Sõit, sõit, sõit sinna

Hei!

Olen nüüd täpselt 7 päeva mööda Austraaliat ringi sõitnud ja on tagumine aeg asjad kirja panna, enne kui meelest lähevad. Alustame siis algusest.

Tol nädalal kui töö lõpetasin, ajasin oma asjad jonksu – ostsin telkimiseks laua ja tooli, sööginõud, jms; sain Paypalilt oma raha tagasi (sellest pean vist eraldi postituse lausa tegema) ja laupäeval lasin autole uued rehvid alla panna ja tegin väikese istumise itaallastega Pami juures.

Laupäeva päeval käisin karavanipargis sõpru vaatamas, sest mul ei olnud nende telefoninumbreid ja neil pole netti seal ja tahtsin ikka headaega öelda ja selgitada, mis töö juures juhtus. Neil oli super hea meel mind näha ja nad ei jõudnud tööd ära kiruda. Selgus, et üks kutt lasti kolmapäeval lahti, sest ta küsis liiga palju küsimusi. Ja neljapäeva õhtul helistas Lynda kõikidele vanadele olijatele ja ütles, et Katret pole enam siin, kui see teile ei sobi, siis võite lahkuda. Ja nad oleks ka läinud, ainult et ühel oli vaid päev jäänud ja teistel nädal või kaks ja raha on ju vaja. Kaebasid hirmsasti uue töökorralduse üle ja teine supervisor ei meeldi neile kohe üldse. Seda oligi oodata, et seal kaoseks läheb. Aga tol hetkel polnud enam minu probleem. Igatahes jutustasime veidi ja leppisime kokku, et õhtul tuleb üks grillpidu veel teha, sest ma pidin juba pühapäeva hommikul sõitma hakkama. Õhtul tegimegi siis lõkke ja grillisime, jõime veidi ja üsna vara lõpetasime, sest hirmus külm hakkas.

Pühapäeval korjasin oma viimased kodinad autosse ja Fee andis veel telgi mulle koos madratsiga. Pam võttis 3 koera kaasa ja olime kumbki oma autoga. Suundusime u 500km põhja poole Kalbarrisse, Pami venna Dean-i juurde. Enamikku teest teadsin, sest olin eelmisel aastal Caroliga Sandy Cape-is telkimas käinud. Sõit läks kiirelt, sest Pam sõitis 110 asemel 130-ga ja kuna ma pidin tal sabas olema, et mitte maha jääda ja ära eksida. Viimane kurv Kalbarrisse paljastas igavesti vinge vaate. Ookean ja liivarand pikalt silme ees. Seal juba kliima ka paar kraadi soojem kui Ginginis. Gingin ikka Perthi kandi kõige külmem koht, selle aasta miinumum oli mul seal pluss 2 kraadi.

Olime veidikese aega tal venna majas ja siis läksime õhtust sööma Finlays Fresh Fish Bbq-sse. Dean käib seal kalu puhastamas ja Pam oli lubanud mingi kunstitöö seal ära teha. Väga õdus koht oli ja omanikud ägedad, toit ainult kallis, aga see on Austraalias väljas söömise norm. Valisime Pam-iga mingi kalaprae ja Pam võttis veel taldrikutäie austreid ka. Ma polnud neid varem proovinud ja ega vist enam ei taha ka.. vähemalt tooreid mitte. Ei olnud vastik, aga meeldiv ka polnud. Prae eest raha küll ei tahetud, aga maksime ikkagi, sest selleks hetkeks oli selgunud, et omanikud rahalistes raskustes. 25 dollarit ei olnud ka hingemattev summa. Toidud söödud, selgus, et me ei saanudki seda kala, mille tellisime. Mitte, et me oleks aru saanud.. maitsev oli ikka. Igavesti tore koht. Oma alkoholi võib kaasa võtta ja kui muusik oled, siis võid oma õhtusöögi mõne lauluga välja teenida. Hea idee! Kes Austraalias ja rohkemast infost huvitatud, siis pange nimi Google-sse ja uurige rohkem.

Öö oli ikkagi külm vastu hommikut ja ärkasin seetõttu juba vara üles. Läksime esimese asjana Pam-i ja koertega randa jalutama, et neid natukenegi väsitada. Täitsa hullud loomad, sõna üldse ei kuula, aga saime nad ikkagi kätte lõpuks ja koju tagasi. Siis käisime kaltsukas ja poes ning võtsime suuna matkaradadele, et kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Väga vinged vaated olid rannikust. Terve parv? Delfiine liikus ka meiega kaasa, polnud varem „metsikuid“ delfiine näinudki. Päris mitu tundi kolasime ringi ja nautisime ilusat ilma. Õhtul tegi Dean meile süüa – krevetikarri jasmiiniriisiga. Väitis küll, et pole tuline, aga me Pam-iga sõime pool oma taldrikutest ja siis enam ei suutnud, sest nii vürtsikas oli ja noh, kuhjaga oli ikka pandud ka toitu. Dean ise väitis, et ta tavaliselt paneb veel paarkümmed tsillikauna ka sisse, aga kuna ta teadis, et me ei kannata tsillit, siis ta säästis meid. Pfft. Kohe kui ta karri sisse viskas, lõi siukese pahvaka tuppa, et minu nina hakkas jooksma hirmsalt ja aevastasin nagu segane. Pärast õhtusööki läksime kohe magama, sest järgmisel päeval tahtsime varakult sõitma hakata – mina edasi põhja poole ja Pam tagasi koju.

Hommikul siis hakkasime sõitma ja Pam saatis mind u 50km välja ja siis pöörasime üks ühele ja teine teisele poole. Minu järgmine peatus oli Shark Bays, vaatasin stromatoliite ja siis panin edasi Carnarvonisse. Pean mainima, et selleks hetkeks olin juba üsna tatine ja enesetunne mitte just kõige parem. Vaatasin Carnarvonis veidike ringi, käisin poes ja külastasin One mile jettyt ehk 1 miili pikkune sild, kust vanasti laevalt otse rongile kaupa pandi. Väga kaugele ei jalutanudki, sest selleks hetkeks oli enesetunne halb ja väljas kõva tuul. Istusin autosse, võtsin kütust ja ostsin igaks sajaks elujuhtumiks 10liitrise kütusenõu ning sõitsin edasi. Jõudsin sellisesse kohta nagu Minilya. Seal panin oma telgi püsti 16 dollari eest, käisin dushiall ja magama. Kokku sõitsin tol päeval u 650km.

Neljandat päva alustasin väga haigena – nohule lisaks oli tekkinud köha. Mis seal ikka, istusin autosse ja kihutasin Coral Bay-sse ja sealt edasi Exmouthi. Sealne kliima oli juba väga kuum. Tee ääres ei olnud ka midagi erilist vaadata, lihtsalt palju punast liiva ja madalad põõsad. Otsustasin, et sinna kanti kauaks ei jää ja panin edasi või õigemini tagasi. Sõitsin umbes 550km ja jõudsin Tom Price-i. Teel oli palju vabalt jalutavaid lehmi ja 90km pikkune teetööde lõik. Ei olnud väga meeldiv. Tom Price on väike kaevanduslinn otse Karijini rahvuspargi kõrval. Just Karijinisse mul soov minna oligi, sest sellest kohasgt olime Pam-i ja Sabaga unistanud juba 2 aastat, kahjuks läksin sinna ikkagi üksi. 16 dollari eest sain karavanipargis telkimiskoha ja pikka juttu polnud, sõin veidi ja magama.

