Hei!
Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.
Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.
Vahepeal on juhtunud
nii mõndagi uut ja huvitavat.
Paar nädalat
tagasi, pühapäeval, käisime Pam-i, Kaihla ja kahe vabatahtlikuga
Toodyay-s Pam-i ema sünnipäeva tähistamas. Samal ajal oli linnas
ka mingisugune festival, aga kahjuks jõudsime sinna vaid tund enne
sulgemist, seega ei saanud väga ringi vaadata. Müüdi igasugust
kola (muuseas ka mütsi, millel oli soome keelne tekst), lastele
veidike meelelahutust ja mõned esinejad olid ka olnud. Üsna
väikelinna laada moodi sündmus.
Pam-i juurde tulid 2
vabatahtlikku – ameeriklane Alicia ja britt Kyle. Hästi toredad
noored. Kihlusid mõni aeg tagasi ja kuna koduriikides ei saa kauem
koos olla kui 3 kuud korraga, siis otsustasid mõnda aega ringi
reisida ja hiljem koos Ameerikasse kolida. Kutsusid mind oma pulma ka
USA-s. Hea on see, et Alicia elab Michiganis ka. Kes teab, see teab
:D :D
Eelmisel laupäeval
käisin karavanipargi jälle itaallastel külas, Simone lahkumispeol.
Poisid tegid jälle pitsasid ja kõik kaastöötajad olid ka kohal.
Mõnus kokkusaamine, ainus negatiivne külg oli külm ilm ja vihm.
Öösel vihmas ja pimedas kängurute vahel slaalomi sõitmine ei
kuulu absoluutselt mu lemmiktegevuste hulka. Õnneks ei ole ühelegi
veel pihta saanud.
Esmaspäeval algas
viimane töönädal ja selleks, et Te järgnevast aru saaksite, pean
paar kuud ajas tagasi minema.
Eelnevatest
kirjutistest võib-olla teate, et minu ja mu otsese supervisori
suhted ei ole olnud just kõige paremad. Ta tegi mu töö väga
raskeks ja stressirikkaks, sest ei jaganud minuga vajalikku
informatsiooni. Ja iga kord kui midagi valesti oli, sain mina kogu
süü, sest Julian ei ole võimeline oma vigu tunnistama. Mul ei ole
probleemi kui saan „sõimata” asjade eest, mis tõesti on minu
süü tõttu sündinud, aga kui asi on teadmatuses, siis ei ole ma
sellega absoluutselt rahul ning väljendan seda häälekalt.
Igatahes.. Vähemalt korra nädalas oli mingi jama, Julian väljandas
oma rahulolematust mulle ja mina läksin jälle Lynda juurde ja
üritasin seletada, miks ma arvan, et asjad on hoopis vastupidi.
Kuna ma olin
lahkumas, oli meil treeningus uus supervisor, kohalik tüdruk
Nicolle. Pole enne sellist tööd teinud, aga potentsiaali jagub.
Julianiga sobivad nad ka kokku, sest on kohalikud.
Uue inimese
treenimine on kõigile raske, eriti kui õpetamine pole su tugevaim
külg. Andsin endast parima ja loodetavasti saab asja. Samal ajal
alustas tööd 4 uut inimest, mis tegi töö veel raskemaks.
Okei.. niisiis.
Eelmisel reedel oli normaalne tööpäev ja pärast pakkimise
lõpetamist läksid kõik peale minu ja Julieni rohima. Mõni tund
hiljem tulid nad tagasi ja palusid koju minna, sest tol hetkel sadas
padukat. Julien lubas neil minna ja kuna tol päeval oli Simone
lahkumispidu, lõpetasin oma töö 10 minutit hilje, et nendega koos
poodi minna. Korrastasin euroalused külmikus ja tõmbasin välja
aluse sibulatega, mida Julien tahtis enne saatmist kontrollida.
Järgmine asi, mida meeles pidada on see, et iga päev enne
lahkumist, küsisin talt, kas kõik on ok ja saan ma millegagi veel
aidata ning kui vastus on, kõik ok, mine koju, siis palusin tal
autot liigutada, sest ta parkis mind kinni.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.
Esialgne plaan on
põhja poole sõita, sest seal on ilmad palju soojemad. Siin on ikka
päris jahe juba. Paar ööd tagasi oli öösel vaid 2 kraadi sooja
ja ilma igasuguste kütteelementideta on küllaltki külm. Õnneks
magan toas, mitte karavanis ja siin on palju soojem kui väljas.
Päeval on päiksega vähemalt 25 kraadi juures sooja. Tundub, et
kliima on praegu Eestiga üsna võrdne. Täpselt kevadine ilm.
Austraaliast mõeldes
ikka ei tule mõttesse, et siin nii jahedaks läheb, aga võta
näpust.
Nüüd katsun siis
selle nädala jooksul oma asjad korda saada ning heal juhul
esmaspäeval kuhugi sõitma hakata. Esialgu liigun üksi, aga kui elu
igavaks läheb, siis otsin kellegi, kellega kütusekulusid ja
sõitmist jagada. Ei tohiks mingisugune probleem olla kedagi leida.
Ja JAH, olen ettevaatlik, kellega koos autot jagama hakkan.
Peaksin saama ka
korraliku internetiühenduse kui sõitma hakkan, siis saan pilte üles
panna ning ehk isegi mõne skaibi kõne teha.
Seniks tsauki!!
Katre.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar