Pühapäev, 5. oktoober 2014

Kõik on uus septembrikuus!

Tervist!

Otsustasin kirjutada tööst ja kodustest juhtumistest enne kui Bali postitused lõpetan, sest liiga palju on meeles pidada ja ma, va laisk, pole juba augusti algusest midagi kirjutanud.

Viimases tööga seotud postituses mainisin, et meil on tööl 2 itaallast - Pier ja Ilenia. No, kaua nad meil ei olnud. 2 päeva enne seda kui ma oma planeeritud puhkusele läksin, lahkusid nemad draamarikkalt.
Nimelt pani ülemus nad salatit korjama ja passis ise juures, aga itaallased vist olid liiga aeglased ta jaoks ja saadeti pakkimismajja tagasi ning pidin ise Pier-iga neid lõikama minema, et asi kiirelt tehtud saaks. Käisime ühe tiiru ära ja tagasi tulles läksid mõlemad L. juurde ja ütlesid, et nemad ei taha siin enam töötada ja neile ei meeldi kuidas neid koheldakse jne. Ülemusel selle vastu midagi polnud ja ütles: "Head teed teil minna!". Ma väga rahul selle situatsiooniga polnud, sest nüüd oli 2 inimest puudu, aga töö oli ikka vaja ära teha kiirelt. Õnneks saime hakkama! Kogu see juhtum oli väga tragikoomiline - see, kuidas nad töölt minema läksid; kuidas L. reageeris; et kell oli alles 8.30; ja draama, mis sellele järgnes.

Tol hetkel olin üsna õnnelik, et ise Balile minema kihutan paari päeva pärast ja sellest kõigest eemale saan.

Teadsin, et saame asendustöölised Pam-ilt, kelle kaudu minagi siin tööd sain. Tegemist siis kahe prantslasega - Allan ja Madleen. Ise neid ei näinud enne kui puhkuselt tagasi tulin.
Vahepeal olevat veel 2 korealast üritanud meil töötada, aga ülimalt aeglased olevat olnud. Ma ei saa üldse aru, kuidas nad hakkama said need 2 nädalat. Kui tagasi tulin, siis jaapanlased ja boss ei jõudnud ära seletada, kuidas  nad ilma minuta väga hädas olid. Ja siinkohal ei räägi ma seda üldsegi mitte enda kiitmiseks, vaid reaalselt, kui ma kohal ei ole, siis on jama majas, sest ülemusel pole aega töölisi koguaeg passida ja töölised ise ei oska oma peaga nii palju mõelda, et mitte jamasid korraldada. Kurb, aga tõsi.

Kui Balilt tagasi jõudsin, siis järgmisel päeval istusin Caroliga ja ta ütles, et tal on miskit öelda, aga ei tea, kas tasub. Noo, kui sa juba alustasid, siis räägi välja!

Tema oli oma ülemuselt P., kuulnud, et mul ei ole pärast puhkuselt tagasi tulles enam tööd, sest mind ei vajata sinna. Misasja?!? Meie ülemused olevat omavahel rääkinud ja siis kokkuvõte oligi see, et mind lastakse lahti kui puhkusel naasen.
Ei tahtnud kohe üldse seda jama uskuda. Tean küll, et mu boss võib paras BITCH olla kui tahab, aga niimoodi ta mulle küll nuga selga ei lööks. Mis siis ikka! Võtsin L-ga ühendust ja küsisin, kas võin külla tulla, et tööst rääkida.

Õhtul läksin siis farmi, võtsin Eestist toodud maiustusi ka kaasa ja läksin infot koguma. Rääkisime mu reisist ja mis töö juures juhtunud on kahe nädala jooksul ja mis tulevikus saab. Ise seda tööst ilma jäämise teemat üles ei võtnud ja ülemus rääkis nagunii plaanidest, mis mind ka sisaldasid. Otsustasin, et hoian suu kinni ja ootan kuni kuskilt veel miskit kuulen ja võtan sõna siis kui asjad käest ära hakkavad minema.






Ei läinudki kaua aega mööda kui ülemus nii möödaminnes küsis, kas Carol teab palju ma palka saan. ütlesin, et tõenäoliselt teab. Ta arvas, et ei tohiks ikka Carolile mainida,sest ma saan ainult dollari vähem kui tema tunnis. Kuna see küsimus tuli nagu välk selgest taevast, järeldasin, et ülemused on jälle omavahel rääkinud ja kuskil miskit susiseb. Tulin koju ja rääkisin Carolile, mis L. ütles. Sa tuhat ja tuline! Carol lubas sellist jama korraldada, et aitab, sest ei suutnud uskuda, et tema ülemus minu omaga tema palgast rääkib + see jama minu kohta. Otsustasin, et järgmisel päeval võtan oma ülemuse ette ja küsin otse, mis kuradi jama see on siin.

