Elu õpetab ehk kogu tõde pakkimisest

Tekkis veidike vaba aega ja mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, mida seekord kaasa pakkisin ning mille koju jätsin. Illustratsiooniks lisan ka mõne pildi kui internet kannatab.

Esimene aasta õpetas, et ei tasu liiga palju asju kaasa vedada. Austraalias on ka poed ja siit saab nii mõnegi riidehilbu odavamalt kui Eestist. 2014. aastal kaalus mu suur seljakott 22kg ja väiksem kott tehnikaga 10kg, seega kokku 32kg!! Ja ma pidin seda ju seljas ringi tassima. Seekord olid numbrid palju väiksemad – suurde mahutasin umbes 13kg ja väiksesse 8kg ringis asju. Ja ikkagi tundub nüüd, et võtsin liiga palju asju kaasa, sest selle pooleteise kuu jooksul, mis Austraalias oldud, olen kasutanud ainult mõnda asja. See on nii suuresti tänu sellele, et eelmisel korral jätsin suure koti riietega siia tagasitulekut ootama. Aga pole hullu, olen kindel, et seekord kulub aasta jooksul kõik ära. Siinses kuumas ja tolmus ei kesta riided kaua kaunitena, seega pole ohtu, et neid tagasi Eestisse tarima peaksin.

Aga mida ma siis ikkagi kaasa tassisin?

Paar teksaseid
4 t-särki
vabaajapüksid
pikkade varrukatega pluus
soe pesu
tuulejope
pusa
5 paari aluspesu
10 paari sokke
1 viisakam pluus
ujumisriided
paar lühikesi pükse
plätud
kinnised tennised ja vabaaja-jalanõud
kaabu ja nokats
buff
ujumisriided
hügieenitarbed

Lisaks kotitäis tehnikat:

laptop
tahvelarvuti
laadijad kõigele
väline kõvaketas
Gopro
id-kaardi lugeja
mobiil
akupank
ja muud nipet-näpet (vajalikud paberkoopiad, dokumendid, akud, kaablid jne)

Tehnika läks kõik väiksemasse seljakotti, mis tuli käsipagasina kaasa. Ei usalda lennujaama töötajaid (üks asi on vargus, aga teiseks see, et neid kotte loobitakse kohutavalt). Lisaks läks käsipagasisse pesu, sokid, lühikesed püksid, lebokad ja hügieenitarbed, mida pika lennureisi jooksul tarvis.

Suur seljakott on 75 liitrine ja sel korral jäi ikka parasjagu ruumi üle. Võtsin seekord kaasa ka pudel Vana-Tallinnat ja veidikene linnupiimašokolaadi. Vana-Tallinn maitses väga hästi kõigi arvates. Üleüldse tahaksid nad Eestisse kolida, sest seal ju alkohol, tubakas jne väga odav. Soovitasin 10 aastat raha kõrvale panna ja siis Eestisse elama minna. Hehheeee..

Mis tuletab mulle meelde, et kui keegi tahab mulle pakki või postkaarti saata, siis praegu on see võimalus täiesti olemas. Kuna peatun siin Gingin-i kandis veidike pikemalt, saan kasutada Pam-i postkasti. Saabumisaeg on umbes 3-4 nädalat.

Aadressiks on:

        P.O Box 431
        Gingin
        Western Australia
        AUSTRALIA
        6503

Pidin ka uue telefoninumbri soetama ja selleks on nüüd: 0472513999. Ja praeguseks elukoha aadressiks: 305 Whitfield Springs Rd, Beermullah.

Kui oma aadressi saadate, siis võin mõned postkaardid ka siitpoolt teele saata.

Pilte siiski ei õnnestu üles laadida. Pean mõnikord linna minema ja arvuti kaasa võtma.

Päikest!

Katre

Kes ei tööta, see ei söö

Ahoi seltsimehed!

Sain lõpuks aega, et üks blogipostitus valmis kirjutada. Viimased nädalad on olnud nii kohutavalt sisutihedad, et vaevalt on aega magamiseks. Mis on siis juhtunud?

Veebruari alguses sai mainitud, et vana ülemus helistas ja pakkus tööd. Esialgu oli jutt paarist nädalast, sest ta tahab sellele kohale leida püsivat inimest. Ametikoha nimetus on packhouse supervisor ehk pakkimismaja ülevaataja/juhataja. Põhimõtteliselt on tööks kõik see, mis eelmiselgi koraal, aga palju suuremal skaalal. Minu ülesanneteks on inimestele tööd kätte jagada; teha kindlaks, et tööd ka tehakse; kvaliteedikontroll; pakitud toodete euroaluste sildistamine jne jne jne. Üllatavalt on töö palju füüsilisem kui vanasti. Ise ma midagi pakkima ei pea, kuid võin aidata kui aega ja vajadust leian. Füüsiline pool seisneb euroaluste liigutamises. Raskemad kaaluvad ikka poole tonni või rohkema kanti ja mina pean neid vedama ühest rambist üles või alla. Esimene nädal olin omadega ikka üsna läbi pärast tööd, lisaks olid siis tööpäevad ka üle 13 tunni pikad. Nüüdseks oleme tunnid alla saanud, mis mu jaoks ei olegi kõige parem, sest see tähendab vähem raha ja seda, et pean oma töö tehtud saama palju kiiremini.

Ülemus üritab ennast üha rohkem eemaldada pakkimismajast ja sellega seonduvast ning on seetõttu eelmisel aastal palganud ühe Austraalia tüübi Juliani, kes on nüüd põhimõtteliselt minu supervisor. Tema korraldada on kõik, mis toimub väljas, sees, külmikutes ja paberitöös. Esialgselt muljed on head ja saame üksteisega päris hästi läbi, mis on igati vajalik selleks, et igapäevaelu oleks võimalikult stressivaba ja töö kulgeks ladusalt. Oleme mõlemad 25, mis on vahel vähem kui inimesed, kes meie alluvuses töötavad. Õnneks ei ole sellega veel probleeme olnud, et keegi vanust nina alla hõõruks.