Järgmisel päeval seiklesin siis Karijinis. Käisin ronisin mööda kuristikke ja vaatasin koski. Väga äge koht ikka. Ilmaga vedas ka – pilvine oli, aga kuuma ikkagi kuskil 30 ringis. Oleks päike olnud, siis oleks ikka väga jama. Ronida sain palju ja haiguse tõttu oli võhm ikka täitsa otsas. Lisaks on seal mõni rada päris ohtlik. Tuleb paljudest kividest üles-alla ronida. Pildid peaksid olukorda rohkem selgitama. Väheke lõbusam oleks olnud 4-veolise autoga, sest paljud kohad olid keerulisema maastiku taha peidetud. Ujuma ei saanud ka minna, sest kartsin rohkem haigemaks jääda.

Lõunaks olin oma kohad läbi käinud ja panin jälle edasi. Peatusin Auski Roadhouse-is et tankida ja maksin ikka väga kallist hinda kütuse eest – 1,6 dollarit oli kui Perthi lähedal on 1,1. Lisaks pidi enne tankimist dokumendi müüjale andma, sest neil vargustega probleem. Teel oli miljon rekkat, millel 4 treilerit, sest see oli põhiline kaevanduste tee. Möödasõite tegin kõvasti. Sõitsin Port Hedlandisse ja kogemata tegin vale pöörde ning sõitsin linna sisse minemise asemele linnast välja. Olin planeerinud sinna ööseks jäämise, sest hakkas juba pimedaks minema ja siin ikka ei taha öösel sõita, sest erinevaid loomi on tee peal nii palju. Olude sunnil sõitsin edasi ja jõudsin Pardoo Roadhouse-i. Seal sain karavanipargis 15 dollari eest koha. See oli elu kõige raskem 150 km, mis ma Port Hedlandist sinna sõitsin. Lehmi oli tee peal megalt ja oht kängurule otsa sõitmiseks suur. Õnneks läks hästi. Tol päeval sai ka 650km läbitud.

Hommikul tõusin jälle vara üles, panin paagi täis ja hakkasin Broome-i poole sõitma. 450km ja palju surnud gaasi täis lehmi ning igavat põõsastikku hiljem olingi kohal. Terve tee muudkui nuuskasin ja köhisin. Broome-is oli väga troopiline kliima, tankisin auto odavat kütust täis, käisin mcdonaldsis söömas ja mõtlesin, et pean ikka Cable Beachi valgetel liivarandadel ära käima. Rand oli vaid 5km kaugusel. See tehtud, mõtlesin välja uues sihtkoha ja selleks sai Fitzroy Crossing, sest kaugemale lihtsalt poleks enne pimedat jõudnud. Teel peatusin jalgade sirutamiseks Willare Bridge Roadhouse-is ja oleks tankinud ka, aga kütus oli seal juba 1,9 dollarit. Täitsa röövimine. Sealt edasi oli 220km Fitzroysse. Leidsin jälle karavanipargi ja panin aga telgi püsti, seekord 17 dollari eest Fitzroy River Lodge-is. Väga palju aborigeene oli sealkandis. Koht ise oli kõrgema klassi oma, sest pakuti lukstube ja klienditeenindajad olid ikka korralikult triiksärkides, mitte nagu tavalises kohas, kus lihtsalt t-särkides tüübid. Asjad soovitati kogu aeg luku taga hoida ja nii ma ka tegin. Õnneks oli öö rahulik ja sain korralikult magada, külm ei olnud ka. Kokku sõitsin u 870km sel päeval.

Hommikul jälle vara üles ja juba 6.15 olin teel. Algselt oli plaan Kununurrasse sõita ja sinna jääda, aga kohale jõudes otsustasin, et tahan lõpuks Darwini asemel Cairnsi minna ja sõidan hoopiski edasi. Arvestasin jälle välja kui kaugele enne pimedat jõuan ja sõelale jäi Timber Creek, mis juba Põhjaterritooriumill. Sõit oli juba väheke põnevam, polnud nii palju pikki sirgeid ja vaated olid ka paremad. Rohkem „mägesid“ ja loodus juba palju rohelisem. Piiriületus läks ka kiirelt. Mõtlesin, et peetakse ikka kinni ja uuritakse midagi, aga sõitsin 80-ga läbi ja ei saanud nagu arugi et osariike vahetasin. Oletasin, et mingi kontroll ikka on, sest puuvilju jms ei lubata üle piiri viia, aga ju siis mitte. Ja mul pole juurikaid vms nagunii autos. Sest pole poodigi jõudnud juba paar päeva. Jalad hakkasin krambitama ja värisesid all kui autost välja sain. Ei tea, kas on pikkade sõitude süü või annavad tunda kuristikes ronimise pärast. Tervis on juba paremaks minemas ja ei kasuta tervet vetsupaberi rulli nina nuuskamiseks päevga jooksul.

Timber Creek-is, kus ma praegu olen, olen ka karavanipargis. Retseptsioon oli kinni, sest laupäev ja ei saanud maksta. Valisin ise koha ja mingin hetk ilmus üks aborigeenist naine ja ütles, et 12.50 öö eest. Kahjuks tal sularaha mulle tagasi anda ei oleks olnud, nii siis sai mu kaardi numbri. Ütles, et esmaspäeval saadavad arve mailile ja võtavad raha maha. Loodame, et ei tee mu pangaarvet ikka tühjaks ja õige summa maha võtavad. Umbes 700km sai jälle maha sõidetud, aga Cairnsi on jäänud veel paar tuhat. Omajagu autos istumist. Tänaseks tahaks juba natuke seltskonda, et sõit libedamalt läheks. Ehk jään teel mõnda kohta vähe pikemaks ka, sest siinkandis on vaatamist väärt asju ka. Nimelt on siin palju krokodille ja saab laevaga jõele tuuritama minna. Peaks ära proovima. Cairnsi kandis tahan aga Great Barrier Reef-i kindlasti külastada. Eks näha ole, mis elu toob. Elan üks päev korraga praegu.

Sellega sai viimane nädal kokku võetud. Kuulmiseni!

 

Pilte lisan siis kui saan läpaka kuhugi järgi torgata ja korraliku Wifit kasutada. Ei ole teadlik, millal siuke asi juhtuda võib aga soovitavalt varsti.

 

Tsau!!!

Katre.

seebiooper

Hei!

Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi uut ja huvitavat.

