Laupäev, 20. detsember 2014

Hei hei hei!

Tervitus!

Olen jälle 2 kuud kirjutamata jätnud, seega viin teid oma tegemistega enam-vähem kurssi. Päris palju on juhtunud: lõpetasin töö, käisin telkimas, ostsin auto, kolisin Caroli juurest välja ja Pam-i juurde tagasi, auto läks katki, tutvusin imeliste ja mitte nii imeliste inimestega, ostsin uue auto, elasime üle tulekahju ja tornaado. See võtab suuremad asjad põhimõtteliselt kokku. Aga alustame algusest..

Oktoobris sai Lyndaga kokku lepitud, et aitan neid töö juures välja kuni auditi lõpuni, mis kuu lõpus on ja lähen siis ära. Paar nädalat enne mu minekut, palkas ta austraallasest tüübi Jimmy, kes mind asendama hakkas. Alguses tundus okei, aga mida rohkem aega temaga koos veetsin, seda vähem ta mulle meeldis. Teate küll seda kõhutunnet, et miski ei klapi? Üsna kahtlane tüüp ja hoiatasin ka Lyndat, et ta peaks valvel olema selle kuti suhtes. Igatahes.. viimane nädal minu ja Jimmy vahel läks üsna tuliseks, aga selleks ajaks oli mul savi, sest mina läksin ju vabatahtlikult ära. Ta ei sallinud üldse kui Lyndaga üksi rääkisin või kui ühes ruumiski koos olime.
Koguaeg pidi ninapidi juures olema.

Viimasel tööpäeval korraldas Lynda väikese grilliõhtu, ostis meile paar kasti õlut ja süüa. Kaua seal ei olnud, sest teised pidid järgmine päev töötama ning hiljem minu juurde korralikku lahkumispidu pidama tulema.
Sellised villid tekkisid ja olid lõpuks veel suuremad.
Laupäeva hommikul avastasin enda kätelt väiksesed punased laigud.. tegelikult olid laigud juba reede õhtul ja hommikuks olid need väikesteks villideks muutunud. Mõtlesin, et olen millelegi allergiline. Asjatasin päev otsa, käisin Waynoga shoppamas ja kogu selle aja tundsin, kuidas need villid kasvavad. Üks vill oli lõpuks juba pooleteise sentimeetrise diameetriga. Selleks hetkeks tekkis juba väike paanika, et mis toimub?!? Mitte keegi polnud midagi sellist enne näinud.. Carol kutsus naabrid vaatama, saatis pilte mu villidest ja mitte keegi ei osanud öelda mis see on. Lõpuks jäi pinnale kas keemiline põletus või ämblikuhammustus. Kahjuks ei oska siiani öelda, mis see tegelikult oli, sest kemikaale ei näppinud ja ämbliku hammustus ei annaks end kahel käel korraga näha. Praeguseks on alles ainult armid.

Õhtul tulid töötajad külla ning tõid endaga kaasa ülihäid aasia toite. Mmmmhhhmmmm. Grillisime väljas natuke ja jutustasime elust-olust. Ühel hetkel tuli mul geniaalne (tol hetkel) mõte õpetada neile Trammijuhti (kaardimäng alkoholiga). Mängisime täpselt ühe mängu ja selle lõppedes poisid - Tomomi ja Allan - olid omadega väga läbi ja kustusid ära. Istusime tüdrukutega veel üleval ja kuna me alustasime üsna vara, siis oli pidu keskööks juba läbi. Oijah..tööinimese elu.

Järgmise nädala veetsin oma asju läbi vaadates ja ärasõiduks valmistades. Reedel helistas Pam ja ütles, et okei, nüüd tuled meile külla. Mis seal ikka, targemat nagunii teha polnud ja neid tahtsin ka näha. Etteruttavalt võin öelda, et nädalavahetus külas kestab siiani (2 kuud kuskil) .Siin tutvusin saksa bäkkeri Mariaga ning kanadalase Sabaga.Mõlemad 6-7 aastat vanemad kui mina ja reisivad ka omapäi. Maria on nüüdseks idakaldal ja Saba esimene aasta sai läbi ning läks tagasi Kanadasse.

Ebameeldivatest teemadest ka..
alustan algusest

AUTO SAAGA.

Augustikuus, enne Balile minekut, kandsin kanada kutile Pat-ile (kellega üsna alguses koos farmis vabatahtlikud olime) 2000 AUD-i, et ta mulle auto ostaks. Diil oli selline, et kuna ta enda autot remontis ja vaja oli nn. asendusautot, siis selle rahaga peaks ta ostma korraliku auto, tegema hoolduse ning kasutama kuni enda auto korda saab ja siis uue mulle andma. Viga plaanis ei näinud, kuna kutt on automehhaanik ja sõber. Kui Balilt tagasi tulin, siis ta autot veel ostnud polnud. Okei.. pole hullu, mul kiiret ka ei olnud. Ja nii see aeg läks, iga paari nädala tagant ikka kirjutasin, et kas on miskit leidnud või ostnud ja vastus oli pidevalt ei. Paar nädalat enne töö lõpetamist otsustasin, et kätte on jõudnud "nüüd või mitte kunagi" auto-ostu aeg. Vaatasin ise Gumtree-s ringi ja leidsin paar sobivat varianti. Tahtsin neliveolist, milles oleks saanud magada ning vajadusel offroad-ida. Pat läks ühte Holden Jackaroo 4WD vaatama, kuna mina elasin tol hetkel karup**ses ja tema linnale palju lähemal. Vastukaja oli positiivne + hind ainult 2700 AUD seega otsustasin, et läheb kaubaks. Ütlesin siis Pat-ile, et mine ja osta ära kui arvad, et korralik on ja kui miskit vaja parandada, saad selle ka ära teha. Mille peale tema vastas: "ei saa, mul ei ole seda raha enam."
WHAT??!! MISASJA?!? MIDA?!?



Lühidalt - tüüp ostsis minu rahaga endale lennupiletid Kanadasse, oma ema 50.ndale sünnipäevale üllatusvisiidiks. 
Võite isegi arvata, et ma ei  olnud just kõige õnnelikum. Aga tol hetkel müüja juba ootas ja otsustasin, et ostan selle auto ikkagi ära, kuna tundus asjalik ja automehhaanik ikkagi ütles, et korras masin. Mõeldud - tehtud. Carol ja Baylor tulid kaasa ja allkirjastasin lepingu, raha vahetas käsi ja voilaa! olin oma esimese austraalia auto omanik!  Kõlab hästi, eks?
Hakkasime siis koju sõitma ja käisime tanklas, et kütust võtta. Ära sõites avastasime, et mu "uuel" autol on õlileke. Kontrollisime õlitaset, kõik tundus okei ja läksime koju. Autot ostes teadsin, et sellel on üks viga ja selle parandab Patrick ära. Pärast seda oleks auto turuväärtus vähemalt kahekordistunud.
Paar nädalat autot väga ei kasutanud, sest tööl käimiseks oli tööauto ja mujal käigud sai teistega tehtud. Siis aga läksin Pam-i juurde ja nädalavahetustel tahtsime Saba-ga väljas käia, seega tõin auto siia.