Igatahes Julian on asjalik – farmis sündinud ja töötanud lapsest saati, seega enamasti teab, mida teeb. Küll on tal suur ego ja arvab, et teab kõike kõigest ning ei taha oma vigu tunnistada. Seda oleme ka ülemusega arutanud ja kahepeale katsume teda ikka vahel maa peale tagasi tuua.

Meie all töötab hetkel 17 inimest. Kõik peale ühe Aussi naise on backpackerid. 4 Taiwanist, 6 Itaaliast ja ülejäänud on prantslased. Ma ei olnud just eriti vaimustunud kui kuulsin, et pean tegelema itaallaste ja prantslastega, sest nendega on mul juba kogemusi olnud ja sugugi mitte meeldivaid. Õnneks on seni enam-vähem okei olnud, kahjuks pidin 2 inimest lahti laskma (prantsuse paar), mis ei ole kunagi meeldiv. Aga ülemuse silmades on parem leida uued bäkkerid kui see, et pean töötama inimestega, kellega ma läbi ei saa või kes ei ole võimelised reegleid järgima. Ülemus on igati tore olnud ja üritab võimaldada mulle parimat töökeskkonda.

23ndal oli mu sünnipäev. Tööjuures ei teadnud keegi kuni Pam helistas ja ütles neile, et mul on sünnipäev. Midagi erilist ei teinudki. Esiteks oli pikk tööpäev ja õhtuks olin väga väsinud. Teiseks andis tööle jõudes auto sidur alla. Hommikul hakkas imelikke hääli tegema ja kui ülemuse mees pilgu peale viskas, andis ta kurva diagnoosi, et siduri üks silindritest on tõenäoliselt sussid püsti visanud. Kuna seda nii lihtsalt parandada ei saanud ja kuidagi pidin koju saama, siis sõitsin koju sidurita. Sain ainult 3nda ja 5nda käigu suure hädaga sisse, aga õnneks oli kell hiline, liiklust vähe ja sain ilusti koju kihutatud. Pam lubas enda autot kasutada kuni minu oma korda sai. 80 dollarit hiljem on sidur töökorras ja auto jälle teel. Kingituseks tegi Pam korraliku prae ja šokolaadikoogi ning pärast nende söömist, läksin otse magama ja oligi kogu juubel.

Rääkides negatiivsetest juhtumistest, siis eelmisel reedel hakkas mu vasak jalg valutama pärast paari esimest töötundi ja läks järjest valusamaks kuni kella 10 ajal ma enam sellega astuda ei saanud. Ei jäänud muud üle kui ütlesin ülemusele, et ei saa enam töötada. Kuna ülemusel endal on hetkel personaalsed probleemid, siis ta oli üsna ebaviisakas mu vastu alguses ja ma ei tundnud ennast üldse hästi. Lõpuks otsustas ta siis, et ma peaksin arsti või physio poole pöörduma. Mina aga sõita ei saanud ja seega oli ta sunnitud mind ise physio juurde viima. Seal selgus, et olin ületöötanud. Jala lihased olid ennast nii krampi tõmmanud, et enam ei kannatanud ja see pani palju stressi kõõlustele, mis siis omakorda valu hakkasid tegema. Raviks tehti kohe nõelravi ja massaaši ning sain ülesandeks teha venitusharjutusi. Ülemus maksis arve ja sain koju minna.

Järgmisel päeval ärkasin selle peale, et Blaydo koputas uksetaga ja palus, kas ma saaksin neid välja aidata ja linna turule sõita, sest Pam unustas ühe kasti kaubaga maha. Ütlesin ok ja asusime teele. Sinna tee on umbes 2 tundi sõitu ja mu jalale ei meeldinud see üldse. Saime sinna ja siis pidime minema veel tellimust viima ühte poodi. Pärast seda otsustasin , et kuna me juba linnas oleme, siis võiksime shoppama minna. Ostsin endale paar paari lühikesi pükse, särgi ja uued töösaapad. Õhtuks olin jälle läbi omadega, aga järgmiseks päevaks oli jalg päris ok ja enam ei ole probleeme olnud. Üritan ikka venitada ennast kui meelde tuleb.

Sel nädalavahetusel ei lasta ka magada, sest laupäeval pidin Kaihla lennujaama viima hommikul vara ja tagasiteel 2 vabatahtliku peale korjama ja Pami juurde tooma. Hiljem näitasin uutele poistele, mis kus on ja aitasin muude nipet-näpet asjadega, sest nädalavahetus on ainus aeg, mil siin aidata saan. Täna lubasin Kaihla kuti DJ autojuht olla ja nii need päevad lähevad. Ülemus juba mainis, et äkk ma peaksin hoopis hostelisse kolima, et natukene puhata ka saaksin. Seni on veel okei, vaatab, mis tulevik toob.

Kindlasti on veel juhtunud midagi, mis vääriks mainimist, aga hetkel ei tule meelde.

Ilmad on olnud kuumad, ööd on aga jahedad ( kohati ainult 15 kraadi, sügis on alanud). Hommikuti on teedel kohutav udu. Kui tavaliselt sõidan nii 90-100-ga (lubatud 110), siis sellistel hommikutel langeb kiirus vahel lausa 40 km/h-s. Lisaks on ohuks kängurud, kes on lollid nagu lauajalad. Paar korda on ikka väga napilt läinud. Eriti vastik on sõita kui töölt tulen, pime on ja väga väsinud olen. Üritan väga ettevaatlik olla, et oma väikest autot mitte puru sõita. Austraalia autojuhid ei ole ka kõige teravamad pliiatsid pinalis ja teevad siin igasugu trikke, mis mul vahel suu lahti jätavad.

Selleks korraks siis kõik. Olge toredad ja kui miskit tähelepanuväärset toimub, siis võite mulle facebooki kirjutada, et saaksin ka Eesti asjadega veidigi kursis olla.

Tervitused!

Katre

Tere taas Perth!

Hei!