Paar nädalat tagasi, pühapäeval, käisime Pam-i, Kaihla ja kahe vabatahtlikuga Toodyay-s Pam-i ema sünnipäeva tähistamas. Samal ajal oli linnas ka mingisugune festival, aga kahjuks jõudsime sinna vaid tund enne sulgemist, seega ei saanud väga ringi vaadata. Müüdi igasugust kola (muuseas ka mütsi, millel oli soome keelne tekst), lastele veidike meelelahutust ja mõned esinejad olid ka olnud. Üsna väikelinna laada moodi sündmus.

Pam-i juurde tulid 2 vabatahtlikku – ameeriklane Alicia ja britt Kyle. Hästi toredad noored. Kihlusid mõni aeg tagasi ja kuna koduriikides ei saa kauem koos olla kui 3 kuud korraga, siis otsustasid mõnda aega ringi reisida ja hiljem koos Ameerikasse kolida. Kutsusid mind oma pulma ka USA-s. Hea on see, et Alicia elab Michiganis ka. Kes teab, see teab :D :D

Eelmisel laupäeval käisin karavanipargi jälle itaallastel külas, Simone lahkumispeol. Poisid tegid jälle pitsasid ja kõik kaastöötajad olid ka kohal. Mõnus kokkusaamine, ainus negatiivne külg oli külm ilm ja vihm. Öösel vihmas ja pimedas kängurute vahel slaalomi sõitmine ei kuulu absoluutselt mu lemmiktegevuste hulka. Õnneks ei ole ühelegi veel pihta saanud.

Esmaspäeval algas viimane töönädal ja selleks, et Te järgnevast aru saaksite, pean paar kuud ajas tagasi minema.

Eelnevatest kirjutistest võib-olla teate, et minu ja mu otsese supervisori suhted ei ole olnud just kõige paremad. Ta tegi mu töö väga raskeks ja stressirikkaks, sest ei jaganud minuga vajalikku informatsiooni. Ja iga kord kui midagi valesti oli, sain mina kogu süü, sest Julian ei ole võimeline oma vigu tunnistama. Mul ei ole probleemi kui saan „sõimata” asjade eest, mis tõesti on minu süü tõttu sündinud, aga kui asi on teadmatuses, siis ei ole ma sellega absoluutselt rahul ning väljendan seda häälekalt. Igatahes.. Vähemalt korra nädalas oli mingi jama, Julian väljandas oma rahulolematust mulle ja mina läksin jälle Lynda juurde ja üritasin seletada, miks ma arvan, et asjad on hoopis vastupidi.

Kuna ma olin lahkumas, oli meil treeningus uus supervisor, kohalik tüdruk Nicolle. Pole enne sellist tööd teinud, aga potentsiaali jagub. Julianiga sobivad nad ka kokku, sest on kohalikud.

Uue inimese treenimine on kõigile raske, eriti kui õpetamine pole su tugevaim külg. Andsin endast parima ja loodetavasti saab asja. Samal ajal alustas tööd 4 uut inimest, mis tegi töö veel raskemaks.

Okei.. niisiis. Eelmisel reedel oli normaalne tööpäev ja pärast pakkimise lõpetamist läksid kõik peale minu ja Julieni rohima. Mõni tund hiljem tulid nad tagasi ja palusid koju minna, sest tol hetkel sadas padukat. Julien lubas neil minna ja kuna tol päeval oli Simone lahkumispidu, lõpetasin oma töö 10 minutit hilje, et nendega koos poodi minna. Korrastasin euroalused külmikus ja tõmbasin välja aluse sibulatega, mida Julien tahtis enne saatmist kontrollida. Järgmine asi, mida meeles pidada on see, et iga päev enne lahkumist, küsisin talt, kas kõik on ok ja saan ma millegagi veel aidata ning kui vastus on, kõik ok, mine koju, siis palusin tal autot liigutada, sest ta parkis mind kinni.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.

Esialgne plaan on põhja poole sõita, sest seal on ilmad palju soojemad. Siin on ikka päris jahe juba. Paar ööd tagasi oli öösel vaid 2 kraadi sooja ja ilma igasuguste kütteelementideta on küllaltki külm. Õnneks magan toas, mitte karavanis ja siin on palju soojem kui väljas. Päeval on päiksega vähemalt 25 kraadi juures sooja. Tundub, et kliima on praegu Eestiga üsna võrdne. Täpselt kevadine ilm.

Austraaliast mõeldes ikka ei tule mõttesse, et siin nii jahedaks läheb, aga võta näpust.

Nüüd katsun siis selle nädala jooksul oma asjad korda saada ning heal juhul esmaspäeval kuhugi sõitma hakata. Esialgu liigun üksi, aga kui elu igavaks läheb, siis otsin kellegi, kellega kütusekulusid ja sõitmist jagada. Ei tohiks mingisugune probleem olla kedagi leida. Ja JAH, olen ettevaatlik, kellega koos autot jagama hakkan.

Peaksin saama ka korraliku internetiühenduse kui sõitma hakkan, siis saan pilte üles panna ning ehk isegi mõne skaibi kõne teha.

Seniks tsauki!!

Katre.

Igal maal ise viis

Heihopsti!

Juba uus postitus? Mis värk on? Nimelt on ilm vihmane, mis tähendab, et teha pole essugi ja mõtlesin, et kirjutan natuke elust-olust siinpool maakera. Asjadest, mis on teistmoodi või muidu silma torganud.

Enne alustamist aga võtan lühidalt kokku möödunud nädala. Töö on ikka töö, kuigi palju stressivähesem kui varem. Teise supervisoriga hakkavad asjad juba paremini sujuma, mis teeb töö palju lihtsamaks. Samuti on hea, et töötajad on normaalsed ja saavad aru, et tööl peaks ikka töötama, mitte ootama, et makstakse niisama passimise eest.
Ülemus läks oma perega neljapäeval 5ks päevaks puhkusele ja jättis meid farmi eest vastutama. Nad pole juba üle 5 aasta kindlasti pikemal puhkusel olnud kui paar päeva. Just seetõttu, et pole olnud kedagi, keda usaldaks. Esimesed kaks päeva möödusid probleemideta, loodetavasti on saa ka esmaspäevaga.
Reedel pärast tööpäeva lõppu tegime sel puhul väikse istumise ka ülemuse õuel. Teine supervisor Julian ostis kasti õlut ja isegi meie traktorist Cameroni tuli bäkkerite sekka. Iga reede võiks selline olla!

Kodus on ka okei. Ainuke asi on see, et siinsed koerad ajavad mind hulluks. Kutsikaid on umbes 10, kes vigisevad palju ja lisaks on mul kõrvaltoas üks koer väiksesse aedikkusse pandud, sest Pam sõitis tal puusaluu mõraseks ja koer ei tohi liikuda. Kuna teised koerad saavad vabalt liikuda ja sel koeral on igav, siis ta väljendab oma meelepaha üsna lärmakalt. Väga väga ebameeldiv kui üritad oma ainsatel vabadel päevadel sisse magada, aga koerad ajavad sind ikkagi kell 5 hommikul üles.

Sellega saigi nädal kokku võetud.

