Laupäev, 28. mai 2016

Mitte loomakaitsjatele


Tervitused!

Nüüdseks järgmine nädal möödunud ja nii mõndagi juhtunud. Praegu olen Põhja- Queenslandis veisefarmis vabatahlikuna, aga alustan ikka sellest kuidas siia jõudsin.

Kihutasin Põhjaterritooriumilt Queenslandi, veetsin ööd jälle karavaniparkides. Ühes pidin magama autos, sest väljas sadas vihma ja telk pole üldse veekindel. Polnudki nii ebamugav kui ma arvasin, et saab olema. Tol õhtul mõtlesingi, et aitab jamast, on aeg minna kuhugi mõneks ajaks, kus korralikus voodis saaks magada ning päris toitu süüa. Kirjutasin paarile farmile, mis naabrusesse jäid Workaway kaudu ja sain kahest kohe vastuse. Üks pere oli ära kolinud ja teine oli nõus mind vastu võtma juba järgmisel päeval. Kuna nad aga olid teel Townsville ja farm lähimast linnast 150km kaugusel siis ei olnud mul mõtet sinna üksi teed otsima hakata. Nii läksin Charters Towersisse, mis on vana kaevanduslinn. Väikelinnad on hästi ägedad, sest parkimine on tänava keskel peatänaval, umbes nagu vanades filmides näeb. Ja hooned on ka veel kullajastust. Peatusin karavanipargis ja maksin 22 dollarit, et magada ühisköögi kõrval ja ebatasasel pinnasel. Ei olnud üldse muljetavaldav. Samal ajal üritasin ühendust saada farmeritega, kelle juurde minema pidin. Nad ei tahtnud kohe üldse vastata ja see ei olnud tore, sest olin arvestanud nendega ja jäin seetõttu ka linna ning ei sõitnud edasi. Lõpuks sain sõnumi, et omanik tuleb hommikul kuskil 10 paiku ja siis saan tema järgi farmi sõita. Läksin hommikul McDonaldsi ette, sest seal on tasuta Wifi ja mõtlesin, et vast kõige lihtsam kokku saada, sest see on põhimõtteliselt ainuke koht, mida tean. Kell sai 10 ja keegi ei olnud veel ühendust võtnud.. helistasin poole tunni pärast siis numbrile, mis anti ja sellele ei vastata. Nojah siis, andsin veel pool tunnikest aega ja mõtlesin, et kui nüüd ei tule, siis panen Cairnsi poole ajama. Ja nii juhtuski, sain 30km linnast välja kui tüüp helistas, et ma olen 50km linnast väljas. Ütlesin, et saame siis kokku kuskil tee servas. Rääkisime paar sõna juttu, küsisin veel, et kas see kruusatee farmi on ikka läbitav ainult esiveoga väikeautoga ja ta kinnitas, et tee on kehv, aga saan ikka. Andis siis juhendid, kuidas kruusateeni jõuda, sest tal oli veel linnas pool tunnikest asja. Õnneks sain ilusti kruusatee alguseni ja ei pidanudki kaua ootama.

See, mis mind aga ees ootas oli kohutav ja ma kardan väljasõitu kohe väga. Kruusatee oli 90km pikk – esimesed 20km olid täitsa okei ja arvasin, et oh, ei ole hullu. Siis tõmbas aga farmer Robert teeserva ja ütles, et nüüd läheb asi hulluks ja ta tõmbab kiiruse maha. Ta ise sõitis suure neljaveolisega, millel hobusetreiler taga. Pidin tükk maad tagamaal sõitma, sest tee nii tolmune ja jumal hoia, kui halvas seisukorras see tee oli. Kuskil lõin oma sumbuti ära ja auto hakkas hirmsasti plärisema. Selleks ajaks oli Robert juba eest ära ka kadunud ja mõtlesin, et johhaidii, siia ma jäängi. Selle 90km läbimiseks läks mul 2 tundi, sest tee tõesti kohutav ja lisaks veel metalltorudest sillad, mis hirmsasti ragistasid.

Farmi jõudes olin läbi omadega ja pakkusin teistele nalja. Elasin üle. Robert näitas mu toa ära ja kus põhilised asjad on ja siis passisin niisama. Tal sõber ka siin ning üks tööline. Tööline pidi tol õhtul ära minema, sest tal vanaema surivoodil ja Roberti naine ning laps läksid 10ks päevaks Brisbane-i. Seega pole palju rahvast praegu. Sel õhtul jäin veel üksi majja ka paariks tunniks, sest Robert ja sõber Wayne läksid ühte pumpa parandama.

Tol ööl ei maganud eriti hästi, sest siinkandis on väga väga palju putukaid, mis väga lärmakad ning uus voodi ka ei sobinud hästi vist. Hommikud algavad 6 aeg, söödan koerad, kanad ja vasika ning siis vaatan edasi, mis saab.

Aga farmist ka vähe täpselmalt. Nimeks Bodalla.  Nagu öeldud, siis asub 150km Charters Towersist loodes. Peaks olema kuskil 7000 hektarit maad, millel kuskil 3000-4000 looma. Lisaks tegeleb naine hobuste treenimisega, seega vähemalt paarkümmend hobust ka. Ja otseloomulikult 7 koera, mõned kassid, kanad, haned jms. Loomadest puudust ei ole. Ja kuna koduloomadest ei piisa, siis on siin veel kängurud, dingod, metssead, maod, ämblikud ja palju muud huvitavat. Pooltega ei ole mul huvi kohtuda.

Minu tööks on hoolitseda loomade eest ehk sööda koerad, kanad ja hobused ning vasikas ja siis põhimõtteliselt olen seni ise vaadanud, mis teha saan. Kastan taimi või koristan köögis. Midagi on alati, mis silma hakkab ja tegemist vajab. Lisaks olen Wayne-iga (Rob-i sõber)käinud söögilisandeid välja panemas. See võttis esimesel päeval kuskil 6 tundi ja järgmisel umbes 4. Selleks on vaja terve tonn 25kg kotte auto peale panna ja siis sõita umbes 100km mööda aedikuid väga halbadel teedel ja siis vastavates kohtades umbes 5 kotti välja valada. Esimesel korral nägin ära ka dingo ehk metsiku koera. Oli teine söömas metssiga, millele Rob ja Wayne eelmisel õhtul ots põrutasid. Kuna dingod on halvad ja ründavad veiseid, siis Wayne kihutas talle 2 kuuli kerre. Edasine retk oli sündmusetu. Nägin seda, milline üks lehm välja näeb, keda dingo on hammustanud ja ei ole just kaunis vaatepilt.

Rohkem polegi miskit huvitavat olnud, aga olen ainult mõned päevad siin olnud. Esialgu ei plaani kauemaks siia jääda, sest ei ole seda õiget tunnet siin, aga eks näeb. Järgmisel nädalal on karja kokkuajamine, kus kasutatakse helikopterit ja mootorattaid, ATV-sid. Selle tahan ära näha, aga kui siis ka õiget tunnet pole, lähen küll edasi.

Queenslandis ei tundu eriti tööd ka olema, seega võib-olla vaatan mõnda aega veel ringi siinkandis ja siis lähen New South Walesi, sest sealkandis tööd rohkem. Kindlat plaani ei ole nagu alati, lihtsalt tunde järgi teen asju.

Selleks korraks kõik. Pilte saavad sõbrad näha facebookis, ei hakka teiste Wifit selleks kasutama, sest internet ikkagi siinkandis kallis kõigile. Kunagi teen suure pildipostituse ja panen pikad kirjeldused ehk.

Okei, olge kihvtid ja ikka kirjutage mulle ka vahel. Katsun esimesel võimalusel vastata, aga ärge ära ehmuge kui see paar päeva aega võtab, sest siin ei ole maapiirkondades üldse mobiililevi ja kui ma just parasjagu kellegi juures pole, siis ei pruugi saada internetti. Vot nii.

Tsau!!

Laupäev, 21. mai 2016

Sõit, sõit, sõit sinna


Hei!

Olen nüüd täpselt 7 päeva mööda Austraaliat ringi sõitnud ja on tagumine aeg asjad kirja panna, enne kui meelest lähevad. Alustame siis algusest.

Tol nädalal kui töö lõpetasin, ajasin oma asjad jonksu – ostsin telkimiseks laua ja tooli, sööginõud, jms; sain Paypalilt oma raha tagasi (sellest pean vist eraldi postituse lausa tegema) ja laupäeval lasin autole uued rehvid alla panna ja tegin väikese istumise itaallastega Pami juures.

Laupäeva päeval käisin karavanipargis sõpru vaatamas, sest mul ei olnud nende telefoninumbreid ja neil pole netti seal ja tahtsin ikka headaega öelda ja selgitada, mis töö juures juhtus. Neil oli super hea meel mind näha ja nad ei jõudnud tööd ära kiruda. Selgus, et üks kutt lasti kolmapäeval lahti, sest ta küsis liiga palju küsimusi. Ja neljapäeva õhtul helistas Lynda kõikidele vanadele olijatele ja ütles, et Katret pole enam siin, kui see teile ei sobi, siis võite lahkuda. Ja nad oleks ka läinud, ainult et ühel oli vaid päev jäänud ja teistel nädal või kaks ja raha on ju vaja. Kaebasid hirmsasti uue töökorralduse üle ja teine supervisor ei meeldi neile kohe üldse. Seda oligi oodata, et seal kaoseks läheb. Aga tol hetkel polnud enam minu probleem. Igatahes jutustasime veidi ja leppisime kokku, et õhtul tuleb üks grillpidu veel teha, sest ma pidin juba pühapäeva hommikul sõitma hakkama. Õhtul tegimegi siis lõkke ja grillisime, jõime veidi ja üsna vara lõpetasime, sest hirmus külm hakkas.

Pühapäeval korjasin oma viimased kodinad autosse ja Fee andis veel telgi mulle koos madratsiga. Pam võttis 3 koera kaasa ja olime kumbki oma autoga. Suundusime u 500km põhja poole Kalbarrisse, Pami venna Dean-i juurde. Enamikku teest teadsin, sest olin eelmisel aastal Caroliga Sandy Cape-is telkimas käinud. Sõit läks kiirelt, sest Pam sõitis 110 asemel 130-ga ja kuna ma pidin tal sabas olema, et mitte maha jääda ja ära eksida. Viimane kurv Kalbarrisse paljastas igavesti vinge vaate. Ookean ja liivarand pikalt silme ees. Seal juba kliima ka paar kraadi soojem kui Ginginis. Gingin ikka Perthi kandi kõige külmem koht, selle aasta miinumum oli mul seal pluss 2 kraadi.

Olime veidikese aega tal venna majas ja siis läksime õhtust sööma Finlays Fresh Fish Bbq-sse. Dean käib seal kalu puhastamas ja Pam oli lubanud mingi kunstitöö seal ära teha. Väga õdus koht oli ja omanikud ägedad, toit ainult kallis, aga see on Austraalias väljas söömise norm. Valisime Pam-iga mingi kalaprae ja Pam võttis veel taldrikutäie austreid ka. Ma polnud neid varem proovinud ja ega vist enam ei taha ka.. vähemalt tooreid mitte. Ei olnud vastik, aga meeldiv ka polnud. Prae eest raha küll ei tahetud, aga maksime ikkagi, sest selleks hetkeks oli selgunud, et omanikud rahalistes raskustes. 25 dollarit ei olnud ka hingemattev summa. Toidud söödud, selgus, et me ei saanudki seda kala, mille tellisime. Mitte, et me oleks aru saanud.. maitsev oli ikka. Igavesti tore koht. Oma alkoholi võib kaasa võtta ja kui muusik oled, siis võid oma õhtusöögi mõne lauluga välja teenida. Hea idee! Kes Austraalias ja rohkemast infost huvitatud, siis pange nimi Google-sse ja uurige rohkem.

Öö oli ikkagi külm vastu hommikut ja ärkasin seetõttu juba vara üles. Läksime esimese asjana Pam-i ja koertega randa jalutama, et neid natukenegi väsitada. Täitsa hullud loomad, sõna üldse ei kuula, aga saime nad ikkagi kätte lõpuks ja koju tagasi. Siis käisime kaltsukas ja poes ning võtsime suuna matkaradadele, et kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Väga vinged vaated olid rannikust. Terve parv? Delfiine liikus ka meiega kaasa, polnud varem „metsikuid“ delfiine näinudki. Päris mitu tundi kolasime ringi ja nautisime ilusat ilma. Õhtul tegi Dean meile süüa – krevetikarri jasmiiniriisiga. Väitis küll, et pole tuline, aga me Pam-iga sõime pool oma taldrikutest ja siis enam ei suutnud, sest nii vürtsikas oli ja noh, kuhjaga oli ikka pandud ka toitu. Dean ise väitis, et ta tavaliselt paneb veel paarkümmed tsillikauna ka sisse, aga kuna ta teadis, et me ei kannata tsillit, siis ta säästis meid. Pfft. Kohe kui ta karri sisse viskas, lõi siukese pahvaka tuppa, et minu nina hakkas jooksma hirmsalt ja aevastasin nagu segane. Pärast õhtusööki läksime kohe magama, sest järgmisel päeval tahtsime varakult sõitma hakata – mina edasi põhja poole ja Pam tagasi koju.

Hommikul siis hakkasime sõitma ja Pam saatis mind u 50km välja ja siis pöörasime üks ühele ja teine teisele poole. Minu järgmine peatus oli Shark Bays, vaatasin stromatoliite ja siis panin edasi Carnarvonisse. Pean mainima, et selleks hetkeks olin juba üsna tatine ja enesetunne mitte just kõige parem. Vaatasin Carnarvonis veidike ringi, käisin poes ja külastasin One mile jettyt ehk 1 miili pikkune sild, kust vanasti laevalt otse rongile kaupa pandi. Väga kaugele ei jalutanudki, sest selleks hetkeks oli enesetunne halb ja väljas kõva tuul. Istusin autosse, võtsin kütust ja ostsin igaks sajaks elujuhtumiks 10liitrise kütusenõu ning sõitsin edasi. Jõudsin sellisesse kohta nagu Minilya. Seal panin oma telgi püsti 16 dollari eest, käisin dushiall ja magama. Kokku sõitsin tol päeval u 650km.

Neljandat päva alustasin väga haigena – nohule lisaks oli tekkinud köha. Mis seal ikka, istusin autosse ja kihutasin Coral Bay-sse ja sealt edasi Exmouthi. Sealne kliima oli juba väga kuum. Tee ääres ei olnud ka midagi erilist vaadata, lihtsalt palju punast liiva ja madalad põõsad. Otsustasin, et sinna kanti kauaks ei jää ja panin edasi või õigemini tagasi. Sõitsin umbes 550km ja jõudsin Tom Price-i. Teel oli palju vabalt jalutavaid lehmi ja 90km pikkune teetööde lõik. Ei olnud väga meeldiv. Tom Price on väike kaevanduslinn otse Karijini rahvuspargi kõrval. Just Karijinisse mul soov minna oligi, sest sellest kohasgt olime Pam-i ja Sabaga unistanud juba 2 aastat, kahjuks läksin sinna ikkagi üksi. 16 dollari eest sain karavanipargis telkimiskoha ja pikka juttu polnud, sõin veidi ja magama.

Järgmisel päeval seiklesin siis Karijinis. Käisin ronisin mööda kuristikke ja vaatasin koski. Väga äge koht ikka. Ilmaga vedas ka – pilvine oli, aga kuuma ikkagi kuskil 30 ringis. Oleks päike olnud, siis oleks ikka väga jama. Ronida sain palju ja haiguse tõttu oli võhm ikka täitsa otsas. Lisaks on seal mõni rada päris ohtlik. Tuleb paljudest kividest üles-alla ronida. Pildid peaksid olukorda rohkem selgitama. Väheke lõbusam oleks olnud 4-veolise autoga, sest paljud kohad olid keerulisema maastiku taha peidetud. Ujuma ei saanud ka minna, sest kartsin rohkem haigemaks jääda.

Lõunaks olin oma kohad läbi käinud ja panin jälle edasi. Peatusin Auski Roadhouse-is et tankida ja maksin ikka väga kallist hinda kütuse eest – 1,6 dollarit oli kui Perthi lähedal on 1,1. Lisaks pidi enne tankimist dokumendi müüjale andma, sest neil vargustega probleem. Teel oli miljon rekkat, millel 4 treilerit, sest see oli põhiline kaevanduste tee. Möödasõite tegin kõvasti. Sõitsin Port Hedlandisse ja kogemata tegin vale pöörde ning sõitsin linna sisse minemise asemele linnast välja. Olin planeerinud sinna ööseks jäämise, sest hakkas juba pimedaks minema ja siin ikka ei taha öösel sõita, sest erinevaid loomi on tee peal nii palju. Olude sunnil sõitsin edasi ja jõudsin Pardoo Roadhouse-i. Seal sain karavanipargis 15 dollari eest koha. See oli elu kõige raskem 150 km, mis ma Port Hedlandist sinna sõitsin. Lehmi oli tee peal megalt ja oht kängurule otsa sõitmiseks suur. Õnneks läks hästi. Tol päeval sai ka 650km läbitud.

Hommikul tõusin jälle vara üles, panin paagi täis ja hakkasin Broome-i poole sõitma. 450km ja palju surnud gaasi täis lehmi ning igavat põõsastikku hiljem olingi kohal. Terve tee muudkui nuuskasin ja köhisin. Broome-is oli väga troopiline kliima, tankisin auto odavat kütust täis, käisin mcdonaldsis söömas ja mõtlesin, et pean ikka Cable Beachi valgetel liivarandadel ära käima. Rand oli vaid 5km kaugusel. See tehtud, mõtlesin välja uues sihtkoha ja selleks sai Fitzroy Crossing, sest kaugemale lihtsalt poleks enne pimedat jõudnud. Teel peatusin jalgade sirutamiseks Willare Bridge Roadhouse-is ja oleks tankinud ka, aga kütus oli seal juba 1,9 dollarit. Täitsa röövimine. Sealt edasi oli 220km Fitzroysse. Leidsin jälle karavanipargi ja panin aga telgi püsti, seekord 17 dollari eest Fitzroy River Lodge-is. Väga palju aborigeene oli sealkandis. Koht ise oli kõrgema klassi oma, sest pakuti lukstube ja klienditeenindajad olid ikka korralikult triiksärkides, mitte nagu tavalises kohas, kus lihtsalt t-särkides tüübid. Asjad soovitati kogu aeg luku taga hoida ja nii ma ka tegin. Õnneks oli öö rahulik ja sain korralikult magada, külm ei olnud ka. Kokku sõitsin u 870km sel päeval.

Hommikul jälle vara üles ja juba 6.15 olin teel. Algselt oli plaan Kununurrasse sõita ja sinna jääda, aga kohale jõudes otsustasin, et tahan lõpuks Darwini asemel Cairnsi minna ja sõidan hoopiski edasi. Arvestasin jälle välja kui kaugele enne pimedat jõuan ja sõelale jäi Timber Creek, mis juba Põhjaterritooriumill. Sõit oli juba väheke põnevam, polnud nii palju pikki sirgeid ja vaated olid ka paremad. Rohkem „mägesid“ ja loodus juba palju rohelisem. Piiriületus läks ka kiirelt. Mõtlesin, et peetakse ikka kinni ja uuritakse midagi, aga sõitsin 80-ga läbi ja ei saanud nagu arugi et osariike vahetasin. Oletasin, et mingi kontroll ikka on, sest puuvilju jms ei lubata üle piiri viia, aga ju siis mitte. Ja mul pole juurikaid vms nagunii autos. Sest pole poodigi jõudnud juba paar päeva. Jalad hakkasin krambitama ja värisesid all kui autost välja sain. Ei tea, kas on pikkade sõitude süü või annavad tunda kuristikes ronimise pärast. Tervis on juba paremaks minemas ja ei kasuta tervet vetsupaberi rulli nina nuuskamiseks päevga jooksul.

Timber Creek-is, kus ma praegu olen, olen ka karavanipargis. Retseptsioon oli kinni, sest laupäev ja ei saanud maksta. Valisin ise koha ja mingin hetk ilmus üks aborigeenist naine ja ütles, et 12.50 öö eest. Kahjuks tal sularaha mulle tagasi anda ei oleks olnud, nii siis sai mu kaardi numbri. Ütles, et esmaspäeval saadavad arve mailile ja võtavad raha maha. Loodame, et ei tee mu pangaarvet ikka tühjaks ja õige summa maha võtavad. Umbes 700km sai jälle maha sõidetud, aga Cairnsi on jäänud veel paar tuhat. Omajagu autos istumist. Tänaseks tahaks juba natuke seltskonda, et sõit libedamalt läheks. Ehk jään teel mõnda kohta vähe pikemaks ka, sest siinkandis on vaatamist väärt asju ka. Nimelt on siin palju krokodille ja saab laevaga jõele tuuritama minna. Peaks ära proovima. Cairnsi kandis tahan aga Great Barrier Reef-i kindlasti külastada. Eks näha ole, mis elu toob. Elan üks päev korraga praegu.

Sellega sai viimane nädal kokku võetud. Kuulmiseni!

 

Pilte lisan siis kui saan läpaka kuhugi järgi torgata ja korraliku Wifit kasutada. Ei ole teadlik, millal siuke asi juhtuda võib aga soovitavalt varsti.

 

Tsau!!!

Katre.

Teisipäev, 10. mai 2016

seebiooper


Hei!

Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi uut ja huvitavat.

Paar nädalat tagasi, pühapäeval, käisime Pam-i, Kaihla ja kahe vabatahtlikuga Toodyay-s Pam-i ema sünnipäeva tähistamas. Samal ajal oli linnas ka mingisugune festival, aga kahjuks jõudsime sinna vaid tund enne sulgemist, seega ei saanud väga ringi vaadata. Müüdi igasugust kola (muuseas ka mütsi, millel oli soome keelne tekst), lastele veidike meelelahutust ja mõned esinejad olid ka olnud. Üsna väikelinna laada moodi sündmus.

Pam-i juurde tulid 2 vabatahtlikku – ameeriklane Alicia ja britt Kyle. Hästi toredad noored. Kihlusid mõni aeg tagasi ja kuna koduriikides ei saa kauem koos olla kui 3 kuud korraga, siis otsustasid mõnda aega ringi reisida ja hiljem koos Ameerikasse kolida. Kutsusid mind oma pulma ka USA-s. Hea on see, et Alicia elab Michiganis ka. Kes teab, see teab :D :D

Eelmisel laupäeval käisin karavanipargi jälle itaallastel külas, Simone lahkumispeol. Poisid tegid jälle pitsasid ja kõik kaastöötajad olid ka kohal. Mõnus kokkusaamine, ainus negatiivne külg oli külm ilm ja vihm. Öösel vihmas ja pimedas kängurute vahel slaalomi sõitmine ei kuulu absoluutselt mu lemmiktegevuste hulka. Õnneks ei ole ühelegi veel pihta saanud.

Esmaspäeval algas viimane töönädal ja selleks, et Te järgnevast aru saaksite, pean paar kuud ajas tagasi minema.
Eelnevatest kirjutistest võib-olla teate, et minu ja mu otsese supervisori suhted ei ole olnud just kõige paremad. Ta tegi mu töö väga raskeks ja stressirikkaks, sest ei jaganud minuga vajalikku informatsiooni. Ja iga kord kui midagi valesti oli, sain mina kogu süü, sest Julian ei ole võimeline oma vigu tunnistama. Mul ei ole probleemi kui saan „sõimata” asjade eest, mis tõesti on minu süü tõttu sündinud, aga kui asi on teadmatuses, siis ei ole ma sellega absoluutselt rahul ning väljendan seda häälekalt. Igatahes.. Vähemalt korra nädalas oli mingi jama, Julian väljandas oma rahulolematust mulle ja mina läksin jälle Lynda juurde ja üritasin seletada, miks ma arvan, et asjad on hoopis vastupidi.
Kuna ma olin lahkumas, oli meil treeningus uus supervisor, kohalik tüdruk Nicolle. Pole enne sellist tööd teinud, aga potentsiaali jagub. Julianiga sobivad nad ka kokku, sest on kohalikud.
Uue inimese treenimine on kõigile raske, eriti kui õpetamine pole su tugevaim külg. Andsin endast parima ja loodetavasti saab asja. Samal ajal alustas tööd 4 uut inimest, mis tegi töö veel raskemaks.

Okei.. niisiis. Eelmisel reedel oli normaalne tööpäev ja pärast pakkimise lõpetamist läksid kõik peale minu ja Julieni rohima. Mõni tund hiljem tulid nad tagasi ja palusid koju minna, sest tol hetkel sadas padukat. Julien lubas neil minna ja kuna tol päeval oli Simone lahkumispidu, lõpetasin oma töö 10 minutit hilje, et nendega koos poodi minna. Korrastasin euroalused külmikus ja tõmbasin välja aluse sibulatega, mida Julien tahtis enne saatmist kontrollida. Järgmine asi, mida meeles pidada on see, et iga päev enne lahkumist, küsisin talt, kas kõik on ok ja saan ma millegagi veel aidata ning kui vastus on, kõik ok, mine koju, siis palusin tal autot liigutada, sest ta parkis mind kinni.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.

Esialgne plaan on põhja poole sõita, sest seal on ilmad palju soojemad. Siin on ikka päris jahe juba. Paar ööd tagasi oli öösel vaid 2 kraadi sooja ja ilma igasuguste kütteelementideta on küllaltki külm. Õnneks magan toas, mitte karavanis ja siin on palju soojem kui väljas. Päeval on päiksega vähemalt 25 kraadi juures sooja. Tundub, et kliima on praegu Eestiga üsna võrdne. Täpselt kevadine ilm.
Austraaliast mõeldes ikka ei tule mõttesse, et siin nii jahedaks läheb, aga võta näpust.

Nüüd katsun siis selle nädala jooksul oma asjad korda saada ning heal juhul esmaspäeval kuhugi sõitma hakata. Esialgu liigun üksi, aga kui elu igavaks läheb, siis otsin kellegi, kellega kütusekulusid ja sõitmist jagada. Ei tohiks mingisugune probleem olla kedagi leida. Ja JAH, olen ettevaatlik, kellega koos autot jagama hakkan.

Peaksin saama ka korraliku internetiühenduse kui sõitma hakkan, siis saan pilte üles panna ning ehk isegi mõne skaibi kõne teha.

Seniks tsauki!!

Katre.