, kuni endale miskit muretsen.

18kg porgandikastid, mida tõstma pean.

Nädalavahetused on tegevusi täis olnud. Ühel õhtul käisime Keno juures lõkkeõhtul. Jälle oli mul au olla kõige noorem ja ainuke mitte austraallane. Viimase kohta öeldi nii: "We´ll make you an Australian soon enough!" - ehk küll nad varsti teevad must austraallase. Jään huviga ootama. Üks mees, Steve, ei saanud aru sellest, et mina ja eestlased üldiselt ei ole väga kallistaja rahvas. Kindlasti mitte võõrastega. Küll ta üritas mind "enda usku" pöörata ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et Kat ei ole kallistaja tüüpi inimene, aga tema seda ei usu ja küll ma ükskord ikka õige austraallane olen ja kallistama hakkan. Mulle pakkus see hirmsasti nalja.
Üleüldse on inimesed nii verbaalselt kui füüsiliselt palju lähedasemad kui ma harjunud olen. Neile on "I love you e. armastan sind" ütlemine igapäevane ning seda öeldakse nii perele, sugulastele, sõpradele igapäevaselt ning iga telefonikõne lõpetuseks. Minu jaoks on see võõras ning kui seda neile seletada üritan, siis ei saa kohalikud sellest kohe kuidagi aru, et kuidas sa ei ütle kõigile, et sa neid armastad. Isiklikult arvan, et seda saab ka tegudega näidata ja eesti keeles on sõna armastus üldse väga egamugav. Just sõna ise, mitte see, mida see tähendab.

Vasakult:  Wayne, Steve´i naine, Steve, Melissa, Keno

Vitamiin, miin, miin!

Sest ilma vigastusteta ikka ei saa :(

Ühel nädalavahetusel käisime Caroliga Perthis ja tõime ta tütre lapsed - identsed kaksikud poisid maale vanaema juurde. Väga nunnud poisid on. Tagasiteel käisime McDonaldsis ja kuna poisid on blondi peaga nagu mina ja üks rippus mul ühe käe otsas ning teine teise, siis arvasid kõik, et need on minu lapsed ja kuhjasid mind komplimentidega üle. stiilis "küll on nunnud poisid" ja "teil on väga viisakad lapsed". Heh.. aitäh, aitäh. Mis ma ikka öelda oskan?!? Kui nad enne olid üsna häbelikud mu juuresolekul, siis nüüd on poisid minust üsna vaimustuses ja räägime tihti telefonis. Muide.. kas te kujutate ette kui raske on aru saada 3-aastaste inglise keelest? Dsiiiisus, mul on vahel tõlki vaja nende jaoks. Võrreldes esimeste kordadega saan 400% paremini aru, kuid siiski on vahel sellised momendid, et "Möh?".

Ahjaa.. mul on tekkinud üks "first world problem". Kõik teevad mulle süüa. Jah, see tõesti on probleem! Ma võin viimase kuu jooksul ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad kui ise endale süüa sain teha. Ostan endale miskit valmis, aga võimalust seda reaalselt valmistada ei ole, sest keegi teine teeb alati miskit enne valmis ja "Katre peab sööma ja ebaviisakas on kui ta seda ei tee" situatsioon on jälle tekkinud. Ühel päeval tegid töökaaslased jaapanlased mulle jaapani toitu; Wayno teeb mulle ülepäeviti midagi, sest õpetan talle arvutit ning abistan teda tema tutvumisportaalis ning pühapäeviti tekitasime traditsiooni "perekonnaõhtusöögi" näol. Viimane on tavaliselt aga selline, et Carol vaaritab ja me Waynoga oleme abikokad/nõudepesijad. Näiteks paar nädalat tagasi oli pühapäeva menüü järgmine:
 lambapraad,
 juurviljad: kartul, maguskartul, kõrvits, porgand,
aedviljad juustukastmes (brokkoli, lillkapsas)
2 erinevat sorti kastet/sousti
värske sai
õunakook jäätisega
Nüüd te siis teate, miks ma siin paksuks lähen!! Kuigi ma pole elu sees nii palju aedvilju/juurvilju söönud kui siin poole aasta jooksul.

Varahommikune salatikorjamine

Wayno majal katus peal lõpuks

Wayne tegi õhtusöögi

Ühel nädalal otsustas Wayne välja kolida. Nad hakkasid üha enam Caroliga tülitsema ja tundub, et Wayne armus Carolisse üldse ära, aga see ei ole vastastikune. Pinged olid laes ja tundus, et lahendus saabub Wayno lahkumise näol. Tal oli karavan broneeritud ja kõik plaanitud. Carol juba hingas vabamalt, sest teadis, et tüüp on minemas. Ja siis.. päev enne minekut helistab Wayne Carolile ja ütleb, tead mis, ma ikka ei koli välja, vaid jään siia kuni mu maja valmis saab. Võite vaid ette kujutada kui õnnelik Carol oli. ja kuna ta on hea südamega inimene, siis ei hakkanud ta vastu vaidlema ja kannatavad üksteist edasi. Mitte just kõike ägedam seis minu jaoks, sest mõlemad kurdavad oma probleeme mulle ja ma pean olema neutraalne + ära hakkab tüütama see pidev tülitsemine ühetede ja samade asjade pärast.