Tahtsin rääkida Austraalia hindadest. Tean, et paljusid kodus huvitab, mis asjad/teenused maksavad. Kõigepealt pean rääkima aga palkadest, et luua võrdlusmoment. Mina teenin 25 dollarit tunnis, teised bäkkerid umbes 19-21 dollarit ning paljud kohalikud kuskil 30 ja rohkem dollarit. See tähendab mulle, et nädalas teenin mina kuskil 1000 dollarit 40 tunniga, mis eurodes teeb ümmarguselt 670. Enamasti käib palga/rendi jms. maksmine nädala kaupa või korra kahe nädala jooksul.

Panen kirja mõned asjad, mille seni ostnud olen, või mille hinda tean. Kurss hetkel Google-i järgi 1 AUD = 0,67 EUROT

KAUP / TEENUS	HIND DOLLARITES	HIND EURODES
MEESTE T-SÄRK	5	3,35
SOKID 3 PAARI	6	4,02
FLANELL PLUUS	16	10,72
VAHVLID 125G	0,60	0,40
SPAGETID 500G	1	0,67
PORGAND 1KG	0,75	0,5
ÕUN 1 KG	2,90	1,9
BANAAN 1KG	3,40	2,2
MAAPÄHKLIVÕI 500G	5	3,35
DEODORANT	4	2,68
COCA COLA 2L	3	2,01
KANATIIVAD 1KG	10	6,7
KANAPALLID 500G	7	4,7
KRÕPSUD 170G	3,20	2,15
JIM BEAM VISKI 1L	47	31,5
SUITSUD 40 PAKIS	35	23,5
BENSIIN 1L	1,1	0,737
Rent hostelis päevas	18	12.06

Minu meelest on peaaegu kõik peale alkoholi ja tubaka siinkandis odavam. Toiduainetest on lihatooted Aussis küllaltki kallid, eriti kana ja sealiha, odavaim on veiseliha. Ka riided on odavad kui lähed suurtesse ja odavatesse poodidesse nagu K-mart, Target või Big W. Vaatasin seal just ükspäev ringi ja paar sandaale maksis 2 dollarit, tennised 5 dollarit, t-särk 5 dollarit jne.

Kõige rohkem tuleb maksta rendi eest, mis on hirmkallis. Üks öö hostelis - väikses toas, ühiskasutatav WC/dušš ja köök, on miinimum 18 dollarit. Linnas maksavad inimesed umbes 250 dollarit nädalas majas ühte tuba rentides. Odavamate majade hinnad algavad 250 000st maakohtades.

Üleüldse on siin huvitav komme oma majades elada vaid lühikest aega. Paljud kohalikud, keda tean, müüvad oma maja iga paari aasta järel ja kolivad jälle uude kohta. Saan aru sellest, et mõnikord on tõesti kasulik buumi ajal maja müüa ja vaheltkasu lõigata, kuid minu jaoks on kodu ikkagi igaveseks. 5 aastaga ei ole võimalik korralikku maakodu ja aeda sobivasse kordagi saada. Ei kujuta küll ette, et ostan maja, elan mõned aastad seal, harjun inimeste ja oludega, siis kolin ja ring hakkab otsast peale. Seda enam, et enamasti on maja ostuks siiski vajalik suur laen.

Mis veel teistmoodi on? Poodides on müüjad sõbralikud. Ilusti öeldakse tere, siis küsitakse kuidas läheb ja võib-olla saab räägitud veel enamatki. Mitte, et kedagi huvitab, kuidas sul TEGELIKULT läheb. Tuleb lihtsalt vastata, et aitäh ja sul endal?

Lisaks saab poes sularaha välja võtta. Ei pea minema pangaautomaati otsima, vaid saad kassas cash-outi küsida. Enamasti seda pakutakse müüja poolt. Kuulsin, et Eestis hakatakse maapoodides samuti seda teenust pakkuma ja see on küll tore uudis.

Kõige parem, aga ka häirivam teenus, mida poes pakutakse, on see, et asjad pakitakse sinu eest ära. Aga kahjuks kasutatakse üsna väikseid õhukesi kilekotte, mis tähendab seda, et kui sul on käru asju täis, lõpetad 20+ väikse kilekotiga ning igas kotis on a'la 4 asja. Kohutavates kogustes kilekotte, mis otseloomulikult tähendab seda, et ei olda väga loodussõbralikud. Ja see on selle asja juures kõige imelikum – väga paljud austraallased tahavad just loodust säästa ja söövad orgaanilist toitu, ostavad looduslikke tooteid, aga selle üle ei kurdeta, et koju viiakse asjad miljonis kilekotis, mis loodeust reostavad.

Häiriv on ka see, et bensukates ei ole asjadel hindu peal. Kuna asjad on bensiinijaamades nagunii kordades kallimad kui tavapoodides, siis ei taheta, et inimesed näeksid palju asjad maksavad. Ja nii peadki kas iga joogipudelit müüja ees lehvitama ja hinda küsima või ostad pimesi.

Kuna Austraalia on nii suur, siis on enamikes bensukates müügil ka soe toit – friikartulid, vorstipirukad, lihapirukad, soojad võileivad jms kiirtoit. Ja paljudes tanklates ei või ise tankida, vaid seda teeb sinu eest klienditeenindaja.
Põhja-eurooplasena, kes on harjunud, et kõik käib nagu kellavärk ja ei pea kellegi järgi ootama ning saad ise asjad tehtud kiiresti, oli natuke imelik siinsete kommetega harjuda. Nüüdseks on päris hea, et ise saad konditsioneeriga varustatud poodi ootama minna kuni keegi teine 30+ kraadises leitsakus su autosse kütust tangib.

Telefoni krediidi ja interneti eest tuleb nii kohutavalt palju maksta ja levi pole maapiirkonnas nagunii kiita, seega maksad iga kuu suuresti tühja. Näiteks Telstra kõnekaardiga maksad iga 28 päeva eest 30 dollarit, selle eest saad küll tasuta kõnesid ja sms-e ja 1,5GB internetti, kuid selleks, et raha nulli ei läheks, olenemata sellest, kas kasutad teenust või mitte, pead kindlasti uuesti 30 dollarit peale laadima. Siin Pami juures elades on levi väga kesine, mis tähendab, et internetti nagunii kasutada ei saa ja kõige parem levi on hoopiski vanal klapiga telefonil. Tundub, et uutel nutikatel on väga kehv antenn ning toimivad ainult suurete asulate läheduses, mitte keset pärapõrgut, mis siinkandis tähendab seda, et nutitelefon jätab sind suures osas hätta.

Okei, päris korralik vinguviiul tuli. Tegelikult on siin täitsa tore. Kui keegi külla tahab tulla, siis olete teretulnud ise asja kaema!

Tsau!
Katre.

Elu nagu seebiooperis

Hellou!

Viimasest postitusest jälle omajagu aega mööda läinud, seega võtan ennast kokku ja panen viimaste nädalate põnevamad sündmused kirja.

