neljapäev, 13. juuni 2013

Toidublogi

Teen väikese ülevaate, mis selle aja jooksul siin ära söödud on.


Ensalada Valenciana
Neid salateid on siin nii mitmeid ja ainult väikeste erinevustega. Siin salatis oli siis jääsalat, tomat, tuunikala ja mingi kaste.
Kõrvale sai otseloomulikult seda mõnusat hispaania saia, mida sai kasta oliiviõliga.
Sai, õli ja pähklid on tavaliselt nö. tasuta.






Camarones













Krevetid, mis on praetud oliiviõlis. Minu elu esimene krevetikogemus siis ja tookord ei läinud väga peale. Sellised krõmpsud hambaall. Hiljem olen paremaid saanud. Klassikaline hispaania eelroog e tapas.




Riis, ahjukana juurviljadega ja kaste.


Tegemist siis meie kokapoiste Markuse ja Erki tehtud roaga. See oli meie päris esimene ühine kodune söömine. Väga maitsev oli. Infoks veel niipalju, et turu pealt kana ostes saad kana pea ka ikka kaasa. Kana pea puljongist sai tehtud kaste.

Veinisoovitus: Don Simon, vahet pole kas punane või valge. 0.99 eurot pudel. 



Isetehtud salat.


Tegime Mariga ise salatit, kuna siin on algmaterjal üliodav. Koosnes see salat siis: tomat, kurk, salatisegu ja suitsukana. Maitses tõesti hästi. Oliiviõli sai ka sisse segatud. Lihtne aga hea!







Kana aedviljadega.






Tegemist Mari valmistatud toiduga. Tal oli ka abikäsi palju. Aga ainult naiste valmistatud siiski.
Ma päris hästi ei mäleta, mis seal see oli, aga umbes nii:
kanafilee, paprika, suvikõrvits, punane sibul, šampinjonid.

Kõrvale jälle värsket salatit - tomat, salatisegu, kurk.

Kana peale sai mingit vürtsikat kastet ka ostetud ja mega mõnus oli!






Oceanograficu buffee toit.

Käisime siis Oceanograficus buffee toitu söömas. 15 euro eest sai süüa, aga joogid polnud hinna sees.
Esimese ringiga võtsin friikad, lihapallid, riisi, sphagetti bologneset, ensalada americana, marineeritud punapeeti ja tomatit.
Toit oli suht jama - esiteks oli see külm juba ja üldiselt selline söökla toit.
Kõige rohkem läksidki peale friikad. Pärast võtsin sellist ameerikalaadset grillitud liha ka, mis tilkus kastmest. See oli küll hea, liha oli mõnusalt pehme.  Coca eest maksin veel juurde üle 3 euro. Ei soovita. Ja magustoidud olid ka jamad. Igasugune pakendatud jäätis ei kõlba Hispaanias süüa, poe flan oli. Puuviljad olid okei ja kakaopuding ka, mille ma kuskilt kapist sain.
Hotellis.


Vahepeal õnnestus töö juures süüa ka saada. Ja enamasti nägi see siis sedamoodi välja.
Erinevad saiakesed - tõesti suussulavad. Nii mõnusad olid. JA alati oli mingi ülikleepuv glasuur peal, mis näppude külge jäi. Aga maitse tegi selle miinuse kohe plussiks.
Kõrvale otseloomulikult cafe con leche e. piimakohv. Meil anti kohviga 2 pakki suhkrut ja väike pakike soola kaasa. Ja tõesti, sool toob maitse kohe välja.







Jamon Iberico.






Tegemist siis ühe tuntuima tapas´ega Hispaanias. Ibeeria sink. Teise nimega pata negra, mis tõlkes tähendab mustad sõrad. Kuivatatud sink, mis on tehtud vähemalt 75% ibeeria seast. Sead on olnud  spetsiaalsel dieedil ning sinki kuivatatakse ka eriliselt. Kilo hind, mis ma näinud olen on 69 eurot. On ka odavamaid, tippklass maksab aga 150 eurot.
Maitselt mulle väga ei meeldinud. Kui saiaga koos süüa, siis oli hea. Aga kui peaksin valima, kas veel süüa, siis pigem mitte. Kogus oli ka tookord kahele inimesele liiga suur. Kaunistuseks siis pähklid ja rosinad.
Joogisoovitus: hispaania õlu!


Sardinas a la plancha.


Grillitud sardiinid. Mmmmmm.
Jällegi klassikaline hispaania tapa.
Lisandiks oli sibul, kaetud olid sardiinid oliiiviõli ja maitserohelisega.
Tõeliselt maitsev kala. Luid oli küll päris korralikult, aga selle elab üle.
Selline kogus maksis umbes 9 eurot.





Paella de pollo y marisco.

Hispaania tuntuim pearoog - paella kana ja mereandidega. Parim paella, mida ma seni Hispaanias söönud olen. Maitselt super, hästi rammus oli ja mereannid sees maitsesid samuti ülihästi. Mmmmmmm. Serveeriti suurelt pannilt ja koguse poolest oleks sealt saanud terve armee ära sööta.
Peale pigistatakse sidrunit.                                 Head isu!

Lisan väikese tutvustuse ka:
Paella on Hispaania riisiroog, mis on tõusnud rahvusroa staatusse. Selle valmistamiseks ja serveerimiseks kasutatakse suurt, lamedat, kahe käepidemega valurauast panni. Paella retsepte on lugematul arvul ning kaht täpselt ühesugust vist ei leiagi.
Paella sünni- ja kodukohaks peetakse Valenciat ning muidugi peavad valentslased ainsaks õigeks paellaks paella Valencianat. See maailmakuulus roog peab kohalike arvates sisaldama peale riisi ilmtingimata ka kana-, küüliku- ja lambaliha, krabilakkasid, tomatit, paprikat, artishokki ja herneid. Muud paellad nii rikkalikud pole, kuigi enamasti leidub neis siiski vähemalt kaht erinevat liha, peale selle kala ja/või mereande ja köögivilja. Paella maitsebukett võib olla kas mahe või ka väga põletav.
Paella valmistamine toimub Hispaanias ikka ja ainult elaval, eelistatavalt puutulel, kuid hea paella saab ka gaasi- või elektripliidil. Täiesti vältimatu on aga suur pann, milleks võib olla ka wokpann.
Kõigepealt praetakse pannil liha ja sibul, seejärel lisatakse kuumutamist vajavad maitseained ja riis ning küpsemisjärjekorras ka köögivili. Mereannid lisatakse viimasena, pärast seda kuumutatakse rooga väga ettevaatlikult ega segata enam.

Jäätis. Sellega on siin Hispaanias keerulised lood.

Pole veel kohanud poejäätist, mis süüa kõlbaks. Ja neid ei müüda üksikult ka, alati 6tk pakis vms.
Seni on lemmik lahtiselt müüdav jäätis, pole veel kordagi pettuma pidanud. Keskmine vahvlikoonus maksab kuskil 2.70 ja sinna saab peale 2 palli jäätist. Ise valid, kas sama või erinevad maitsed.

Poes müüdavatest on kõlbulikud ainult suured jäätised, aga ka neid peab eriti hoolega valima.

Olete hoiatatud!






Markuse tehtud hommikusöök.






Milline rõõm on elada kokkadega!

Ühel ilusal hommikul tegi Markus süüa. Taldrikule jõudsid siis muna ja pan con tomate ehk sai tomatiga.

Pan con tomate on üks populaarsemaid hommikusööke Valencias. Ja see võlub oma lihtsusega. Röstitud sai, mida on niisutatud oliiviõliga ning peale läheb püreestatud tomat.

Kõrvale otseloomulikult cafe con leche, mida Markus oskab juba une pealt ka teha.





Ise tehtud, hästi tehtud.




See on siis minu ja Keidi koostöö tulemusena valminud puuviljatort.
Vahele sai pandud banaani ja kiivit. Põhja niisutasime sidruni ja apelsini mahlaga. Peale läks vahukoore ja toorjuustu segu.
Kaunistasime maasikate ja šokolaaditükikestega.

Kiitusi tuli nii siit kui sealt poolt, seega võib rahule jääda!










Pasta carbonara.






Mainin kohe ära, et kokaks oli Erki. Materjaliga varustasime mina ja Maarja.
Lihtne ja maitsev. Sisse sai siis pasta, peekon, koor, maitseained. Peal on parmesani juust. Kõrvale toorsalat. Ja maitseks ka veidi murulauku.






Vahelduseks veidi maainimeste toitu. Vene poest saadud asjadega sai valmistatud:
tatrapuder
keedusardellid
Peale ohtralt smetanat.

Joogisoovitus: külm coca.




Full English breakfast.

Inglise hommikusöök.
Kokk: Markus.

Peekon, grillitud šampinjonid ja tomat, praetud sai, oad ja praemuna.

Sõnu ei olegi rohkem vaja. Ülihea!

Joogiks: Markuse kurikuulus cafe con leche.






Bocadillo Chivito.


Hispaanias on populaarsed erinevad võileivad. Selle suure saia vahele topitakse peaaegu kõike.
Seekordseks valikuks osutus chivito. Vahel oli siis: peekon, lihaviil, tomat, jääsalat ja majoneesikaste.
Parim bocadillo, mida seni saanud olen.

Varem olen proovinud bocadillo de tortilla´t ehk võileiba hispaania omletiga. Ja see ei kõlvanud mitte kuhugi. See oli kuiv ja kogus oli ka mu jaoks liiga suur. Tõenäoliselt oli viga kohviku valikus.


Kõrvale: cafe con leche.



Paella.

Kokad: Erki ja Markus.

Sain ka nende üllitisest ampsu ja ei pidanud pettuma.

Esimest korda elus sain süüa karpi. Kuna ma mingi eriline gurmaan ei ole, siis ei oska ka mingit erilist hinnangut anda. Suust välja sülitama ei pidanud, aga midagi special´it ka ei olnud. (Karpe mõtlen ikka :D)




Arroz negro con calamar y camaron.

Kokad: Markus ja Erki.

Must riis kalmaari ja krevettidega.

Hästi rammus ja toitev. Seekord sain siis esimest korda kalmaari proovida.
Kõlbab küll, mis ma ikka öelda oskan.
Täpsemat retsepti pean poiste endi käest küsima.




Salat.



Ükskord tegime tüdrukutega salatit.

Sisse sai pandud muna, suitsukana, mozzarellat, tomatit, kurki ja salatisegu.

Lihtne ja maitsev.











Neid sööke on siin veel olnud igasuguseid erinevaid.. aga vahepeal on nälg suurem kui pildistamise soov.




Buen provecho!


K.










kolmapäev, 12. juuni 2013

Appi kui kuum!!

Hei!

Praeguseks on tõeline Hispaania suvi kätte jõudnud. Päeval on 38 kraadi sooja ja päike kõrvetab täiega.

Teisipäeval ärkasin üles. Markus tegi mulle hommikusöögi - inglise hommikusöök - praemunad, oad, peekon, grillitud tomat, praetud sai ja kohvi. Nii maitsev oli. Pildi saab ka kunagi.

Siis mõtlesime, et mis peale hakkame ja mõtlesime välja, et suundume randa. Vahur tuli ka meiega kaasa. Ja oi jummel - tee sinna oli nagu tee põrgusse. Nii kohutavalt palav oli. Ma jõudsin selle teekonna jooksul oma veevarud ammendada. Jõudsime kai äärde ja tahtsime ujuda. Aga sinna lainemurdjate juurde oli kõrge kukkumine.. Läksime siis sadamasse ja Markus hüppas vette seal.
Kohe lendas mingi mees peale, et ei või ujuda ikka seal. Vahur käis küsimas temalt ka, et kas võib, mille peale vastati "Impossible!". Mekil oli vastus tagataskust võtta, sest ta oli ju käinud seal juba e. "Possible".
Mis seal siis ikka, läksime uut kohta otsima.
Leidsime siis ühe vähe madalama koha, kust lainemurdjate peale saada. Päris hull seikluspark oli see. Kas murrad kaela või mõne luu ära või mitte? Turnisime siis mereni. Poisid hüppasid kohe vette, aga nõrk nagu ma olen kui tean, et vesi külm on, siis mul läks veidi aega julguse kogumisega.
Sain siis vette hüpatud kui avastasin,et vesi on märg ja soolane ja külm ikkagi. Aga mõnus oli! Tulin veest välja ja Vahur ütles, et mul jalg verine. Nii oligi. Olin suutnud kuskil kivi peal oma jala puru tõmmata, õnneks oli ainult väike triip.

Siis tsillisime seal veidi kuni Mekil tuli tööaeg peale. Kõndisime koju..teekond võttis tavalisest kaks korda rohkem aega kuna nii palav oli. Käisime vahepeal sealt vene poest ka läbi, ostsin sefiiri, mida ma juba pikemat aega nillinud olin.
Mekk jäi otseloomulikult tööle hiljaks, aga neil pole sellest midagi. Siis kirjutasin oma aruannet ka natuke. Avastasin,et sain päikest ka selle rannaääres käiguga. Ja ootasin Keidit koju.

Keidi tuli siis natuke vaatasime filmi ja sõime sihvkasid. Pärast läksime õue istuma. Võtsime õlled ja sihvkad kaasa ja mõnulesime maja ees pingi peal. Siis oli aeg juba sealkaugel kui Markus saabus töölt koju ja tuli ka meiega istuma. Talle järgnesid Mari ja Erki.

Mingi hetk tuli super hea mõte, kuna õlled olid otsas  - laseme Vahuril omale asjad 4ndalt alla visata, ise tuletõrje võtet tehes. See tähendas siis seda, et mina, Keidi ja Markus olime all ja hoidsime lina ja Vahur viskas ülevalt asjad. Super hästi õnnestus! Naturaalsed talendid.

Siis mängisime jalkat platsil. Kell oli 1 läbi. Seni kaua mängisime kuni üks vend kuskilt karjus, et "Kell on pool 2, lõpetage ära!"  Ups. Tegelikult saan täiesti aru, siin kostub jumala hästi see lärm, mida õues tehakse. Istusime natuke veel õues ja umbes 3 aeg läksime juba magama.

Täna ärkasin, sõin ja siis kirjutasin aruannet. Keidi tuli enne kahte koju ja läksime parki päevitama. Päevitajad lähevad ikka peale siin kohalikele meestele. Päris mitu vilet ja Holat tuli. Üks pervert hiilis ka põõsas, aga kui ma talle ikka pikalt juba otsa jõllitasin, ei jäänud tal muud üle kui lahkuda.
Mingi poolteist tundi peesitasime seal, kuna ma rohkem ei julgenud. Mingeid rante ega midagi näha ei olnud, aga igaks juhuks. Nooooo, õigesti tegin. Sest kui koju jõudsime ja pesus ära käisin, selgus,et ma olen ikka rämedalt päikest saanud. Õlad on jumala valusad ja tagumik on ka päris hell. Mis seal ikka. Ilu nõuab ohvreid nagu räägitakse....

Nüüd sain LÕPUKS oma aruandega ühelepoole ja vaatame Modern Familyt. Varsti peaks Keidi koju jõudma ja poisid on ka täna ainult 10ni tööl. Homme vist on lõpuks kõigil töödega lõpp. JEE!

Sellist tunnet, et siit ära minna tahaks küll ei ole. Nii mõnus on.  Linn on selge ja seltskond on tore. Üldse väga muretu. Aga varsti peame reaalsusesse tagasi pöörduma. Oijah...

Hoiame kursis!

K.

esmaspäev, 10. juuni 2013

Valencia suvi

Ummmm.. kalamälu.


Kolmapäev-neljapäev miskit erilist ei olnud tööl. Neljapäeval oli tööl tüdruk Sonja. Ta ei osanud minuga väga midagi peale hakata ja sain juba poole ühe aeg ära. Kuna härrased ja Maarja olid öösel oma tripilt tagasi jõudnud ja Vahur lubas Kuldvillakut teha, siis nii saigi.
Kahesed tiimid loosi teel valitud, sain Mariga ühte võistkonda. Mäng oli põnev ja nii jäime lõpuks jagama 2-3 kohta, Maarja ja Vahuriga.
Reedel oli mul viimane tööpäev. Kell 10 ütles Sonja, et ta hea meelega laseks mind ära, sest tal polnud mulle tööd pakkuda. Aga ma ei saanud minna, sest ülemus Alvaro pidi mu praktika dokumendid ära täitma. Kui härra lõpuks kohvilt saabus ja Sonja küsis, kas ma minema võiks minna, sai ta vastuseks kindla ei. Tüüp ikka vihkas mind täiega. Saatis mu pagasit ära viima ja kui tal enam mulle tõesti midagi muud polnud anda tööks... Sain koristajaga minna prügi pakkima ja ära viskama. Olukord oli nii naljakas, sest tõesti.. kui lapsik peab olema, et nii teha? Ma muidugi naerul näoga tegin selle töö ära. Sain passida veel natuke, siis tuli Sonja paberitega. Ütles, et siis võin 14. korrusele minna. Ma mõtlesin, et äkki mingit allkirja saama või midagi, aga ei. Alvarol oli mulle veel üks üllatus varuks. Kirss tordile või nii..

Läksin nende paberitega Alvaro juurde tagasi, sest ta polnud praktikapäevikusse allkirju ja asju pannud. Seletasin talle, mis ja kuhu. Siis tüüp ütleb: "See on ju võõras keeles. Ma ei saa aru." Tõlkisin ära talle need päevakirjeldused. Et näed "Hotelliga tutvumine. Revenue. Check-out. jne." Mille peale mees vastas, et " Sa ju ei oska check-outi teha"
Edasine vestlus oli umbes selline:

A: "Sa ju ei oska check-outi teha!"
K: "Oskan küll"
A: "Ei oska"
K: "Oskan küll, ma ju tegin"
A: "Aga sa ju ei oska keelt. Sa ei oska teha check-outi"
K: "Oskan, sest ma tegin Josega. Inglise keeles küll, aga tegin"
A: "Ma ei usu. Ma panen sulle siia ainult linnukesed, mitte hinded."
K: "Okei."


NAERUVÄÄRNE! Tüüp lihtsalt vihkas mind nii rämedalt. Ja ma pole siiamaani välja mõelnud, miks. Aga noh, sitta kah. Ma tean, et mina talle midagi halvasti ei teinud.

Aa, ja siis terve see situatsioon lõppes sellega, et kui ta oli lõpuks lõpetanud allkirjade jms-ga, siis tüüp ütles, et:
A: "Mine 14. korrusele!"
K: "Okei. Allkirju saama?"
A: "Ei. Vii mu mustad nõud kööki ja siis võid ära minna."
K: "Ok."

Sitaks äge mees see Alvaro. Viis pluss! Läksin viisin kööki ära nõud ja läksin tagant kaudu minema, sest see viimane osa ajas kettasse veidi. Ei öelnud head aega kellelegi seal. Muidu kui oleks võimalus olnud, oleks poistele tahtnud küll tsau öelda.

Siis sain koju. Magasin veidi. Ärkasin kui teised koju tulid. Maarja ütles,et davai, meil on ülesanne liha ja äädikat ostma minna. Võtsime siis suuna sellesse vene poodi "Baltika". Sealt saime äädika, vene limpsi ja smetanat. Liha ostsime päris lihapoest. Müüja seal tegi ikka hirmsalt suured silmad kui me tahtsime suurt tükki liha. Ta ikka tahtis seda viilutada seal, aga me ei tahtnud, et ta neid valgeid asjugi ära lõikaks. Nägime vikerkaart ja natuke tibutas ka. Siis poisid tegid šašlõki marinaadid ja asjad valmis.

Õhtul tegi Erki ka viktoriini. Saime Keidiga lõpuks ühte tiimi ja tegime teistele ära ka. Dream team ikka. Rohkem ei mäleta, millega hakkama saime.. Aa.. Keidiga käisime Kebabi söömas. Istusime paar tundi väljas platsi peal ja jutustasime. Ja pärast mängisime Markusega köögi põrandal kaarte.

Laupäeval ärkasime enne lõunat. Ja siis läksime grupiga kartidega sõitma. Käisime veel Erki, Maarja ja Markusega mingis kohvikus enne hommikust söömas. Bocadillo de torilla de patatas ja caffee con leche osutus valituks ehk võileib, mille vahel oli kartulitortilla ja piimakohv. Võiku ei olnud midagi erilist, aga hind oli ok. Kaks asja siis 4 euri.
Edasi siis kardirajale. Loosisime kivi-paber-kääridega stardijärjekorra. Jäin viimaseks selles loosis. Esimeses stardis oli meid 5. Stardist sain minema 3ndal kohal. Sain Erkist ka umbes kolmandal ringil mööda, ajasin ta rajalt välja nii, et ta tegi spinni. Rohkem keegi minust mööda ei saanud ja Mekki mina kätte ei saanud, nii et tubli teine koht.
Sattusime poistega nii hoogu, et mina, Markus ja Erki võtsime uue sõidu kohe. Loosis jäin teiseks vist. Sain teise kardi kui enne oli ja johhaiddiii, sellel masinal polnud pidureid. Esimesed paar ringi üritasin ikka pidurdada, aga siis loobusin. Selle aja peale sai Erki minust mööda ka. Rajal oli veel kahene kart mingite vöörastega. Tolknesid ees koguaeg raisad. Sõitsin ülejäänud aja ainult gaasiga ja päris hea mõte oli see, kogemata pingutasin üle ka korra ja tegin ise spinni. Kokku saime sõidetud 14 minutit tavapärase 8 asemel, 28 ringi. Järjekord siis: 1. Mekk 2. Erki 3. mina.
Ringilt maha minnes see kaheses kardis sõitnud mees viskas viis ka veel, et oh, hea sõit ja nii. Ise tölbendas ees koguaeg. Tont.

Jäime veel raja äärde. Mingid India poissmeestepeo kutid tulid. Tegid hullu tsirkust seal raja peal. See kutt, kes seal kardirajal töötab, oli nii närvis, et me mõtlesime, et ta varsti lööb kedagi. Aga õnneks või kahjuks ta ei löönud.
Poisid läksid siis tööle ja mina, Maarja, Mari, Keidi läksime randa päevitama. Kuna liiva sees lebotamine on ilgelt vastik, siis läksime kaile jälle. Päris mitu tundi olime seal. Tagasiteel  käisime vene poest jälle läbi. Ostsime tartart, smetanat, sardelle ja hapukurki. Nämmmmmmaaaa! Elu mõnus söök oli. Kodus avastasime, et me oleme kõik päiksepõletused saanud. Ja päike ei olnud peale hakanud mitte rannas, kus me eesmärgiga päevitasime, vaid päikest olime saanud kardirajal. See aga tähendas mõnusaid rante. Käisime pesus ja kreemitasime, aga nahk oli mul ikka üsna punane ja hell. Käisime ühes kondiitriäris ja ohjummel, see müüja hakkas täiega tänitama meid, et "Miks te kreemi ei kasuta?!". Täiega lasi ikka. Käisime Consumis ka, ja seal ka üks naine tegi ikka väga suured silmad kui ta meid nägi.
Šašlõki grillimiseni me ei jõudnudki, suurelt tänu sellele, et polnud kohta, kus grillida. Leppisime kokku, et kui poisid töölt tulevad, läheme parki piknikukorviga. Tegime Keidi ja Maarjaga naisteka. Mojitod ja maasikad/puuviljad/šokolaad. Mari läks töökaaslastega peole.

Poisid ilmusid ootamatult juba pool 11 koju, sest neil oli restos tühjus olnud. Panime liha ahju, sõime ära ka. Siis läksime välja. Suund oli rahvuste festivali poole ja OMG, mis meid seal ees ootas. Elu vingeim pidu. Silla all oli tuhandeid inimesi ja nende keskel mängis grupp trumme. Kõik tantsisid ja möllasid. Me lendasime ka nende sekka ja lihtsalt sulandusime muusikasse. Tõsiselt ürgne teema. Vahepeal trummigrupp vahetus, me tegime mõned õlled ja siis edasi jälle. Siis sai trummimäng läbi.

Ahjaa.. Mari oli oma töökaaslastega ka seal. Ja mis välja tuli? Üks tüdruk, kes oli minu hotellis köögis praktikant, oli Mari ettevõttes ka praktikal olnud. Ta tegi ka suured silmad kui mind nägi. Valencia on ikka väike. Ja kui need tüdrukud mu päevitusrante nägid.. Suud olid lahti ja muudkui seletasid Marile, et issand, issand. Koomiline.

Kuna teised kadusid järsku ära, jalutasime Keidiga pargis. Istusime minigile pingile ja kohe olid mingid mustanahalised kutid juures. Me ütlesime neile oma varjunimed Liis ja Mary. Nad olid Senegalist. Laterdasime veits, siis vabandasime, et meil sõbrad ootavad ja lasime jalga.
Saime teistega silla juures kokku jälle. Seal tuli mulle ja Marile mingi must kutt Kongost? ligi. Täiesti kinni oli see vend. Aga saime kiiresti lahti.

Siis läksime kesklinna, et vaatame, kas mõni klubi ka lahti on. Väga ei viitsinud seal tõmmelda. Kõndisime Carmenisse ära ja siis otsustasime Keidiga, et lähme koju ära. Jalutasime siis tagasi, Erki ja Maarja jõudsid ka järele meile. Mari läks üksi taksoga koju. Kell oli vist 5 kui koju jõudsime. Jätsin Maarjaga hüvasti ja kustusin ära.

Hommikul ärgates oli elu valus nahk. Kreemitasin umbes paarkümmend korda päevas ennast. Pühapäev oli eriti surm. Lihtsalt ei viitsinud midagi teha. Lebotasime terve päeva voodis. Vaatasime filme ja niisama tsill. Õhtul kui Erki tööle hakkas minema, läksime Keidiga kaasa linna. Nimelt oli hommikust saadik Mäki toidu isu olnud. Võtsin 2 einet. Marile sai ka terve hunnik nänni. Tulime koju tagasi. Väljas oli mingi 32 kraadi sooja. Kohutav. Nii umbne õhk. Sõime siis oma rämpsu ja lebotasime edasi.
Õhtul tegime puuviljavaagna ja mängisime kaarte (mina, Keidi, Mari). Alguses tahtsime rahvuste festivalile ka minna, sest seal oli viimane päev. Aga laiskus oli nii suur.

Täna (esmaspäeval) ärkasime kell 9.30. Läksime Keidiga turule. Sain esimese ringiga endale käekella ja korvpallisärgi. Siis tulime tuppa, poisid ajasid ennast üles. Läksin Markusega uuele ringile. Siis sain bokserid, taskunoa ja süüa. Nüüd olen blogi kirjutanud ja peaksin alustama aruande kirjutamisega ka. Aga eks näeb.

Õhtul kui Keidi töölt tuleb, tahaks minna suurde kaubanduskeskusesse. Läheme kodustele midagi otsima. Eks näeb, kas õnnestub.

(Ma ausalt pole kindel, kas tegu on õige kronoloogilise järjestusega :D)

Pilte ei viitsi toppida seekord. Eks kunagi hiljem saab.

Ilmad on praegu tõsiselt kuumad. Päevitada kahjuks ei saa praegu, sest nahk on veel hell ja ei taha riskida sellega, et villid tekivad.

In a while, crocodile!

K.

teisipäev, 4. juuni 2013

pt. 2

Nii..

See, et kaart valesti näitas tuli välja nii, et kui me ühe väikese poe juurest mööda kõndisime. Hüppas kuskilt välja üks mees, kes küsis et kas me tahame lossi minna ja siis hakkas aktiivselt hispaania keeles seletama. Andis mingi ise prinditud kaardi ja ütles, et näete, need ja need asjad on kinni ja peate seda teed pidi minema. Siis vaatas meie jalanõusid ja ütles, et meil läheb mäkke jõudmiseks 40 minutit. Ja kusjuures - üsna minuti pealt läksimegi 40 minutit. Selle aja sees istusime ka vahepeal ja pildi pause oli ka päris mitu.
Tee üles oli päris väsitav. Aga selle eest olid vaated super ilusad. Ühelt poolt piiras meri ja teisalt mäed. Tublimad spordipoisid jooksid üles ja mõnel olid koerad ka kaasas (koerad ei tundunud üldse õnnelikud, et nad palavaga peavad mäkke jooksma).
Üks hetk seisime kuskil ja siis mingi mees tuli mulle jälle midagi hispaania keeles seletama. Näitas muudkui näpuga lossile ja seletas. Ütles siis seda, et seal mäel moodustub sellest kivist nägu. Ja oli ka nii - silmad, nina, suu ja lõug olid täpselt olemas, kui õigesse kohta vaatasid.

Jube mõnus oli üleval. Pildistasime ja siis vaatasime ringi. Seal oli midagi muuseumi sarnast ka. Siis otsustasime, et kuna hommikusöök on söömata, peame sööma miskit. Läksime mingisse kohvikusse ja tellisime friikad ja kohvi.
Alla minekuga oli see jama, et järsk ja hullult libedad kivid. Ma ei imestaks kui seal iga päev vähemalt 1 inimene oma jala murraks. Meil läks õnneks hästi ja päris alla saime 15 minutiga.

Võtsime siis suuna kesklinna poole. Käisime poodides ja ostsime raudteejaamast rongipiletid kojusõiduks. Kuna aega jäi väljumiseni päris palju, käisime jäätist söömas. Tagasi sõitis rong 1,5 tunniga ja tippkiiruseks oli 158 km/h. Vinge värk. Vaated olid jälle ahhetamapanevad.

Saime maha Valencias ühes teises rongijaamas. Sildid näitasid ka metroo poole ja enda arvates läksime õiges suunas, aga noo ei või ju olla nii nagu meie tahame.. Mingi hetk avastasime, et peame ikka tagasi kõndima. Ühest kohvikust mööda kõndides haakisid ühed neegrid ennast meie sappa. Küsisid, et mis maalt oleme ja mis nimed on ja et nad tahaks hirmsasti meiega lõunatada. Me siis tegime kiired vabandused ja Keidi ütles vale nime ka. Õnneks jälitama nad meid enam ei hakanud. Kuskil 19.00 saime lõpuks koju.

Maarja oli ka kodus ehk muljetasime ja lebotasime. Enne 00.00 otsustasime poistele tööle vastu minna... Me pidime neid mingi 45 minutit ootama. Nägime mingit rahvakogunemist ka jälle - tantsiti ja orkester oli. Vist oli selle lillefestivaliga seotud, aga kindel ei saa olla. Mingi hetk saime siis koju ja mõtlesime, et hakkame filmi vaatama. Inglorious bastards oli valikuks. Keset filmi avastasime, et Maarja ja Erki magavad ja läksime Keidi ja Markusega teise tuppa kaarte mängima. Mängisime ja jutustasime, ja siis tuli mõte, et vaataks, mis kell on. Ja kell oli 5.25. Kuna meil oli plaan järgmine päev välja seiklema minna, siis sai 6 aeg ikka magama mindud.

Pühapäeval oli äratus kell 12. Markus tegi meile mõnusa hommikusöögi, millest saab pilte ka näha. (Üleüldse teen mingil ajal kokkuvõtte sellest, mis head siin söönud olen). Ja ega pikka juttu ei olnud, läksime ranna lähedale kartidega sõitma kolmekesi. Öösel oli muidugi hea mõte, et teeme siis medalid ka omale ja võitjale šampust ja kast õlut.  8 minutit sõitu maksis 12 eurot. Tegime stardijärjekorra loosimiseks kivi-paber-käärid. Mis mul öelda on? Sitaks mõnus oli, vot! Võistlusmoment oli ka minu ja Markuse vahel. Kihutasime üksteisest mööda seal, drifitisime ka veits, aga õnneks välja ei sõitnud keegi. Ja järjekord saigi selline, millega  alustasime - Markus võitis, mina teine ja Keidi kolmas. Kuna me sinna nalja ei läinud tegema, siis küsisime ühe itaalia tüübi käest, kas ta meie auhinnatseremooniast video viitsib teha. Nimelt panime üksteisele medalid kaela ja lõpus oli šampusedušš ka. Täitsa lõpp, kus inimesed meid naersid. Keegi peab ju pulli ka tegema.! Ostsin ühe pildi ka sealt kardirajalt, kus me Keidiga peal oleme. Hullult keskendunud näod peas mõlemal.

Edasi läksime randa päevitama. Kuna liiva peal on vastik, sest liiv on kuum ja läheb igale poole, kuhu vaja ei ole, otsustasime kai kasuks. Päris mitu tundi mõnulesime seal. Ma sain lõpuks päikest ka - muidu ei hakanud üldse peale.. Aga noh, ega ma kaitsekreemi ka seekord peale ei pannud. Nautisime õlut ja meretuult paar tunnikest. Lõpuks oli asi kriitiline, sest meil kõigil olid kõhud tühjad. Tagasiteel ostsime endale väikese basseini ka - sest me oleme normaalsed. Käisime poes ja otsisime mingit normaalset kohvikut ka. Aga lõpuks käisime ikka kodust läbi ja pärast suundusime Döner Kebabi. Väga maitsev oli, aga kuna me lasime endale kõike sinna vahele panna ja selle kõige sisse kuulus ka eriti tugev chilli, siis ma päris lõpuni ei kannatanud süüa. Ma pole eriti terava toidu fänn ja see oli tõesti tuline, kuigi kogus, mis kebabi vahele pandi oli väike. Oleks ikka pidanud targemaid kuulama.

Vaatasime mingit filmi ka jälle. Üks hetk kuulen, et Erki norskab, siis vaatan et Maarja ka magab. Toksan Keidit, et vaata. Ja mis ma näen? Keidi ka magab. Piilusin teisele poole ka ja Markus ka magas. Head filmivaatajad olete ikka! Aga õnneks ajasid nad ennast rõõmsalt üles varsti.

Õhtul kui kõik kodus olid, tegi Erki tervele perele muusikaviktoriini. Olin Annikaga ühes tiimis ja meile kuulus kokkuvõttes auväärne teine koht. Päris raske oli ära arvata aastaarvu ja noo, albumite nimedest ei teadnud üldse midagi. Nüüd koostas Vahur meile Kuldvillaku saja küsimusega, aga seda mängime selle nädala lõpu poole,kui teised oma tripilt tagasi jõuavad.

Esmaspäeval läksin nagu ikka vara hommikul tööle. Seal ootas mind jälle uus kutt - Alfredo. Ta õnneks hoidis mind nii tegevuses, et aeg läks maru kiiresti. Ta annab mulle ikka vastutusrikkaid ülesandeid ka ja täna mõtlesingi, et kui ma hispaania keelt oskaks, siis ma saaks seal väga hästi hakkama. Ma aru saan enamasti, millest mulle räägitakse, aga vastata ei oska. Õhtul lebotasime niisama siin naistega.. Vaatasime filmi ka - ikka armastusfilmi - The Notebook. Pisaraid oli ka, aga ma nimesid ei hakka mainima :D

Täna aeg venis hommikupoolikul, aga siis kui jälle tegutsema saab hakatud, on tööpäev kiiresti läbi. Nüüd mõnulen niisama ja eks näeb, mis õhtul saama hakkab. Ega siin eriti midagi juhtuda ei saa, sest ma ju pean kell 6.30 tõusma. Ja vahepeal hakkab see pidev ainult 5-6 tundi magada saamine pinda käima..

Pean kurvastusega teatama ka seda, et pean hakkama eksamiks õppima ja peale selle on meil juba vähem kui kahe nädala pärast vaja Eesti poole sõitma hakata. Kurb!


In a while, crocodile!

K.

esmaspäev, 3. juuni 2013

Road to the hill..

Ummm.. ma võin eksida päevaga, aga vist jäin oma blogiga pooleli teisipäeva juures.

Ühesõnaga päeval olin tööl. Sain tavalisi asju teha e. pabereid korrastada, restorani lehti viia, pagasit ära anda jms. Ei midagi erilist. Siis sain töölt ära ja poole tee peal koju juba Keidi helistas, et kas ta ootab mu ära et midagi ette võtta või mitte. No otseloomulikult ootas :D
Tegin siis kiirelt söögi, vahetasin riided ära ja läksime välja jalutama. Alguses otsest eesmärki kuhugi välja jõuda ei olnud. Aga siis meenus mõlemale, et võiks Eestisse kaardid ära saata. Võtsime suuna kesklinna, sest teadsime, et seal ikka selliseid postkaarte on, kus on kujutatud Valencia põhi vaatamisväärsusi. Leidsimegi ühe turistipoe. Ostsin endale 5 postkaarti - 4 saatsin ära ja ühe, kus oli peal Mestalla jalkaväljak, jätsin endale. Kaardid maksid ainult 0.35. Siis oli vaja ümbrikke. Aga ühtegi postkontorit ei ole. Käisime siis turismiinfost küsimas, et kuskohast saab ümbrikke ja teate kust saab marke ja ümbrikke? Tubakapoest. Vot nii.
Vahepeal võtsime ühest kohvikust jäätised, sest poe jäätised ei kõlba süüa ju ja üksikuna ei müüda ka neid poes. Istusime parki maha, nautisime päikest ja kirjutasime kodustele üksiti kirjad ka ära. Pärast seda siis käisime tubakapoest läbi, ostsime vajaliku kraami ära ja tulime koju. Ülejäänud õhtu vist ei olnud eriti sisukas, sest ma ei mäleta sellest midagi.

Kolmapäeval oli kuni lõunani sama jama. Siis tulin koju, puhkasin natuke, sest jalad hakkasid töö juures nii hirmsasti valutama. Ja pärast seda läksime Keidiga jalutama jälle. Seekord läksime teisele poole ehk randa. Tegelikult on meil kodul ikka maru hea asukoht. Kesklinna on 20 min jalutamist ja vastas suunas randa on sama pikk tee. Siin on nii kohutavalt palju kohvikuid.. me koguaeg mõtleme, et kuidas nad siin toime tulevad, sest reaalselt.. iga 50 meetri tagant on kohvik. Igatahes.. rannas oli mõnus. Mingi mees mängis kitarri ja laulis. Siis üks tüüp ehitas liivalossi. Sellist hiiglaslikku ikka, vinge! Panin natuke raha ka talle. Siis istusime maha ja lihtsalt tšillisime. Mingid tüübid tulid ka meie juurde, et tehke pilti meist. Ma siis läksin. Anti 1 iPhone kätte.. siis tuli kuskilt juba teine ja lõpuks veel üks Samsung ka otsa. Olid vist Prantsusmaalt. Endal on juba täiesti kohaliku tunne, vahepeal on naljakas turiste vaadata. Aga tegelikult oleme hispaanlastele samasugused. Tööl käin siis vahepeal taban ennast jälgimas seda, kui palju blonde ma näen. Enamasti olen ise ainuke blond seal rahvamassis. Erak :D
Ghetto.
Igatahes kui me Keidiga rannast ära hakkasime liikuma, otsustasime minna vähe teist teed. Ja see tee viis meid slummi. Ühel majal polnud uksi ega aknaid, seest tuli hullu muusikat - mingi mustlaste teema või miskit. Ühe kortermaja akendel/rõdudel kuivas pesu ja inimesed olid maja ees jutustamas. Lapsed mängisid ja vanemad laterdasid. Täpselt selline stseen, mida võib mõnes filmis näha. Eks ikka jõllitati ka meid - 2 valget tüdrukut kohas, kus nad vist tegelikult olema ei peaks. Vahepeal oli meil politseieskort ka.. sõitsid aeglaselt mõnda aega meie järel, siis pöörasid ära. Järsku kõndis meie kõrval mingi tüüp: tegi suitsu ja aeg-ajalt vahtis meie poole. Keidi siis haaras juba oma kotist kinni, sest noh.. parem karta kui kahetseda. Siis see tüüp pööras ära ja meie ka. Ja järsku selja tagant hõikas midagi hispaania keeles. Ega me siis aru ei saanud. Hõikasin, et mis asja. Ta vastas jälle sama sõnaga.. siis küsis, et "Ingles?". Ma olin et "Si". Ja siis ta küsis jälle midagi ja lõpuks tuli välja et ta tahtis teada, et mis me teeme. Läksime siis kumbki oma teed edasi. Naljakas situatsioon.

Liivaloss Valencia rannas.
Neljapäeval olin tööl Andres´iga. Üsna üksluine.  Aga tüüp oskas korralikku inglise keelt vähemalt. Küsisin ka, et kus ta õppis seda ja sain vastuseks, et ta on 6 kuud Šotimaal tööd teinud. Tubli poiss igatahes. Ta vähemalt ei kasutanud klientide kirjadele vastamiseks google translate´i nagu Jose.
Siis õhtul tuli Erki tüdruk - Maarja. Tema jääb meile u 10ks päevaks. Istusime kodus natuke ja siis läksime linna peale, Maarjale linna näitama ja samas Mekile töö juurde vastu. Käisime läbi rahvuste festivalilt. Vaatasime kuidas mingit ladina-ameerika? tantsu õpiti, tegin video ka sellest. Siis läksime kesklinna.. jalutasime seal ringi ja siis otsustasime ühed õlled võtta. Jäime pidama sinna, kus me esimest korda pidu käisime panemas. Istusime õues ja muljetasime niisama 5kesi (mina, Keidi, Mari, Maarja ja Erki.). Kui sealt ära hakkasime minema, oli aeg nii kaugel, et klubide promojad olid kohal. Kolmest klubist saime visiitkaardid , mis lubasid tasuta tervitusjooke. Õnneks või kahjuks me neid ära ei kasutanud. Sest mina pidin hommikul 6.30 ärkama, et tööle minna ja pärast tööd oli plaanis ju Keidiga Alicantesse sõita. Magama sain kuski 1 aeg - mis tähendas 5 tundi und...

Õnneks ei olnud ärkamisega muret ja töö juures läks aeg kiiresti. Lisaks küsisin ära ka varem, et saaksin koju pakkima ja sööma minna. Koju tulles avastasin, et mu keeleneet on kadunud. Nimelt.. kuna ma pean töö juures oma needi ära võtma, panen ma selle alati kotti. Aga ju ma siis seekord võtsin kotist midagi ja neet kukkus maha. Keerasin küll koti ja kõik võimalikud muud asjad pahupidi, aga ei midagi. Siis tekkis veidi paanika, sest asemele polnud ju midagi panna ja teadupärast kasvab keeleneedi auk kiiresti kinni. Sitt lugu, lilleke. Keits tuli ka mingi aeg koju, panime asjad kokku ja läksime metrooga linna, sest meil polnud rongipileteid ostetud. Metroos oli jälle kontroll. Millegi pärast on nii, et nad tulevad siis kui ma Keidiga sõidan :D :D
Saime automaadist on piletid ostetud. 16 eurot sentidega üks ots. Alicantesse on Valenciast kuskil 160km ja rongiga sõidab sinna umbes 2 tundi. Aga siis hakkas naljakas osa.. sest meil olid sellised suures paberpiletid. Aga igaüks, keda me seal raudteejaamas vaatasime, omas hoopis mingit kaardi moodi asja. Mõtlesime, et leiame mingit infot infopunkist, et mitte päris lambad välja näha ja samas ikka rongi peale ka saada. Aga ei leidnud ipunktist midagi. Siis küsisime ühe noore tüübi käest, aga see ei osanud jälle piisavalt inglise keelt, et aru saada meie küsimuse mõttest. Lõpuks küsisime ühe rongijaama töötaja käest, kes ütles, et kui aeg on käes, teeb tema värava lahti ja tema kaudu saamegi sellesamuse piletiga rongile. Jess.
Rongiks oli siis selline uudne rong. Mõnusalt vaikne, telekas oli sees vagunis jne. Maakas nagu ma olen, polnud enne sellist rongi näinud. Kuigi Eestis peaks nüüd ka olema need uued rongid. Ainukesed miinused olid need, et istmed liikusid ja aknaklaasid olid tumendatud, mistõttu oli akendest vaadete pildistamine raskendatud.
Nägime ära oma kaua näha soovitud viinamarjaistandused ja mäed ja igasugu muud istandused. Super ilusad vaated.. Mulle meeldib see riik.
Mõned tunnid hiljem jõudsimegi Alacant terminali. Mul oli töö juures välja prinditud kaart ja vaatasime raudteejaamas ka kaarti, et kuhu suunda jalutama hakata. Ja oma arust läksime õigesse suunda ka, aga no, ei või ju nii olla.. Tee peal veel Keidi ütleb ka, et "Ega see ei ole väga loogiline, et meri üles mäkke jääb" Noh, ega me seda tarkusetera siis arvesse ei võtnud. Jalutasime pika maa maha enne kui küsisime ühelt tüübilt, et kus me siis oleme üldse ja kuhu poole la playa (rand) jääb.. Tema siis, et rannast olete küll kaugel. Küsisime, et kuhu poole see rand siis jääb. Tüüp näitas täpselt sama suunda, kuhu me läksime. Noo, ei olnud loogiline ju?! Seega küsisime järgmistelt noortelt, kes kinnitasid seda, mida kartsime.. Rand jääb 40 minuti jalutuskäigu kaugusele vastupidisesse suunda.
Ega´s midagi.. hakkasime tagasi jalutama. Kuna meile näidati kaardil ka asukoht ära, saime edasi ise hakkama. Päris 40 minutit me jalutanudki. Siis leidsime üles hotelli, kuhu meil minna soovitati. Tegemist siis Maritimo hotelliga, asus teine 200 meetri kaugusel rannast. Saime toa ikka päris odavalt - 35 euri 3ne tuba. 3ne sellepärast, et tal vist ei olnud muud anda. Igatahes jäime meie rahule, sest ruumi rohkem. Iseenesest toad midagi erilist ei olnud ja toa hinna sees ju hommikusööki ka polnud, aga meile oli oluline ainult see, et oleks koht kus magada.
Nimelt enne reisi me proovisime Couchsurfingu kaudu endale öömaja leida. Kahjuks või õnneks see ei õnnestunud, aga sattusin kirjavahetusse ühe tüübiga, kes Alicantes elab. Tema siis seda hotelli meile soovitaski. Ütles, et kui järgmine kord sinna satume, et kindlasti temaga ühendust võtaks, siis saame ühed õlled või kohvid teha.
Santa Barbara lossis.
Panime asjad tuppa ära ja läksime välja uut linna avastama. Päris palju rahvast liikus,enamus olid turistid nagu meiegi. Nägime Micheal Jackson impersonatorit.Päris head move-id olid sel naisel. Siis otsustasime otsida söögikoha, sest nälg näpistas. Mõnda aega jalutasime mööda ranapiiri ja siis pöörasime kesklinna poole. Kõndisime ühest kohast mööda ja Keidi hakkas mingist asjast pilti tegema, kui ühe restorani promootor meiega rääkima hakkas. Pakkus igast asju meile ja saime kohe menüüd ka kätte. Kuna tundus selline mõnus koht, kus väljas istuda, seega istusime maha ja asusime toitu valima. Tahtsime kindlasti proovida kohalikke toitu. Valisime kumbki ühe tapas´e (eelroa) - Iberian Jamon ja Grilled Salmon. Hispaaniakeelseid nimesid ausalt ei mäleta. Esimene kujutas endast siis kohalikku sinki. Seda oli terve suur taldrik ja kaunistatud oli rosinate ja mingi muu magusa asjaga, millele me nime ei osanud alla. Ja teine tapas oli grillitud kalad sibulatega. Mmmmmmmmmmmmm kui hea oli see kala. Sink mulle meeldis ainult siis kui seda koos saiaga süüa. Ehk saime korvitäie värsket hispaania saia ka - eluhää. Joogiks otseloomulikult õlu ja pearoaks valisime Paella with chicken and seafood ehk paella kana ja mereandidega (krevetid, kaheksajalad).  Kogused olid ulmeliselt suures. Kui me oleks 4kesi olnud, siis oleks täpselt paras olnud. Paella toodi lauda suure panniga ja tõsteti taldriku peale. Teenindajad olid ka hästi hästi sõbralikud. Üks tüüp tuli küsima ka kohe, et kuskohast me pärit olema. Me ütlesime, et eestist. Aga kuna tema selline naljavend oli, vastas, et "Ahnii, ma arvasin, et te hiinlased olete, et näete ju hiinlaste moodi välja". Ja siis nii oligi, et kui meil sai otsa sai, küsisin temalt juurde. Ja ta suutsis selle saia nimetada "Chinese bread"iks. Täiesti normaalne vend.
Renfe rong Alacant terminalis.
Me istusime seal restos ikka mitu tundi vist. Mingi bänd käis ja mängis seal tänava peal, ilm oli nii soe ja mõnus ja toit veel maitsvam. Kokku läks kahe peale see õhtusöök maksma 50 eurot. Ja kumbki meist ei tunne, et see raha valesse kohta oleks läinud.
Siis jalutasime veidi linnapeal ringi ja ostsime vett endale, sest teadupärast ei kõlba siinne kraanivesi juua. Ja kuskil 1 aeg kobisime magama ära. Panime äratuse ka omale kella 8ks?, et päeva maha ei magaks. Aga ma panin hommikul äratuse kinni ja siis magasime ikka edasi. Õnneks ainult tund aega. Ma jõudsin selle aja jooksul nii sürri unenägu ka näha, et hoia piip ja prillid.
Ajasime siis üles ennast, panime asjad kokku ja tegime check-oudi. Kuna kõhud olid öisest söömingust veel täis, hakkasime kohe ringi jalutama. Jalutasime mööda ranna äärt. Ilm oli juba kell 10 hommikul nii kuum.. Inimesed päevitasid ja ujusid. Aga meil oli plaan minna Santa Barbara lossi. See kaart, mis me hotellist võtsime, näitas valesti ka veel..


To be continued...

Jätssss.


Sellistesse kõrgustesse pidime ronima, et saada Santa Barbara lossi.

Vaade tipust.

Paella with chicken and seafood.

Grilled salmon.

Iberian Jamon.