Kolmapäev, 29. juuni 2016

Kokkuvõte

Tsau!

Olen nüüd enam-vähem täpselt 3 nädalat Whitsunday regioonis vabatahtlikuna olnud, seega on aeg väike kokkuvõte teha.

Sisestasin Google Mapsi ka seni läbitud marsruudi, et läbitud vahemaadest veidi selgem pilt saada. Kokku olen läbinud kuskil 8500km ja külastanud 3 osariiki - WA, NT ja Queensland. Läbitud on ka 4 kliimatsooni - troopiline, subtroopiline, kõrb ja rohumaa. Hetkel on Austraalias talv, mis tähendab, et mõnes piirkonnas võib temperatuur langeda alla nulli, ülal on aga aastaringselt 30 kraadi ning muutub ainult õhuniiskuse protsent. Praegu olen Whitsunday regioonis, kus veel päris soe - päeval üle 20 kraadi sooja. Järgmistel päevadel aga suundun lõuna poole ja ilm läheb kõvasti jahedamaks. Televiisoris just paar päüeva tagasi näitas, kuidas austraallased lund taga ajasid. Eks näha ole, kuidas läheb.
Talve tõttu jääb ka Tasmaania külastamata ning otsustasin ka Suure Korallrahu vahele jätta.

Üldiselt on väga vaikselt ja rahulikult aeg möödunud. Külastasin Airlie Beach-i, Mackay linna ja Dingo beach-i. Ülejäänud aja oleme lihtsalt oma võõrustaja juures veetnud kaarte ja malet mängides, filme vaadates, basseinis olles või niisama internetis surfates. Üsna ühekülgne ja seepärast ongi isu edasi liikuda. Päris korralik puhkus on olnud. Tööd teeme ainult 3 tundi päevas, mis tähendab, et alustame kell 7.30 ja lõpetame 10.30 või varem.

Võõrustajateks on Mike ja Tanya, vanuseks umbes 60. Mike on algupäraselt Inglismaalt ja Tanya ukrainast. Väga palju nende kohta ei tea, sest hoiavad väga enda ette ja meil on vaba voli teha, mida tahame. Suurelt see pärast, et Mike vist murdis kunagi tööõnnetusena selgroo ja veedab suurema osa päevast voodis telekat vaadates ja Tanya töötab hommikust õhtuni Airlie Beachil asuvates spaades. Ehk siis Mike teeb päevas 3 tundi tööd ja vedeleb ülejäänud päeva niisama ja Tanya teeb vähemalt 10 tunniseid päevi ja arvake nüüd, kes rohkem kurdab?
Igatahes.. tulin siia sest siin olid kaks sõpra varasemast ajast - Kyle ja Alicia. Noorpaar, kes kihlus pärast 6 kuud koosolemist ja otsustasid suhte proovile panna koos reisides.  Kutt on britt ja tüdruk USA-st. Neile lisaks oli ka üks nooruke belgia tüdruk, kes mul üsna kiiresti närvi mustaks ajas oma kogenematuse ja putukakartusega ning blondiini mõistusega. Mike pani meid veel koos töötama ka iga päev, väga raske oli viisakaks jääda lõpus.

Maja ise asub väikse mäe otsas, mis teeb töö tegemise päris sportlikuks ettevõtmiseks. Jalalihased on korraliku trenni saanud ja võhma on ka rohkem, sest tihti oli 30 kraadi sooja ja õhuniiskus 100% läheduses, mis tegi hingamise keerulisemaks kui vajalik.

Käisime korra Mackay linnas kambaga, kuna mul on ju auto ja vaba aega omajagu. Mike andis 50 dollarit kütuse raha ka. Käisime shoppamas ja jalutuskäigul botaanikaaia laadses paigas. Ei midagi erilist aga vähemalt sai kodust välja.
Järgmiseks pakkus Mike välja, et viib meid Dingo beach-i. Okei, äge. Ja siis ta ütles, et peame kahe autoga minema. Ehk siis ma pean enda oma võtma. Küsisin siis, et miks nii, meid ju täpselt 5. Ta ütles, et liiga raske tema auto jaoks. Saate aru jah? Ma ei olnud kohe üldse õnnelik selle üle, aga vähemalt oli rand ise äge ja pärast andis see võimaluse kauemaks jääda, et teised saaks baaris kerged õlled juua ja Mike läks ees koju. Aga jah, väga imelik on ta ikka vahepeal.
Palju saab väikese käsisaega tööd tehtud. Eriti lõbus on kui tegemist on "kõva" puuga. Aga vähemalt sisustab aega. Üks mõistlikumaid töid siin. Vahel on saanud ka rehaga, millel pole "hambaid" riisuda ja muud lõbusat.

Ämblikke ja nende sugulasi on palju. Iga päev kõnnin vähemalt 20st ämblikuvõrgust läbi nii, et võrk on näos. Nüüd hoiame oksa näo ees enne kui puude vahelt läbi läheme.

Banaanid kasvavad aias, aga kalkunid hävitavad need tavaliselt enne kui ise jaole saab.

Sissesõidutee.



Airlie beach. Kui päike paistab siis näeb ikka kordades parem välja.









Vaade maja katusele.



Okei. Loodetavasti saate aru mu segasest kirjatööst.

Tsau.