Suures plaanis pole väga palju muutunud – elan ikka Pami juures ja tööl käin Lynda farmis. Tegelikult on mõne nädalaga asjad hoopis teise pöörde võtnud.

Alustan sellest, et mõned nädalad tagasi tulid Pam-i juurde mõned vabatahtlikud. 1 belgia kutt, 1 saksa tüüp ja jaapanlastest paar. Sakslane oli ainult turistiviisaga reisimas, teised tööviisaga. Otseloomulikult otsivad kõik tööd ja kuna seaduseid muudeti ning vabatahtlikku tööd tehes enam farmipäevi kirja ei saa, on tööd küllaltki raske leida. Kust tööd küsida? Otseloomulikult minu käest kui kõik kuulevad, et töötan farmis ja olen supervisor. Üldiselt ütlen inimestele kohe ära, kas neil on lootust või ei. Kui ikka inglise keelt ei räägi ja muidu laisad või imelikud inimesed, siis ei anna isegi kontaktinfot ja ütlen kohe, et tööd ei ole pakkuda. Mõnele asjalikumale annan e-maili. Igatahes.. esimese paari päevaga tundus belglane täitsa okei. Rääkis päris had inglise keelt ja tundus asjalik, seega rääkisin talle farmist ja ütlesin, et võin e-maili anda, aga pole minu otsustada, kes tööle võetakse. Järgmisel hetkel tuli ta aga Pam-iga tööjuurde ja küsis Lyndalt otse tööd. Pekkis, sest selle aja jooksul oli ta juba oma teist külge näidanud. Kuna meil oli inimesi vaja, siis võeti ta tööle. Sealtmaalt algas saaga. Esiteks ei olnud tal autot, teiseks pidi ta hostelisse elama minema tööd alustades. Auto sai ostetud ja otseloomulikult oli neil vaja juba järgmisel päeval kuhugi kaugemale sõitma minna ja otseloomulikult läks neil tagasiteel rehv puru. Belglane, nimeks Nicolas, helistas siis Pam-ile, et „Kumm tühi ja tagavararehvi pole!”. Pam muidugi vihastas, sest kuidas sa lähed Austraalias kuhugi ja sul pole tagavararehvi ja kuidas tema peaks leidma selle hilja õhtul. ¤%#%#!!
Seda enam, et nende „õnnetus” juhtus enam-vähem samas kohas, kus mina oma esimese autoga teepervele jäin ja ta mind veokiga tagasi koju tirima pidi. Õnneks helistas Nico kümmekond minutit hiljem tagasi ja ütles, et nad leidsid tagavararehvi üles.. See oli olnud hästi peidetud!! Pam küsis siis, et kas rehvi vahetanud olete kunagi? Noup, mitte keegi. Aga hakkama nad said ja ilmusid mingi aeg tagasi koju.

Paar päeva hiljem Nicolas ütles, et ta läheb alles pärast esimest tööpäeva hostelisse, naudib siin veel tasuta elamist ja sööki. Ja kas ma oleks nõus sellega, et ta tuleb tööle minu järel sõites, sest ta ei tea teed (kuna ta oli liiga laisk, et nädalavahetusel minna ja läbi sõita see tee). Ütlesin, et okei.. Ole valmis kell 5 hommikul välja sõitma. Ärkasin siis üles, tegin oma hommikused toimetused ära ja kell hakkas juba 5-t näitama ja keda ei olnud? Kuna ausalt öeldes ta mulle selle aja peale üsna vastukarva käis ja teiseks, et anda üks korralik õppetund, siis mina teda üles ajama ei läinud ja sõitsin tööle. Kutt ilmus esimesel tööpäeval (!) tööle tund aega hiljem kui tarvis. Selle aja peale olime otsustanud, et mitte mingil juhul ei saa sellist inimest tööle võtta ja ta minema saata. Vabandusi tuli igast ilmakaarest: küll äratuskell ei toiminud ja gps viis valele teele. Pullikaka! Asi oli lihtsalt selles, et eelmisel õhtul jõi ta liiga palju veini ja ei kuulnud äratuskella. Õigust rääkis ainult eksimise kohta. Ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, miks ta arvas, et hea idee oleks mulle valetada, sest ma ju elasin temaga samas kohas ja ta jagas karavani ühe teise bäkkeriga, kes mulle ütles, et äratuskell täitsa toimis, aga tüüp lihtsalt ei ärganud. Tema õnneks on meie teine supervisor üsna pehmeke ja andis talle siiski võimaluse. Kahjuks või õnneks ei pidanud ta vastu aga nädalatki, sest Lynda lasi ta lahti liigse laiskuse ja rääkimise tõttu. Ei saa öelda, et mul väga kahju on. Selline lugu ühest ennast täis belglasest. Hetkel elab hostelis ja ei ole siiani tööd leidnud. Nägin teda eile ja ta arvas, et kui paari päeva jooksul tööd ei leia, siis tuleb Pami juurde tagasi elama. Oh õud!

Töö lainele jäädes.. Kaks nädalat tagasi oli tööl ilgelt jama päev ja neid oli enne seda juba üle ühe olnud.. ja mul viskas niimoodi kopa ette, et läksin Lynda juurde ja ütlesin, et mina seda tööd enam teha ei taha ja see on minu lahkumisavaldus! See tuli talle väga suure üllatusena. Istusin temaga tükk aega kabinetis ja lahkasime põhjuseid, miks ma minna tahan. Sest kui mina, kes ma olen seda tööd varem teinud (mitte küll nii suurtes mõõtmetes, kuid siiski) ei pea vastu, siis ei ole tõenäoliselt kedagi, kes seda tööd teha saaks. Leppisime kokku, et aitan neid välja järgmise nädala lõpuni, sest kedagi on ju vaja mind asendama. See järgmise nädala lõpp oli sel reedel ja selle aja jooksul on käinud kaks inimest positsiooni vaatamas, proovimas. Üks 40ndates mees, kes andis alla pärast kahte päeva, väidetavalt hakkas selg valutama. Ja teine oli 30ndates naisterahvas, kes ilmus pakkimismajja umbes 7cm kontsadega, liibuvate pükste ja muu lisanduvaga ning arvas, et ta võiks orgaanilises farmis töötada küll, sest ta joob orgaanilist kohvi. Jumal anna kannatust, hahahhaha!! Tema ei pääsenud isegi proovipäevale.

Ja nüüd ma siis lubasin 2 nädalat veel olla, sest Lynda tahab perega puhkusele minna 5ks päevaks ja ma tean, et nad ei ole sellest farmist umbes 7 aastat rohkem kui 24 tundi kaugemal olnud; mulle ei ole asendajat leitud ning minu jaoks ei jookse raha külge mööda alla. Rohkem kui 2te nädalat olla ei tahaks, sest Gingin-ist on isu täis. Põhimõtteliselt olen siin olnud juba 15 kuud, oleks aeg minna ja muid kohti avastada.