Elu siin on üldse põnevam kui Mehhiko seebiseriaalis. Selle nädalavahetuse episoodis:
Wayno tütrel oli 21. sünnipäev kohalikus baaris. Kokku olid kutsutud sugulased ja sõbrad. Nende perekond on tuntud oma alkoholilembuse, lärmakuse ja kaklemistahte poolest. Võite kaks korda arvata, mis see kompott korda saatis. Mina otsustasin mitte minna ja olin kodus. Öösel saabusid Carol ja Wayne koju ning olid üsna lärmakad, seega otsustasin minna küsima, kuidas pidu möödus. Tuli välja, et mitte just kõige paremini.
Nimelt, Wayno vend jõi ennast segi, hakkas kõigiga tüli norima, mistõttu otsustati ta koju viia. Autoparklas kukkus ta aga pikalt, lõi oma pea ära ning kaotas teadvuse. Tsiteerides Kristat "verd lehmas" ja kutt ei hinganud korralikult. Carol kutsus kiirabi. Samal ajal aga otsustasid kõik ära pöörata, sest sattusid paanikasse ning hakkasid omavahel kaklema. Siinkohal tuletan meelde, et tegemist on perekonnaga. Wayno rebis oma särgi puru, sest otsustas suures paanikas Rambot impersoneerida ja kellelegi kallale minna. Naised karjusid ja nagu peata kanad ja Carol üritas üle selle lärmi kiirab dispetšeriga rääkida. Lõpuks saabus abivägi ja mees viidi haiglasse, kus ta kunstlikkusse koomasse pandi, sest tal oli hiljuti olnud südameoperatsioon ja kukkumise tagajärjel ei hinganud korralikult. Tänaseks on kõik korras, kutt on teadvusel ja paraneb jõudsalt.
Samal ajal tõmbasid mõned vennad kräkki ja olid veel pühapäeva pärastlõunal nagu Duracelli jänesed ning otsisid tegevust, sest teatavasti annab kräkk energiat.
(Ärge muretsege, ma ei räägi isiklikust kogemusest ja seda tüüpi, kes kräkki teeb, olen ainult mõned korrad näinud)

Keno juures oli umbes 5 külgkorvi, 3 neist sõjamasinad, ainult relv puudus!

See võtab vist viimase kuu päris hästi kokku. Kuna ma ei ole enam endale märkmeid ka teinud, mis toimunud on, siis ilmselgelt on miskit mainimata jäänud, aga saame hakkama.
Muide.. kui teil mõni küsimus on minu elu või austraallaste või mille iganes kohta, siis võite need kirjutada siia kommentaaridesse või mulle facebooki ja vastan heameelega.


Järgmise korrani!

Ametikõrgendus ja tulevikuplaanid segatud vähese päevakirjeldusega

Tervitus, karvased ja sulelised!

Viimasest postitusest on parajalt pikk aeg möödas, seega viin teid oma eluga uuesti kurssi. Otsustasin, et sööstan teid pikkadest ja tüütutest päevakirjeldustest ning võtan asja lühidalt ja kiirelt kokku. Seega:

Töö juures on olnud kiireid aegu ja mitte nii kiireid. Lynda võttis tööle 2 jaapanlast – kutt Tomomi, 29 ja tüdruk Shino, 25. Ametilt on nad kokk ja reisikorraldaja. Kutt on väga hea töötaja ja oskab inglise keelt rohkem kui tüdruk. Esimesel päeval kui nad tööle võeti, sain ametikõrgenduse ehk sain ülevaatajaks/juhendajaks, kuna uued tegelesed oli vaja välja õpetada ja jälgida, mis nad teevad. Sellega kaasnes ka pisike palgatõus. Mina olin rahul, sest ise-enesest minu jaoks miskit ei muutunud. Too nädal oli ülimalt töörikas ning iga päev venis 13 tunniseks tööl. Päevad olid pikad, sest pidime pakkima sibulaid ja ühe aluse pakkimiseks läks kuskil 12 tundi. Täiesti kohutav! Praeguseks oleme saanud aja 8 tunnini, kuid seegi on liiga pikk aeg ning tööandjad maksavad põhimõtteliselt kogu teenitud raha meile palgaks.
Järgmisel nädalal teeme viimase sibulatellimuse, sest asi lihtsalt ei tasu ära. See-eest duubeldame teisi tellimusi, mis tähendab, et meie jaoks väga muutusi töös ajaliselt ei ole.

Sibulaid korjamas. Üks tellimus on 3000 sibulat, mis tuleb kõik käsitsi korjata, puhastada, pesta, lõigata ja pakkida. Kõik see kokku võtab 3-l inimesel 8 tundi.

Nick, mina ja Shino

2 nädalat tagasi kutsus Lynda mind oma kabinetti ja teatas, et nad pakuvad mulle leading hand´i ehk nö juhtiva töötaja kohta ja kui huvitatud olen, siis töökoht on minu. Asjaga kaasnes ka arvestatav palgatõus. Ei pidanud asja üle pikalt mõtlema – ütlesin, et olen nõus. Tööülesanded jäävad samaks, ainult kui miskit valesti läheb, on minu pea pakul. Ja minu öelda on see, mida keegi tegema peab ja kuidas. Ühtlasi rääkisime mu plaanidest. Täpsemalt, kauaks ma siia plaanin jääda. Ütlesin, et jään seni kuni Balile lähen ja tagasi tulles võin ehk veel siin olla kuni 6 kuud täis saab. Sellega oli Lynda rahul, sest neil on väga vaja inimest, kes oskab kõike teha ja saab olla juhendaja rollis. Sellel nädalal pakkus Lynda mulle aga jälle sponsorviisat.. õehh.. kohe üldse ei tea, kas tahan ennast siduda ühe kohaga 2 aastat. Eks näha ole, kuidas asjad lähevad. Praegu midagi kindlat otsustanud ei ole.

Ametikõrgenduse tähistamiseks ostsin endale kingituse ka – GoPro Hero3+ Black Edition. Väga vinge riistapuu. Proovin mõne video ka kokku monteerida oma tegemistest.

Forklifti äss

Ühel nädalavahetusel käis külas Wayno tütar Renee ning tema poiss-sõber. Reneel on automaatkastiga auto load, aga tahab ka manuaaliga sõitmise lube. Carol siis pakkus, et lähme sõidame. Istusime autosse ja jäime maja ette nii 15 minutiks, sest Renee ei suutnud koha pealt minema sõita. Iga jumala kord suretas auto välja. Kõige rohkem liikusime selle ajaga 20cm. Mul on niiiii naljakas, aga kurat, ei saanud väga naerda, sest tuli viisakas olla õpilase vastu.