Ühel ilusal päeval läksime teiste vabatahtlikega Lancelin-i randa ja liivalauatama (sandboarding - lumelauatamine, aga liival). Kokku oli meid 5. nooremad jäid randa ja me Sabaga läksime düünidele, kahjuks oli selleks ajaks juba kell päris palju, seepärast sai otsustatud: HOMME.
Hakkasime tagasi sõitma ja pärast 10km auto oli suitsupahvakas, kaotas võimu ja olime sunnitud tee äärde tõmbama. Kontrollisin õli ja oh imet, täitsa tühi teine. Kuna olime põhimõtteliselt "mitte kuskil", aga siiski suure maantee lähedal, otsustasime veidi aega oodata kas mõni abiline kuskilt välja kargab. Paar autot peatusid, aga kui mainisime, mis viga, öeldi, et "ei saa/oska aidata" või "see on küll jama lugu, edu teile". Lõpuks Saba võttis kätte ja hakkas läbi käima majasid, mis lähedal asusid ning ma jäin tee äärde valvesse. 3 teist bäkkerit olid lihtsalt kasutud. Lõpuks Saba leidis paar kutti, kes tulid ja vaatasid auto üle ja teadvustasid "This is fucked."
Helistasin Pam-ile ja teatasin kurvad uudised oma auto surmast ja ühtlasi lootused, et ta saab meid päästa. Õnneks on tal veok ja ta hakkas B-ga meile järgi tulema. Siinkohal olgu öeldud, et me olime kuskil 80km kaugusel kodust ja kell oli kuskil 6-7 ning läks pimedaks.

Ootamise ajal nägime kaunist päikseloojangut, olime loomingulised ja tegime leitud paberist mängukaardid, mängisime sõnamänge ja kuulasime mu telefonist, millel 30% akut muusikat. Veidi hiljem tulid naabrikutid tagasi, pakkusid võimalust tualetis käia, soojas toas olla ja mulle küüti tanklasse õli ostma. Läksin Saba-ga nendega tagasi Lancelini ja ostsin hea 6 liitrit õli, lootuses et saab vähekenegi kodule lähemale. Ostsime suure pitsa ka "lastele", kes näljased ja külmetavad. Tagasi auto juurde saabudes oli juba päris pime ja jahe. andsime noorele pitsa ja ou mai gaad, see kadus nagu mutimullaauku ja me ei saanud ühtegi tükki.   

Natukese aja pärast saabusid P ja B ja valasime mu autosse ostetud õli ja proovisin siis sõita. No ei õnnestunud, kogu õli voolas välja ja autol polnud jaksu edasi minna. Panime nööri külge ja veeti koju meid.Tõsine seiklus.
Sellega saaga veel ei lõppenud. Nüüd oli vaja Pat-ilt mu raha tagasi saada. Läks paar päeva ja nii mõnigi ähvardus minult kui teistelt ning lõpuks sain oma raha tagasi. Kahjuks olen aga 2700 dollarit miinuses, sest tõenäoliselt mina seda autot töökorda ei saa.
Võttis paar nädalat aega, aga lõpuks leidsin uue auto, mida osta tahtsin. Seekord tegin kõike ise ning kontrollisin topelt. Sain Hyundai Excel-i 2500 dollariga noorelt paarilt. Väga väike läbisõit ja korralikult hooldatud, hoolduspaberitega. Seni olen väga rahul. Auto nimi on White Lightning ehk Valge Välk.

Kurjajuur


THE END


Selleks korraks kõik.

Tervitused!

ilusaid jõule ning head uut aastat teile kõigile!

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Kõik on uus septembrikuus!

Tervist!

Otsustasin kirjutada tööst ja kodustest juhtumistest enne kui Bali postitused lõpetan, sest liiga palju on meeles pidada ja ma, va laisk, pole juba augusti algusest midagi kirjutanud.

Viimases tööga seotud postituses mainisin, et meil on tööl 2 itaallast - Pier ja Ilenia. No, kaua nad meil ei olnud. 2 päeva enne seda kui ma oma planeeritud puhkusele läksin, lahkusid nemad draamarikkalt.
Nimelt pani ülemus nad salatit korjama ja passis ise juures, aga itaallased vist olid liiga aeglased ta jaoks ja saadeti pakkimismajja tagasi ning pidin ise Pier-iga neid lõikama minema, et asi kiirelt tehtud saaks. Käisime ühe tiiru ära ja tagasi tulles läksid mõlemad L. juurde ja ütlesid, et nemad ei taha siin enam töötada ja neile ei meeldi kuidas neid koheldakse jne. Ülemusel selle vastu midagi polnud ja ütles: "Head teed teil minna!". Ma väga rahul selle situatsiooniga polnud, sest nüüd oli 2 inimest puudu, aga töö oli ikka vaja ära teha kiirelt. Õnneks saime hakkama! Kogu see juhtum oli väga tragikoomiline - see, kuidas nad töölt minema läksid; kuidas L. reageeris; et kell oli alles 8.30; ja draama, mis sellele järgnes.

Tol hetkel olin üsna õnnelik, et ise Balile minema kihutan paari päeva pärast ja sellest kõigest eemale saan.

Teadsin, et saame asendustöölised Pam-ilt, kelle kaudu minagi siin tööd sain. Tegemist siis kahe prantslasega - Allan ja Madleen. Ise neid ei näinud enne kui puhkuselt tagasi tulin.
Vahepeal olevat veel 2 korealast üritanud meil töötada, aga ülimalt aeglased olevat olnud. Ma ei saa üldse aru, kuidas nad hakkama said need 2 nädalat. Kui tagasi tulin, siis jaapanlased ja boss ei jõudnud ära seletada, kuidas  nad ilma minuta väga hädas olid. Ja siinkohal ei räägi ma seda üldsegi mitte enda kiitmiseks, vaid reaalselt, kui ma kohal ei ole, siis on jama majas, sest ülemusel pole aega töölisi koguaeg passida ja töölised ise ei oska oma peaga nii palju mõelda, et mitte jamasid korraldada. Kurb, aga tõsi.

Kui Balilt tagasi jõudsin, siis järgmisel päeval istusin Caroliga ja ta ütles, et tal on miskit öelda, aga ei tea, kas tasub. Noo, kui sa juba alustasid, siis räägi välja!

Tema oli oma ülemuselt P., kuulnud, et mul ei ole pärast puhkuselt tagasi tulles enam tööd, sest mind ei vajata sinna. Misasja?!? Meie ülemused olevat omavahel rääkinud ja siis kokkuvõte oligi see, et mind lastakse lahti kui puhkusel naasen.
Ei tahtnud kohe üldse seda jama uskuda. Tean küll, et mu boss võib paras BITCH olla kui tahab, aga niimoodi ta mulle küll nuga selga ei lööks. Mis siis ikka! Võtsin L-ga ühendust ja küsisin, kas võin külla tulla, et tööst rääkida.

Õhtul läksin siis farmi, võtsin Eestist toodud maiustusi ka kaasa ja läksin infot koguma. Rääkisime mu reisist ja mis töö juures juhtunud on kahe nädala jooksul ja mis tulevikus saab. Ise seda tööst ilma jäämise teemat üles ei võtnud ja ülemus rääkis nagunii plaanidest, mis mind ka sisaldasid. Otsustasin, et hoian suu kinni ja ootan kuni kuskilt veel miskit kuulen ja võtan sõna siis kui asjad käest ära hakkavad minema.






Ei läinudki kaua aega mööda kui ülemus nii möödaminnes küsis, kas Carol teab palju ma palka saan. ütlesin, et tõenäoliselt teab. Ta arvas, et ei tohiks ikka Carolile mainida,sest ma saan ainult dollari vähem kui tema tunnis. Kuna see küsimus tuli nagu välk selgest taevast, järeldasin, et ülemused on jälle omavahel rääkinud ja kuskil miskit susiseb. Tulin koju ja rääkisin Carolile, mis L. ütles. Sa tuhat ja tuline! Carol lubas sellist jama korraldada, et aitab, sest ei suutnud uskuda, et tema ülemus minu omaga tema palgast rääkib + see jama minu kohta. Otsustasin, et järgmisel päeval võtan oma ülemuse ette ja küsin otse, mis kuradi jama see on siin.

Nii tegingi. Ütlesin L-le, et näed, kuulsin sellist asja, et jään tööst ilma ja siis sa mainisid Caroli palka. Mis värk on? Lynda plahvatas selle peale võimsalt ja kutsus Carolit iga nimega, mis maapeal olemas on ja süüdistas Carolit. Selgitasin siis, et mina arvan, et Caroli ülemus, Pete, on see, kellel mu vastu midagi on. Aga kõik väitsid, et Pete ei teeks kärbselegi liiga. No, võta siis kinni! Lõppude lõpuks leppisin seletusega, et nagu väikestes kohtades ikka olid ülemused omavahel rääkinud ja nii tekkiski kuulujutt ja igaüks pani asjale ikka oma vindi juurde. Mul on üsna savi kui nad siin omavahel tõmblevad, aga minu võiks asjast välja jätta.
Minu ülemus siis lubas Caroli omaga rääkida ja Carol lubas ka oma ülemusega rääkida. Ja mina otsustasin, et kui tahan kolmanda maailmasõja alguse ära hoida, siis hoian oma suu kinni ja ütlen, et minu jaoks on asi lahendatud - kuulujutt. Tegelikkuses ma selle vastusega rahul ei ole, aga kohe üldse ei ole vaja mingeid konflikte mu ellu, seega jätan sinnapaika.

Arvan, et tegelikkuses on asjal tegemist selle kanaga, mis Carolil ja Lyndal oma vahel kitkuda on aastatetagusest ajast. Lihtsalt väga nõme, et mind sinna keskele tiriti ja et ma sellise asjaga pean tegelema pärast puhkuselt naasmist. Elu nagu Mehhiko seebiseriaalis!


Tol õhtul peale ülemuse juures olemist sain kutse F.-lt külla minna, sest polnud üksteist pikka aega näinud. Pat tuli järgi mulle ja saime nende uues majas kokku. Kohal olid ka mu uued töötajad - Allan ja Madleen. Prantslastest sugulased, kes enne seda olid Pam-i juures vabatahtlikud ning Pam-i tollane wwoofer - sakslane Maria. Päris kõvasti sai viskit joodud ja proovisime tulekeerutamist. Viimane oli väga põnev ja sain harjutada ise ka ning selgus, et see ei olegi nii lihtne kui tundub.


Vasakult: prantslased Allan ja Madleen ning paremal Fee ja Blayde

Internetist leitud näidispilt "tulepulgaga" mängimisest

Pärast seda õhtut jäin korralikult haigeks. Tundsin ennast juba Balil lennukisse istudes imelikult ja eks Austraalia ilm oli ikka palju jahedam ning palju polnudki vaja. Seega pühapäeval olin voodis pikali. Esmaspäeval siiski läksin tööle, sest pidin tutvuma uute töötajatega ja kõige muu uuega. Teisipäeval aga saatis Lynda mu koju poolest päevast, sest olin liiga haige et tööl olla.

Esimene nädal möödus tööga ning töötajatega uuesti tutvumisega. Kokku oli mul töötajaid 6 - 2 jaapanlast, 4 prantslast. Prantslased ajasid närvi ikka mustaks, sest plädisesid koguaeg prantsuse keeles ja kui nendega inglise keeles rääkida, oli suuremast ajast tühi pilk silmes ja mitte midagi ei saanud aru. Seepärast ei meeldinud nad jaapanlastele ka ning see omakorda tekitas stressi. Kohe üldse ei olnud lõbus sellisesse keskkonda tagasi tööle tulla pärast mõnusat puhkust. Aga sain hakkama ja nüüd pärast mitmeid draamasid on asjad jälle korras ja tiim on tore ning lõppude lõpuks saavad kõik üksteisega läbi.

Tänaseks on tööl vanad olijad jaapanlased Shino ja Tomomi, prantslased Allan, Madleen ja Tibo ning Taiwanist pärit tüdrukud Cara ja Mango Lee.

Varsti hakkab kivivilja (nektariinid, virsikud jne) hooaeg ning lisandub veel teisi aedvilju (suvikõrvits, tomatid, seller, 2 uut sorti lehtsalatit) seega tööd jagub kõvasti. Ilmad lähevad ka järjest soojemaks. Suur miinus selle juures on aga see, et soe päike toob välja ka kõik elukad, kellega kohtuda ei taha - maod ja ämblikud.

Caroli üks töötaja tõenäoliselt sai ämbliku käest hammustada ja tulemus ei näinud üldse hea välja. Haiglas arvati, et tegemist oli whitetail spider-iga ehk valgesaba ämblikuga. Kindel ei saa olla, sest kutt ise ei tea, kas keegi hammustas ja kui siis kes. Õnneks on tal nüüd parem olla ja haav paraneb ka.
Koju saabudes sain kätte isa saadetud paki - hea ja paremaga täidetud! Aitäh!!

Selles saadetises, mis Karin Balile kaasa tõi, peitusid aga päris ehtsad villasokid! Aitäh, Mummi!

Töö juures uus mänguasi. Kui aus olla, siis on neid 2. Kiletamismasinad.

Uus põld, kus suvikõrvitsad kasvama hakkavad. Pildil näeb kastmissüsteemi rajamist.

Nämm-nämmm.

Terve hunnik kiviviljade puid.

Ühel ilusal päeval suutsin sellise asjaga hakkama saada. Tegijal ikka juhtub


Wayno on ka nüüdseks meie juurest välja kolinud. Sai oma uue maja võtmed kätte ja läks sinna, kuigi maja on lõpetamata. Peab seest kõik ära värvima ja mööbli ostma ja muud nippet-näppet. Seega oleme Caroliga kahekesi ja peab mainima, et palju rahulikum on nüüd. Wayne oli tore, aga käis pinda see joomine.

Sel reedel tegime Caroli ja Baylor-iga väiksed dringid, enne seda käisime väljas söömas ja tulekahju vaatamas. Caroli poeg Paul (jah, see Paul) tuli ka oma naisega nädalavahetuseks külla, aga ma nendega väga kokku ei puutunud, sest läksin laupäeva pärastlõunal Patrickuga Pam-ile külla.
Mängisime jälle kaarte, sõime head toitu - pärsia riis ja sellerihautis ning nautisime rahu ja vaikust.