Võtsin 26. jaanuaril jälle ette tee Austraaliasse. Lendasin Helsinki – Amsterdam – Kuala Lumpur – Perth. Fee ja Blayde lastega tulid lennujaama vastu ja sain nendega ilusti farmi (see samune, kus viimased paar kuud olin enne Eestisse minekut). Veedan veidi aega siin, kuni asjad uuesti korda saan ja siis peab tööd hakkama otsima.

Helsingi lennujaamas olid 2 eesti kutti, kel sama tee ees kui mul. Nende jaoks aga esimene kord ja tundus, et eriti head eeltööd nad ei olnud teinud, sest nad olid nii lennupiletite, rendi jms hingehinda maksnud. Aga eks igaühele oma.

Kirjutan natuke ka lennukitoidust, kuna seda sai nüüd jälle omajagu söödud ja on üldiselt kogemus omaette.

Esimene lend siin KLM-iga Helsingist Hollandisse, mis kestis alla 3-me tunni. Seal anti vaid sooja juustusaia ja mahla – ühesõnaga ei midagi asjalikku. Ei hakanud isegi pilti tegema.

Teine lend oli juba tunduvalt pikem – umbes 12 tundi. See oli ühtlasi ka Malaysia Airlines-i viimane lend Amsterdamist Kuala Lumpuri. Teadupärast on neil viimastel aastatel üsna kehvasti läinud – üks lennuk lasti Ukraina kohal alla ja teine läks Indoneesias kaduma ja pole siiani leitud. Viimase lennu puhul anti ka reisijatele väike kingitus kommikarbi näol. Ärasaatmine Amsterdamist oli päris äge – kaamerad kohal ja autod/bussid saatsid meid terve tee õhkutõusuni. Kõik pildistasid ja lehvitasid lennukile.
Esimene söögikord oli juba nii tunnike pärast õhkutõusu. Valida sai kahe söögi vahel: kala või kana tikka masala curry riisiga. Valisin viimase. Võin julgelt öelda, et tegemist oli parima lennukitoiduga, mida olen saanud. Lisandiks oli ka veel nende meelest kartulisalat, kuid tegelikult on lihtsalt keedukartul maitsestatud majoneesiga. Juurde veel soe kukkel hollandi juustu ja võiga. Magustoiduks tükk mandlikooki, mis oli liiga magus, aga kohvi kõrvale käras küll. Joogivalikkusse kuulus õlu, vein, apelsini-ja õunamahl ja vesi. Piirdusin mahlade ja veega.
Seejärel sättisin end filme vaatama. Und väga ei olnudki. Õnneks sain istuda üksi 2-ses reas akna all, sest lennuk oli pooltühi ja esialgne kaaslane läks mujale laiutama.
Vahepeal sai näksimiseks veel ühe küpsise ja väikese vahvlipaki.

Hommikusöögiks pakuti muna, kartulit, lihapalli ja tomatisegu. Kõrvale jälle kukkel võiga, seekord lisandiks moos. Lisaks puuviljasegu ja jogurtitops. Kõik peale puuviljade oli maitsev. Puuviljadeks oli peamiselt melon, lisaks üks pirniviil ja 3 viinamarja. Kuna ma eriline meloni fänn pole, siis ei kiida heaks. Joogiks sai valitud must tee ja mahlad.

Viimane lend kujunes kõige kehvemaks. 6 tundi keskmises reas, täis lennukis ning väga palju turbulentsi. Ei saanud üldse mugavalt olla ega magada. Turbulentsi tõttu kadus ka söögiisu ja leppisin ainult veega.

Austraalias lennukist maha astude tervitas mind 35+ kraadi. Sain piirikontrollist üllatavalt kiiresti läbi ja kotte ei saadetud isegi röntgenist läbi. Ainult koer nuusutas üle.

Nüüdseks olen juba kuumaga kohanenud. Vahepeal oli isegi jahe, öösel 15 kraadi sooja vaid ja saime ka vihma. Nüüd on aga nädal aega kuumalainet oodata: 40+ kraadi 7 päeva järjest. Elab üle kui ookeanibriis on, tuulevaiksel päeval on aga suhteliselt raske.

Sain enda auto enam-vähem korda. Käisin ülevaatusel ja pidin uuesti registreerima Aussi ARK-is, sest kohustuslik kindlustus oli maksmata. WA on ainus osariik, kus saab ilma ülevaatuseta hakkama, seni kuni kohusetundlikult rego maksad. Kui 3-ks kuuks maksmata jätad, pead ülevaatusel käima. Kestab see umbes tunni ja hinnaks oli 93 dollarit. Kui vajalikud paberid käes, käisin kontoris, andsin vanad numbrimärgid ära ja sain uued asemele. Nüüd tahan ära teha õlivahetuse ja muud nipet-näpet, siis peaks masin täiesti tip-top olema. Ainult, et paarituhande kilomeetri pärast võiks uued rehvid ette osta, hakkavad veidi kuluma teised.

Päevad on seni sisutihedad olnud – käin Pam-iga kaupa viimas ja toomas, natuke aias tööd, koertega tegelemist ja juba on päev õhtus. Kuna kuuma tõttu vara üles ärkame, siis olen üldiselt juba kella 10ks voodis.

Käisin ka vana ülemuse juures vaatamas, mis toimub ja niisama muljetamas. Nad on oma äri ikka tunduvalt laiendanud – töölisi on rohkem ja viljapuud on kõik ära hävitatud, et põllumaale ruumi teha. Nüüd ta helistas mulle ka ja pakkus vähemalt paariks nädalaks tööd. Tõenäoliselt võtan vastu pakkumise, sest raha on vaja. Ja saan siin Pam-i juures samal ajal elada. Eks näha ole.

Üldiselt on kõik täpselt sama kui eelmisel korral. Midagi ei ole muutunud. Temperamendid pererahval leegitsevad ja üldine korralagedus valitseb samamoodi. Ainuke vahe ongi selles, et kõiki on rohkem – lapsed elavad oma peredega siin ja koerad on ka paljunenud. Üsna kaootiline kohati.