Reede, 10. juuni 2016

Farm, Cairns ja nudistid Idarannikul

Jätkan sealt maalt, kust eelmisel korral pooleli jäin. Loomi kokku ajama mind ei võetud, aga õnneks järgmised kolm päeva sain nendega ikka kõvasti kokku puutuda. Esimesel päeval läksin hommikul Robiga aedikutesse ja tegelesime põhimõtteliselt loomade sorteerimisega: lihaloomad, vasikatega lehmad, vasikad, võõrad loomad jne. Esialgu istusin aia peal ja avasin ainult väravaid, sest see pidi turvaline koht olema kui mõne hullu lehmaga tegeleda tuleb. Paar tundi sai seda tehtud, siis tuli Roberti isa ja paar töölist, kes ka aitasid ja mind saadeti Roberti isa aitama. Sain lehmade sabasid lõigata ja peamiselt lihtsalt järge pidada kui palju botulismi süsti saanud ja tagasi maadele saadetud on. Sabatutte lõigatakse selleks, et näha, millised loomad on juba botulismisüsti saanud. Iseenesest lihtne töö, keera saba ümber noa ja astu samm tagasi. Miinusteks hullud loomad, kes jalaga tahavad virutada ja muidugi erinevad kehavedelikud ja sõnnik, millega päeva lõppedes pealaest jalatallani kaetud olime.
Siis pidin aitama Robil lehmadele rasedusteste teha. Mina pidin loomad aedikusse ajama, uksed lukustama ja siis kui tema testi teinud (käsi sisse ja katsumise meetod), pidin loomad välja ajama. Saime kümmekond looma tehtud kui ühel hetkel oli Rob põlvili maas, näost punane ja hoidis rinnust kinni. Lehm, kellele ta parasjagu testi tegi, hüppas tagumised jalad õhku ja siis virutas ühe kabjaga talle täpselt rindkerre. Võttis natuke aega kuni ta hinge tagasi sai ja siis näitas kuidas rindkeres kabjakujuline sentimeeter sügav jälg. Päris korralik matakas oli, sest kui ta löögi sai, surus see ta vastu metallust seljataga ja nii ei olnud kuhugi kukkuda. Pärast seda läks ta koju, sest liiga valus oli. Pane tähele.. ta ei läinud arsti juurde, vaid koju. Sellega sai testimine lõpetatud ja otsustati, et enam ei testi, vaid vaatavad silma järgi. Tegime veel paar tundi tööd ja siis läksime koju ära. Korralik 12 tunnine päev tuli.
Järgmisel hommikul tuli Robi isa mind peale korjama, sest Rob ei olnud võimeline midagi tegema. Seekord öeldi kohe, et nüüd pean teisi aitama nagu vana proff, sest sain eelmisel päeval natuke kaugemalt vaadata, kuidas asi toimib. Egas midagi, läksin aedikutesse ja aitasin. Paaril korral sai värava otsa ronitud küll, aga ma ei olnud ainuke ja pärast öeldi, et sain väga hästi hakkama. Eriti arvestades seda, et ainult 2. päev sellist tööd teha ja kunagi varem pole sellist kokkupuudet olnud.
Tol päeval alustasime ka vasikate märgistamisega. See töö ei olnud just kõige ilusam, aga ära ta teha tuli. Nimelt tuli vasikatel kõrvadesse panna märgistus (umbes nagu kõrvarõnga tegemine), siis tuli kõrvast ära lõigata farmi mustriga tükk, sarved välja lõigata, munad ära lõigata ning viimaseks farmi märgistus ja sünniaasta tagumikule kõrvetada. Ei ole töö nõrganärvilistele. Ja need, kes muretsevad seepärast, et neil valus on, siis parem on need asjad noorest peast ära teha kui vanemas eas. Umbes nagu inimestega on, et teatud vanuses sul lihtsalt ei jää mälestusi sellest ja valu ei ole tõenäoliselt nii suur.
Viimasel päeval olin rekka peal abiks. Kõik noorukid ja lihaloomad tuli maja juurde aedikutesse viia. Noorukid läksid põhimõtteliselt treenimisele ning lihaloomad paari nädala pärast tehasesse. Minu abi seisnes väravate avamises ja sulgemises. Väga lihtne. Ja vahepeal tuli ka loomad, kes pikali treileris olid, püsti ajada. See oli lõbus, sest kui mõni otsustas jalaga anda, siis sitta lendas igasse ilmakaarde ja lõpuks olime kahekesi parajad käkid. Minul läks hästi ja näkku tabamusi ei saanud, aga rekkajuhil nii hästi ei läinud. Nalja sai omajagu. See päev läks kiirelt ja lihtsalt mööda.
Kuna kuulsin, et Robi tööline tuleb tagasi ja naine koos lapsega reisilt, siis otsustasin esmaspäeval edasi liikuda. Lehmadega töö oleks nädalaks paariks seisma jäänud ja ma kujutan ette, et see naine oleks mind põhimõtteliselt kogu aja hobusesitta korjamas hoidnud. Käib küll farmielu juurde, aga ei ole päris see, mida otsin. Nii leppisimegi kokku, et lähen esmaspäeva hommikul ära. Pühapäeval sain juhendid, kuidas minna koskede juurde, mis nende maadel asuvad. Võtsin ATV ja kihutasin pool päeva maadel ringi ning nautisin midagi, mille eest tavaliselt tuleb raha välja käia. Viimasel õhtul veel arutasime, kuidas neil oleks maru hea seal turismiettevõte püsti lüüa. Maad on omajagu, saaks põhimõtteliselt safarid teha ja jahil käia jne. Kahjuks nagu kõigi heade ideedega on olemas takistused. Ja turistidega tegelemine on ikka paras peavalu.
Niisiis, esmaspäeva hommikul panin ajama mööda seda õudsat kruusateed. Seekord võttis aega 2,5 tundi, et saada maanteeni ja selle ajaga muutus mu sumbuti ikka väga väga lärmakaks. Sain kohalikku linna autotöökotta ja neil ei olnud aega ega vajalikku juppi, et asi ära parandada. Seega pidin sõitma Townsville-i ja lootma, et seal keegi saab mind kohe jutule võtta. Kui töökotta sain, siis admin seal küsis, kas ma tõesti sõitsin selle autoga nii pika maa maha katkise sumbutiga. Mis mul muud üle jäi? 150 dollarit hiljem oli auto jälle korras ja otsustasin, et kui kohe ajama panen, saan õhtuks Cairnsi.
Sõit ise oli päris äge. Hoopis teistsugune maastik võrreldes sellega, mida varasemalt olen pidanud läbima. Kõik oli roheline ja mägine. Lisaks olid teeääred täis banaanikasvandusi ning suhkruroo põldusid. Vahepeal vaatasin välja ka koha, kus ööbida tahtsin. Leidsin hosteli, kus ühene tuba oli 39 dollarit öö, mis on üks odavamaid siinkandis. Õhtul sain sinna, siis rääkisin adminiga ja ta ütles, et läheb järgmisel päeval langevarjuga hüppama tandemit. Oh vinge, pane mind ka kirja. Ja nii astusingi järgmisel päeval hommikul kell 7 bussi, et Innisfaili langevarjuga hüppama minna. Bussis pidime allkirjad andma, et firma põhimõtteliselt millegi eest ei vastuta ja nii edasi. Kohale jõudes pidime raha maksma ja siis tulid tüübid, kes su langevarjurid olid. Mulle juhtus Greg, kellel tehtud 13 000 hüpet. Seletas kiiresti ära, mis positsiooni võtma peab kui lennukist välja hüppad, pani mulle rakmed selga, tegi paar pilti ja video ja oligi kõik. Ootasime veel 5 minutit, lennuk tuli ette, astusime grupiga peale ja olimegi õhus. Mõned minutid saime ringi vaadata ja siis läks roheline tuluke põlema, uks avati ning esimesed julged hüppasid välja. Me olime vist kuskil 4ndad. Aega mökutada ei antud ja mul hirmu ei olnud nagunii. Järsku olime uksel ja siis juba kihutasime 200km tunnis maa poole. Tahtsin ringi vaadata, aga kogu aeg kästi pea kuklasse lükata ja peale selle oli kõrvadel valus. Õhurõhk ju muutus kiirelt ning õhk oli külm ka, väga häiriv valu. Kuskil minutike oli vabalangemist ja siis avanes langevari. See oli korralik äkiline peatus ja pärast olid õlgadel verevalumid, kus rakmed sisse soonisid. Paar minutit saime hõljuda, siis karjus mulle kõrva maandumisprotseduuri, mis seisnes jalgade ülestõstmises ja olimegi jälle kahe jalaga maa peal. Väga kiire oli kõik - täpselt nagu tehases liini peal töötamine. Saime paar minutit istuda ja pandi uuesti bussi, et linna tagasi minna. Vahepeal jõudsin Gregilt küsida, mitu hüpet ta päevas teeb. Vastus: 5-10. Seega pole ime, et liinitoote tunne on. Kokku läks asi maksma vist 420 dollari ringis. sellest 120 oli filmimise tasu - kasutatakse küll gopro kaameraid, aga sul ei lubata enda oma neile anda ja nii pressitakse jõhker summa välja. Ei olnud NII ÄGE kogemus kui lootsin, aga vähemalt saan öelda, et tehtud ja natuke adrenaliinirikas oli ka. Kui järgmisel korral hüpata, siis tuleb miskit kõrvadesse panna ning valmistuda selleks, et süda läheb pahaks. Lisaks vastav riietus ja korralikum koolitus oleks ka päris kena. Seega annaks kogemusele 6 punkti 10st.
Ülejäänud päev möödus voodis lebades, sest pea valutas ja eks adrenaliin jättis oma jälje. Õhtul oli hostelis pitsaõhtu ning tol päeval ei teinudki muud kui broneerisin veel ühe öö hotellis ning järgmiseks päevaks tuuri vihmametsa.
Hommikul tuldi korjati jälle bussi peale ning sõitsime mööda rannikut põhja poole. Bussijuht oli tore ja rääkis humoorikalt ning rohke sarkasmiga meid ümbritsevatest asjadest. Peatusime Port Douglase pargis ning tegime kiire kohvi/tee/küpsisepausi sadama juures. Edasi kihutasime juba vihmametsa. Seal tegime väikese jalutuskäigu bussijuhiga, kes rääkis kohalikust floorast ja faunast. 700 meetri läbimiseks korralikul matkarajal läks meil 45 minutit ja väga huvitav oli. Sealt suundusime Cape Tribulation randa. Teel sinna näidati randa, kust 2 nädalat tagasi krokodill naise ära sõi. Ja nägime ära ühe surmavama linnu maailmas - cassowary ehk kaasuar. Emuga ühte suguseltsi kuuluv lind - kasvab 2 meetri pikkuseks ja jalgadel on teravad küünised, mida sa tunda ei taha.