Käisin ka oma esimeses farmis, kus vabatahtlik olin. Võib-olla pikema-aegsed järgijad mäletavad? Uskusid, et maailmalõpp tuleb ja, ebola vallutab maailma ning tahtsid oma värava ette garantiinitsooni luua, kasvatasid kanepit ja olid muidu üsna sõgedad. Noo.. nüüd nad on veel hullemad. Meg käis kuskil meditatsioonilaagris, kus ei võinud kellegagi 10 päeva rääkida, said ainult hommikuti süüa ja mehed/naised olid üksteisest lahutatud. Igasugused hullud teooriad on neil ikka peas keerutamas ja raha-ahnus on vaid hullemaks läinud. Väga põnev oli nendega taas kohtuda.

Siis sain külastada ka Austraalia haigla erakorralise meditsiini osakonda. Pamil on vana seljavigastus ja viimasel ajal on seljavalud väga tugevaks muutunud ning jalad muutusid tuimaks. Lubasin ta ise haiglasse sõidutada, sest talle tegi sõitmine valu ja ta oma lapsed on kasutud.
Päris huvitav oli. Vastuvõtuõed istusid kuulikindla klaasi taga ja turvamees jalutas ringi. Selline stseen, mida võid kuskil seriaalis või filmis näha. Inimesed jalutavad uksest sisse veristena või kokkukukkumise äärel. Õnneks oli tegemist pühapäeva pärastlõunaga ja ei olnud kõige hullem seltskond ootamas. Kuigi leidus nii mõnigi narkomaan.
Kokku istusime haiglas vist 5-6 tundi ja targemaks ei saanud essugi. See tuletas küll Eesti haiglaid meelde, eelkõige Jõgeva oma. Määri aga Fastum geeli peale ja võta valuvaigistit!

Tööl on hetkel mõnus seltskond, hunnik itaallaseid ja mõned Taiwani kodanikud. Esimesed kutsusid mind sel nädalal hostelisse õhtusöögile. Väga tore oli. Söögiks pakuti Bolognese kastmes gnocchit, erinevad pitsad ja shokolaaditort; praetud riis steigiga ja isetehtud BBQ kaste. Ülimalt maitsev. Ainsateks miinusteks kogu õhtu juures olid see, et pidin koju sõitma ja vahel nad unustavad ära, et kõik ei räägi nende keelt ja seletavad omavahel oma keeles ning tahavad palju tööst rääkida. Hea oli ikkagi üle pika aja välja minna.

Muud huvitavat ei tule meelde. Ilmad on jahedamaks minemas. Päeval on alla 30 kraadi sooja ja öösiti 15 kraadi ringis, mis tundub päris külm kohati. Kui töölt ära tulen, siis vast lähen põhja poole, sest seal ilm troopilisem ja ei pea öösiti külmetama nii hirmsasti.

Järgmise korrani. Päikest!!

Katre

Elu õpetab ehk kogu tõde pakkimisest

Tekkis veidike vaba aega ja mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, mida seekord kaasa pakkisin ning mille koju jätsin. Illustratsiooniks lisan ka mõne pildi kui internet kannatab.

Esimene aasta õpetas, et ei tasu liiga palju asju kaasa vedada. Austraalias on ka poed ja siit saab nii mõnegi riidehilbu odavamalt kui Eestist. 2014. aastal kaalus mu suur seljakott 22kg ja väiksem kott tehnikaga 10kg, seega kokku 32kg!! Ja ma pidin seda ju seljas ringi tassima. Seekord olid numbrid palju väiksemad – suurde mahutasin umbes 13kg ja väiksesse 8kg ringis asju. Ja ikkagi tundub nüüd, et võtsin liiga palju asju kaasa, sest selle pooleteise kuu jooksul, mis Austraalias oldud, olen kasutanud ainult mõnda asja. See on nii suuresti tänu sellele, et eelmisel korral jätsin suure koti riietega siia tagasitulekut ootama. Aga pole hullu, olen kindel, et seekord kulub aasta jooksul kõik ära. Siinses kuumas ja tolmus ei kesta riided kaua kaunitena, seega pole ohtu, et neid tagasi Eestisse tarima peaksin.

Aga mida ma siis ikkagi kaasa tassisin?

Paar teksaseid
4 t-särki
vabaajapüksid
pikkade varrukatega pluus
soe pesu
tuulejope
pusa
5 paari aluspesu
10 paari sokke
1 viisakam pluus
ujumisriided
paar lühikesi pükse
plätud
kinnised tennised ja vabaaja-jalanõud
kaabu ja nokats
buff
ujumisriided
hügieenitarbed

Lisaks kotitäis tehnikat:

laptop
tahvelarvuti
laadijad kõigele
väline kõvaketas
Gopro
id-kaardi lugeja
mobiil
akupank
ja muud nipet-näpet (vajalikud paberkoopiad, dokumendid, akud, kaablid jne)

Tehnika läks kõik väiksemasse seljakotti, mis tuli käsipagasina kaasa. Ei usalda lennujaama töötajaid (üks asi on vargus, aga teiseks see, et neid kotte loobitakse kohutavalt). Lisaks läks käsipagasisse pesu, sokid, lühikesed püksid, lebokad ja hügieenitarbed, mida pika lennureisi jooksul tarvis.

Suur seljakott on 75 liitrine ja sel korral jäi ikka parasjagu ruumi üle. Võtsin seekord kaasa ka pudel Vana-Tallinnat ja veidikene linnupiimašokolaadi. Vana-Tallinn maitses väga hästi kõigi arvates. Üleüldse tahaksid nad Eestisse kolida, sest seal ju alkohol, tubakas jne väga odav. Soovitasin 10 aastat raha kõrvale panna ja siis Eestisse elama minna. Hehheeee..

Mis tuletab mulle meelde, et kui keegi tahab mulle pakki või postkaarti saata, siis praegu on see võimalus täiesti olemas. Kuna peatun siin Gingin-i kandis veidike pikemalt, saan kasutada Pam-i postkasti. Saabumisaeg on umbes 3-4 nädalat.

Aadressiks on:

        P.O Box 431
        Gingin
        Western Australia
        AUSTRALIA
        6503

Pidin ka uue telefoninumbri soetama ja selleks on nüüd: 0472513999. Ja praeguseks elukoha aadressiks: 305 Whitfield Springs Rd, Beermullah.

Kui oma aadressi saadate, siis võin mõned postkaardid ka siitpoolt teele saata.

Pilte siiski ei õnnestu üles laadida. Pean mõnikord linna minema ja arvuti kaasa võtma.

Päikest!

Katre

Kes ei tööta, see ei söö

Ahoi seltsimehed!

Sain lõpuks aega, et üks blogipostitus valmis kirjutada. Viimased nädalad on olnud nii kohutavalt sisutihedad, et vaevalt on aega magamiseks. Mis on siis juhtunud?

Veebruari alguses sai mainitud, et vana ülemus helistas ja pakkus tööd. Esialgu oli jutt paarist nädalast, sest ta tahab sellele kohale leida püsivat inimest. Ametikoha nimetus on packhouse supervisor ehk pakkimismaja ülevaataja/juhataja. Põhimõtteliselt on tööks kõik see, mis eelmiselgi koraal, aga palju suuremal skaalal. Minu ülesanneteks on inimestele tööd kätte jagada; teha kindlaks, et tööd ka tehakse; kvaliteedikontroll; pakitud toodete euroaluste sildistamine jne jne jne. Üllatavalt on töö palju füüsilisem kui vanasti. Ise ma midagi pakkima ei pea, kuid võin aidata kui aega ja vajadust leian. Füüsiline pool seisneb euroaluste liigutamises. Raskemad kaaluvad ikka poole tonni või rohkema kanti ja mina pean neid vedama ühest rambist üles või alla. Esimene nädal olin omadega ikka üsna läbi pärast tööd, lisaks olid siis tööpäevad ka üle 13 tunni pikad. Nüüdseks oleme tunnid alla saanud, mis mu jaoks ei olegi kõige parem, sest see tähendab vähem raha ja seda, et pean oma töö tehtud saama palju kiiremini.

Ülemus üritab ennast üha rohkem eemaldada pakkimismajast ja sellega seonduvast ning on seetõttu eelmisel aastal palganud ühe Austraalia tüübi Juliani, kes on nüüd põhimõtteliselt minu supervisor. Tema korraldada on kõik, mis toimub väljas, sees, külmikutes ja paberitöös. Esialgselt muljed on head ja saame üksteisega päris hästi läbi, mis on igati vajalik selleks, et igapäevaelu oleks võimalikult stressivaba ja töö kulgeks ladusalt. Oleme mõlemad 25, mis on vahel vähem kui inimesed, kes meie alluvuses töötavad. Õnneks ei ole sellega veel probleeme olnud, et keegi vanust nina alla hõõruks.

Igatahes Julian on asjalik – farmis sündinud ja töötanud lapsest saati, seega enamasti teab, mida teeb. Küll on tal suur ego ja arvab, et teab kõike kõigest ning ei taha oma vigu tunnistada. Seda oleme ka ülemusega arutanud ja kahepeale katsume teda ikka vahel maa peale tagasi tuua.

Meie all töötab hetkel 17 inimest. Kõik peale ühe Aussi naise on backpackerid. 4 Taiwanist, 6 Itaaliast ja ülejäänud on prantslased. Ma ei olnud just eriti vaimustunud kui kuulsin, et pean tegelema itaallaste ja prantslastega, sest nendega on mul juba kogemusi olnud ja sugugi mitte meeldivaid. Õnneks on seni enam-vähem okei olnud, kahjuks pidin 2 inimest lahti laskma (prantsuse paar), mis ei ole kunagi meeldiv. Aga ülemuse silmades on parem leida uued bäkkerid kui see, et pean töötama inimestega, kellega ma läbi ei saa või kes ei ole võimelised reegleid järgima. Ülemus on igati tore olnud ja üritab võimaldada mulle parimat töökeskkonda.

23ndal oli mu sünnipäev. Tööjuures ei teadnud keegi kuni Pam helistas ja ütles neile, et mul on sünnipäev. Midagi erilist ei teinudki. Esiteks oli pikk tööpäev ja õhtuks olin väga väsinud. Teiseks andis tööle jõudes auto sidur alla. Hommikul hakkas imelikke hääli tegema ja kui ülemuse mees pilgu peale viskas, andis ta kurva diagnoosi, et siduri üks silindritest on tõenäoliselt sussid püsti visanud. Kuna seda nii lihtsalt parandada ei saanud ja kuidagi pidin koju saama, siis sõitsin koju sidurita. Sain ainult 3nda ja 5nda käigu suure hädaga sisse, aga õnneks oli kell hiline, liiklust vähe ja sain ilusti koju kihutatud. Pam lubas enda autot kasutada kuni minu oma korda sai. 80 dollarit hiljem on sidur töökorras ja auto jälle teel. Kingituseks tegi Pam korraliku prae ja šokolaadikoogi ning pärast nende söömist, läksin otse magama ja oligi kogu juubel.

Rääkides negatiivsetest juhtumistest, siis eelmisel reedel hakkas mu vasak jalg valutama pärast paari esimest töötundi ja läks järjest valusamaks kuni kella 10 ajal ma enam sellega astuda ei saanud. Ei jäänud muud üle kui ütlesin ülemusele, et ei saa enam töötada. Kuna ülemusel endal on hetkel personaalsed probleemid, siis ta oli üsna ebaviisakas mu vastu alguses ja ma ei tundnud ennast üldse hästi. Lõpuks otsustas ta siis, et ma peaksin arsti või physio poole pöörduma. Mina aga sõita ei saanud ja seega oli ta sunnitud mind ise physio juurde viima. Seal selgus, et olin ületöötanud. Jala lihased olid ennast nii krampi tõmmanud, et enam ei kannatanud ja see pani palju stressi kõõlustele, mis siis omakorda valu hakkasid tegema. Raviks tehti kohe nõelravi ja massaaši ning sain ülesandeks teha venitusharjutusi. Ülemus maksis arve ja sain koju minna.

Järgmisel päeval ärkasin selle peale, et Blaydo koputas uksetaga ja palus, kas ma saaksin neid välja aidata ja linna turule sõita, sest Pam unustas ühe kasti kaubaga maha. Ütlesin ok ja asusime teele. Sinna tee on umbes 2 tundi sõitu ja mu jalale ei meeldinud see üldse. Saime sinna ja siis pidime minema veel tellimust viima ühte poodi. Pärast seda otsustasin , et kuna me juba linnas oleme, siis võiksime shoppama minna. Ostsin endale paar paari lühikesi pükse, särgi ja uued töösaapad. Õhtuks olin jälle läbi omadega, aga järgmiseks päevaks oli jalg päris ok ja enam ei ole probleeme olnud. Üritan ikka venitada ennast kui meelde tuleb.

Sel nädalavahetusel ei lasta ka magada, sest laupäeval pidin Kaihla lennujaama viima hommikul vara ja tagasiteel 2 vabatahtliku peale korjama ja Pami juurde tooma. Hiljem näitasin uutele poistele, mis kus on ja aitasin muude nipet-näpet asjadega, sest nädalavahetus on ainus aeg, mil siin aidata saan. Täna lubasin Kaihla kuti DJ autojuht olla ja nii need päevad lähevad. Ülemus juba mainis, et äkk ma peaksin hoopis hostelisse kolima, et natukene puhata ka saaksin. Seni on veel okei, vaatab, mis tulevik toob.

Kindlasti on veel juhtunud midagi, mis vääriks mainimist, aga hetkel ei tule meelde.

Ilmad on olnud kuumad, ööd on aga jahedad ( kohati ainult 15 kraadi, sügis on alanud). Hommikuti on teedel kohutav udu. Kui tavaliselt sõidan nii 90-100-ga (lubatud 110), siis sellistel hommikutel langeb kiirus vahel lausa 40 km/h-s. Lisaks on ohuks kängurud, kes on lollid nagu lauajalad. Paar korda on ikka väga napilt läinud. Eriti vastik on sõita kui töölt tulen, pime on ja väga väsinud olen. Üritan väga ettevaatlik olla, et oma väikest autot mitte puru sõita. Austraalia autojuhid ei ole ka kõige teravamad pliiatsid pinalis ja teevad siin igasugu trikke, mis mul vahel suu lahti jätavad.

