Sõit, sõit, sõit sinna

Hei!

Olen nüüd täpselt 7 päeva mööda Austraaliat ringi sõitnud ja on tagumine aeg asjad kirja panna, enne kui meelest lähevad. Alustame siis algusest.

Tol nädalal kui töö lõpetasin, ajasin oma asjad jonksu – ostsin telkimiseks laua ja tooli, sööginõud, jms; sain Paypalilt oma raha tagasi (sellest pean vist eraldi postituse lausa tegema) ja laupäeval lasin autole uued rehvid alla panna ja tegin väikese istumise itaallastega Pami juures.

Laupäeva päeval käisin karavanipargis sõpru vaatamas, sest mul ei olnud nende telefoninumbreid ja neil pole netti seal ja tahtsin ikka headaega öelda ja selgitada, mis töö juures juhtus. Neil oli super hea meel mind näha ja nad ei jõudnud tööd ära kiruda. Selgus, et üks kutt lasti kolmapäeval lahti, sest ta küsis liiga palju küsimusi. Ja neljapäeva õhtul helistas Lynda kõikidele vanadele olijatele ja ütles, et Katret pole enam siin, kui see teile ei sobi, siis võite lahkuda. Ja nad oleks ka läinud, ainult et ühel oli vaid päev jäänud ja teistel nädal või kaks ja raha on ju vaja. Kaebasid hirmsasti uue töökorralduse üle ja teine supervisor ei meeldi neile kohe üldse. Seda oligi oodata, et seal kaoseks läheb. Aga tol hetkel polnud enam minu probleem. Igatahes jutustasime veidi ja leppisime kokku, et õhtul tuleb üks grillpidu veel teha, sest ma pidin juba pühapäeva hommikul sõitma hakkama. Õhtul tegimegi siis lõkke ja grillisime, jõime veidi ja üsna vara lõpetasime, sest hirmus külm hakkas.

Pühapäeval korjasin oma viimased kodinad autosse ja Fee andis veel telgi mulle koos madratsiga. Pam võttis 3 koera kaasa ja olime kumbki oma autoga. Suundusime u 500km põhja poole Kalbarrisse, Pami venna Dean-i juurde. Enamikku teest teadsin, sest olin eelmisel aastal Caroliga Sandy Cape-is telkimas käinud. Sõit läks kiirelt, sest Pam sõitis 110 asemel 130-ga ja kuna ma pidin tal sabas olema, et mitte maha jääda ja ära eksida. Viimane kurv Kalbarrisse paljastas igavesti vinge vaate. Ookean ja liivarand pikalt silme ees. Seal juba kliima ka paar kraadi soojem kui Ginginis. Gingin ikka Perthi kandi kõige külmem koht, selle aasta miinumum oli mul seal pluss 2 kraadi.

Olime veidikese aega tal venna majas ja siis läksime õhtust sööma Finlays Fresh Fish Bbq-sse. Dean käib seal kalu puhastamas ja Pam oli lubanud mingi kunstitöö seal ära teha. Väga õdus koht oli ja omanikud ägedad, toit ainult kallis, aga see on Austraalias väljas söömise norm. Valisime Pam-iga mingi kalaprae ja Pam võttis veel taldrikutäie austreid ka. Ma polnud neid varem proovinud ja ega vist enam ei taha ka.. vähemalt tooreid mitte. Ei olnud vastik, aga meeldiv ka polnud. Prae eest raha küll ei tahetud, aga maksime ikkagi, sest selleks hetkeks oli selgunud, et omanikud rahalistes raskustes. 25 dollarit ei olnud ka hingemattev summa. Toidud söödud, selgus, et me ei saanudki seda kala, mille tellisime. Mitte, et me oleks aru saanud.. maitsev oli ikka. Igavesti tore koht. Oma alkoholi võib kaasa võtta ja kui muusik oled, siis võid oma õhtusöögi mõne lauluga välja teenida. Hea idee! Kes Austraalias ja rohkemast infost huvitatud, siis pange nimi Google-sse ja uurige rohkem.

Öö oli ikkagi külm vastu hommikut ja ärkasin seetõttu juba vara üles. Läksime esimese asjana Pam-i ja koertega randa jalutama, et neid natukenegi väsitada. Täitsa hullud loomad, sõna üldse ei kuula, aga saime nad ikkagi kätte lõpuks ja koju tagasi. Siis käisime kaltsukas ja poes ning võtsime suuna matkaradadele, et kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Väga vinged vaated olid rannikust. Terve parv? Delfiine liikus ka meiega kaasa, polnud varem „metsikuid“ delfiine näinudki. Päris mitu tundi kolasime ringi ja nautisime ilusat ilma. Õhtul tegi Dean meile süüa – krevetikarri jasmiiniriisiga. Väitis küll, et pole tuline, aga me Pam-iga sõime pool oma taldrikutest ja siis enam ei suutnud, sest nii vürtsikas oli ja noh, kuhjaga oli ikka pandud ka toitu. Dean ise väitis, et ta tavaliselt paneb veel paarkümmed tsillikauna ka sisse, aga kuna ta teadis, et me ei kannata tsillit, siis ta säästis meid. Pfft. Kohe kui ta karri sisse viskas, lõi siukese pahvaka tuppa, et minu nina hakkas jooksma hirmsalt ja aevastasin nagu segane. Pärast õhtusööki läksime kohe magama, sest järgmisel päeval tahtsime varakult sõitma hakata – mina edasi põhja poole ja Pam tagasi koju.

Hommikul siis hakkasime sõitma ja Pam saatis mind u 50km välja ja siis pöörasime üks ühele ja teine teisele poole. Minu järgmine peatus oli Shark Bays, vaatasin stromatoliite ja siis panin edasi Carnarvonisse. Pean mainima, et selleks hetkeks olin juba üsna tatine ja enesetunne mitte just kõige parem. Vaatasin Carnarvonis veidike ringi, käisin poes ja külastasin One mile jettyt ehk 1 miili pikkune sild, kust vanasti laevalt otse rongile kaupa pandi. Väga kaugele ei jalutanudki, sest selleks hetkeks oli enesetunne halb ja väljas kõva tuul. Istusin autosse, võtsin kütust ja ostsin igaks sajaks elujuhtumiks 10liitrise kütusenõu ning sõitsin edasi. Jõudsin sellisesse kohta nagu Minilya. Seal panin oma telgi püsti 16 dollari eest, käisin dushiall ja magama. Kokku sõitsin tol päeval u 650km.

Neljandat päva alustasin väga haigena – nohule lisaks oli tekkinud köha. Mis seal ikka, istusin autosse ja kihutasin Coral Bay-sse ja sealt edasi Exmouthi. Sealne kliima oli juba väga kuum. Tee ääres ei olnud ka midagi erilist vaadata, lihtsalt palju punast liiva ja madalad põõsad. Otsustasin, et sinna kanti kauaks ei jää ja panin edasi või õigemini tagasi. Sõitsin umbes 550km ja jõudsin Tom Price-i. Teel oli palju vabalt jalutavaid lehmi ja 90km pikkune teetööde lõik. Ei olnud väga meeldiv. Tom Price on väike kaevanduslinn otse Karijini rahvuspargi kõrval. Just Karijinisse mul soov minna oligi, sest sellest kohasgt olime Pam-i ja Sabaga unistanud juba 2 aastat, kahjuks läksin sinna ikkagi üksi. 16 dollari eest sain karavanipargis telkimiskoha ja pikka juttu polnud, sõin veidi ja magama.

Järgmisel päeval seiklesin siis Karijinis. Käisin ronisin mööda kuristikke ja vaatasin koski. Väga äge koht ikka. Ilmaga vedas ka – pilvine oli, aga kuuma ikkagi kuskil 30 ringis. Oleks päike olnud, siis oleks ikka väga jama. Ronida sain palju ja haiguse tõttu oli võhm ikka täitsa otsas. Lisaks on seal mõni rada päris ohtlik. Tuleb paljudest kividest üles-alla ronida. Pildid peaksid olukorda rohkem selgitama. Väheke lõbusam oleks olnud 4-veolise autoga, sest paljud kohad olid keerulisema maastiku taha peidetud. Ujuma ei saanud ka minna, sest kartsin rohkem haigemaks jääda.

Lõunaks olin oma kohad läbi käinud ja panin jälle edasi. Peatusin Auski Roadhouse-is et tankida ja maksin ikka väga kallist hinda kütuse eest – 1,6 dollarit oli kui Perthi lähedal on 1,1. Lisaks pidi enne tankimist dokumendi müüjale andma, sest neil vargustega probleem. Teel oli miljon rekkat, millel 4 treilerit, sest see oli põhiline kaevanduste tee. Möödasõite tegin kõvasti. Sõitsin Port Hedlandisse ja kogemata tegin vale pöörde ning sõitsin linna sisse minemise asemele linnast välja. Olin planeerinud sinna ööseks jäämise, sest hakkas juba pimedaks minema ja siin ikka ei taha öösel sõita, sest erinevaid loomi on tee peal nii palju. Olude sunnil sõitsin edasi ja jõudsin Pardoo Roadhouse-i. Seal sain karavanipargis 15 dollari eest koha. See oli elu kõige raskem 150 km, mis ma Port Hedlandist sinna sõitsin. Lehmi oli tee peal megalt ja oht kängurule otsa sõitmiseks suur. Õnneks läks hästi. Tol päeval sai ka 650km läbitud.