Ahjaa.. kes mu blogi järjepidevalt lugenud on, peaks teadma, kuidas Caroli nooremal tütrel koguaeg mingi jama on. Küll on ta haiglas ise või lapsed haiged või keegi kasutab teda kurjalt ära. Seekord juhtus järgmine lugu:

Augusti kuus võttis Sam enda juurde elama 15. aastase nõbu, kes ema kontrollile enam ei allunud. Tüdruk oli rase, tegi abordi ja ema arvas, et ta võiks elada Sam-iga, et näha, et elu lastega ei ole üldse lihtne. Sam oli tubli, võttis ta vastu avasüli, toitis teda ja sõidutas autoga kooli, sest plikal on probleeme aborigeenidega (kätte saan, siis maha löön situatsioon). Ema rahaliselt ei toetanud, sest selline rongaema ta juba on ning Sam pidi oma üksikema toetusest 15 aastast ka abistama.
2 nädalat tagasi siis Carol käis Sami juures, sest olid päeval haiglas. Carol tuli kell 9 koju. Öösel sai aga kõne, et Kayla (15 aastane nõbu) on varastanud Sam-i auto ja keeldub seda tagasi toomast. Alguses vastas ta kõnedele ja andis infot, kus ta asub. Hiljem aga ei vastanud enam telefonilegi. Sam andis talle öösel poole 3ni aega auto tagasi tuua või teatab auto vargusest politseile. Tüdruk seda ei teinud ning Sam teavitas politseid.
Hommikul kell pool 10 vastas Kayla jälle kõnedele ja ütles, et auto on McDonaldsi taga. Käidi seal vaatamas, aga mida pole, on auto. Siis ütles plika, et auto on politsei käes. Politseil aga selle kohta teave puudus. Kogu selle aja süüdistas Kayla ema Sam-i valetamises ja kõiges muus.
Kõige nõmedam oli see, et Sam-il olid uue maja võtmed auto võtmetega ühes koos ning autos olid laste autoistmed, seega ta ei saanud kodust lahkuda, ilma et keegi seal oleks olnud. Pidi lukud asendama, kindlustuselt asendusauto saama ning uued autoistmed ostma.

Paar päeva hiljem selgus, et auto on siiski politsei käes. Auto oli Kaylalt konfiskeeritud. Tol varguse ööl oli autot 2 korda peatatud - esimene kord enne politseisse teatamist ja siis oli roolis 40 aastane aborigeenist mees, kes Kayla sõbra isa on ning teine kord oli varahommikul ning tookord oli rooli Kayla ise, kes on 15!! ja ilma juhiloata. Viimasel korral siis auto kätte saadigi.

Kahjuks ei ole autot senimaani politseilt tagasi saadud. Kayla sai süüdistuse varguses, aga pole veel karistatud. Plika ema eitab täielikult, et tema tütar midagi valesti tegi.
Vaest Sam-i aga piinavad nüüd aborigeenid, kes süüdistavad teda sellele mehele, kes tema VARASTATUD autoga ringi sõitis, jama kaela saatmist. Naeruväärne situatsioon!
Ja nüüd paar päeva tagasi saabus Sam-i ukse taha Kayla oma emaga ning 2 politseinikuga ning süüdistasid Sam-i Kayla vastu vägivallatsemises ning nõudsid tüdruku asju tagasi. Õnneks said politseinikud kiirelt aru, et Sam pole midagi valesti teinud ja on selles olukorras ohver ning saatsid need 2 jobu sealt minema.
Loodetavasti saab esmaspäeval infot, et auto saab tagasi või makstakse mingi summa välja. Ja see plika peaks ka ikka mingi korraliku karistuse saama. Ei ole normaalne!!




Ausalt peaks Caroli elust raamatu kirjutama. See, mis teda ümbritsevate inimestega kogu aeg juhtub on juba tragikoomiline.

Rohkem ei tule hetkel meelde, seega selleks korraks jälle lõpetan. Ühel ilusal päeval lõpetan Bali postituste seeria ka ära, ausalt!

Cheers!

Katre.

Pühapäev, 21. september 2014

Bali pt. II

Heihopsti!

Jätkan siis Bali reisimemuaaridega.

Nagu öeldud sai, oli ees ootamas rafting. Hommikul tuli autojuht vastu, kes tutvustas end kui Little Tony. Tegelik nimi oli Wayan, aga kuna lääneinimesed on laisad, siis ilmselgelt kasutavad kohalikud teisi nimesid.. suhteliselt sarnane situatsioon nagu mul Austraalias on.
Läksime lähedalasuvasse hotelli ja võtsime peale veel 2 tüdrukut Singapurist, kes siis meie raftingu kaaslasteks said. Sõit ise oli huvitav, kuna Wayan oli väga agressiivne juht ning kasutas igal võimalusel signaali ja ei väsinud kordamast, et balil ei ole kiiruspiiranguid. Õnneks ta mingeid rumalaid võtteid ei sooritanud ja jõudsime nii tunni-pooleteise pärast esimesse peatuspaika. Nimelt viis ta meid ühte kohviistandusse, mis teele jäi. Väidetavalt polnud see peatus tuuri sisse kavandatud, vaid on tema enda valitud koht, kus turistid saaks näha ja osta ehtsat Bali kohvi ja muud põnevat. Ehk siis ehtne turistilõks. Aga kuna see meile mingit väljaminekut ei tähendanud, siis uusi teadmisi läksime ikka saama.
Meile näidati, kus ja kuidas kasvavad kohvioad, kakao, vanill jms. Nägime looma, tänu kellele saadakse maailma kalleimat kohvi - Kopi Luwak. Pärast kiiret tuuri pandi meid laua taha istuma ja saime maitsta 7 erinevat tassi kohvi/teed - Bali kohvi, Bali kakao, ginseng kohvi, ingveri tee, sidrunheina(?) tee, kookoskohvi, mangostani tee ja raha eest tass Kopi Luwak kohvi.


Tassikesed proovimiseks

Erinevad oad

Joogikaart koos seletustega, miks just see jook hea on



Vanillitaimed

Mulle meeldis kõik peale ingveri tee, see oli ikka väga väga tuline värk. Eriti läks peale sidrunheina tee. Maailma kalleim kohvi see eest midagi erilist ei olnud, aga kahe peale 5 AUD-i tassikese eest oli üsna hea hind ning nüüd saab öelda, et on proovitud. Käisime veel väikeses suveniiripoes ning ostsime kumbki massaašiõli, sest need lihtsalt lõhnasid imehästi.

Edasi suundusime raftingule. Sõitsime päris kõrgele mäkke ja keset dšunglit asus stardipaik. Saime selga päästevestid ja pähe kiivrid ning ostsime pildipaketi. Matk ise oli 20km pikk ja sisaldas 4m kõrguselt koselt "kukkumist". Parvel olime 5kesi - meie 2, Singapuri tüdrukud ja giid. Etteruttavalt võin öelda, et väga äge oli! Ma oleks ehk soovinud natuke kiiremat ja kärestikulisemat jõge, aga alati on ju järgmine kord.
Tegime tee peal paar peatust - ühe kose juures ja oli üks 10 meetrine laskumine ka, aga selle ajaks tulime ise parvelt maha ja kõndisime treppidest. Kurb :(


Kõige naljakam pilt 4m dropist.