Rohkem midagi huvitavat hetkel meelde ei tule. Kui kellelgi on midagi, millest ta huvitatud on, siis olete teretulnud küsima ja katsun järgmisel blogi sissekandel sellest juttu teha.

Pilte kahjuks üles panna ei saa hetkel, sest internet on siin väga halb.

Seniks aga kuumad tervitused!

Katre

Koduvideote digitaliseerimisest

Hei!

Mõtlesin, et jagan ka teistega ühte väikest projekti, millega vahepeal tegelenud olen. Nimelt taasavastasin vanad koduvideod. Kahjuks olid kõik erinevatel kassettidel ja lintkassettidel on nn. "parim enne" kuupäev ning aja möödudes võib kogu materjalist ilma jääda. Otsustasin, et on õige aeg umbes 20 aastat vanad videod digitaliseerida.

Esialgu otsisin teenust, mida sisse osta. Sellest mõttest loobusin kohe kui hinnanumbreid nägin - 2 tundi videot 9,99€ nt. Photopointis. Jeebus! Mul oli videomaterjali kümnetes ja kümnetes tundides!

Seega pidin leidma alternatiivi ning nii saigi asja väheke uuritud ja võtsin asja ise käsile. Nüüd ei ole hirmu ägedadest mälestustest ilma jääda!

Vajalik on:

1.USB Videograbber

2.Videomuundur SCART to S-video / 3RCA kui kasutad videomakki













3.S-video-S-video või 3RCA-3RCA kaablit

S-video

3RCA to 3RCA

4.VHS-mängija / kaamera või mõlemad

  5. Arvuti

Mina kasutasin:

Honestech 2.0

Kuna minul ei olnud tahtmist pikalt oodata, siis tellisin Oomipoest endale umbes 23€ eest Logilink videograbberi, SCART to S-video/RCA muunduri ja S-video kaabli.
Osad videod olid veel originaalkassettide peal, mis tähendab, et HI-8 või MiniDV-l ja need pidi kaamerast ümber tõmbama. Ülejäänu oli VHS-idel, mille jaoks sai VHS-mängijat kasutatud.  Videograbberiga oli kaasas programm Honestech, mille abil pildi endale arvutisse sai salvestada.

Kui kõik kaablid ühendatud sai, siis tuli vaid õiged seadistused programmis üles leida, video seadmest mängima panna ning arvutis salvestamise nuppu vajutada. Youtube-ist leiab mitmeid asjalikke videoõpetusi, mis üldjuhul kehtivad peaaegu kõigile seadmetele/programmidele ühtviisi.

Esialgu ühendades nägin ainult must-valget pilti, kust triibud läbi jooksid. Kartsin, et kassettidel on juba "parim enne" aeg möödas, aga tegelikult oli asi programmi seadistuses. Minu puhul tuli valida seadeks OEM capture device ja video tüüp PAL ning pärast seda oli pilt ilusti värviline ja korralik.

Saad veel valida, kas soovid 4:3 mõõdus pilti või 16:9. Ise leidsin, et vanemad VHS videod tulid parema kvaliteediga 4:3 mõõdus ja uuemad Mini-DV videod 16:9 formaadis. Ei tasu karta katsetada!

Mida parema kvaliteediga videot tahad, seda rohkem võtab see ka mälu. Näiteks mõned pikemad videod, mis kestsid üle tunni aja olid lõpuks umbes 5GB suured. Kellel tahtmist, saab hiljem montaaži käigus video väiksemaks konventeerida.

Laadisin mõned videod ka Youtube-i:

Eestis saab vajalikud asjad kiirelt ja kallilt näiteks Oomipoest:

http://www.oomipood.ee/product/csusbvg100/videomuundur-grabber-3xrca-ja-s-video-sisend-usb-valjund&ac=1

Kellel rohkem aega ja/või vähem raha, siis soovitan tellida E-bayst. Täpselt sama kraam, aga odavam ning heal juhul ei pea postikulugi maksma.

Edu digitaliseerimisel!

Katre

Vabatahtlikuks?!?

Tervist!

Selles postituses tahan rääkida erinevatest võimalustest, kuidas peaaegu ilma rahaliste kuludeta pika-ajaliselt reisida. Ja selleks on vabatahtlikuks olemine. Ei saa oodata, et päris tasuta hakkama saab - maksta tuleb usaldusväärsete veebilehtede liikmemaksu ning enamasti pead ennast ise kuidagi sihtpunkti
kohale saama.

KES ON VABATAHTLIK?

Vabatahtlik on inimene, kes pakub oma aega, energiat või oskusi vabast tahtest ja tasu saamata. Sellise vabatahliku tegevuse eest, millest mina räägin, saab enamasti aga tasuta öömaja ning söögid. Täpsemad tingimused selguvad individuaalsetel läbirääkimistel.

MIKS OLLA VABATAHTLIK?

Vabatahtlik tasuks olla eelkõige selleks, et saada osa erinevatest kultuuridest ja tutvuda inimestega, kes muidu su teele tõenäoliselt ei satuks. Lisaks annab teadmine, et oled kedagi aidanud, hea enesetunde.

• Oled kui pereliige
• Madalad reisikulud
• Võimalus õppida uusi oskusi
• Kohtad uusi inimesi
• Muutud julgemaks ja iseseisvamaks
• Aitad inimesi
  
  ...  neid põhjuseid on veel ja veel!

MILLISEID ORGANISATSIOONE KASUTADA?

Austraalias olles kasutasin Workaway lehekülge. Võimalus on teha kasutaja individuaalselt või paarile. Liikmemaks on 23 EUR ühele või 30 EUR paarile ning kehtib 2 aastat. See võimaldab sul vaadata võõrustajate profiile, lugeda tagasisidet ning nendega ühendust võtta. Võimaldab ÜLEMAAILMSET kasutamist ning on enamasti mõeldud lühiajaliste (2-3 nädalat) külastuste jaoks, aga leida võib erinevaid ajapiiranguid. Kõik oleneb siiski sinu ja võõrustaja läbisaamisest ning võimalustest. Workaway ei paku mingit kindlustust, et sul kohale minnes keegi vastu tuleb või kui sinuga midagi juhtub.