Mis veel toimunud on?
Caroli tütar Samantha käis külas ja jäi nädalaks oma kolme lapsega. Kohutav! Tulid sellepärast, et üks kaksikutest poistest kukkus narivoodi teiselt korruselt alla ja lõi pea ära. Igaksjuhuks viidi poiss haiglasse, aga kuna tal on ka varem õnnetusi juhtunud, sekkus asjasse lastekaitse. Ametivõimud arvasid, et Sam-i boyfriend Jesse peksab poisse. Suur draama ja Jessel keelati lastega kokku saamine. Peale seda tulid Jessele järgi politseinikud, kes viisid ta vangi maksmata liiklustrahvide pärast. Ma vist olen rääkinud, et Austraalias on süsteem, kus liiklustrahvide eest võib vangi panna. Niisiis, Jesse´l oli maksmata 4000 AUD-i ja teda ootas 4 päeva vanglas. Sam tuli siis lastega meile, et emalt tuge saada. Nii imelik, et siin pannakse lapsed juba kell 7 õhtul voodisse. Karta on, et nad ärkavad kell 5 hommikul ülesse. Ja kõige noorem 9-kuune tüdruk.. see oli vahel üldse ööläbi üleval. Õnneks on mul oma tuba ja ma magan päris sügavalt, aga Carol ja Sam ei saanud vahepeal kohe üldse magada.

Pärast kokkupõrget känguruga. Siinkohal mainiksin, et känguru jäi ellu ja hüppas rõõmsalt edasi.

Et sellest lärmist pääseda, läksin nädalavahetuseks Pam-i juurde. Mulle järgi tulles sõitis Pam kängurule otsa ja auto sai päris korralikult kannatada. Sõitsime siis Bullsbrooki, selle maja juurde mida ta maha müüa tahab, jõime tal emaga teed ja jutustasime ning siis võtsime veoauto, et Beermullah´sse sõita, sest järgmine päev pidime traktorile järgi minema. Õhtul tegime kerged dringid ja kaardimängud nagu tavaks on saanud. Hommikul tõi üks tüüp Pam-ile mesitarud ja pärast tõime traktori ära. Nii need päevad läksid ja siis pidin jälle koju tulema, sest keegi peab ju tööl käima. Paar päeva hiljem kuulsin, et Pam sõitis oma teise autoga kängurule otsa. Seekord õnneks nii suuri kahjusid ei olnud kui esimese autoga. Meie kodutee on kõige hullem kängurute poolest- Nick sõitis ühele otsa kui tööle tuli, aga tal on autol kängururauad, seega läks hästi. Roo-d lihtsalt hüppavad äkki autole ette ja rohkem pole vajagi. Kõige rohkem liigub neid varahommikul ja videvikus. Siis tuleb väga ettevaatlik olla.


Uuel nädalal sai Tomomi (jaapani kutt) kurvad uudised, et ta vanaema suri ära ning läks kaheks nädalaks tagasi Jaapanisse. 25. juunil läheb ära Nick, sest ta viisa saab läbi ja ameeriklased teise aasta viisat ei saa. Ja selles ma pole kindel, kas Tomomi ja Shino meile edasi tööle jäetakse, sest Shino on üsna aeglane ja ei oska inglise keelt hästi ning kuna nad on paar, siis ei pruugi Tomomi üksi meile jääda. Eks aeg näitab, mis saab. Uued töölised tulevad kindlasti, sest aeg on tegelema hakata pruninguga (puude kärpimisega) ning teised tellimused ju suurenevad.

Vahepeal olen veel Waynoga shoppamas käinud, talle kainekas olnud ja tema tütardega kohtunud. Avastasin Wayno pooleli oleval majal ehitusapsu – telliste ladumisel on muster paigast läinud ja muidu poleks viga, kuid tegemist on maja esisega. Õnneks saab saab selliste asjade eest raha tagasi.
Tutvusin Caroli tööandjatega – Peter-i ja Bev-iga, kellest palju kuulnud olen ja kes meie naabrid on.
Nägin ühe nädalavahetuse jooksul kolme madu, mis õnneks pisikesed olid, aga sellegi poolest mürgised.

Nime ei mäleta, aga elab maa all see elukas ja on pisut mürgine ka. Selle leidis Noel tööl, teisi nägin Pam-i juures.

Ja ilmad on megakülmaks läinud. Eestis on kordades soojem hetkel kui meil. Viimased päevad on kraadiklaas siin kandis paari miinuskraadi näidanud varahommikul. See kuu on rahulik külm ja järgmisest kuust algab tormide hooaeg, siis on jälle, mida oodata. Carol juba hoiatas mind, et kui ma juhtun põllul olema ja näen, et taevas muutub rohekaks või lillakaks, siis pean kiirelt jalga laskma ja mitte oma eluga riskima.
Mainiksin veel, et meie majal pole miskit, mis sooja toodaks. Kasutame kahte väikest radiaatorit, et sooja saada, mis õnneks isegi töötab. Täiesti tavaline on nüüdseks kui õhtul ja hommikul on toas 10 kraadi sooja. Kohe kui päike looja läheb, muutub ilm ülimalt jahedaks. Nüüdseks olen ära harjunud selle temperatuuriga, kuigi vahel ikka värisen teki all ja siis saan kohe mõnitada, et mis eestlane ma selline olen ja külma ei kannata?!? F%@k off, ega ma lumeinimene pole. Enamus neist pole lund näinudki ja viriseks -10 juures nii palju, et kõrvad si*avett jookseksid. Aga noh, igale oma.

Puulatvatest mandariine ja apelsine korjamas.

Väga vinge riistapuu. Pildil ka Tomomi.

Muud põnevat pole juhtunud.. Wayno plaanib järgmisel nädalal meile kasiinoööd, siis on Keno juures lõkkeõhtu ja mis kõik veel juhtuma hakkab, seega igav ei ole.