Kuna Carol oli mulle juba kodus pika loengu pidanud, kuidas raftingut veel lõbusamaks teha, siis seda ma ka tegin. Nimelt on kirjutamata reegel see, et iga kord kui keegi sinust mööduda tahab või sinu lähedusse satub, tuleb teda veega pritsida. Selleks on heaks abimeheks aer. Tegime nii mõnegi mööduva parvetaja läbimärjaks ja saime ise ka oma nalja vilju tunda. õnneks olid kõik selles suhtes väga positiivsed.
Ühel hetkel võistlesime 4 India kutiga, kes ette jõuab ja kes keda veega pritsib.
Raja lõppedes ootas kena lõunasöök ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Wayan korjas meid auto peale ja sõitsime tagasi hotelli.
Tagasiteel meelitas Wayan meid järgmiseks päevaks Mt. Baturile (1700m vulkaan) matkama ja päikesetõusu vaatama. Langesime taas ta osava müügimeherutiini ohvriks ja leppisime kokku, et ta tuleb meile öösel kell 1 hotelli järgi.

OEH. Teoorias tundus kõik väga lihtne - ronid mäkke, naudid päikesetõusu, mõnuled soojaveeallikas, sööd hommikusöögi ja ronid vulkaanilt alla. Nii palju meid hoiatati, et pange pusad selga ja kinnised jalanõud jalga, sest öösel läheb kõrgel üsna jahedaks. Sõitsime siis paar tundi vulkaani jalamile, tutvusime oma giidiga, kelle nimi oli samuti Wayan ja asusime teele. Esimene tunnike matkamist oli üsna lihtne - suhteliselt kerge tõus kruusateel. Pärast seda läks asi aga väga raskeks. Avastasin, et ma olen ikka väga vormist väljas. Nimelt muutus rada kitsaks, pidime kivide otsas ronima ning tõus oli päris järsk. Arvan, et olime ühed esimesed, kes vulkaani otsa hakkasid ronima, aga esimesse peatuspunkti jõudsime kuskil 30ndatena, sest pidime päris palju vahepeal puhkama.
Rada oli peale selle veel päris ohtlik. Kuna startisime öösel, pilkases pimeduses, saime pealambid. Kui tõus järsemaks läks, oli rajal nii palju lahtiseid kive ja vahel pidi tõsiselt suuri samme võtma, et üldse mingit pidamist jalge alla saaks. Aitasime üksteist käsipidi tirides.
Ma pole ausalt NII LÄBI omadega olnud juba aastaid. Arvan, et kuskil poole tee peal tekkis juba allaandmise tunne. Tegime iga 10 minuti tagant pause. Jalalihased lõid tuld, hingata oli raske ja arvasin, et mu sisikond tuleb üldse välja. Mis mulle aga natuke elujõudu andis, oli see, et ühe puhkepausi ajal nägin väikest poissi .. nii 10 aastane, kes ilma erilise pingutuseta mäe otsa ronis. No, kurat, kuidas ma temast halvem saan olla?!?
Giid oli ka kavalpea. iga kord kui küsisime, millal siis puhkepaika jõuame, ütles ta: " 10 minuti pärast". No, ei saa ju pooleli jätta kui peatuspaik nii lähedal on! Aga oli ta jee.. Ikka pidime terve igaviku ronima. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, siis oli rõõmu kui palju. Päris tippu me ei läinudki, sest see tõus oli veel keerulisem ja mõtlesime, et kui väsinutena sinna läheme, siis saame kindlasti haiget ja tagasi peab ju ka tulema! Siinkohal olgu öeldud, et tippu oli vaid paarsada meetrit, mis ei tundugi väga palju, aga rada ise sik-sakitas ja oli järsk. parem karta kui kahetseda.

Igatahes saime väikeses majakeses istuda ja siis algas järgmine probleem. (Jah, ma tean, täitsa vinguviiul) Külm oli! Kuna kehad olid ronimisest kuumaks aetud, siis lihtsalt istumine tuulisel mäel oli väga jahe. Giid otsis meile kahepeale villateki, kuhu alla kiirelt pugesime. Ja seda värisemist pidime kannatama mitu tundi, sest päikesetõusuni oli täpselt nii palju aega. Aga hakkama saime!





Agressiivsed ahvikesed

Meie peatusime seal, kus lohk on.



Päikesetõus oli väga kaunis ja kogu seda kannatusterada väärt. Pärast vaate nautimist võtsime suuna edasi. Ja siinkohal sain giidi peale pahaseks.
Me olime vulkaanil, eks? ja olime külmetanud paar tundi, lihtsalt majakeses istudes, eks? Ja ta viib meid alles pärast seda külmetamist, kui juba päike väljas on, väikeste augukeste juurde, kust tuleb vulkaanisuitsu ja SOOJA! Me oleks ju võinud kogu selle aja seal kükitada. Eks ise olime ka süüdi, et loogika puudus.. Aga ikkagi..
Saime siis käed aukudesse pista ja vulkaani kuumust tunda, ahve vaadata ja vulkaani päevavalguses uudistada.
Huvitav oli veel see, et vulkaani sisemuses oli koobas, kus kohalikud tseremooniaid peavad. Põnevad asjad nähtud, asusime tagasiteele. Selleks oli kaks võimalust - minna tuldud teed, mis on järsk ja ohtlik või võtta veidi pikem tee, mis on laugem. Otsustasime viimase kasuks. Kui nüüd päris aus olla, siis oli laskumine sama raske kui tõus. Säärelihased olid valusad juba poolel teel alla, selleks ajaks oli päike juba kõrvetava kuumusega ja üleüldine väsimus andis tunda. No, anna abi! Päris mitu korda peaaegu kukkusime, sest kivid olid lahtised ja lihtsalt libisesid mäest alla. Olime ikka väga õnnelikud kui ükskord auto juurde jõudsime! Tagasiteel hotelli lihtsalt magasime ja oma toas olime täiesti laibad. Jäime kohe magama ja tõusime alles õhtupoolikul, et siis toateeninduselt õhtusöök tellida ja pärast käisime massaašis oma haigete lihastega. Käisime ja virisesime koguaeg. hehee..

Kokkuvõttes üks ülimalt põnev ettevõtmine, kannatusterada sisse arvatud!







Järgmise päeva võtsime taastumiseks - käisime KFC-s söömas, sest kumbki polnud enne käinud seal. Kes ei tea, siis Ameerika söögikett, kus pakutakse kiirtoiduna krõbedat kana. Midagi erilist ei olnud. Kuna juba rämpstoidu peal olime, siis kohalikud McDonaldsis käisime ka ära. Väga naljakas, et saad valida, kas tahad burgeri kõrvale friikartuleid või riisi. Mäkk ilmselgelt varemproovitutest väga ei erinenud.