Selleks korraks siis kõik. Olge toredad ja kui miskit tähelepanuväärset toimub, siis võite mulle facebooki kirjutada, et saaksin ka Eesti asjadega veidigi kursis olla.

Tervitused!

Katre

Tere taas Perth!

Hei!

Võtsin 26. jaanuaril jälle ette tee Austraaliasse. Lendasin Helsinki – Amsterdam – Kuala Lumpur – Perth. Fee ja Blayde lastega tulid lennujaama vastu ja sain nendega ilusti farmi (see samune, kus viimased paar kuud olin enne Eestisse minekut). Veedan veidi aega siin, kuni asjad uuesti korda saan ja siis peab tööd hakkama otsima.

Helsingi lennujaamas olid 2 eesti kutti, kel sama tee ees kui mul. Nende jaoks aga esimene kord ja tundus, et eriti head eeltööd nad ei olnud teinud, sest nad olid nii lennupiletite, rendi jms hingehinda maksnud. Aga eks igaühele oma.

Kirjutan natuke ka lennukitoidust, kuna seda sai nüüd jälle omajagu söödud ja on üldiselt kogemus omaette.

Esimene lend siin KLM-iga Helsingist Hollandisse, mis kestis alla 3-me tunni. Seal anti vaid sooja juustusaia ja mahla – ühesõnaga ei midagi asjalikku. Ei hakanud isegi pilti tegema.

Teine lend oli juba tunduvalt pikem – umbes 12 tundi. See oli ühtlasi ka Malaysia Airlines-i viimane lend Amsterdamist Kuala Lumpuri. Teadupärast on neil viimastel aastatel üsna kehvasti läinud – üks lennuk lasti Ukraina kohal alla ja teine läks Indoneesias kaduma ja pole siiani leitud. Viimase lennu puhul anti ka reisijatele väike kingitus kommikarbi näol. Ärasaatmine Amsterdamist oli päris äge – kaamerad kohal ja autod/bussid saatsid meid terve tee õhkutõusuni. Kõik pildistasid ja lehvitasid lennukile.
Esimene söögikord oli juba nii tunnike pärast õhkutõusu. Valida sai kahe söögi vahel: kala või kana tikka masala curry riisiga. Valisin viimase. Võin julgelt öelda, et tegemist oli parima lennukitoiduga, mida olen saanud. Lisandiks oli ka veel nende meelest kartulisalat, kuid tegelikult on lihtsalt keedukartul maitsestatud majoneesiga. Juurde veel soe kukkel hollandi juustu ja võiga. Magustoiduks tükk mandlikooki, mis oli liiga magus, aga kohvi kõrvale käras küll. Joogivalikkusse kuulus õlu, vein, apelsini-ja õunamahl ja vesi. Piirdusin mahlade ja veega.
Seejärel sättisin end filme vaatama. Und väga ei olnudki. Õnneks sain istuda üksi 2-ses reas akna all, sest lennuk oli pooltühi ja esialgne kaaslane läks mujale laiutama.
Vahepeal sai näksimiseks veel ühe küpsise ja väikese vahvlipaki.

Hommikusöögiks pakuti muna, kartulit, lihapalli ja tomatisegu. Kõrvale jälle kukkel võiga, seekord lisandiks moos. Lisaks puuviljasegu ja jogurtitops. Kõik peale puuviljade oli maitsev. Puuviljadeks oli peamiselt melon, lisaks üks pirniviil ja 3 viinamarja. Kuna ma eriline meloni fänn pole, siis ei kiida heaks. Joogiks sai valitud must tee ja mahlad.

Viimane lend kujunes kõige kehvemaks. 6 tundi keskmises reas, täis lennukis ning väga palju turbulentsi. Ei saanud üldse mugavalt olla ega magada. Turbulentsi tõttu kadus ka söögiisu ja leppisin ainult veega.

Austraalias lennukist maha astude tervitas mind 35+ kraadi. Sain piirikontrollist üllatavalt kiiresti läbi ja kotte ei saadetud isegi röntgenist läbi. Ainult koer nuusutas üle.

Nüüdseks olen juba kuumaga kohanenud. Vahepeal oli isegi jahe, öösel 15 kraadi sooja vaid ja saime ka vihma. Nüüd on aga nädal aega kuumalainet oodata: 40+ kraadi 7 päeva järjest. Elab üle kui ookeanibriis on, tuulevaiksel päeval on aga suhteliselt raske.

Sain enda auto enam-vähem korda. Käisin ülevaatusel ja pidin uuesti registreerima Aussi ARK-is, sest kohustuslik kindlustus oli maksmata. WA on ainus osariik, kus saab ilma ülevaatuseta hakkama, seni kuni kohusetundlikult rego maksad. Kui 3-ks kuuks maksmata jätad, pead ülevaatusel käima. Kestab see umbes tunni ja hinnaks oli 93 dollarit. Kui vajalikud paberid käes, käisin kontoris, andsin vanad numbrimärgid ära ja sain uued asemele. Nüüd tahan ära teha õlivahetuse ja muud nipet-näpet, siis peaks masin täiesti tip-top olema. Ainult, et paarituhande kilomeetri pärast võiks uued rehvid ette osta, hakkavad veidi kuluma teised.

Päevad on seni sisutihedad olnud – käin Pam-iga kaupa viimas ja toomas, natuke aias tööd, koertega tegelemist ja juba on päev õhtus. Kuna kuuma tõttu vara üles ärkame, siis olen üldiselt juba kella 10ks voodis.

Käisin ka vana ülemuse juures vaatamas, mis toimub ja niisama muljetamas. Nad on oma äri ikka tunduvalt laiendanud – töölisi on rohkem ja viljapuud on kõik ära hävitatud, et põllumaale ruumi teha. Nüüd ta helistas mulle ka ja pakkus vähemalt paariks nädalaks tööd. Tõenäoliselt võtan vastu pakkumise, sest raha on vaja. Ja saan siin Pam-i juures samal ajal elada. Eks näha ole.

Üldiselt on kõik täpselt sama kui eelmisel korral. Midagi ei ole muutunud. Temperamendid pererahval leegitsevad ja üldine korralagedus valitseb samamoodi. Ainuke vahe ongi selles, et kõiki on rohkem – lapsed elavad oma peredega siin ja koerad on ka paljunenud. Üsna kaootiline kohati.

Rohkem midagi huvitavat hetkel meelde ei tule. Kui kellelgi on midagi, millest ta huvitatud on, siis olete teretulnud küsima ja katsun järgmisel blogi sissekandel sellest juttu teha.

Pilte kahjuks üles panna ei saa hetkel, sest internet on siin väga halb.

Seniks aga kuumad tervitused!

Katre