Nii tegingi. Ütlesin L-le, et näed, kuulsin sellist asja, et jään tööst ilma ja siis sa mainisid Caroli palka. Mis värk on? Lynda plahvatas selle peale võimsalt ja kutsus Carolit iga nimega, mis maapeal olemas on ja süüdistas Carolit. Selgitasin siis, et mina arvan, et Caroli ülemus, Pete, on see, kellel mu vastu midagi on. Aga kõik väitsid, et Pete ei teeks kärbselegi liiga. No, võta siis kinni! Lõppude lõpuks leppisin seletusega, et nagu väikestes kohtades ikka olid ülemused omavahel rääkinud ja nii tekkiski kuulujutt ja igaüks pani asjale ikka oma vindi juurde. Mul on üsna savi kui nad siin omavahel tõmblevad, aga minu võiks asjast välja jätta.
Minu ülemus siis lubas Caroli omaga rääkida ja Carol lubas ka oma ülemusega rääkida. Ja mina otsustasin, et kui tahan kolmanda maailmasõja alguse ära hoida, siis hoian oma suu kinni ja ütlen, et minu jaoks on asi lahendatud - kuulujutt. Tegelikkuses ma selle vastusega rahul ei ole, aga kohe üldse ei ole vaja mingeid konflikte mu ellu, seega jätan sinnapaika.

Arvan, et tegelikkuses on asjal tegemist selle kanaga, mis Carolil ja Lyndal oma vahel kitkuda on aastatetagusest ajast. Lihtsalt väga nõme, et mind sinna keskele tiriti ja et ma sellise asjaga pean tegelema pärast puhkuselt naasmist. Elu nagu Mehhiko seebiseriaalis!


Tol õhtul peale ülemuse juures olemist sain kutse F.-lt külla minna, sest polnud üksteist pikka aega näinud. Pat tuli järgi mulle ja saime nende uues majas kokku. Kohal olid ka mu uued töötajad - Allan ja Madleen. Prantslastest sugulased, kes enne seda olid Pam-i juures vabatahtlikud ning Pam-i tollane wwoofer - sakslane Maria. Päris kõvasti sai viskit joodud ja proovisime tulekeerutamist. Viimane oli väga põnev ja sain harjutada ise ka ning selgus, et see ei olegi nii lihtne kui tundub.


Vasakult: prantslased Allan ja Madleen ning paremal Fee ja Blayde

Internetist leitud näidispilt "tulepulgaga" mängimisest

Pärast seda õhtut jäin korralikult haigeks. Tundsin ennast juba Balil lennukisse istudes imelikult ja eks Austraalia ilm oli ikka palju jahedam ning palju polnudki vaja. Seega pühapäeval olin voodis pikali. Esmaspäeval siiski läksin tööle, sest pidin tutvuma uute töötajatega ja kõige muu uuega. Teisipäeval aga saatis Lynda mu koju poolest päevast, sest olin liiga haige et tööl olla.

Esimene nädal möödus tööga ning töötajatega uuesti tutvumisega. Kokku oli mul töötajaid 6 - 2 jaapanlast, 4 prantslast. Prantslased ajasid närvi ikka mustaks, sest plädisesid koguaeg prantsuse keeles ja kui nendega inglise keeles rääkida, oli suuremast ajast tühi pilk silmes ja mitte midagi ei saanud aru. Seepärast ei meeldinud nad jaapanlastele ka ning see omakorda tekitas stressi. Kohe üldse ei olnud lõbus sellisesse keskkonda tagasi tööle tulla pärast mõnusat puhkust. Aga sain hakkama ja nüüd pärast mitmeid draamasid on asjad jälle korras ja tiim on tore ning lõppude lõpuks saavad kõik üksteisega läbi.

Tänaseks on tööl vanad olijad jaapanlased Shino ja Tomomi, prantslased Allan, Madleen ja Tibo ning Taiwanist pärit tüdrukud Cara ja Mango Lee.

Varsti hakkab kivivilja (nektariinid, virsikud jne) hooaeg ning lisandub veel teisi aedvilju (suvikõrvits, tomatid, seller, 2 uut sorti lehtsalatit) seega tööd jagub kõvasti. Ilmad lähevad ka järjest soojemaks. Suur miinus selle juures on aga see, et soe päike toob välja ka kõik elukad, kellega kohtuda ei taha - maod ja ämblikud.

Caroli üks töötaja tõenäoliselt sai ämbliku käest hammustada ja tulemus ei näinud üldse hea välja. Haiglas arvati, et tegemist oli whitetail spider-iga ehk valgesaba ämblikuga. Kindel ei saa olla, sest kutt ise ei tea, kas keegi hammustas ja kui siis kes. Õnneks on tal nüüd parem olla ja haav paraneb ka.
Koju saabudes sain kätte isa saadetud paki - hea ja paremaga täidetud! Aitäh!!

Selles saadetises, mis Karin Balile kaasa tõi, peitusid aga päris ehtsad villasokid! Aitäh, Mummi!

Töö juures uus mänguasi. Kui aus olla, siis on neid 2. Kiletamismasinad.

Uus põld, kus suvikõrvitsad kasvama hakkavad. Pildil näeb kastmissüsteemi rajamist.

Nämm-nämmm.

Terve hunnik kiviviljade puid.