Edasi broneerisime väljasõidu safari parki ja Monkey Forestisse ( ahvimetsa). Saime uue autojuhi, keda kasutasime kuni reisi lõpuni. Safari park oli äge - saime näha ja katsuda palju erinevaid loomi ning vaadata oli ka parajalt palju. Kuna saabusime üsna vara hommikul, pääsesime suuremalt osalt rahvamassidest. Tegime pilte orangutangiga ning elevantidega.
Park oli väga suur ning erinevate osade vahel ringi liikumiseks olid spetsiaalsed bussid. Viidi "safarile" - ise oled bussis ning loomad su ümber on nö. vabas looduses. Nii saime lähedalt näha tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid jt.


Pärast seda suundusime ahvide metsa.

Seal saime näha ja katsuda vabalt elavaid ahve. Enne hoiatati, et peaksime mütsidel, prillidel jms hoolikalt silma peal hoidma, sest ahvid võivad need lihtsalt ära varastada. ka süüa ei soovitatud kaasa võtta, sest ahvid võivad toidu pärast agressiivseks muutuda. Nägime jälle ajaloolisi templeid, mida Balil on ikka jalaga segada. Käisime selle koha ka läbi ja sellega sai päev lõpetatud.
turist, mis turist




Selleks korraks jälle kõik! Olen juba mitu-mitu tundi seda postitust "pastakast välja imenud" ja enam ei jaksa.

Cheers!

Pühapäev, 14. september 2014

Bali

Hei!

Endalegi üllatusena olen viimase postituse teinud juuli keskpaigas. Ups. Hakkan seda viga parandama nüüd, kirjutades reisist Balile.

Mõte tekkis juba aprillis-mais?, et kingin Karinile sünnipäevaks reisi ja et tõenäoliselt oleks sihtkohaks Bali, sest mulle on sinna odavad lennud ja lähedal ka. Mõeldud-tehtud. Üsna pikalt sai mõeldud kuupäevadele, sest Karin pidi arvestama kooli jms. Mul väga vahet polnud, sest selleks hetkeks olin siin tööl käinud juba a´la 4 kuud ja puhkuse välja teeninud. Nii sai broneeritud reis augusti lõpuks ja kaheks nädalaks.
Minu piletitega oli üsna lihtne.. Perthist Balile on lennureis 3h ja üliodav, sest Bali on austraallastele nagu teine kodu. Kariniga oli aga väheke teine lugu. Õnneks tuli aga kasuks see, et reisikorraldajaks õppinud olen ja seda mitte selle pärast, et mina nüüd pileteid kokku panema hakkaks. Oh ei! Õnneks on mul nüüd paar kursakaaslast, kes päris eht-puht reisikorraldajad on ja sellekspuhuks appi tulid. Siinkohal tervitaks Taisit Reisieksperdist, kes selle reisi Karinile võimalikuks tegi imeodava hinnaga. Aitäh!

Ise startisin Perthist 25. augustil ja jõudsin Balile 2 päeva enne Karini saabumist. Olin  reserveerinud toa 4* hotellis J4 Legian, sest vähemalt üks kord elus võiks ju nautida seda kui kõik su jaoks ette-taha ära tehakse ning Bali hinnad on üsna odavad ka. Hotelli valimine võttis mitu nädalat aega, sest nii palju kui hinnanguid lugesin, oli igas minu hinnaklassi hotellis mingi jama - küll ei olnud sooja vett, lärmakas, haises või hommikusöök oli kehv. Kuna sellised asjad võivad puhkuse kiiresti ebameeldivaks muuta, siis ei jätnud enne jonni kui leidsin hotelli, kus toas on seif, külmkapp, KONDITSIONEER ja asub kõige keskmes.

Selline nägi meie tuba välja esimesed viis minutit. Pärast seda oli seal 2 nädalat segasummasuvilat.



Bassein asus katusel ja tõepoolest nägi sama ha välja kui siin pildil.
 Asusin teele laupäeva öösel ja pühapäeva hommikul kell 8 astusin juba lennukist maha. Esimesena tervitas mind väga raske ja kuum õhk. Maksin nii kiirelt kui võimalik 35 USD viisa eest ja kuna mul peale kaasaskantava pagasi midagi kaasas ei olnud, sain lennujaamast kiirelt välja ja kohe taksosse ning hotelli poole teele. Sõit hotelli oli huvitav, sest Balil ei ole põhimõtteliselt mingeid liiklusreegleid. Sõidetakse küll vasakul pool, kuid üherealine tee võib suvaliselt 3-realiseks muutuda ning põhimõtteliselt enne iga manöövrit antakse signaali. Liiklus on ikka väga segane ja ise seal sõita ei tahaks. Kuigi selle aja jooksul, mis seal viibisin, ei näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust (v.a. veoauto, mis oli ümber läinud, sest riisikoorem oli liiga raske).
Õnneks sain varajase check-ini ning tegin kerge uinaku enne kui Balit avastama läksin. Tegin tiiru tänavatel ning selle tunni-kahe jooksul sain juba 3 poiss-sõbra pakkumist ning mitu poepidajat said mult kindlasti 5x rohkem raha asjade eest kui need tegelikult väärt olid. Nimelt on Balil kombeks kaubelda hindade üle ja kogenematud lääne inimesed saavad ilmselget rämedalt tõmmata, aga mis seal ikka.. nüüd olen targem ja kogenum. Broneerisin juba esimese aktiviteedi ära - white water rafting ehk parvetamine kärestikulisel jõel.
Käisin restoranides kohalikke toite söömas ja nii need esimesed paar päeva möödusid.