Järgmine variant on WWOOF ehk Willing Workers on Organic Farms või World Wide Opportunities on Organic Farms. Selle saidi puhul pead kindlalt teadma, millist riiki külastada tahad. Paljudel riikidel on enda WWOOF organisatsioon, mis tähendab, et kui tahad olla vabatahtlik Hispaanias ja Austraalias, pead nende riikide organisatsioonidega eraldi liituma. Liitumine maksab kuni 65 eurot.
Selle raha eest saad Wwoof raamatu, kus on nimekiri võõrustajatest ning lühike kirjeldus ja kontaktandmed. Mõnel puhul pakutakse ka pisikest õnnetusjuhtumikindlustust liikmemaksuga.
Täpsemat infot saad oma valitud wwoofi kodulehelt.
Wwoof Austraalia - http://www.wwoof.com.au/ 

Kolmandaks tean sellist lehte nagu HelpX, mis on oma omadustelt üsna sarnane workaway-ga. 20 euro eest saab 2 aastase liikmestaatuse. Kahjuks tundub, et veebilehe disaniga ei ole väga vaeva nähtud. Aga võin kinnitada, et tegemist on täielikult toimiva ettevõttega. Samuti ülemaailmne kasutajaskond.

NB! Nende organisatsioonide puhul ei aita sul keegi võõrustajaga ühendust võtta ja läbirääkimisi pidada. Sa pead kõike ise tegema - alates liitumisest kuni kohalesõiduni. Liikmemaks annab sulle vaid võimaluse andmebaasile ligi saada!

MILLEGA ARVESTADA?

See võib olla su elu parim kogemus või võib juhtuda, et saad negatiivse kogemuse. Igal juhul on tegemist õppetunniga, millest malli võtta. Näiteks minu positiivne kogemus workaway-ga:
Austraalias olles võtsin ühendust ühe perega, kuna rahad olid lõppemas ja öömaja tarvis. Sain vastuse 24h jooksul ning korraldasime mineku paari päeva jooksul. Meile tuldi ilusti raudteejaama järgi ning saime oma elamispinna. Töö ei olnud tappev, söök hea, inimesed toredad ning piisavalt võimalusi omaette olemiseks/ringi vaatamiseks.

Negatiivset ise kogenud ei ole, aga Pam rääkis ja ise nägin, kuidas üks Aasiast tulnud tüdruk oma kogemuses väga pettus. Nimelt ei ole väga paljud vabatahtlikud elus enne mittemingisugust aiatööd/füüsilist tööd teinud. See konkreetne tüdruk pidi rohima ja kuna tegemist on orgaanilise farmiga, oli mulla väetamiseks kasutatud kanasõnnikut. Sama asja tehti ka minu sealoleku ajal. Tüdruk rohis küll, aga pärast nuttis silmad peast välja, sest käed haisesid sõnniku järgi.

Lisaks võib juhtuda, et võõrustajad on superluks, aga teised vabatahtlikud ei ole meeldivad kaaslased.

Valmis tuleb olla kõigeks ning kui on miskit, mis hingel kripeldab, siis tasuks sellest rääkida kohe, mitte pärast negatiivset hinnangut anda.

MIDA KIRJUTADA POTENTSIAALSELE VÕÕRUSTAJALE?

Iga kiri peaks olema personaliseeritud, mitte ühe malliga löödud.

• Kirjuta endast -  oma hobidest, varasematest kogemustest, töökogemused, eridieet, allergiad, keeleoskus jne.
• Mida ootad võõrustajalt? - kui kauaks soovid jääda, toitlustamine, kas on teisi vabatahtlikke, millised on eluolud
• Küsimused  - a'la kuidas kohale saada, mis vaatamisväärsusi on läheduses jne.

• Profiilil peab olema pilt, milles sind on selgelt näha
• Kontaktandmed - meiliaadress, telefoninumber

Lase oma fantaasial lennata! Originaalsus tuleb eriti kasuks kõrghooajal kui vabatahtlikke on palju liikvel.

KUIDAS OLLA KINDEL, ET SAAN HEA KOGEMUSE?

• Alustada tuleks sellest, et teha võõrustajale nö. taustakontroll - loe profiil mitu korda läbi, loe tagasisidet, mis neile on jäetud ja nendega ise ühenduses olles küsi võimalikult palju küsimusi.

• Ära mine kohta, kuhu sa ei taha minna. Kui sulle tundub, et sinult nõutakse liiga palju, et asi on ebaaus või on halb kõhutunne - ütle, EI AITÄH ja leia mõni muu variant. On olemas võõrustajaid, kes teenivad ise suuri summasid, aga vabatahtlik on kui ori. Sellistest tuleks suure ringiga mööduda. Kui aga juhtubki, et said negatiivse kogemuse, kirjuta täpne tagasiside, et ka teised teaksid hoiduda.

• Kohale jõudes ole ise aktiivne, küsi küsimusi, tutvusta oma päritolumaad. Kohtasin mõningaid vabatahtlikke, kes tulid ja siis põhimõtteliselt tegid oma tunnid täis, sõid kõhud täis ja veetsid ülejäänud aja oma tubades ninad arvutis. (Samas lahkudes ei jõudnud ära seletada, kui äge nende kogemus oli ja jäävad igatsema. Sorri, aga arvutis oleks sa saanud kodus ka olla.)Sellise käitumise puhul jääb võõrustajalegi halb kogemus. 

MIDA TEHA KUI TUNNEN END EBAMUGAVALT/EBATURVALISELT?
  
Lahku nii pea kui võimalik. Pole mitte mingisugust mõtet piinata ennast või teisi. Kui tunned end ebaturvaliselt, siis anna sellest ka kellelegi teada - sõber, politsei, hiljem tagasiside, kõik eelnevad.
USALDA OMA KÕHUTUNNET!!!