Tsauki!

Here I go again on my own

Reede (9. mai) õhtul olin üsna välja puhanud, kuna eelmine päev oli vaba. Alguses plaanisin varakult magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev, aga Wayno tuli välja ideega, et võiks pokkerit mängida. Mõeldud- tehtud! Alustasin 5 dollariga, mille kiirelt maha mängisin.. Vahetasin veel 30 dollarit lahti ja peaaegu kaotasin ka selle, aga viimasel hetkel pöördus õnn ringi ja hakkasin võitma. Wayno vahetas 50 dollarit lahti, et mängida ja kaotas lõpuks kokku 55 dollarit, mis enamus tuli mulle. Vahelduseks mängisime blackjack-i ka ja õnn oli ka seal minu poolt. Lõpetasime mängimise kuni Wayno oma rahast ilma jäi. Lõpetasin umbes 70 dollariga, mis tähendas, et duubeldasin oma algsumma. Jäin väga rahule nagu arvata võib! Carol käis pool õhtut Waynole pinda, et too mind kasiinosse viiks, sest tundus et ma olen peatamatu. Hehee.

Järgmisel päeval saime ka töö juures häid uudiseid. Nimelt tõstis Lynda meie palka 50 sendi võrra. See on küll vähe, aga asi seegi. Olime üsna imestunud, sest paar päeva enne seda olime ju natuke käkki keeranud ja palgatõus oli viimane asi, mida ootasime. Kuuldavasti on varsti uut palgatõusu oodata, seega läheb töö juures hästi!

Carol

Wayne

Uus nädal algas rahulikult. Saame üha rohkem töid omapäi teha, mis tähendab, et meid usaldatakse ikka päris palju.

Teisipäev oli üsna tore töö juures, sest saime lõpuks zucchinidest lahti. Meie tööks oli taimede lõikamine juurika lähedalt ning pärast seda pidime maast lahti tirima umbrohutõkke. Viimane pidi meie arvestuste järgi olema üsna lihtne.. Lihtsalt seo traktori külge ja sõida, aga kus sa sellega! Kuna tegemist oli biolaguneva umbrohutõkkega, siis rebenes see päris kergesti ja tööd jagus terveks päevaks. Minu peamine ülesanne oli traktoriga sõita ja muusikat kuulata, Nick rabeles traktori taga. Meil pole vaja mingit jõusaali kui saab sellist füüsilist tööd teha. Päeva lõpuks olime mõlemad üsna läbi omadega. Ahjaa! Ja ühe vigastuse suutsin endale ka ikka saada – zucchinisid labidaga tagudes hõõrus vars mulle käele villi, aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ja nahk oli puru ja verine. Nüüd on pöidla juures suur larakas lahtist haava. Mis tähendab korralikku varu kui ma pakkides pean käsi desinfitseerimisvahendiga puhastama. Jipikajee, mul ikka õnnestub.

Sibulad, mis ootavad pesu

Pestud sibulad, mis vajavad lõikamist

Lõpptoode kohaliku turu jaoks. Kaubandusketi tellimused on raskemad - tuleb pakendada plastikümbrisesse, teatud suuruses sibulad sobivad ja mõlemad otsad tuleb ära lõigata. Palju õnne kui peame hakkama nädalas u 10 000 sibulat pakkima hakkama!

Zucchini surnuaed

Kolmapäev saime terve päeva lehtkapsast pakkida. Kuna taimed on täis valgete kärbestte mune ja kärbseid ning auke, läks kahekesi pakkimine väga pikaks. Lihtne töö võttis meil topelt aja võrreldes tavalisega. Õnneks Lynda on mõistlik ja ei süüdistanud meid aja kulutamises, sest taimed peavad müügiks puhtad olema ja parem on võtta see aeg nende puhastamiseks kui see, et kaup tagasi saadetakse. Pidime pärast lehtkapsa pakkimist veel kohaliku turu jaoks kevadsibulaid pakkima ja nii venis tööpäev 11 tunniseks. Suutsin endale ühe vigastuse veel tekitada – kaste kokku pannes lõin oma sõrmenukid vastu kasti ja nii õnnetult, et kahest viimasest nukist korralikud tükid välja ja vere voolama. Palju õnne mulle.. jälle. 

ilusad päikesetõusud tööle minnes :)

Neljapäev oli plaanitud salatitaimede pakkimiseks. Tellimus oli 3 kordne võrreldes sellega, mis muidu teeme. Me olime juba eelmisel päeval Nickiga vaadanud, et taimed on maru väikesed ja tõenäoliselt alakaalulised. Ja kui hommikul tööle läksime, siis Lynda tuli just põllult ja ütles, et peab tellimuse ära jätma, sest taimed ei anna kaalu välja. Jess! Olin õnnelik, sest nende taimede korjamine oleks olnud paras pind tagumikus kui peab jälgima, et alakaalulisi ei korja. Nii saime tol päeval teha erinevaid asju – koristasime pakkimiskuuri, lõikasime ploomipuudelt kasvusid ja pakkisime omapäi porgandeid. Viimane töö oli mulle kõige meelepärasem, sest töö on kiire ja vaheldust pakkuv. Ainuke miinus oli see, et ma pealaest jalatallani läbimärg olin. Pean Noel-i käest küsima, kuidas tal kuivaks õnnestub jääda, sest võtsin porgandimasinal üle tema positsiooni. Kuna päev oli täis erinevaid ülesandeid, siis tundsime Nickiga mõlemad, kuidas pärast tööpäeva oli energiat rohkem ja tuju parem kui muidu. Õhtul tuli Pam külla ja muljetasime temaga paar tundi.