Siis jõudsimegi Cape Tribulation randa, kus sõime ka lõunat. Terve tund anti seal aega parajaks teha. Isiklikult leian, et seda oli liiga palju ja seda aega võiks üks 20 minuti võrra kindlasti lühemaks lõigata, sest edasine tundus maru kiirustatud. Lõuna söödud, viidi kiirelt jäätiseputkasse. Ütles küll, et 52 erinevat maitset aga tegelikkuses ise valida ei saanud midagi.. 4 maitset pandi nö päevapakkumisse ja kui need 4 otsa said, siis pandi järgmised 4 välja. Seega ei midagi erilist. Kuna ma eriline jäätisesõber pole, siis otsustasin mitte proovida juhuks kui mõni tundmatu maitse ei sobi. Aga jah, jäätise ostmiseks anti 5 minutit ja siis pidime juba bussis olema, et jõuda krokodilli kruiisile Daintree jõel. Kruiis oli mu lemmik osa kogu päevast - nägime 4-ja erinevas suuruses soolaveekrokodilli, erinevaid linde ja taimi. Kahjuks see tunnike möödus kiiremalt kui oleksin soovinud ja juba tuli bussijuht meid tagasi bussi ajama. Sealt läksime Mossman Gorge-i, mis on aborigeenide poolt hooldatud rahvuspark. Mõned matkarajad ja võimalus kärestikku ujuma minna. Päris ilus, aga jällegi anti vaid 45 minutit ringi vaatamiseks. Tegin kiire tiiru ja siis jälle bussi, vaatasime maantee ääres päikeseloojangut ja siis oligi kell sealmaal, et väljas pime ja hostelisse jõudsime kell 7 õhtul. Käisin ostsin kebabi õhtusöögiks, pakkisin oma asjad ning kirjutasin sõpradele, kes ka idakaldal on. Selgus, et nad ikka veel Whitsunday-l nudistide juures vabatahtlikud. Kutsusid mind ka, sest koht tore ja töö ei ole raske. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on. Cairnsis sai hunnik raha raisatud ja oleks tore paari tuttavat nägu üle pika aja näha. Kihutasin neljapäeval siis 700km lõuna poole ja siin ma olen.
Siin elavad siis Mike ja Tanya, kes on nudistid. Väga palju nende kohta ei tea, sest ma alles poolteist päeva siin olnud ja nad hoiavad omaette ning lubavad meil omi asju ajada. Olemas on bassein ja tööd on põhimõtteliselt 3 tundi päevas. Tasuta piiramatu kiire wifi ja süüa võid mida tahad, millal tahad. Täiesti arusaadav, miks sõpradele siin meeldib. Veedan vast nädalakese siin ja siis kihutan edasi lõuna poole ja vaatan, mis suurlinnadel pakkuda on tõenäoliselt.

Vot nii.. Sellega on viimased nädalad jälle kokku võetud. Nagu ikka, küsimused, arvamused ja muu võite mulle facebooki saata ning katsun vastata kas seal või teha blogi postituse. Pildid on ka facebookis.

Okei! Järgmise korrani!

Kolmapäev, 1. juuni 2016

Austraalia keelest


Tervist!

Seekord tahan rääkida austraallaste keelekultuurist. See on veidike erinev briti ja ameerika inglise keelest ning on palju slängisõnu, mida igapäevaselt kasutatakse. Proovin võimalikult palju selgelt ümber tõlkida. Hoiatus!!! Kuna kohalikud kasutavad palju roppusi, siis panen ka mõned sõimusõnad kirja.

Paljud sõnad või väljendid on rohkem kasutuses maapiirkondades ning seega ole ettevaatlik neid ise kasutades. Mõni võib sind natuke teistmoodi vaadata.

Nii mõnedki sõnad on lihtsalt lühendid originaalidest. Näiteks BREKKIE tuleb sõnast BREAKFAST. Tavaliselt ongi sõna poolitatud ja –IE lõppu pandud.


Bloke – man, guy – mees, kutt

Ace – very good – väga hästi

Ambo  - ambulace ehk kiirabi

Aussie või ozzie – australian – austraallane

Avos – avokaado

Abos – aborigeenid

Arvo – afternoon – pärastlõuna

Aggro - agressiivne

Banana bender – banaaniväänaja ehk Queenslandi elanik

Barbie – barbeque – grill

Backpacker – austraaliasse tulnud õnneotsija. Ehk inimesed nagu mina, kes siia tulevad tööle ja puhkama mõneks aastaks.

Bathers – ujumisriietus

Beaut, beauty – awesome – äge

Bikkie – snack – snäkk

Bloody – very – väga

Bogan – nagu ameerikad redneckid. Keegi, kes ei hooli väga oma välimusest. Armastab kiireid autosid ning veedab suurema aja tehes mitte midagi ning alkoholi tarbides.

Bogged – milleski kinni olema (nt. Mudas, liivas)

Booze bus – politsei alkobuss

Bottle shop/ bottle-o – alkopood

Brekkie – breakfast – hommikusöök

Brickie – bricklayer – telliskiviladuja

Brumby – wild horse – metsik hobune

Bush – outback – põhimõtteliselt kõik kohad, mis ei ole linn või suurem asula

Bush telly – võsa telekas ehk lõke

BYO – Bring your own – ehk võta enda oma kaasa, tavaliselt viidatakse alkoholile. Seega kui näed sellist silti restoranis, siis sinna võid oma joogid kaasa võtta.

Chemist – apteek

Cubby house – laste mängumaja

Cuppa – kuum jook, üldiselt tee

Chook – kana

Crook – sick – haige, halvasti tehtud vms

Cunt – naissoost suguelund. Väga tihti kasutakse ka väljendina sõprade kohta. „Call your mate a cunt and a cunt a mate“ – Kutsu oma sõpra ... ja ... sõbraks. Üldiselt siiski kui keegi sulle ei meeldi, ütled tema kohta nii.

 Fair dinkum – real, true – päris. Nt. Küsimuse vormis: Fair dinkum? Päriselt?

Docket – receipt –kassatšekk

Dunny – toilet – WC

Doona – tekk

Dummy – lapse lutt

Esky – külmakast

Eurotrash – europrügi ehk keegi, kes on pärit euroopast. Hääletooni järgi saab aru, kas tegu on solvanguga või mitte.

EFTPOS  - kaardimakse

Feral/ferrel – hippi

Flat out – kiire, tegus, palju tegemist

Fortnight – korra 2 nädala jooksul. Näiteks makstakse vahel palka korra 2 nädala jooksul

Fussed – sarnaneb meie sõnaga „viitsima“

Flat white – piimaga kohv

Grog – alkohol

Get stuffed – mine ära, lase jalga, ei või olla

Good on ya – hästi paned. Üldiselt kasutatakse halvas noodis kui oled millegagi hakkama saanud, mis teisele ei meeldi

Granny flat – otsetõlkes vanaema tuba. Eraldi elamine, mis ei pruugi olla majaga ühendatud

Heaps – palju – nt „thank heaps“ on „suured tänud“

Hungry Jacks – Austraalia versioon Burger Kingist ehk burgerikoht nagu McDonalds

Hoon – huligaan

Jackaroo – meessoost algaja loomafarmi tööline

Jillaroo – naissoost algaja loomafarmi tööline

Joey – kängurubeebi

Lounge room – elutuba

Mash – kartulipuder

Me – minu. Mõnikord kasutavad inimesed keelt valesti ning my asemel öeldakse me. Näiteks: „Where are me sunnies?“

Maccas – McDonalds

Mate – sõber. Üldiselt kasutatakse halvas valguses. Kui sulle keegi ei meeldi või tüli tõuseb, siis öeldakse vastasele „Hey, mate“ ja sõprade kohta kasutatakse vulgaarsemaid väljendeid. Ehk asjad on vastupidi.

Mozzie – sääsk

Muster – lehmi või lambaid kokku ajama

No drama – no worries – pole probleemi. Üks sagedamini kasutatavaid väljendeid.

Op shop – kaltsukas

Old man – vanamees, isa

Outback – austraalia sisemaa

Piece of piss – lihtne ülesanne

Petrol - bensiin

Piss – alkohol. Nt. Get on the piss – jooma hakkama

Piss off – lase jalga

Pom, pommie – britt

Power point - pistikupesa

Prezzy – kingitus

Reckon – arvama/kindlasti/absoluutselt. Nt „ What do you reckon .. ?“ – mis sa arvad ..?

Rego – auto registreering

Rock up – kohale ilmuma

Rug – vaip või hobuse tekk

Ripper – äge, super

Road train – otsetõlkes teerong. Raskeveok, millel on mitu treilerit. Sisemaal võib kohata üle 50m pikkasid, millel 4-5 treilerit.

Roadie – jook, mille endaga teele kaasa võtad. Enamasti alkohol.

Rollie – ise keeratud suits

Roo – känguru

Root – keppima

Sand groper – lääne-austraalia elanik

Servo – bensukas

Shark biscuit – otsetõlkes: hai küpsis ehk algaja surfaja

Sheepshagger – lambakargaja – uus-meremaa kodanik

Sheila  - suvaline tsikk. Tavaliselt halvustav sõna.

Sickie – haiguspäev

Skull – kui oma joogi ühe hooga ära jood

Smoko – lühike paus tööpäeval

Snag – grillvorst

Sook – õrnake, solvuv. Nt. „That guy is a sook“ – see kutt on nõrguke

Spag bol – spaghetti bolognese

Spewin´ - väga vihane

Spit the dummy – millegi pärast vihastama

Snog  - suudlema

Station – suur farm, mis enamasti on elavloomadega tegelev

Stubby – 375ml õllepudel. Enamik õllepudeleid ongi siin sellises suuruses. Ja ühes kastis on 24 pudelit.

Straya – järjekordne lühend Austraalia kohta

Sunbake – päevitama

Sunnies – päikseprillid

Ta – thanks – lühend sõnast aitäh

TAFE – kutsekool

The Mrs või Me Mrs – mu naine, abikaasa

Tea – õhtusöök. Samas kasutakse nt morning tea ehk hommikune lühike paus. Tavaliselt pärast umbes 3 töötundi tehakse 15-30 minutine paus

Thongs – varbavahed

Torch -taskulamp

Ute – sõiduauto laadne kastikas

Walkabout – outbackis aja maha võtmine teadmata ajaks. Tavaliselt siiski kasutatakse kui tahetakse aeg maha võtta ja lihtsalt sihutult reisima minna Austraalias

Woolies – Woolworths – tuntud poekett

Yakka - töö

Yank - ameeriklane
 

Tavaliselt kui kedagi kohtad, siis öeldakse „G´Day. How ya going/doing?“ ehk „Tervist. Kuidas läheb?“. Ja vastuseks peaks olema „Good/allright. Thanks and you?“ ehk „Hästi ja ise?“. Mõnikord ei pea isegi vastama.Väga tihti ei saa sa enda küsimusele vastustki ja kui ütled midagi muud kui hästi, siis ausalt öeldes kedagi ei huvita. Kui just tegemist ei ole hea sõbraga ja ta suurest huvist küsis. Seega ära ehmu kui poemüüja sult küsib kuidas su päev läheb. Mõnikord läheb õnneks ja saab nii edasist juttu alustada, aga ei tasuks hinge kinni hoida. Ning ära vihasta kui keegi sulle rohkem ei vasta, see on nende tervitus ning vastuseid põhimõtteliselt ei oodatagi, komme on lihtsalt selline.

Edasi mõned väljendid:

Go for a leak – vetsu minema

Have a kangaroo loose in the top paddock – Otsetõlge: känguru ülemises aias lahti. Ehk siis loll, teistmoodi, imelik.

Beat the living daylights out of – läbi peksma

Stop mucking around – lõpeta lollitamine

She´ll be right  -kõik läheb hästi, ära muretse

Good on ya – hästi paned

See ya! – Nägemiseni

We aren’t here to fuck spiders – me pole siin niisama

Going off like a frog in a sock – hüppab nagu konn sokis. Endast väljas olema

Useless as tits on a bull – sama kasutu kui tissid pullil. Vast ei vaja pikemat seletust.

Ja veel tahaks sõna võtta legendide teemal, mida siinmaal armastatakse lihtsameelsetele välismaalastele rääkida.

Kõige populaarsem on kindlasti drop bear ehk kukkuv karu. Eesti keeli on see hirmujutt lihasööja koaalast, kes elab puu otsas ja mitte midagi kahtlustavale inimesele kaela kargab ning tema verd jooma hakkab. Enesekaitseks soovitatakse määrida Vegemite-i või hambapastat kõrva taha, kahvel juustesse pista või ainult austraalia inglise keeles rääkida. Otseloomulikult sellist looma päriselt ei eksisteeri ning koaalad ise on taimetoitlased ja üsna rahulikud.

Järgmisena tuleb meelde see, kuidas turistidel keelatakse hääletada. Otseloomulikult on see riskantne igal pool, kuid siin võtavad mõned seda eriti tõsiselt. Eriti armastatakse viidata filmile Wolf Creek, kus seljakotirändurid ostavad auto ja lähevad Wolf Creek rahvusparki. Sealt tagasi tulles ei lähe nende auto käima ja juhuslikult üks kohalik pakub, et veab selle koju ja seal siis vaatavad, kuidas korda saavad. Noored lähevadki ning seal joodab mees neile uimastitega vett ja sealt edasi võite ise ette kujutada, mis juhtus. Filmis on vaid veidikene tõtt. Tegelikkus oli järgmine: tüdruk ja poiss sõidavad autoga ja järsku üks mees peab nad kinni ning ütleb, et auto ajab neil suitsu välja tagant. Kutt astub autost välja ja läheb mehega asja uurima ja tüdruk jääb autosse. Järgmine hetk käib pauk ja mees ilmub siis relvaga akna juurde ja ajab tüdruku välja ning seob kinni. Edasist võite filmist vaadata, aga teadmiseks see, et tüdruk jääb ellu.

Inimesi on igasuguseid ja austraalia ei ole pervode arves erinev. Neid leidub nii Eestis, Ameerikas, Hiinas kui mujal. Seega võib hääletada küll. Aga võta kasutusele vajalikud abinõud: kirjuta üles auto number ja saada sõbrale, usalda oma kõhutunnet ning ära avalda endast palju detaile. Lisaks on parim variant auto peale saada bensukates. Seal on rohkem inimesi. Ära karda öelda pärast paari sõna jutuajamist, et mõtlesid ringi kui tunned, et asi on kahtlane.

 

Enam ei jaksa kirjutada. Järgmise korrani!

Laupäev, 28. mai 2016

Mitte loomakaitsjatele


Tervitused!

Nüüdseks järgmine nädal möödunud ja nii mõndagi juhtunud. Praegu olen Põhja- Queenslandis veisefarmis vabatahlikuna, aga alustan ikka sellest kuidas siia jõudsin.

Kihutasin Põhjaterritooriumilt Queenslandi, veetsin ööd jälle karavaniparkides. Ühes pidin magama autos, sest väljas sadas vihma ja telk pole üldse veekindel. Polnudki nii ebamugav kui ma arvasin, et saab olema. Tol õhtul mõtlesingi, et aitab jamast, on aeg minna kuhugi mõneks ajaks, kus korralikus voodis saaks magada ning päris toitu süüa. Kirjutasin paarile farmile, mis naabrusesse jäid Workaway kaudu ja sain kahest kohe vastuse. Üks pere oli ära kolinud ja teine oli nõus mind vastu võtma juba järgmisel päeval. Kuna nad aga olid teel Townsville ja farm lähimast linnast 150km kaugusel siis ei olnud mul mõtet sinna üksi teed otsima hakata. Nii läksin Charters Towersisse, mis on vana kaevanduslinn. Väikelinnad on hästi ägedad, sest parkimine on tänava keskel peatänaval, umbes nagu vanades filmides näeb. Ja hooned on ka veel kullajastust. Peatusin karavanipargis ja maksin 22 dollarit, et magada ühisköögi kõrval ja ebatasasel pinnasel. Ei olnud üldse muljetavaldav. Samal ajal üritasin ühendust saada farmeritega, kelle juurde minema pidin. Nad ei tahtnud kohe üldse vastata ja see ei olnud tore, sest olin arvestanud nendega ja jäin seetõttu ka linna ning ei sõitnud edasi. Lõpuks sain sõnumi, et omanik tuleb hommikul kuskil 10 paiku ja siis saan tema järgi farmi sõita. Läksin hommikul McDonaldsi ette, sest seal on tasuta Wifi ja mõtlesin, et vast kõige lihtsam kokku saada, sest see on põhimõtteliselt ainuke koht, mida tean. Kell sai 10 ja keegi ei olnud veel ühendust võtnud.. helistasin poole tunni pärast siis numbrile, mis anti ja sellele ei vastata. Nojah siis, andsin veel pool tunnikest aega ja mõtlesin, et kui nüüd ei tule, siis panen Cairnsi poole ajama. Ja nii juhtuski, sain 30km linnast välja kui tüüp helistas, et ma olen 50km linnast väljas. Ütlesin, et saame siis kokku kuskil tee servas. Rääkisime paar sõna juttu, küsisin veel, et kas see kruusatee farmi on ikka läbitav ainult esiveoga väikeautoga ja ta kinnitas, et tee on kehv, aga saan ikka. Andis siis juhendid, kuidas kruusateeni jõuda, sest tal oli veel linnas pool tunnikest asja. Õnneks sain ilusti kruusatee alguseni ja ei pidanudki kaua ootama.