Pea meeles, et vabatahtlikuks olemisele ei ole vanusepiiri, ega riigipiire. Võid seda teha 60ndates oma kodumaal või välismaal!

Okei, selleks korraks kõik. Kellel küsimusi, siis nagu ikka võib seda teha siin kommentaarides või facebookis või e-maili teel.
Samuti ootan Teie arvamust, millest veel kirjutada võiksin!!


Katre.

Austraalia jaoks pakkimine

Hei!

Seekord panen kirja mõned nõuanded Austraaliasse ja miks ka mitte mujale minejatele, toetudes oma kogemusele. Eelkõige, mida kaasa võtta, kuidas valmistuda, mida oodata ja muud, mis mulle pähe kargab või keegi küsinud on.

Alustuseks tahaks aga hoopis tänada Eili Arulat, kes mind kohaliku lehe Vooremaa jaoks intervjueeris ning minu Austraalia seiklusele lausa terve lehekülje pühendas. Aitäh veelkord!
Artikkel ilmus 14. märtsi Vooremaas.

Selles postituses võtan ette pakkimise rasked katsumused. Ma ei tea, mis mul mõttes oli kui ma oma kotti kokku panin. Kott on mul 75+10 liitrit, mis on ikka päris palju ja lõpp-kaaluks tuli kui ma ei eksi 21kg. Lisaks oli veel 10 kilone väiksem seljakott.

MONSTER

Karin ja Merka küll käisid mu kotti vaatamas ja küsisid, kas ma olen kindel, et mul kõike seda vaja on.
Ma olin veendunud, et võtsin kaasa kõik hädavajaliku.
Kas 30 kg asju on hädavajalik? Kindlasti mitte.

Nüüd olen kindel, et oleksin saanud hakkama vähemalt poole väiksema kogusega. Nii palju oli asju, mida ma ei kasutanud terve aasta jooksul mitte kordagi!

Aga kas te teate kui raske on pakkida terve aasta jaoks? Ma lugesin kõikvõimalikke blogisid nii eesti kui inglise keeles, et vähegi aimu saada, mis eluks Austraalias hädavajalik on. Kahjuks väga palju nimekirju ei olnud ning iga inimese vajaduse on erinevad. Üritasin arvestada sellega, et oleks midagi igaks elujuhuks.

• Riided - võta kaasa ainult lemmikriided. Kui sa ei ole seda pluusi juba kuu aega kandnud, siis vaevalt, et sa seda Austraalias kannad. Seal on ju ka poed olemas ning hinnatase ei ole taevani.
  Arvestada tuleks aga ilmaga. Tee valikud vastavalt kohalikule kliimale. Mina tegin vea, et võtsin kõike kaasa vähemalt 2 paari - teksad, lebokad, lühikesed püksid jne. Teksasid kasutasin vaid max 5 korral ja ainult oma lemmikpaari. T-särke oli mu kotis vast 10!! Ma ausalt ei tea, mis ma mõtlesin..

• Jalanõud - flipflopid! või nagu Austraalias neid kutsutakse: thongs. Lisaks kasutasin tenniseid. Võtsin kaasa ka matkasaapad, mis spetsiaalselt selleks puhuks ostetud, aga ei kasutanud neid aasta jooksul kordagi.
  
• Sokid ja pesu - piisav varu paari päeva jaoks. Pesumasinad on igas hostelis.
  
• Aksessuaarid - kuidas keegi eelistab, aga soovituslik on: minimaalselt.
  
• Tualetttarbed - üldine soovitus on, et osta kohapealt, aga põhiline tasuks kaasa võtta. Piisavalt, et vastu pidada nädal või kaks. Alguses on muud ka teha kui mööda poode joosta, et šampooni ja dušigeeli otsida.
  Kindlasti võta kaasa vajalikud ravimid. Retseptiravimeid võib kaasas olla terve aasta varu kui sul on ette näidata vastav retsept.
  
  ELEKTROONIKA

• Arvuti - mina soovitaksin läpaka kaasa võtta, sest sellega on palju mugavam skaipida, CV-sid koostada, filme vaadata jms. Tahvlid on mugavamad lühiajalistel reisidel. Näiteks Balile minnes võtsin kaasa vaid tahvelarvuti, sest reis oli vaid 2 nädalat.
  
• Telefon - lukuvaba telefon! See oli esimene asi, mida meilt küsiti kui läksime Austraalia kõnekaarti ostma.
  
• Kaamera - võtsin enda peegelkaamera kaasa, sest selle kvaliteet on kordades parem kui telefoni kaameral. Lisaks ostsin kohapealt Gopro kaamera videote jaoks.
  
• Adapter - Austraalia pistikupesad on teistsugused!
• Mälupulk - hea sõpradele piltide jagamiseks või raamatukogus CV printimiseks
  
  
• Muu tehnika - sirgendajad, välised kõvakettad, föönid jms soovitaksin osta kohapealt.
  
  DOKUMENDID
  
• Võta kaasa veekindel kaust, kuhu paned koopiad olulistest dokumentidest. Olemas võiks olla passi, viisa, kindlustuse jms koopiad.
• Tee arvutisse koopiad tähtsatest dokumentidest. See ei ole oluline vaid reisides. Alati on hea kui igaks sajaks elujuhuks on olemas koopiad sünnitunnistusest, passist kuni koolitunnistusteni.
• Kes veel lisakindlust tahavad, siis need koopiad võib üles panna Google Drive-i või Dropboxi, et ükskõik, kust maailmas neile ligi pääseda.
  
  TOIDUKRAAM
  
• Mina ei võtnud minnes midagi kaasa, aga tean, et paljud pakivad kotti Kalevi komme, Vana Tallinnat ja muud head-paremat. Maiustused ja Vana-Tallinn on head asjad ära kinkimiseks ja Eesti tutvustamiseks.

Ära jäta saabudes asju deklareerimata! Kõik kaasa võetud söök/jook tuleb deklareerida!
Sellest räägitakse rohkem ühes toredas eesti keelses blogis: Kuidas minna Austraaliasse tööle ja puhkama?

Veel küsimusi, mis võib tekkida:

Kas kohver või seljakott? Isikult soovitan kvaliteetset seljakotti. Samas on kohvrist mugavam asju üles leida ja linnas on parem kohvrit järel vedada. Samas võidakse kohver lennujaamades aga puruks loopida, mida on matkakotiga raskem teha.
Igal juhul ei tasu osta kõige odavam kott/kohver, mis kätte hakkab!

Pikendusjuhe? Kui on rohkem kui 1 euro-otsikuga asi, siis tuleb ehk kasuks. Ise sain ilma täiesti hakkama.

Kas on mõtet Eesti pangakaart kaasa võtta? Kindlasti on. Hädaolukorras on hea kui on näiteks vanematel võimalus sulle raha saata.



Reisi jaoks pakkides tuleks jälgida üht lihtsat põhimõtet: MIDA VÄHEM, SEDA PAREM.

Kui kellelgi on veel küsimusi, siis tehke seda siin kommentaarides ning vastan esimesel võimalusel!

Järgmise korrani!
Katre

Korduma Kippuvad Küsimused

Tsauki!

Nagu paljud nüüdseks juba teavad, siis tulin 17. veebruaril üllatusvisiidina mõneks ajaks koju tagasi. Hull, eks?? Tulen soojast Austraaliast külma ja märga Eestisse puhkama. HULL OLEN PEAST VÕI??!! Natuke ikka olen jah, aga see on täitsa avalik info.

Võtan siis ette siin laevasõidu ajal (Soome sõidan) väikese kirjatüki kirjutamise ja vastan küsimustele, mida on viimase 2 nädala jooksul küsitud palju kordi.

1. MIKS SA TAGASI TULID??

Tulin puhkama. Uskuge või mitte, aga oli vaja puhkust sellest Austraalia elust. Lõpuks oli nii palju asju, mille üle ma otsustama pidin ja kuna mind ikkagi miski seal vägisi kinni ei hoidnud, siis mõtlesin, et lähen värskendan ennast karges Põhjamaa ilmas. Aga mõni võib küsida: Miks sa siis näiteks Aasiasse ei läinud paariks kuuks? Hea küsimus.. põhiliselt siiski rahalistel põhjustel. Mitte, et Eestisse tulek odav lõbu oleks, aga ikkagi. Ja tahtsin koduseid ka näha.

2. MIKS SA MULLE EI ÖELNUD, ET SA TULED?

Sellepärast, et see oli täiesti TOP SECRET saladus ja tahtsin kõiki üllatada. Väga vinge oli näha kõigi reaktsioone kui ma kuskilt nurga tagant välja tulin. Väga uhke olen oma otsuse üle asja saladuses hoida. :)

3. KAS SEAL OLI LIHTNE TÖÖD LEIDA?

Ausalt öeldes oli aasta alguses töö otsimine päris hirmuäratav tegevus. Ja mul läks töö leidmiseks aega umbes kuu ja sain selle põhimõtteliselt läbi tutvuste. AGA nüüd ütleksin, et kui endal hakkamist on ja inglise keel suus, siis ma ei näe põhjust, miks inimesed päeva või paariga tööd ei peaks leidma. Tuleb olla julge ja tööandjatele helistada või siis ise kohale minna ja oma CV anda ning seeläbi saad ka tööandjaga rääkida. E-mailide saatmine seal maal töö leidiseks on küllaltki mõttetu tegevus.
Kujutage ise ennast tööandjana ette.. Iga päev laekub teile e-kirju sadadelt inimestelt, kellest julgelt 70% ei oska inglise keelt. Kaua te jaksate seal teri sõkaldest eemaldada? Maksimum paar tundi.
Minu ülemus pani kuulutuse üles Gumtree-sse ja kirjutas, mida ta tööotsijalt ootab. Üks punkt oli see, et sõnumi saatmise asemel helista. Sest sellisel juhul sai ta varakult selgeks, kas inglise keelt osati või mitte. Aga ikkagi saadeti e-kirju ja sõnumeid. Need inimesed, kes lugeda ei osanud, ilmselgelt tööpakkumist ei saanud. Nii, et mõnel puhul võib su töösaamise võimalus oleneda lihtsast lugemisoskusest!




4. KUIDAS SIIS PALKADEGA IKKAGI LUGU ON?

Palgad on head. Eesti omadega võrreldes ikka väga head. Aga palju oleneb, millega sa tegeled; kes su tööandja on; kas ületundide ja pühade eest makstakse topelt; jne.
Enda palga kohta võin öelda, et teenisin keskmiselt 950 dollarit nädalas ehk umbes 650 eurot. Kuupalk oli 2000 euro ringis. Ja ma võin ausalt öelda, et ma sain üsna madalat palka. Kui aga õnneks läheb ja saad teha palju tunde ning makstakse topelttasusid, siis pole mingi probleem see summa duubeldada.

5. MIS HUVITAVAID LOOMI SA NÄGID?

Ausalt ei näinudki kedagi ülipõnevat. Kängurud olid huvitavad esimesed 2 nädalat, seejärel tekkis juba üpriski sügav viha nende vastu. Miks? Sest need jobud hüppasid pidevalt autode ette, sõid sul aias kõik ära ja olid üldiselt nuhtluseks. Kahjuks ma piisavalt palju ringi ei liikunud, et koaalasid näha. Ahjaa.. emud jooksid seal vabalt ringi ja vot, kus nad on hirmsad. Nende ette küll jääda ei tahaks.