Noel ja Nick

Pildistasin kuud, aga Lynda (lammas all paremal nurgas)  hiilis ka pildile

Puude lõikamine

Selline purakas ämblik jäi mulle puid lõigates ette. mind nad väga ei häiri, aga Nick hakkab hirmsasti hüppama kui mõnda näeb

Õnnelik smurf oma albiino porgandiga

Selliseid mutante leidus porgandeid sorteerides

Nädala viimane argipäev oli minu jaoks vaba päev, sest pidime töötama jälle laupäeval. Hommikupooliku veetsin meilidele vastates ja pesu pestes. Lõunal tuli Nick ning suundusime lõpuks kalale. Olime seda planeerinud juba mitu nädalat, aga alati tuli midagi ette – enamasti halb ilm. Käisime esmalt Yanchepis shoppamas ja samal ajal küsisime kohalikelt nõu, kuhu oleks hea kalastama minna. Esimene nõuandja oli kogenud kalamees ja soovitas Yanchep Lagooni minna. Okei.. koht ise oli imeilus. Krabid rannal jooksmas, ookeanis suured lained, kaunis laguun.. ainuke jama oli see, et ookean oli natuke liiga jõhker kala püüdmiseks väikeste spinningutega. Üritasime natuke aega ja liikusime edasi. Otsustasime, et kõige parem oleks kuskilt muulilt püüda. Küsisime jällegi nõu ja järgmiseks võtsime suuna Two Rocki kaile. Esimeseks julgustavaks märgiks oli see, et nägime teisigi kalastajaid. Läksime siis muulile ja saime blowfishe ja väikeseid kalu, millega midagi peale hakata polnud. Suutsin oma püksid ära lõhkuda nii, et pool tagumikku väljas oli ja kaotasin paar konksu ka vette. Õnneks läks pimedaks enne kui midagi enamat minuga juhtus ja otsustasime koju tagasi minna. Vahepeal helistas veel Carol, et ma ostaks koorelikööri, sest tahtis minuga jäägrit juua, aga poed olid juba kinni ja mul järgmine päev tööpäev nagunii. Kodus kaks tarka pidutsesid – muusika põhjas, Wayno juba paraja kraadi all. Mis seal siis ikka! Võtsin ka paar õlut ja Caroliga jõin jäägrit ka puhtalt. Aga keskööks olin nii väsinud, et tuli magama ära minna.

Yanchep Lagoon

hullud tiirutasid pea kohal

Mitte kõige õnnelikum kalamees..

Two Rocks Marina

Laupäeval saime täiesti üksi töötada. Noel ja Lynda läksid juba reedel ära pulma ja andsid mulle võtmed. Tegime veel Nickiga nalja, et aitäh maja eest, meil tuleb üks tore pidu siin. Selle peale kostis Lynda vaid seda, et kui tegemist on rohimispeoga, andke aga minna. Nali naljaks, kali kaljaks. Tegime töö ära, panime asjad lukku ja lõpetasime juba kell 3. Pärastlõunal käisin Caroliga Wayno maja juures, mis näb juba maja moodi välja ka. Tagasi tulles nägime koduteel autot, mis üle katuse käinud kurvis. Õnneks oli juht terve, ainult autost ei saa enam asja. Naljaka koha peal oli see õnnetus juhtunud, auto keset teed. Õnnelik õnnetus. Õhtul vaatasime veel filmi ja kustusin juba pool kümme diivanile. Tööinimese elu..

Wayno maja

Tänase hommiku olen enamjaolt asjalik olnud – koristasin oma tuba, püüdsin hiire kinni, kirjutan blogi ja pärast pean ülejäänud maja koristama.

Ahjaa... ühel päeval rääkisime Lynda ja Nickiga farmi edasistest plaanidest. Kuna nad ikkagi tahavad rohkem pakkuda kaubandusketile, mis tähendab töörohkust, siis peaksid nad palkama vähemalt kaks inimest, kes oleks püsivad töötajad. Üks pakkimise manageriks ja teine põldudele traktoriga möllama. Põhimõtteliselt pakkus ta meile sponsorviisat, mis tähendaks, et oleks võimalus 2-4 aastaks Austraaliasse jääda. Ausalt öeldes pakkus Lynda mulle sponsorviisat juba 4ndal päeval kui seal töötasin, mille peale vastasin ainult seda, et sellisel juhul tahan palgatõusu. Võtsin asja naljaga. Tean, et sponsorviisa on paljude seljakotirändurite unistus.. aga ma ei tea, kas tahan ennast ühe kohaga nii pikalt siduda. Eks näha ole, mis juhtub. Praeguseks olen plaaninud siia jääda juuli lõpuni. Carolil pole minu siinviibimise vastu midagi ja lubas jääda seniks kuni süda ihaldab, seega võin kuni 6 kuud siin olla. Sest nii kaua võib ühes kohas esimese aasta viisaga tööd teha. Üritan tulevikule mitte mõelda, sest plaanid lähevad alati nässu. Elan hetkes ja olen õnnelik sellega, kuidas asjad on!

Plussid, miks Caroliga hea koos elada on - lõpmatult tsirtuselisi leiab tee koju. Mandariinid on valmis, sidrunid ja apelsinid tahavad veel veidi valmida. Mmmm..

TSAU!!

Töömesilase elu

Enne kui ma oma selle nädala tegemisi sisaldava postitusega algust teen, peaksin kirjutama natuke nendest inimestest, kellega elan ja töötan. Pehmelt öeldes on elu siin nagu seebikas, midagi juhtub alati, õnneks olen mina enamasti kõrvaltvaataja rollis ja selle rolliga olen väga rahul. Teen siis väheke selgemaks, kes on kes, sest kuuldavasti on tekkinud väike segadus.

Alustan Carolist, kes mind enda juurde elama võttis. Tegu on 48-aastase naisterahvaga, kes on päris Uus-Meremaalt. Iseloomult on tore, väga suure südamega ja abivalmis, samas aga „my way or the highway“ ehk minu arvamus või vale arvamus suhtumisega tihti. Tema on see inimene, kellele peab alati jääma viimane sõna, aga see ei ole alati halvas võtmes. Tal on kolm last – 2 tüdrukut ja poeg. Praeguseks olen kohtunud vaid pojaga ning loodan, et rohkem kokkupuuteid temaga ei ole ka, aga sellest hiljem. Tüdrukutega olen telefonis rääkinud. Lapsed on tal siis enam-vähem minu vanused, üks paar aastat alla ja teised mõned üle minu. Meest ei ole, lahutus on juba 4ndat aastat käimas. Vahepeal oli tal küll boyfriend, kes temast üle kümne aasta noorem oli, kuid lõpuks tuli välja et noormees ajas vaid tema raha taga. Sellest aga piisas, et siin väikeses kogukonnas endale cougar-i maine saavutada. Küla elu nagu meilgi, ma ütlen.

Elu on see naine näinud rohkem kui vaja oleks, aga nagu öeldakse „mis ei tapa, teeb tugevaks“. Küll vägistati noorem tütar; poeg oli narkosõltlane, diiler ja istus vanglas; mees oli vägivaldne ja ahistas; õnnetused siin ja seal. Kõigest sellest on ta aga pea püsti välja tulnud.

Tõsine töönarkomaan on ta ka. Enne maale tööle tulemist töötas raamatupidajana, kuid nüüd on nii 5 aastat erinevates farmides tööd teinud. Sellest viimased 2-3 siin kõrval tsitruseliste farmis.

Teine inimene, kellega koos elan on Wayne, kes on Caroli eksabikaasa vend. Wayne (edaspidi Wayno) on kohekohe 50 saamas ning tal on 2 tütart. Caroli juurde elama sattus ta järgmiselt: ühel ilusal päeval läks oma naisega lahku, müüsid maja maha ja Wayno küsis Carolilt poliitilist peavarju paariks päevaks.. see paar päeva on veninud pooleks aastaks ja tundub, et teine pool tuleb veel otsa. Hetkel on tal pooleli maja ehitus ning sisse tahab kolida jõuludeks, maja ise asub Caroli juurest u 20km kaugusel. Töötab teedeehitusel maakonna heaks. Iseloomult on samuti meeletult sõbralik ja abivalmis. Wayno on ka natuke kergemeelne, aga see teeb temaga suhtlemise ainult lõbusamaks.

Inimesed, kelle alluvuses ma töötan on Lynda ja Noel. Tegemist siis 40ndates paariga, kellel on 2 last – Grace 9 ja Luke 7. Lynda on töötanud Austraalia õhuväes ja audiitorina, Noel kaevandustes üle maailma. Farmindusega hakkasid tegelema umbes 10 aastat tagasi – alustasid puuviljadega ja nüüd viimased 2-3 aastat on rohkem keskendunud juurviljadele. Selle aasta algusest varustavad oma orgaanilise toodanguga üht suurimat Austraalia kaubandusketti.

Lynda on üpriski karmi käega ülemus, kes ei jäta sulle ütlemata kui miskit valesti teed. See aga ei tähenda, et ta kiitustega kitsi oleks. Mina saan temaga väga hästi läbi ja üldiselt ei möödu päevagi kui me üksteisele naljaviluks keskmist sõrme ei näitaks.

Noel on aga oma abikaasa vastand, üpriski vaikne ja võtab sõna siis kui vaja on. Kuldsete kätega tüüp: paljud atribuudid, mida igapäeva töös kasutame, on ta ise ehitanud.

Tütar on neil täpselt selline tüdruk, keda saab iseloomustada ühe sõnaga: printsess. Poeg Luke on aga isa moodi, sõidab traktoritega nagu vana mees ning aitab farmitöödes. Äge kui 7 aastane sinust traktoriga mööda kihutab.

Töökaaslaseks on ameeriklane Nick, kes on täpsemalt pärit Texasest. Vinge aksendiga. Vanust on tal nüüdseks 31 aastat. Nick on läbi ja lõhki linnapoiss, kes polnud enne siia farmi tulemist kunagi varem farmitööd teinud. Õnneks talle see töö väga meeldib ja teeks seda kodumaalgi hea meelega pärast siit lahkumist. Minu jaoks on naljakas, kuidas ta lapseliku ilmega tihtipeale peaaegu et jookseb traktorile, et ise juhtida saada, sest enne seda farmi polnud ta traktoriga varem sõitnud. Nick on ka väga tore, pakub mulle küüti tööle ja töölt koju ning käime shoppamas ka koos.

Ühesõnaga olen ümbritsetud väga mõnusate inimestega.

Nädalavahetus möödus rahulikult, reedel jõime Waynoga paar õlut ja tsillisime niisama. Pühapäeva passisin täitsa niisama, vaatasin filme ja nautisin rahu ja vaikust. Õhtul saabusid Carol ja ta poeg Paul. Paul on 28 aastane ja elab siit umbes 600km kaugusel. See vend on eluaegne pahapoiss. Ühel hetkel alustas narkootikumide müümisega – alguses kanep, hiljem kräkk. Oli pinnuks politsei silmas päris pikalt, kuid läbi õnne ei jäänud millegi suurega kordagi vahele. Enda sõnul oli ta selle osariigi üks suurimaid varustajaid ja nädalas käis tema käest läbi ligi pool miljonit dollarit. Harjutas aga endale ka kräki tõmbamise harjumuse külge ning sealt maalt läksid asjad allamäge. Üks kord sõitis politseinike eest ära. Suurel kiirusel tagaajamine lõppes sellega kui Paul oma autoga politseiautole sisse sõitis. Kokkupõrke tagajärjel murdus tema auto pooleks ning erinevad auto pooled lõpetasid üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Paul jäi ellu tõenäoliselt tänu sellele, et ta turvavööd EI kandnud. Päris kindel ma ei ole, kuid pärast seda ta vist vangi läkski – seega mitte narkokuritegude eest, vaid liiklushuligaanina. Vangis pidi olema vaid 6 kuud. Üleüldse on Austraalias selline süsteem, et kui sul koguneb suures summas trahve, siis selle asemel et need ära maksta, võid minna paariks kuuks vanglasse ning välja pääsedes on trahvid kustutatud. Pami poeg kasutas oma trahvide kustutamiseks sama võimalust - 10 000 dollari maksmisest pääses kui läks 10ks päevaks vangi.