See, mis mind aga ees ootas oli kohutav ja ma kardan väljasõitu kohe väga. Kruusatee oli 90km pikk – esimesed 20km olid täitsa okei ja arvasin, et oh, ei ole hullu. Siis tõmbas aga farmer Robert teeserva ja ütles, et nüüd läheb asi hulluks ja ta tõmbab kiiruse maha. Ta ise sõitis suure neljaveolisega, millel hobusetreiler taga. Pidin tükk maad tagamaal sõitma, sest tee nii tolmune ja jumal hoia, kui halvas seisukorras see tee oli. Kuskil lõin oma sumbuti ära ja auto hakkas hirmsasti plärisema. Selleks ajaks oli Robert juba eest ära ka kadunud ja mõtlesin, et johhaidii, siia ma jäängi. Selle 90km läbimiseks läks mul 2 tundi, sest tee tõesti kohutav ja lisaks veel metalltorudest sillad, mis hirmsasti ragistasid.

Farmi jõudes olin läbi omadega ja pakkusin teistele nalja. Elasin üle. Robert näitas mu toa ära ja kus põhilised asjad on ja siis passisin niisama. Tal sõber ka siin ning üks tööline. Tööline pidi tol õhtul ära minema, sest tal vanaema surivoodil ja Roberti naine ning laps läksid 10ks päevaks Brisbane-i. Seega pole palju rahvast praegu. Sel õhtul jäin veel üksi majja ka paariks tunniks, sest Robert ja sõber Wayne läksid ühte pumpa parandama.

Tol ööl ei maganud eriti hästi, sest siinkandis on väga väga palju putukaid, mis väga lärmakad ning uus voodi ka ei sobinud hästi vist. Hommikud algavad 6 aeg, söödan koerad, kanad ja vasika ning siis vaatan edasi, mis saab.

Aga farmist ka vähe täpselmalt. Nimeks Bodalla.  Nagu öeldud, siis asub 150km Charters Towersist loodes. Peaks olema kuskil 7000 hektarit maad, millel kuskil 3000-4000 looma. Lisaks tegeleb naine hobuste treenimisega, seega vähemalt paarkümmend hobust ka. Ja otseloomulikult 7 koera, mõned kassid, kanad, haned jms. Loomadest puudust ei ole. Ja kuna koduloomadest ei piisa, siis on siin veel kängurud, dingod, metssead, maod, ämblikud ja palju muud huvitavat. Pooltega ei ole mul huvi kohtuda.

Minu tööks on hoolitseda loomade eest ehk sööda koerad, kanad ja hobused ning vasikas ja siis põhimõtteliselt olen seni ise vaadanud, mis teha saan. Kastan taimi või koristan köögis. Midagi on alati, mis silma hakkab ja tegemist vajab. Lisaks olen Wayne-iga (Rob-i sõber)käinud söögilisandeid välja panemas. See võttis esimesel päeval kuskil 6 tundi ja järgmisel umbes 4. Selleks on vaja terve tonn 25kg kotte auto peale panna ja siis sõita umbes 100km mööda aedikuid väga halbadel teedel ja siis vastavates kohtades umbes 5 kotti välja valada. Esimesel korral nägin ära ka dingo ehk metsiku koera. Oli teine söömas metssiga, millele Rob ja Wayne eelmisel õhtul ots põrutasid. Kuna dingod on halvad ja ründavad veiseid, siis Wayne kihutas talle 2 kuuli kerre. Edasine retk oli sündmusetu. Nägin seda, milline üks lehm välja näeb, keda dingo on hammustanud ja ei ole just kaunis vaatepilt.

Rohkem polegi miskit huvitavat olnud, aga olen ainult mõned päevad siin olnud. Esialgu ei plaani kauemaks siia jääda, sest ei ole seda õiget tunnet siin, aga eks näeb. Järgmisel nädalal on karja kokkuajamine, kus kasutatakse helikopterit ja mootorattaid, ATV-sid. Selle tahan ära näha, aga kui siis ka õiget tunnet pole, lähen küll edasi.

Queenslandis ei tundu eriti tööd ka olema, seega võib-olla vaatan mõnda aega veel ringi siinkandis ja siis lähen New South Walesi, sest sealkandis tööd rohkem. Kindlat plaani ei ole nagu alati, lihtsalt tunde järgi teen asju.

Selleks korraks kõik. Pilte saavad sõbrad näha facebookis, ei hakka teiste Wifit selleks kasutama, sest internet ikkagi siinkandis kallis kõigile. Kunagi teen suure pildipostituse ja panen pikad kirjeldused ehk.

Okei, olge kihvtid ja ikka kirjutage mulle ka vahel. Katsun esimesel võimalusel vastata, aga ärge ära ehmuge kui see paar päeva aega võtab, sest siin ei ole maapiirkondades üldse mobiililevi ja kui ma just parasjagu kellegi juures pole, siis ei pruugi saada internetti. Vot nii.

Tsau!!

Laupäev, 21. mai 2016

Sõit, sõit, sõit sinna


Hei!

Olen nüüd täpselt 7 päeva mööda Austraaliat ringi sõitnud ja on tagumine aeg asjad kirja panna, enne kui meelest lähevad. Alustame siis algusest.

Tol nädalal kui töö lõpetasin, ajasin oma asjad jonksu – ostsin telkimiseks laua ja tooli, sööginõud, jms; sain Paypalilt oma raha tagasi (sellest pean vist eraldi postituse lausa tegema) ja laupäeval lasin autole uued rehvid alla panna ja tegin väikese istumise itaallastega Pami juures.

Laupäeva päeval käisin karavanipargis sõpru vaatamas, sest mul ei olnud nende telefoninumbreid ja neil pole netti seal ja tahtsin ikka headaega öelda ja selgitada, mis töö juures juhtus. Neil oli super hea meel mind näha ja nad ei jõudnud tööd ära kiruda. Selgus, et üks kutt lasti kolmapäeval lahti, sest ta küsis liiga palju küsimusi. Ja neljapäeva õhtul helistas Lynda kõikidele vanadele olijatele ja ütles, et Katret pole enam siin, kui see teile ei sobi, siis võite lahkuda. Ja nad oleks ka läinud, ainult et ühel oli vaid päev jäänud ja teistel nädal või kaks ja raha on ju vaja. Kaebasid hirmsasti uue töökorralduse üle ja teine supervisor ei meeldi neile kohe üldse. Seda oligi oodata, et seal kaoseks läheb. Aga tol hetkel polnud enam minu probleem. Igatahes jutustasime veidi ja leppisime kokku, et õhtul tuleb üks grillpidu veel teha, sest ma pidin juba pühapäeva hommikul sõitma hakkama. Õhtul tegimegi siis lõkke ja grillisime, jõime veidi ja üsna vara lõpetasime, sest hirmus külm hakkas.

Pühapäeval korjasin oma viimased kodinad autosse ja Fee andis veel telgi mulle koos madratsiga. Pam võttis 3 koera kaasa ja olime kumbki oma autoga. Suundusime u 500km põhja poole Kalbarrisse, Pami venna Dean-i juurde. Enamikku teest teadsin, sest olin eelmisel aastal Caroliga Sandy Cape-is telkimas käinud. Sõit läks kiirelt, sest Pam sõitis 110 asemel 130-ga ja kuna ma pidin tal sabas olema, et mitte maha jääda ja ära eksida. Viimane kurv Kalbarrisse paljastas igavesti vinge vaate. Ookean ja liivarand pikalt silme ees. Seal juba kliima ka paar kraadi soojem kui Ginginis. Gingin ikka Perthi kandi kõige külmem koht, selle aasta miinumum oli mul seal pluss 2 kraadi.

Olime veidikese aega tal venna majas ja siis läksime õhtust sööma Finlays Fresh Fish Bbq-sse. Dean käib seal kalu puhastamas ja Pam oli lubanud mingi kunstitöö seal ära teha. Väga õdus koht oli ja omanikud ägedad, toit ainult kallis, aga see on Austraalias väljas söömise norm. Valisime Pam-iga mingi kalaprae ja Pam võttis veel taldrikutäie austreid ka. Ma polnud neid varem proovinud ja ega vist enam ei taha ka.. vähemalt tooreid mitte. Ei olnud vastik, aga meeldiv ka polnud. Prae eest raha küll ei tahetud, aga maksime ikkagi, sest selleks hetkeks oli selgunud, et omanikud rahalistes raskustes. 25 dollarit ei olnud ka hingemattev summa. Toidud söödud, selgus, et me ei saanudki seda kala, mille tellisime. Mitte, et me oleks aru saanud.. maitsev oli ikka. Igavesti tore koht. Oma alkoholi võib kaasa võtta ja kui muusik oled, siis võid oma õhtusöögi mõne lauluga välja teenida. Hea idee! Kes Austraalias ja rohkemast infost huvitatud, siis pange nimi Google-sse ja uurige rohkem.

Öö oli ikkagi külm vastu hommikut ja ärkasin seetõttu juba vara üles. Läksime esimese asjana Pam-i ja koertega randa jalutama, et neid natukenegi väsitada. Täitsa hullud loomad, sõna üldse ei kuula, aga saime nad ikkagi kätte lõpuks ja koju tagasi. Siis käisime kaltsukas ja poes ning võtsime suuna matkaradadele, et kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Väga vinged vaated olid rannikust. Terve parv? Delfiine liikus ka meiega kaasa, polnud varem „metsikuid“ delfiine näinudki. Päris mitu tundi kolasime ringi ja nautisime ilusat ilma. Õhtul tegi Dean meile süüa – krevetikarri jasmiiniriisiga. Väitis küll, et pole tuline, aga me Pam-iga sõime pool oma taldrikutest ja siis enam ei suutnud, sest nii vürtsikas oli ja noh, kuhjaga oli ikka pandud ka toitu. Dean ise väitis, et ta tavaliselt paneb veel paarkümmed tsillikauna ka sisse, aga kuna ta teadis, et me ei kannata tsillit, siis ta säästis meid. Pfft. Kohe kui ta karri sisse viskas, lõi siukese pahvaka tuppa, et minu nina hakkas jooksma hirmsalt ja aevastasin nagu segane. Pärast õhtusööki läksime kohe magama, sest järgmisel päeval tahtsime varakult sõitma hakata – mina edasi põhja poole ja Pam tagasi koju.

Hommikul siis hakkasime sõitma ja Pam saatis mind u 50km välja ja siis pöörasime üks ühele ja teine teisele poole. Minu järgmine peatus oli Shark Bays, vaatasin stromatoliite ja siis panin edasi Carnarvonisse. Pean mainima, et selleks hetkeks olin juba üsna tatine ja enesetunne mitte just kõige parem. Vaatasin Carnarvonis veidike ringi, käisin poes ja külastasin One mile jettyt ehk 1 miili pikkune sild, kust vanasti laevalt otse rongile kaupa pandi. Väga kaugele ei jalutanudki, sest selleks hetkeks oli enesetunne halb ja väljas kõva tuul. Istusin autosse, võtsin kütust ja ostsin igaks sajaks elujuhtumiks 10liitrise kütusenõu ning sõitsin edasi. Jõudsin sellisesse kohta nagu Minilya. Seal panin oma telgi püsti 16 dollari eest, käisin dushiall ja magama. Kokku sõitsin tol päeval u 650km.

Neljandat päva alustasin väga haigena – nohule lisaks oli tekkinud köha. Mis seal ikka, istusin autosse ja kihutasin Coral Bay-sse ja sealt edasi Exmouthi. Sealne kliima oli juba väga kuum. Tee ääres ei olnud ka midagi erilist vaadata, lihtsalt palju punast liiva ja madalad põõsad. Otsustasin, et sinna kanti kauaks ei jää ja panin edasi või õigemini tagasi. Sõitsin umbes 550km ja jõudsin Tom Price-i. Teel oli palju vabalt jalutavaid lehmi ja 90km pikkune teetööde lõik. Ei olnud väga meeldiv. Tom Price on väike kaevanduslinn otse Karijini rahvuspargi kõrval. Just Karijinisse mul soov minna oligi, sest sellest kohasgt olime Pam-i ja Sabaga unistanud juba 2 aastat, kahjuks läksin sinna ikkagi üksi. 16 dollari eest sain karavanipargis telkimiskoha ja pikka juttu polnud, sõin veidi ja magama.

Järgmisel päeval seiklesin siis Karijinis. Käisin ronisin mööda kuristikke ja vaatasin koski. Väga äge koht ikka. Ilmaga vedas ka – pilvine oli, aga kuuma ikkagi kuskil 30 ringis. Oleks päike olnud, siis oleks ikka väga jama. Ronida sain palju ja haiguse tõttu oli võhm ikka täitsa otsas. Lisaks on seal mõni rada päris ohtlik. Tuleb paljudest kividest üles-alla ronida. Pildid peaksid olukorda rohkem selgitama. Väheke lõbusam oleks olnud 4-veolise autoga, sest paljud kohad olid keerulisema maastiku taha peidetud. Ujuma ei saanud ka minna, sest kartsin rohkem haigemaks jääda.

Lõunaks olin oma kohad läbi käinud ja panin jälle edasi. Peatusin Auski Roadhouse-is et tankida ja maksin ikka väga kallist hinda kütuse eest – 1,6 dollarit oli kui Perthi lähedal on 1,1. Lisaks pidi enne tankimist dokumendi müüjale andma, sest neil vargustega probleem. Teel oli miljon rekkat, millel 4 treilerit, sest see oli põhiline kaevanduste tee. Möödasõite tegin kõvasti. Sõitsin Port Hedlandisse ja kogemata tegin vale pöörde ning sõitsin linna sisse minemise asemele linnast välja. Olin planeerinud sinna ööseks jäämise, sest hakkas juba pimedaks minema ja siin ikka ei taha öösel sõita, sest erinevaid loomi on tee peal nii palju. Olude sunnil sõitsin edasi ja jõudsin Pardoo Roadhouse-i. Seal sain karavanipargis 15 dollari eest koha. See oli elu kõige raskem 150 km, mis ma Port Hedlandist sinna sõitsin. Lehmi oli tee peal megalt ja oht kängurule otsa sõitmiseks suur. Õnneks läks hästi. Tol päeval sai ka 650km läbitud.

Hommikul tõusin jälle vara üles, panin paagi täis ja hakkasin Broome-i poole sõitma. 450km ja palju surnud gaasi täis lehmi ning igavat põõsastikku hiljem olingi kohal. Terve tee muudkui nuuskasin ja köhisin. Broome-is oli väga troopiline kliima, tankisin auto odavat kütust täis, käisin mcdonaldsis söömas ja mõtlesin, et pean ikka Cable Beachi valgetel liivarandadel ära käima. Rand oli vaid 5km kaugusel. See tehtud, mõtlesin välja uues sihtkoha ja selleks sai Fitzroy Crossing, sest kaugemale lihtsalt poleks enne pimedat jõudnud. Teel peatusin jalgade sirutamiseks Willare Bridge Roadhouse-is ja oleks tankinud ka, aga kütus oli seal juba 1,9 dollarit. Täitsa röövimine. Sealt edasi oli 220km Fitzroysse. Leidsin jälle karavanipargi ja panin aga telgi püsti, seekord 17 dollari eest Fitzroy River Lodge-is. Väga palju aborigeene oli sealkandis. Koht ise oli kõrgema klassi oma, sest pakuti lukstube ja klienditeenindajad olid ikka korralikult triiksärkides, mitte nagu tavalises kohas, kus lihtsalt t-särkides tüübid. Asjad soovitati kogu aeg luku taga hoida ja nii ma ka tegin. Õnneks oli öö rahulik ja sain korralikult magada, külm ei olnud ka. Kokku sõitsin u 870km sel päeval.

Hommikul jälle vara üles ja juba 6.15 olin teel. Algselt oli plaan Kununurrasse sõita ja sinna jääda, aga kohale jõudes otsustasin, et tahan lõpuks Darwini asemel Cairnsi minna ja sõidan hoopiski edasi. Arvestasin jälle välja kui kaugele enne pimedat jõuan ja sõelale jäi Timber Creek, mis juba Põhjaterritooriumill. Sõit oli juba väheke põnevam, polnud nii palju pikki sirgeid ja vaated olid ka paremad. Rohkem „mägesid“ ja loodus juba palju rohelisem. Piiriületus läks ka kiirelt. Mõtlesin, et peetakse ikka kinni ja uuritakse midagi, aga sõitsin 80-ga läbi ja ei saanud nagu arugi et osariike vahetasin. Oletasin, et mingi kontroll ikka on, sest puuvilju jms ei lubata üle piiri viia, aga ju siis mitte. Ja mul pole juurikaid vms nagunii autos. Sest pole poodigi jõudnud juba paar päeva. Jalad hakkasin krambitama ja värisesid all kui autost välja sain. Ei tea, kas on pikkade sõitude süü või annavad tunda kuristikes ronimise pärast. Tervis on juba paremaks minemas ja ei kasuta tervet vetsupaberi rulli nina nuuskamiseks päevga jooksul.

Timber Creek-is, kus ma praegu olen, olen ka karavanipargis. Retseptsioon oli kinni, sest laupäev ja ei saanud maksta. Valisin ise koha ja mingin hetk ilmus üks aborigeenist naine ja ütles, et 12.50 öö eest. Kahjuks tal sularaha mulle tagasi anda ei oleks olnud, nii siis sai mu kaardi numbri. Ütles, et esmaspäeval saadavad arve mailile ja võtavad raha maha. Loodame, et ei tee mu pangaarvet ikka tühjaks ja õige summa maha võtavad. Umbes 700km sai jälle maha sõidetud, aga Cairnsi on jäänud veel paar tuhat. Omajagu autos istumist. Tänaseks tahaks juba natuke seltskonda, et sõit libedamalt läheks. Ehk jään teel mõnda kohta vähe pikemaks ka, sest siinkandis on vaatamist väärt asju ka. Nimelt on siin palju krokodille ja saab laevaga jõele tuuritama minna. Peaks ära proovima. Cairnsi kandis tahan aga Great Barrier Reef-i kindlasti külastada. Eks näha ole, mis elu toob. Elan üks päev korraga praegu.

Sellega sai viimane nädal kokku võetud. Kuulmiseni!

 

Pilte lisan siis kui saan läpaka kuhugi järgi torgata ja korraliku Wifit kasutada. Ei ole teadlik, millal siuke asi juhtuda võib aga soovitavalt varsti.

 

Tsau!!!

Katre.

Teisipäev, 10. mai 2016

seebiooper


Hei!

Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi uut ja huvitavat.

Paar nädalat tagasi, pühapäeval, käisime Pam-i, Kaihla ja kahe vabatahtlikuga Toodyay-s Pam-i ema sünnipäeva tähistamas. Samal ajal oli linnas ka mingisugune festival, aga kahjuks jõudsime sinna vaid tund enne sulgemist, seega ei saanud väga ringi vaadata. Müüdi igasugust kola (muuseas ka mütsi, millel oli soome keelne tekst), lastele veidike meelelahutust ja mõned esinejad olid ka olnud. Üsna väikelinna laada moodi sündmus.

Pam-i juurde tulid 2 vabatahtlikku – ameeriklane Alicia ja britt Kyle. Hästi toredad noored. Kihlusid mõni aeg tagasi ja kuna koduriikides ei saa kauem koos olla kui 3 kuud korraga, siis otsustasid mõnda aega ringi reisida ja hiljem koos Ameerikasse kolida. Kutsusid mind oma pulma ka USA-s. Hea on see, et Alicia elab Michiganis ka. Kes teab, see teab :D :D

Eelmisel laupäeval käisin karavanipargi jälle itaallastel külas, Simone lahkumispeol. Poisid tegid jälle pitsasid ja kõik kaastöötajad olid ka kohal. Mõnus kokkusaamine, ainus negatiivne külg oli külm ilm ja vihm. Öösel vihmas ja pimedas kängurute vahel slaalomi sõitmine ei kuulu absoluutselt mu lemmiktegevuste hulka. Õnneks ei ole ühelegi veel pihta saanud.

Esmaspäeval algas viimane töönädal ja selleks, et Te järgnevast aru saaksite, pean paar kuud ajas tagasi minema.
Eelnevatest kirjutistest võib-olla teate, et minu ja mu otsese supervisori suhted ei ole olnud just kõige paremad. Ta tegi mu töö väga raskeks ja stressirikkaks, sest ei jaganud minuga vajalikku informatsiooni. Ja iga kord kui midagi valesti oli, sain mina kogu süü, sest Julian ei ole võimeline oma vigu tunnistama. Mul ei ole probleemi kui saan „sõimata” asjade eest, mis tõesti on minu süü tõttu sündinud, aga kui asi on teadmatuses, siis ei ole ma sellega absoluutselt rahul ning väljendan seda häälekalt. Igatahes.. Vähemalt korra nädalas oli mingi jama, Julian väljandas oma rahulolematust mulle ja mina läksin jälle Lynda juurde ja üritasin seletada, miks ma arvan, et asjad on hoopis vastupidi.
Kuna ma olin lahkumas, oli meil treeningus uus supervisor, kohalik tüdruk Nicolle. Pole enne sellist tööd teinud, aga potentsiaali jagub. Julianiga sobivad nad ka kokku, sest on kohalikud.
Uue inimese treenimine on kõigile raske, eriti kui õpetamine pole su tugevaim külg. Andsin endast parima ja loodetavasti saab asja. Samal ajal alustas tööd 4 uut inimest, mis tegi töö veel raskemaks.

Okei.. niisiis. Eelmisel reedel oli normaalne tööpäev ja pärast pakkimise lõpetamist läksid kõik peale minu ja Julieni rohima. Mõni tund hiljem tulid nad tagasi ja palusid koju minna, sest tol hetkel sadas padukat. Julien lubas neil minna ja kuna tol päeval oli Simone lahkumispidu, lõpetasin oma töö 10 minutit hilje, et nendega koos poodi minna. Korrastasin euroalused külmikus ja tõmbasin välja aluse sibulatega, mida Julien tahtis enne saatmist kontrollida. Järgmine asi, mida meeles pidada on see, et iga päev enne lahkumist, küsisin talt, kas kõik on ok ja saan ma millegagi veel aidata ning kui vastus on, kõik ok, mine koju, siis palusin tal autot liigutada, sest ta parkis mind kinni.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.

Esialgne plaan on põhja poole sõita, sest seal on ilmad palju soojemad. Siin on ikka päris jahe juba. Paar ööd tagasi oli öösel vaid 2 kraadi sooja ja ilma igasuguste kütteelementideta on küllaltki külm. Õnneks magan toas, mitte karavanis ja siin on palju soojem kui väljas. Päeval on päiksega vähemalt 25 kraadi juures sooja. Tundub, et kliima on praegu Eestiga üsna võrdne. Täpselt kevadine ilm.
Austraaliast mõeldes ikka ei tule mõttesse, et siin nii jahedaks läheb, aga võta näpust.

Nüüd katsun siis selle nädala jooksul oma asjad korda saada ning heal juhul esmaspäeval kuhugi sõitma hakata. Esialgu liigun üksi, aga kui elu igavaks läheb, siis otsin kellegi, kellega kütusekulusid ja sõitmist jagada. Ei tohiks mingisugune probleem olla kedagi leida. Ja JAH, olen ettevaatlik, kellega koos autot jagama hakkan.

Peaksin saama ka korraliku internetiühenduse kui sõitma hakkan, siis saan pilte üles panna ning ehk isegi mõne skaibi kõne teha.

Seniks tsauki!!

Katre.

Pühapäev, 10. aprill 2016

Igal maal ise viis


Heihopsti!

Juba uus postitus? Mis värk on? Nimelt on ilm vihmane, mis tähendab, et teha pole essugi ja mõtlesin, et kirjutan natuke elust-olust siinpool maakera. Asjadest, mis on teistmoodi või muidu silma torganud.