6. OLE NÜÜD TÕSINE! ÄMBLIKUD JA MAOD?!? KARTSID KA?

Alguses oli küll natuke hirm, et mõni ämblik padja alla poeb, aga see kadus üsna kiirelt. Töö ajal sattusin mõni kord mõne mürgise ämbliku või mao otsa, aga kui neist ikkagi katsuda eemale hoida ja/või ära tappa, siis oli täitsa okei. Viimastel nädalatel oli kusjuures kõige rohkem kokkupuuteid nende elukatega. Toas oli üks Huntsman ämblik ja rohides oli umbrohu sees, umbes 10cm kaugusel mu käest üks pruun (pruun ei ole hea värv) madu. Ämbliku tapsin ära ja madu lasi ise jalga enne kui ma midagi ette võtta jõudsin.
Vahel ikka keegi kuskilt karjus ka, et "madu, madu!" aga kuradid on nii kiired ja jõudsid ikka minema minna.
Ämblikke leidus päris palju.. just aedviljade peal, aga kui ise neid näppima ei lähe, siis nemad sind ka ei ründa.
Iga päev ma jalanõusid ja riided küll läbi ei otsinud ning teki alla pugesin ka julgelt.


7. KAS ELU ON KALLIS? TOIDUD? ALKOHOL? TUBAKAS?

Minu arvamus on, et elu on kallis kohalikule, aga lihtsal töötaval seljakotiränduril on päris hea. Ja nagu ikka on linnas elamine kallim kui maal. Toidud on mu meelest Eestiga samal tasemel.. Ausalt. Alkohol ja tubakas aga kordades kallim. Ühe suitsupaki eest tuli välja käia 20 eurot ja kasti õlle eest 30 eurot. Kallis!
Kui aga paar küsimust tagasi lähed, siis näed, et palgad on ju suuremad. Järelikult kohalike normide järgi saab hakkama.

8. KAS LIHTSAM ON ÜKSI VÕI MITMEKESI?

Vot see on juba keerulisem küsimus. Mina eelistan üksi olemist. Probleeme on vähem. Teen, mis tahan, siis kui tahan, seal kus tahan.
Mitmekesi reisides on mitu varianti:

• paar - töö leidmine ühes kohas on veidi keerulisem. Üldiselt tahetakse, et poiss teeb õues füüsilist tööd ja tüdruk siis toas koristab, kokkab ja lapsi vaatab. Kui sellega rahul olete, siis miks mitte. Muidugi on võimalus ka saada koos pakkima või korjama vms. Kuidas õnneks läheb. Üldiselt paarid panevad raha ühte patta ja nii vähendatakse elamiskulusid ning suurendatakse säästmist. Tõenäoliselt kõige edukam variant.
  AGA mõningates kohtades ei võeta paare tööle, sest kui juhtub, et minnakse tülli, siis tõmmatakse sellega töö juures produktiivsus ja moraal alla ning seda tööandjad ka ei taha.
• 2 sõpra/sugulast vastassoost- kui varakult tööandjale selgeks teha, et te koos-koos ei ole, siis tõenäoliselt saab ühes kohas tööle küll. Jällegi tuleb hoiduda draamast.
• 3 või enam sõpra - kõige minimaalsemad võimalused ühte kohta tööle saada. Tõenäoliselt on ainsad kohad, kuhu nii võetakse puuviljade korjamise/pakkimise farmid. 
• üksi - kui transport on endal olemas, siis on uksed valla kõikjal. Pead ainult ise hakkaja olema ja tööd peaks leiduma piisavalt, et saaksid ise valida, kuhu minna ja mida teha tahad.

NB!! Tihti juhtub nii, et mitut inimest korraga tööle võttes, tekib situatsioon, kus 1 inimene on superhea tööline ja teise jaoks ei sobi see ala üldse. Sellisel juhul oleneb täiesti tööandjast, kas jäetakse mõlemad tööle, pärast motiveerivat kõnet halvemale töölisele; lastakse mõlemad lahti; lastakse üks lahti.
Viimane variant on kõige halvem, sest enamasti ikka jagatakse mitme peale üht autot ja kui maapiirkonnas elad, siis eraldi kohtades ilma transpordita tööd leida on VÄGA KEERULINE.

Kirjeldasin siis maal elamise puhul situatsiooni. Linnas on selle võrra parem, et saab eraldi kohtadesse tööle minna ja ühistransporti kasutada. Sellisel juhul ei ole väga vahet, kas teid on üks, kaks või kakskümmend. Pärast tööd kodus aega viita saate nii palju kui jaksate.

9. MILLAL SA TAGASI LÄHED?

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei teagi. Esialgne plaan oli juuni kuus tagasi minna. Tekkinud on aga mitmeid erinevaid ideid/mõtteid ning praegu pole ma veel midagi otsustanud. Tagasi lähen aga kindlasti, sest ma jätsin pool oma elu sinna ja sõbrad ja mul on veel väga-väga palju Austraaliat nägemata.

10. KAS SOOVITAD MINNA TEISTELEGI?

Muidugi. Minge noored, avastage maailma, kogege uusi elamusi! Ega see kogemus teilt ju külge mööda alla ei jookse ja Eestisse elama saate tulla alati.

Kindlasti on alguses hirmus ja tekib koduigatsus ning võõras riigis saad kultuurišoki. Aga sellest kõigest saab üle - tekivad uued sõbrad, seikled uues ja põnevas kohas ning ühtlasi saad selle kõige juures ka suure tõenäosusega raha tulevikuks kõrvale panna või siis hiljem veel aasta-paar kuskil mujal ringi reisida.

Ja kui soov on sinna elamagi jääda, siis anna endast 110% protsenti. Jää sellega silma, et sa märkad seda, mida teised ei näe; teed selle lisa sammu, mis tööandjale silma jääb. Võtad vastutuse vigade ja kordaminekute eest. Oled aus ja asjalik ning võibki juhtuda, et tööandja sulle sponsorviisat pakub ja see läbi saad võimaluse juba kauemaks Austraaliasse jääda. (Tegelikult kehtib see viimane lõik kõigi tööde kohta. Näita, et sa oled väärt rohkemat!)


Kui kellelgi on veel küsimusi, millele nad vastuseid sooviks, siis olge julged ja kirjutage siia kommentaaridesse või mulle facebooki ning annan endast parima, et neile vastata.

Plaanin ikka veel Austraalia teemal postitada ja ära rääkida oma viimaste kuude tegemised, kogemused, emotsioonid.

Seniks aga päikest!!

Katre