Ühel ilusal päeval suutsin sellise asjaga hakkama saada. Tegijal ikka juhtub


Wayno on ka nüüdseks meie juurest välja kolinud. Sai oma uue maja võtmed kätte ja läks sinna, kuigi maja on lõpetamata. Peab seest kõik ära värvima ja mööbli ostma ja muud nippet-näppet. Seega oleme Caroliga kahekesi ja peab mainima, et palju rahulikum on nüüd. Wayne oli tore, aga käis pinda see joomine.

Sel reedel tegime Caroli ja Baylor-iga väiksed dringid, enne seda käisime väljas söömas ja tulekahju vaatamas. Caroli poeg Paul (jah, see Paul) tuli ka oma naisega nädalavahetuseks külla, aga ma nendega väga kokku ei puutunud, sest läksin laupäeva pärastlõunal Patrickuga Pam-ile külla.
Mängisime jälle kaarte, sõime head toitu - pärsia riis ja sellerihautis ning nautisime rahu ja vaikust.

Ahjaa.. kes mu blogi järjepidevalt lugenud on, peaks teadma, kuidas Caroli nooremal tütrel koguaeg mingi jama on. Küll on ta haiglas ise või lapsed haiged või keegi kasutab teda kurjalt ära. Seekord juhtus järgmine lugu:

Augusti kuus võttis Sam enda juurde elama 15. aastase nõbu, kes ema kontrollile enam ei allunud. Tüdruk oli rase, tegi abordi ja ema arvas, et ta võiks elada Sam-iga, et näha, et elu lastega ei ole üldse lihtne. Sam oli tubli, võttis ta vastu avasüli, toitis teda ja sõidutas autoga kooli, sest plikal on probleeme aborigeenidega (kätte saan, siis maha löön situatsioon). Ema rahaliselt ei toetanud, sest selline rongaema ta juba on ning Sam pidi oma üksikema toetusest 15 aastast ka abistama.
2 nädalat tagasi siis Carol käis Sami juures, sest olid päeval haiglas. Carol tuli kell 9 koju. Öösel sai aga kõne, et Kayla (15 aastane nõbu) on varastanud Sam-i auto ja keeldub seda tagasi toomast. Alguses vastas ta kõnedele ja andis infot, kus ta asub. Hiljem aga ei vastanud enam telefonilegi. Sam andis talle öösel poole 3ni aega auto tagasi tuua või teatab auto vargusest politseile. Tüdruk seda ei teinud ning Sam teavitas politseid.
Hommikul kell pool 10 vastas Kayla jälle kõnedele ja ütles, et auto on McDonaldsi taga. Käidi seal vaatamas, aga mida pole, on auto. Siis ütles plika, et auto on politsei käes. Politseil aga selle kohta teave puudus. Kogu selle aja süüdistas Kayla ema Sam-i valetamises ja kõiges muus.
Kõige nõmedam oli see, et Sam-il olid uue maja võtmed auto võtmetega ühes koos ning autos olid laste autoistmed, seega ta ei saanud kodust lahkuda, ilma et keegi seal oleks olnud. Pidi lukud asendama, kindlustuselt asendusauto saama ning uued autoistmed ostma.

Paar päeva hiljem selgus, et auto on siiski politsei käes. Auto oli Kaylalt konfiskeeritud. Tol varguse ööl oli autot 2 korda peatatud - esimene kord enne politseisse teatamist ja siis oli roolis 40 aastane aborigeenist mees, kes Kayla sõbra isa on ning teine kord oli varahommikul ning tookord oli rooli Kayla ise, kes on 15!! ja ilma juhiloata. Viimasel korral siis auto kätte saadigi.

Kahjuks ei ole autot senimaani politseilt tagasi saadud. Kayla sai süüdistuse varguses, aga pole veel karistatud. Plika ema eitab täielikult, et tema tütar midagi valesti tegi.
Vaest Sam-i aga piinavad nüüd aborigeenid, kes süüdistavad teda sellele mehele, kes tema VARASTATUD autoga ringi sõitis, jama kaela saatmist. Naeruväärne situatsioon!
Ja nüüd paar päeva tagasi saabus Sam-i ukse taha Kayla oma emaga ning 2 politseinikuga ning süüdistasid Sam-i Kayla vastu vägivallatsemises ning nõudsid tüdruku asju tagasi. Õnneks said politseinikud kiirelt aru, et Sam pole midagi valesti teinud ja on selles olukorras ohver ning saatsid need 2 jobu sealt minema.
Loodetavasti saab esmaspäeval infot, et auto saab tagasi või makstakse mingi summa välja. Ja see plika peaks ka ikka mingi korraliku karistuse saama. Ei ole normaalne!!




Ausalt peaks Caroli elust raamatu kirjutama. See, mis teda ümbritsevate inimestega kogu aeg juhtub on juba tragikoomiline.

Rohkem ei tule hetkel meelde, seega selleks korraks jälle lõpetan. Ühel ilusal päeval lõpetan Bali postituste seeria ka ära, ausalt!

Cheers!

Katre.