Enne alustamist aga võtan lühidalt kokku möödunud nädala. Töö on ikka töö, kuigi palju stressivähesem kui varem. Teise supervisoriga hakkavad asjad juba paremini sujuma, mis teeb töö palju lihtsamaks. Samuti on hea, et töötajad on normaalsed ja saavad aru, et tööl peaks ikka töötama, mitte ootama, et makstakse niisama passimise eest.
Ülemus läks oma perega neljapäeval 5ks päevaks puhkusele ja jättis meid farmi eest vastutama. Nad pole juba üle 5 aasta kindlasti pikemal puhkusel olnud kui paar päeva. Just seetõttu, et pole olnud kedagi, keda usaldaks. Esimesed kaks päeva möödusid probleemideta, loodetavasti on saa ka esmaspäevaga.
Reedel pärast tööpäeva lõppu tegime sel puhul väikse istumise ka ülemuse õuel. Teine supervisor Julian ostis kasti õlut ja isegi meie traktorist Cameroni tuli bäkkerite sekka. Iga reede võiks selline olla!
Kodus on ka okei. Ainuke asi on see, et siinsed koerad ajavad mind hulluks. Kutsikaid on umbes 10, kes vigisevad palju ja lisaks on mul kõrvaltoas üks koer väiksesse aedikkusse pandud, sest Pam sõitis tal puusaluu mõraseks ja koer ei tohi liikuda. Kuna teised koerad saavad vabalt liikuda ja sel koeral on igav, siis ta väljendab oma meelepaha üsna lärmakalt. Väga väga ebameeldiv kui üritad oma ainsatel vabadel päevadel sisse magada, aga koerad ajavad sind ikkagi kell 5 hommikul üles.

Sellega saigi nädal kokku võetud.

Tahtsin rääkida Austraalia hindadest. Tean, et paljusid kodus huvitab, mis asjad/teenused maksavad. Kõigepealt pean rääkima aga palkadest, et luua võrdlusmoment. Mina teenin 25 dollarit tunnis, teised bäkkerid umbes 19-21 dollarit ning paljud kohalikud kuskil 30 ja rohkem dollarit. See tähendab mulle, et nädalas teenin mina kuskil 1000 dollarit 40 tunniga, mis eurodes teeb ümmarguselt 670. Enamasti käib palga/rendi jms. maksmine nädala kaupa või korra kahe nädala jooksul.

Panen kirja mõned asjad, mille seni ostnud olen, või mille hinda tean. Kurss hetkel Google-i järgi 1 AUD = 0,67 EUROT

KAUP / TEENUS
HIND DOLLARITES
HIND EURODES
MEESTE T-SÄRK
5
3,35
SOKID 3 PAARI
6
4,02
FLANELL PLUUS
16
10,72
VAHVLID 125G
0,60
0,40
SPAGETID 500G
1
0,67
PORGAND 1KG
0,75
0,5
ÕUN 1 KG
2,90
1,9
BANAAN 1KG
3,40
2,2
MAAPÄHKLIVÕI 500G
5
3,35
DEODORANT
4
2,68
COCA COLA 2L
3
2,01
KANATIIVAD 1KG
10
6,7
KANAPALLID 500G
7
4,7
KRÕPSUD 170G
3,20
2,15
JIM BEAM VISKI 1L
47
31,5
SUITSUD 40 PAKIS
35
23,5
BENSIIN 1L
1,1
0,737
Rent hostelis päevas
18
12.06




Minu meelest on peaaegu kõik peale alkoholi ja tubaka siinkandis odavam. Toiduainetest on lihatooted Aussis küllaltki kallid, eriti kana ja sealiha, odavaim on veiseliha. Ka riided on odavad kui lähed suurtesse ja odavatesse poodidesse nagu K-mart, Target või Big W. Vaatasin seal just ükspäev ringi ja paar sandaale maksis 2 dollarit, tennised 5 dollarit, t-särk 5 dollarit jne.
Kõige rohkem tuleb maksta rendi eest, mis on hirmkallis. Üks öö hostelis - väikses toas, ühiskasutatav WC/dušš ja köök, on miinimum 18 dollarit. Linnas maksavad inimesed umbes 250 dollarit nädalas majas ühte tuba rentides. Odavamate majade hinnad algavad 250 000st maakohtades.

Üleüldse on siin huvitav komme oma majades elada vaid lühikest aega. Paljud kohalikud, keda tean, müüvad oma maja iga paari aasta järel ja kolivad jälle uude kohta. Saan aru sellest, et mõnikord on tõesti kasulik buumi ajal maja müüa ja vaheltkasu lõigata, kuid minu jaoks on kodu ikkagi igaveseks. 5 aastaga ei ole võimalik korralikku maakodu ja aeda sobivasse kordagi saada. Ei kujuta küll ette, et ostan maja, elan mõned aastad seal, harjun inimeste ja oludega, siis kolin ja ring hakkab otsast peale. Seda enam, et enamasti on maja ostuks siiski vajalik suur laen.
Mis veel teistmoodi on? Poodides on müüjad sõbralikud. Ilusti öeldakse tere, siis küsitakse kuidas läheb ja võib-olla saab räägitud veel enamatki. Mitte, et kedagi huvitab, kuidas sul TEGELIKULT läheb. Tuleb lihtsalt vastata, et aitäh ja sul endal?
Lisaks saab poes sularaha välja võtta. Ei pea minema pangaautomaati otsima, vaid saad kassas cash-outi küsida. Enamasti seda pakutakse müüja poolt. Kuulsin, et Eestis hakatakse maapoodides samuti seda teenust pakkuma ja see on küll tore uudis.
Kõige parem, aga ka häirivam teenus, mida poes pakutakse, on see, et asjad pakitakse sinu eest ära. Aga kahjuks kasutatakse üsna väikseid õhukesi kilekotte, mis tähendab seda, et kui sul on käru asju täis, lõpetad 20+ väikse kilekotiga ning igas kotis on a'la 4 asja. Kohutavates kogustes kilekotte, mis otseloomulikult tähendab seda, et ei olda väga loodussõbralikud. Ja see on selle asja juures kõige imelikum – väga paljud austraallased tahavad just loodust säästa ja söövad orgaanilist toitu, ostavad looduslikke tooteid, aga selle üle ei kurdeta, et koju viiakse asjad miljonis kilekotis, mis loodeust reostavad.

Häiriv on ka see, et bensukates ei ole asjadel hindu peal. Kuna asjad on bensiinijaamades nagunii kordades kallimad kui tavapoodides, siis ei taheta, et inimesed näeksid palju asjad maksavad. Ja nii peadki kas iga joogipudelit müüja ees lehvitama ja hinda küsima või ostad pimesi.
Kuna Austraalia on nii suur, siis on enamikes bensukates müügil ka soe toit – friikartulid, vorstipirukad, lihapirukad, soojad võileivad jms kiirtoit. Ja paljudes tanklates ei või ise tankida, vaid seda teeb sinu eest klienditeenindaja.
Põhja-eurooplasena, kes on harjunud, et kõik käib nagu kellavärk ja ei pea kellegi järgi ootama ning saad ise asjad tehtud kiiresti, oli natuke imelik siinsete kommetega harjuda. Nüüdseks on päris hea, et ise saad konditsioneeriga varustatud poodi ootama minna kuni keegi teine 30+ kraadises leitsakus su autosse kütust tangib.
Telefoni krediidi ja interneti eest tuleb nii kohutavalt palju maksta ja levi pole maapiirkonnas nagunii kiita, seega maksad iga kuu suuresti tühja. Näiteks Telstra kõnekaardiga maksad iga 28 päeva eest 30 dollarit, selle eest saad küll tasuta kõnesid ja sms-e ja 1,5GB internetti, kuid selleks, et raha nulli ei läheks, olenemata sellest, kas kasutad teenust või mitte, pead kindlasti uuesti 30 dollarit peale laadima. Siin Pami juures elades on levi väga kesine, mis tähendab, et internetti nagunii kasutada ei saa ja kõige parem levi on hoopiski vanal klapiga telefonil. Tundub, et uutel nutikatel on väga kehv antenn ning toimivad ainult suurete asulate läheduses, mitte keset pärapõrgut, mis siinkandis tähendab seda, et nutitelefon jätab sind suures osas hätta.

Okei, päris korralik vinguviiul tuli. Tegelikult on siin täitsa tore. Kui keegi külla tahab tulla, siis olete teretulnud ise asja kaema!

Tsau!
Katre.