Karin aga päris ilma viperusteta kohale ei jõudnud. Nimelt oli odavatel lennupiletitel oma miinus - pikk reisiaeg ning mitu-mitu ümberistumist. Mis nägi välja järgmine:
Reis algas Helsingist;
sealt Moskvasse, kus paar tundi tuli oodata;
edasi Hong-Kongi - lend ise oli 9h ning umbes sama palju tuli sealses lennujaamas veeta
järgmiseks Surabaya ning viimaks Bali. Ütleme nii, et päris kahju oli vaesekesest.. ja tagasilend nägi samasugune välja. Ja pean veel mainima, et tegemist oli tema päris ESIMESE lennureisiga. Aga hakkama sai!!
igatahes oli viperuseks see, et Surabayas oli vaja minna läbi tollist ning teha viisa, võtta pagas ja uuesti check-in teha ning selleks oli ainult 1,5 tundi. Kuna olin Karinile maininud, et ta mulle ikka sõnumi saadaks kui kuskil maandub, siis seda ta ka tegi. Aga mitte just kõige julgustavamal moel. Esimene sõnum surabayast nägi välja umbes selline: "Pole kindel, kas lennule jõuan". okkkkoou.  Ära jama. Selgus, et järjekorrad piiril olid pikad, pagas ei saabunud kiirelt  ning teda jooksutati ühest järjekorrast teise.. samal ajal tiksus kell aga halastamatult. Hoidsin pöidlaid pihus ja pärast mitut sms-i, kus ta juba hiinlaseid lubas nottima hakata, sain siiski sõnumi, et pääseb küll lennule, kuid lend on edasi lükatud. No anna olla, eksole!
Õnneks hilines lend vaid tunni ja õeraas saabus lõpuks Bali pinnale. Sellega see saaga aga ei lõppenud.
Nimelt võtsin mina transpordiks hotellist lennujaama ühe rollerijuhi, kes enda teenuseid tänaval pakkusin. Kuna olin arvestanud, et see on tõenäoliselt kõige kiirem ja odavaim viis ning Balil olles tuleb vähemalt korra rolleriga sõita, sai see otsus ka tehtud. Kiivrit mulle ei antud, aga juht endale pani küll ühe pähe. Mõtlesin, et mis seal ikka - kui kukume, siis kukume. Kui telekast aasia segast liiklust näinud olete, siis teate, millesse ma ennast nüüd sidusin. Alguses sõitsime mööda normaalseid tänavaid, aga järsku pööras juht tänavasse, mis tõenäoliselt ei olnud laiem kui meeter. Sellel hetkel tekkis mõte: "nüüd viiakse küll kuhugi nurgataha ja varastatakse paljaks. Palju õnne, Katre!!" Suht draamakuninganna ikka. Tegelikult selgus, et rollerijuhid saavad lihtsalt otseteid võtta ning enamiku ajast sõidavadki kuskil, kuhu ainult üks roller korraga mahub. Pikka juttu kokku võttes: jõudsin lennujaama ilma kehaliste vigastusteta, odava hinna eest ja üpris kiiresti. Lisaks sain väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! 
Läksin siis rahvusvahelisse lennujaama ja teadsin, et Karin peaks olema juba maandunud. Saatsime sõnumeid ja umbes pärast 15 minutit tabasin end mõttelt:"Loll, ta ju tuleb kohalikku lennujaama!" Džiiiiisus. Ja nii oligi. Kui Katre õigesse lennujaama jõudis, oli Karin juba ootamas.
Vaidlesime taksojuhtidega, kes sõidu eest hingehinda tahtsid ja pärast seda kui me ähvardasime ikkagi kellegi teise juurde minna, saime normaalse hinna ja lõpuks ometi hotelli. Karin oli laip, mis laip, aga passisime üleval veel paar tundi. Rääksime ühe targaga skaibis ja ma sain kätte EESTI MAIUSTUSED, mida ma kohe sööma pidin hakkama.

Teate kui hea on süüa Kalevi komme kui te neid mitu kuud pole söönud? Või kui hästi lõhnab must leib? IKKA KURADIMA HEA!! Nämm-nämmm.

Järgmisel päeval käisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ning sooja kliimat. Käisime proovisime veel kohalikke sööke ja õhtul läksime esimesse massaaži. Valisime ettevõtte, mis asjalik välja nägi ning hinnad ka normaalsed olid. Või noh, meie mõistes olid kõik hinnad üliodavad. Tavaline tunniajane massaaž maksis 60 000 ruupiat ehk 6 AUD-i ehk 4 eurot. Seekord otsustasime paketi kasuks - tund massaaži ning lisaks maniküür ja pediküür. Päris hea oli. Mul näiteks roniti jalgadega seljas.  Ja maksma läks vist 190 000 ruupiat per nägu ehk 13 eurot. Paradiis! Võite isegi järeldada, et käisime iga päev massaažis. Mhhmmh!



-- siinkohal tundub, et see postitus kujuneb mitmeosaliseks --


Pühapäev, 17. august 2014

August, august..

Tsauki!

Olen maru laisaks jäänud blogi kirjutamisega.. aga proovin seda viga parandada nüüd väheke.
Midagi ülimalt põnevat pole juhtunud, üldiselt on kõik vanaviisi. Töö on tore, elukoht on olemas, autot pole veel ostnud.

Alustan sellest, mis kõige paremini meeles on ehk siis eilsest päevast. Kuna nädala sees oli Keno sünnipäev, siis leppisime kokku, et läheme kõik laupäeva õhtul restorani. Mina veetsin hommikupooliku tööl ja Carol tuli alles lõunal pärast mitut päeva Perthis koju. Mõni aeg hiljem ilmus koju Wayno, kes oli juba paraja kraadi all (jälle) kaasas eks-naine ja selle praegune boyfriend.  Sellest hetkest hakkas asi aina alla-mäge veerema. Kuna Wayno oli juba teist päeva õlle kallal, muutus ta väga ebameeldivaks. Kui sünnipäevalaps Keno ja ta kaaslane Jen meile jõudsid, et meid peale korjata, siis Wayno magas. Otseloomulikult ajasime ta üles, sest tegemist oli ikkagi tema parima sõbra sünnipäevaga. Tema aga hakkas Jen-i bitch-iks kutsuma. Reserveering oli tehtud kella 6ks, aga kell 5.45 läks Wayno alles pessu. Kogu õhtu oli Wayne üks suur – vabandan ette ära – sitapea. Kõigil oli piinlik ta pärast ja tahtsid kiiresti koju ära saada.
Õhtusöök ise oli väga hea. Tegemist oli Aafrika restoraniga – The Leopard Lodge. Pakuti steike, aafrika vorstikesi ja muud head paremat. Tellisin endale african chicken parmigiana ehk kanašnitsli, mis oli kaetud peekoni ja parmesanijuustuga, kõrvale krõbekartulid ja sibularingid. Mmmm.. Väga maitsev oli. Mehed võtsid steigid ja Jen kanasalati. Kõik oli väga väga hea. Wayno tellis veel lõpus tiigerkrevetid küüslaugukastmes. Yuuuummmmm. Mul oli esimene kord krevette ka süüa – neid peab ju puhastama enne söömist.

pole küll päris selline, mis ma sain, aga annab ettekujutuse. Chicken parmigiana.

Koju minnes oli Wayno veel hullem. Tahtis amokki joosta ja kellegagi kaelda ja mida kõike veel. Lõpuks jõudsime koju ja keegi ei olnud just kõige paremas tujus. Wayno aga kiusas ja kiusas kõiki edasi ja siis mul kannatus katkes ja ütlesin talle paar krõbedamat sõna, mispeale ta küll väitis, et tal on savi, aga kobis kohe magama ära ka. Täna tuli ja vabandas kõigi ees, aga kõigil on kõrini ta käitumisest. Carol ei jõua ära oodata, millal ta meilt välja kolib. Vahepeal käitus juba normaalsemalt ja ei joonud nii palju, aga nüüd on jälle joomatuurid peal, sest tal on „stress“. Mida iganes. Vähemalt ei muutu ta vägivaldseks omade vastu.

Kuna elu siin on kui Mehhiko seebikas, siis räägin veidi varasemast ka. Kaks nädalat käis Carol jalaoperatsioonil. Teate küll neid asju, mis suure varba luule kasvavad – need lõigati ära. Igatahes oli ta see 2 nädalat kodus. Sel nädalal helistas aga noorem tütar, et tal on kõhus valud. Kuna tütrel on mingi maovähendamise asi vms, siis arvati, et see teeb valu. Pärast teistkordset arsti juures käiku tuli aga välja, et tal on sapikivid ja sapipõis on juba nii põletikus, et tuleb välja lõigata. Siin ei möödu vist nädalat ka, ilma et keegi haiglas ei oleks! Opp tehti ära ja arst ütles, et oleks ta paar päeva veel kodus kannatanud, oleks ta tõenäoliselt praeguseks surnud.