Hommikul tõusin jälle vara üles, panin paagi täis ja hakkasin Broome-i poole sõitma. 450km ja palju surnud gaasi täis lehmi ning igavat põõsastikku hiljem olingi kohal. Terve tee muudkui nuuskasin ja köhisin. Broome-is oli väga troopiline kliima, tankisin auto odavat kütust täis, käisin mcdonaldsis söömas ja mõtlesin, et pean ikka Cable Beachi valgetel liivarandadel ära käima. Rand oli vaid 5km kaugusel. See tehtud, mõtlesin välja uues sihtkoha ja selleks sai Fitzroy Crossing, sest kaugemale lihtsalt poleks enne pimedat jõudnud. Teel peatusin jalgade sirutamiseks Willare Bridge Roadhouse-is ja oleks tankinud ka, aga kütus oli seal juba 1,9 dollarit. Täitsa röövimine. Sealt edasi oli 220km Fitzroysse. Leidsin jälle karavanipargi ja panin aga telgi püsti, seekord 17 dollari eest Fitzroy River Lodge-is. Väga palju aborigeene oli sealkandis. Koht ise oli kõrgema klassi oma, sest pakuti lukstube ja klienditeenindajad olid ikka korralikult triiksärkides, mitte nagu tavalises kohas, kus lihtsalt t-särkides tüübid. Asjad soovitati kogu aeg luku taga hoida ja nii ma ka tegin. Õnneks oli öö rahulik ja sain korralikult magada, külm ei olnud ka. Kokku sõitsin u 870km sel päeval.

Hommikul jälle vara üles ja juba 6.15 olin teel. Algselt oli plaan Kununurrasse sõita ja sinna jääda, aga kohale jõudes otsustasin, et tahan lõpuks Darwini asemel Cairnsi minna ja sõidan hoopiski edasi. Arvestasin jälle välja kui kaugele enne pimedat jõuan ja sõelale jäi Timber Creek, mis juba Põhjaterritooriumill. Sõit oli juba väheke põnevam, polnud nii palju pikki sirgeid ja vaated olid ka paremad. Rohkem „mägesid“ ja loodus juba palju rohelisem. Piiriületus läks ka kiirelt. Mõtlesin, et peetakse ikka kinni ja uuritakse midagi, aga sõitsin 80-ga läbi ja ei saanud nagu arugi et osariike vahetasin. Oletasin, et mingi kontroll ikka on, sest puuvilju jms ei lubata üle piiri viia, aga ju siis mitte. Ja mul pole juurikaid vms nagunii autos. Sest pole poodigi jõudnud juba paar päeva. Jalad hakkasin krambitama ja värisesid all kui autost välja sain. Ei tea, kas on pikkade sõitude süü või annavad tunda kuristikes ronimise pärast. Tervis on juba paremaks minemas ja ei kasuta tervet vetsupaberi rulli nina nuuskamiseks päevga jooksul.

Timber Creek-is, kus ma praegu olen, olen ka karavanipargis. Retseptsioon oli kinni, sest laupäev ja ei saanud maksta. Valisin ise koha ja mingin hetk ilmus üks aborigeenist naine ja ütles, et 12.50 öö eest. Kahjuks tal sularaha mulle tagasi anda ei oleks olnud, nii siis sai mu kaardi numbri. Ütles, et esmaspäeval saadavad arve mailile ja võtavad raha maha. Loodame, et ei tee mu pangaarvet ikka tühjaks ja õige summa maha võtavad. Umbes 700km sai jälle maha sõidetud, aga Cairnsi on jäänud veel paar tuhat. Omajagu autos istumist. Tänaseks tahaks juba natuke seltskonda, et sõit libedamalt läheks. Ehk jään teel mõnda kohta vähe pikemaks ka, sest siinkandis on vaatamist väärt asju ka. Nimelt on siin palju krokodille ja saab laevaga jõele tuuritama minna. Peaks ära proovima. Cairnsi kandis tahan aga Great Barrier Reef-i kindlasti külastada. Eks näha ole, mis elu toob. Elan üks päev korraga praegu.

Sellega sai viimane nädal kokku võetud. Kuulmiseni!

 

Pilte lisan siis kui saan läpaka kuhugi järgi torgata ja korraliku Wifit kasutada. Ei ole teadlik, millal siuke asi juhtuda võib aga soovitavalt varsti.

 

Tsau!!!

Katre.