Aga Paulist edasi.. Kodus on tal missis (pruut), kellel on 3 last. Otseloomulikult on ka pruudil sõltuvused – kräkk, kanep, online-kasiinod. Lapsed on juba korra valitsuse poolt käest ära võetud, aga rongaemale see ilmselgelt ei mõjunud, sest sel ajal kui Paul siin oli, andis girlfriend positiivse kusetesti ja tõenäoliselt võetakse lapsed taas käest ära, mis minu arvates on hea asi.

Iseloomult on suhteliselt segane – ühel hetkel käitub normaalselt ja räägib nagu normaalne inimene, järgmisel teeb midagi nõmedat või hakkab ropendama. Heaks näiteks on tema telefonikõned pruudiga. Kõned algasid „I love you!“ ja lõppesid „You fucking cunt!“ ning telefon visati vastu seina. Või siis tegi ema jaoks kõik tööd ära, millega ema ise hakkama ei saanud, aga samas kui ema magas, keeras muusika täiesti põhja, sest tema lemmiklugu tuli raadiost. Üsna ettearvamatu.

Nädala esimesel päeval kui töölt koju tulin, oli Kenno (Wayno sõber) juba siin ning otseloomulikult oli neil juba mõni õlle joodud. Kaks tarka nagu nad on, otsustasid mehed, et teisipäev töötamiseks ei kõlba, seega peaks tõsisemalt joogile keskenduma. Mõeldud-tehtud! Kainekas oli minu näol olemas, käisime läbi Kenno juurest ning Guildertonis poes ja tagasi tulles Wayno maja juures. Õhtul ühinesid meiega ka Carol ja Paul ning paariks tunniks üks kutt veel, kes Pauli arvates tuli siia vaid lootuses narkotsi skoorida, mis tal aga ei õnnestunud. Kõik võtsid väheke ja õhtu oli üsna tore kuni selle hetkeni kui Paul väärakaks muutus. Tekkinud oli 2 seltskonda Paul ja Mitch ning ülejäänud, kuhu kuulsin ka mina. Ühel hetkel kuulsin, kuidas Paul Mitchile ütles, et ta põhimõtteliselt jätab talle ukse lahti, et see tüüp mind ära kasutada saaks, kui tal huvi peaks olema. Vot kui tore. Seda juttu teised ei kuulnud. Igatahes hakkasid minu peas häirekellad tööle. Mitch on õnneks suhteliselt normaalne ja läks ära. Hiljem kui magama läksin, blokeerisin ukse ära ja magasin terve nädala kui Paul siin oli nuga padja all. Õnneks ta isegi ei üritanud midagi ja muutus iga päevaga normaalsemaks, kuid olin ettevaatlik ikkagi. Väheke põnevust mu elus, kahjuks mitte heas võtmes. Nick küll pakkus, et ma läheks selleks ajaks hostelisse kui Paul seal on, aga selle tropi pärast ma nüüd ka raha raiskama ei hakka.

Kolmapäeval sain sõita jällegi minu jaoks uue traktoriga – väike neliveoline koletis. Kasutasime seda laimide korjamisel, mida tegime esimest korda. Töö ise oli lihtne: kõik laimid tuli puult ära korjata, ainuke miinus oli see, et puudel on okkad, mis teevad haiget kui nendega kokku puutud. Üleüldse oli väheke põnevam päev, kui saime teha palju erinevaid töid. Õhtul koristasime kodus maja ümbrust. Carolil on igasugust jama laiali sellest ajast kui ta siia kolis ja Paul hakkas seda koristama. Tegime lõket (lõkke jaoks oli vaja eraldi luba küsida) ja lõikasime puid.

Porgandimasin - peseb ja sorteerib suuruse järgi. Ise pole veel näppida saanud, aga olen näinud kuidas töötab.

Ilusad päikesetõusud tööpäeva alguses.

Laime korjamas- paned endale sellise koti 

ümber, korjad täis, siis tõmbad põhja lahti ja paned laimid kasti

jään vahel ise ka pildile. ostsin endale austraallasele kohasele töösärgi kah!

Neljapäeva õhtul olid kõik kodus suhteliselt laibad ja läksime vara magama.

Reedel usaldas Lynda meid Nickiga ise kõiki töid tegema ja nad läksid kodust ära. Koju tulles sain veidi puhata kuni 6 aeg õhtul Paul arvas, et võiks joogid teha. Käisime Thirsty Camelis, edasi Kenno juurde ja siis koju tööd tegema. Koristasime maja ümbrust ja laadisime asju autosse keskööni. Siis hakkasime Pauliga mulle spinninguid ja muud kalastamiseks vajalikku kokku panema. Vahetasime 3 spinningul tamiilid ja puhastasime kõik ära, panime kokku söödakarbid. Alustasime kell 11 õhtul ja lõpetasime alles kell 3 öösel sellega. Carol pidi Paul-i laupäeva hommikul kell 6 koju tagasi viima ning sai ainult 2 tundi magada, sest Paul tegi nii palju lärmi – keeras muusika valjuks ja lõhkus puid Caroli akna all. Väga külm oli ka, pidin panema pusa ja jope selga ja kaminas oli ka tuli, aga ikka oli külm!