Juuli alguses oli Wayno 50s sünnipäev, mida ta otsustas pidada Crown kasiinos Perthis. Olin üsna kindel, et ei taha minna, sest pidin tol laupäeval töötama, aga kuna Carol lubas ööseks koju tagasi tulla, siis otsustasin, et mis seal ikka, pean ju elus esimest korda kasiino seest ka ära nägema!
Käisime enne shoppamas, siis olime Caroli tütre Sami juures paar tundi ja lõpuks läksime kasiinosse. Parkimine oli õudusunenägu.. sajad ja sajad autod ning neid saabus aina juurde ja mitte ainsat vaba kohta. Me tiirutasime seal parklas vist tund aega, enne kui leidsime parkimiskoha. Läksime sisse, tegime endale kasiino kaardid ja tegime mõned mängud automaatidel enne kui teised  üles otsisime. Kogemus ise mulle väga ei meeldinud, sest liiga palju inimesi oli ja sünnipäevalisi me väga ei näinud, sest kõik kadusid koguaeg ära ja telefonidele keegi ei vastanud.
Lõbus hetk oli see, kui mingi hetk üks geipoiss Kia (kes teab, siis kujutage ette Modern Family geipaari - hahhaha) kuskilt mulle külje alla ilmus. Jutt tal jooksis, ilmselt tänu viinakoksidele, mis tal koguaeg käes olid. Sain paar kõhutäit naerda küll.
Carol tegi Wayne-i sünnipäevaks "Eesti kooki"

Kasiino liikmekaart.


Mmm.. siis eelmisel nädalal tulid Carolile külla ta 10 Taiwanist pärit töölist, et talle ilusat paranemist soovida. Väga südamlik žest nende poolt. Tõid talle kooki ja jutustasime hilisõhtuni.



Mul endal on nüüd töö juures 2 uut töölist. Prantsuse tüdruku Julie lasime lahti, sest kahjuks ei saanud ta oma tööga piisavalt hästi hakkama. Asemele saime itaallastest paari – 27 aastane Pier ja 23 aastane Ilenia. Esimene nädal nendega on olnud ülimalt stressirohke, aga katsume hakkama saada. See kui inimesed ikka inglise keelt ei oska on suur probleem, sest palju aega veedad lihtsalt seletades lihtsaid asju lahti ja lõpetad ikkagi käte-jalgadega vehkides.
Hetkel olen üsna õnnelik, et vähem kui nädala pärast juba puhkusele lähen. Iga päev ikka keegi mainib, et a-hah.. varsti oled kuskil rannas kokteile rüüpamas, sa õnnelik inimene!
Lynda tõstis palka ka jälle dollari võrra paar nädalat tagasi. Saatis ühel õhtul lihtsalt sõnumi, et tõstsin su palka – kehtiv eelmisest nädalast. Me väga hindame, mis sa siin teed.
Ei saa öelda, et ma rahul ei ole. Sel nädalavahetusel pandi paika uus kabinet, kuhu saan oma laua. Üha enam on minu töö lihtsalt jälgida, et teised oma tööd õigesti teevad, sest mahud järjest kasvavad ja töölisi tuleb juurde. Kui puhkuselt tagasi tulen, siis peaks saabuma ka meie uus puhkeala ja paika pannakse ka tualetid, mis juba saabunud on.
Ahjaa, ja siis umbes kuu aega tagasi pani Noel maasse tünni, kuhu jookseb meie juurviljapesu vesi. Arutasin siis temaga, et kas ta ei arva, et see liiga väike on ja kiirelt täituma hakkab ning et kas see hoopis liiva täis ei saa, sest näiteks salatitaimed on väga liivased. Tema aga ütles, et kui see täis saab enne kui nad uue pakkimiskuuri ehitavad, siis ta teeb mulle ja Lyndale suure üllatuse. Noo.. umeb poolteist nädalat tagasi hakkas kraanikauss vett tagasi ajama. Vaatasime siis tünni ja mis välja tuli? Pool oli täitunud liivaga ja vett enam sisse ei mahu. Mul ei jäänud muud üle kui mainida.. Ma ju ütlesin! Nüüd Lyndaga ootame oma kingitust. Lynda mainis talle, et üks nädalavahetus spaas ei teeks paha. Hahahhahaaa :D
Sain esimest korda kätt proovida väetamisega.

Meie uus kabinet, mis pakkimismaja otsa pandi.

Ahjaa, ja see selgus ka, et käbi ikka kännust kaugele ei kuku. Meil on siin probleeme elektriga koguaeg ja ühel heal õhtul andis üks kaitse otsad. Wayne ja Carol olid üsna nõutud, sest tänu sellele ei töötanud elektripliit ja paar asja veel. Mina aga võtsin asja kätte, leidsin garaazist vastava traadi ja vahetasin kaitsme katkise traadi ära ja voilaa, saagu valgus!
Ilmad on ka päris palju soojemaks läinud. Päeval on juba 25 kraadi sooja ja öösed jäävad kuskil 10-15 vahele. Ehk siis selline tüüpiline eesti suvi. Sel nädalal istutades sain oma esimese päikesepõletuse ka. Nägu ja käed parajalt punased, aga õnneks ei miskit hullu.

Siis käisid Caroli vanem tütar Chrystal ja ta ema Lyn külas. Neid polnud ma varem näinud. Caroli ema on üks hull tegelane – ütleb seda, mis sülg suhu toob ja arvab, et teised on tema orjad. Mina õnneks veetsin enamuse ajast, mis ta siin viibis tööl, aga isegi see vähene aeg, mis temaga kokku puutusin oli üsna ebameeldiv. Wayno lubas Lyni koju viia ja noo, see oli üks naljakaimaid autosõite, mis kogenud olen. Keno tuli ka meiega kaasa ja vaeseke pidi terve tee Lyni mula kuulama. Wayne küll üritas teda summutada muusikat kõvemaks keerates, aga Lyn rääkis isegi sellest üle. Näitas Kenole oma uut särki ja on üldiselt üsna ropu suuga. Oehh.. nüüd ma saan aru, miks Carolile ta ema väga ei meeldi.

Jaapanlased tõid mulle proovida oma rahvustoitu Nattō, mis on halvaks läinud sojaoad. Nende jaoks on see tüüpiline hommikusöök, mida pannakse saia peale või süüakse riisiga. Juba alguses hoiatati mind tugeva lõhna eest, aga see ei olnudki väga hull. Söömisrituaaliks on järgmine: karp ube segatakse tugeva sinepiga ja sojakastmega - seda peab aga tegema 20 sekundi jooksul. Üldiselt süüakse seda pulkadega, aga kuna ma ei oska neid kasutada, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin kahvlit. Maitse ei olnud üldse hull.. meenutas midagi, aga ei tea mida. Panin natuke röstsaia peale ka ja päris normaalne oli. jaapanlased aga tegid pilte, sest ma olen ainuke mitte-jaapanlane, keda nad teavad, kes ei teinud mingit kohutavat nägu ja võttis isegi juurde. Väljanägemiselt oli lõpptoode väga limane ja üldsegi mitte ahvatlev, aga soovitan kõigil, kellel võimalus, ära proovida.


Selline nägi välja.





Natuke kaootiline kokkuvõte tuli, aga vast saate ikka aru.