Nädalavahetusel sain puhata, magasin päris palju. Pühapäeval käisid 4 eestlast siin – üks tüdruk, kes siin tsitrusefarmis eelmisel aastal töötas ja 3 uut inimest. Otsisid tööd. Imelik oli eesti keelt kuulda ja rääkida. Kõlan endale nii imelikult. Õhtuks olin kutsutud Pam-i juurde õhtusöögile. Patrick tuli mulle järgi. Olime kutsutud kella 5ks, aga teised olid ise Bullsbrook-is maja koristamas. Pidime neid seal üksi ootama kella poole 8ni. Selle aja sees pesime nõud ära ja koristasime veidi, mille eest Pam väga tänulik oli. Õhtusöök oli nagu ikka väga maitsev ning Fee andis mulle järgmiseks päevaks veel lõuna kaasa – kartulipuder, mais ja lambaliha. Pam laenas mulle oma vihmajoped. Ma ainult mainisin õhtusöögi käigus, et mul pole vihmariideid ja vihmane hooaeg on alanud ning lahkudes tuli Pam oma jopedega. Ta hoiab mind nagu silmatera.

Sellest esmaspäevast saime veelgi rohkem vabadust töö juures. Nüüd teeme kõike ise. Saame hommikul vaid juhendid, mis päeva jooksul vaja teha on. Päris imekspandav, et meid nii palju usaldatakse.

Nädala keskel keerasime aga käkki Nickiga. Me pole varem selliseid apse teinud. Hommikul saime ülesandeks korjata 780 sibulat. Kuna meie ja numbrid ei saa aga hästi läbi, korjasime 840. See kui me vähem korjame on okei, aga ülekorjamine on probleem, sest toodet pole kuhugi panna. Otsustasime, et ei maini seda viga enne kui see pakkides välja tuleb. Õnneks saime keset pakkimist uue tellimuse ja pidime isegi rohkem sibulat korjama, seega see läks hästi. Teine aps aga positiivse lõpuga ei olnud.. nimelt pidime korjama ja pakkima lehtsalatit. Alustasime rea algusest ning korjasime 150 taime. Taimed tundusid alakaalulised, aga mõtlesime, et kuna vastupidist keegi ei ütelnud, on kõik ok. Pakkimisruumi minnes mainisin Lyndale, et selline mure on. Tuli välja, et tegelikult oleksime pidanud peenra keskelt alustama. See tähendas seda, et umbes 100 salatitaime läks raisku. Viga oli mõlemapoolne – Lynda/Noel oleks pidanud täpsemalt juhendama ja meie oleks pidanud kohe küsima minema kui nägime, et taimed väikesed on. Aga oleks on paha poiss. Õnneks suurt draamat ei onud ja kõik õppisid oma vigadest.

Järgmise päeva tööks oli peamiselt istutamine, mis on füüsiliselt päris raske. Peame küürutama poolteist tundi järjest. Istutasime umbes 7000 taime – 6000 lehtkapsast, 700 salatitaime ja 300 maitsetaime, mille nime ma ei tea. Seda kõike tegime keerulise ilmaga. Vahepeal sadas vihma ja tormituuled möllasid, teisel hetkel paistis päike ja hakkas palav. Väga tüütu on sellise ilmaga tööd teha, kuid peab ära harjuma, sest talv alles algas. Paar kuud on tõenäoliselt veel sellist jahedat ilma oodata. Õhtul tuli Pam ka külla, muljetasime ja jõime ühe õlle. Ta sai lõpuks oma maja müüki pandud ja uus kutsikas on pühapäeval käes. 

Forklift - saan sellega sõitmist harjutada. Tuleb tulevastel tööotsingutel kasuks.

Lehtkapsas korjama minnes. Peame panema pikendused, et saaksime kaks kasti taha panna. Ühte kasti mahub 75 taime ja tavaliselt läheb ühe tellimuse jaoks vaja 288 taime. Korjamiseks on ette nähtud ajalimiit ka. Üldiselt võiks 2 kasti korjata 20 minutiga.

7000 taime, mis ootasid istutamist.

Õhtul jutustasin Caroliga ja tuli välja, et Amy Lee Evanescence´ist on Caroli eksabikaasa endine pruta. Vot sulle.

Täna on vaba päev, sest tellimus tuleb täita alles laupäeval. Mulle see isegi meeldib, sest kaks vaba päeva järjest on tüütu ja lööb rütmist välja. Teeksin parema meelega 6 päeva järjest tööd ja puhkaksin ainult ühe päeva, aga kahjuks ei anta nii palju tööd.

Lynda võttis paar Taiwani tüdrukut ka tööle – rohima. Päris keeruline on aasialastega, nad ei oska peaaegu üldse inglise keelt. Ja nad ei õpi seda ka eriti, sest eelistavad püsida suurtes puntides ja suhtlevad omavahel enda keeles. Täna need kaks kes me juures töötavad küsisid tööd farmist, kus Carol töötab. Küsimusele kas nad hetkel töötavad kuskil, vastasid nad ei. Seega valetasid.. Carol oli üsna pahane ja ütles, et tema neid tööle sinna ei taha kui nad valetamisega alustavad. Ei olegi aru saanud, mis põhjusel nad nii valetasid, sest küsimusest said nad aru küll.

Paar päeva tagasi olid uudised, et politsei reidis siin lähedal mitmeid farme. Mingid tüübid tegelesid inimkaubandusega ja väga palju illegaalseid töötajaid viidi ära. Tegeleti ka rahapesuga ja majadest leiti hunnik relvi. Lynda olevat ka mingi aeg nendelt tüübidelt töölisi saanud – alguses noored inimesed, aga hiljem saadeti u 50 aastased ja noo, see on ju ilmselge, et neil ei saa tööviisat olla. Seega lõpetas nendega suhted. Muidu oleks tõenäoliselt meie farmis ka reid tehtud.

Hommikune vihm.

Sain vikerkaarega ühele pildile!

ja töö miinuspool.. selline sinikas on ühel jalal ja teisel jalal on samasugune. ühe sain traktorile joostes ja teise metalluksega kokku põrgates. Väikseid sinikaid on lugematult. Tüüpiline mina..

Sellised need järgmised kaks sündumusterohket nädalat on olnud. 

Tsauki!