neljapäev, 27. veebruar 2014

Austraalia ja reisielamused

Hello, hello, hello!

Teisipäeval kell 19 sai siis lennujaama mindud.. Merka ja Kelli tulid saatma ka. Tänks musud! 21.30 väljus esimene lend Vantaa lennujaama. Aga enne seda.. üllatus-üllatus leidsime endaga samalt lennult Mari, kellega oli alguses plaan minna Austraaliasse ja läks nüüd hoopis üksi. Tema läks Singapurist edasi Melbourne ja meie Perthi.

Igatahes.. lennud oli täitsa normaalsed. See 11 tunnine Helsinki-Singapuri ots möödus üsna kiiresti -  paar tundi magasin, ülejäänud aja vaatasin filme, kuulasin muusikat ja sõin. Singapuris polnud eriline kunst teist lendu leida ja pärast turvakontrolli läbimist olimegi  Qantase lennul, mis kestis ligikaudu 5 tundi. Selles lennukis hakkas aga külm, sest Singapuri turvakontrollis ma kiskusin oma pusa seljast ja jope sai ka ära pandud. Kavalad tahavad ära külmetada inimesi. umbes 23.30 kohaliku aja järgi maandusime Perthis.

Turvakontroll minu jaoks läks väga lihtsalt - igal pool ütlesin, et mul pole midagi kaasas, mis neid peaks huvitama ja saingi välja kui kotid olid skännerist läbi käinud. Indrek pidi aga õunad ja vorstid jms ära andma. Edasi hüppasime takso peale.. 60 dollarit ja 30 minutit hiljem jõudsime Armadale´i, kus oleks pidanud meid ootama meie couchsurfi host.. üritasime helistada, aga keegi vastu ei võtnud. Tegemist on paarismajaga, mis tähendas, et ei teadnud ka seda, kumma ukse taha minna. Õnneks tundsime koera järgi õige poole ära ja Bryce ajas ka ennast kärmelt üles. Nimelt oli tüüp päevad segi ajanud ja ootas meid järgmisel ööl alles. Väga joppas, et ta kodus oli. Jutustasime veidi, Bryce näitas tähtsamad asjad kätte, sättisime oma kompsud ära ja läksime magama.

Räägin natuke meie võõrustajast ka (tean, et koduseid raudselt huvitab :D)

Tegemist on 31 aastase meessoost isikuga. Tööd teeb teatris lavatehnikuna. Elab Perthist väljas u 25km Armadale´s, mis on u 30min rongiga sõitu kesklinna. Oma majapool, kus on 2 magamistuba ja elutuba/köök. Taga on aed. Temaga koos elab koer Tyson, kellele väga meeldib silitamine. Tüüp ise liigub ringi tsikliga, mis on natuke kurb ja natuke tore.

Hommikul ootas kuni ärkasime, tegi meile hommikusöögi, rääkisime elust-olust, andis juhised rongisõiduks ja läks lõunaks tööle. Me vaatasime veel netist tähtsamad aadressid ja suundusime linna.

Muidugi ei möödunud kõik viperusteta. Olles juba poolel teel raudteejaama, sai Ints aru, et ei võtnud passi kaasa. Mis siis ikka, läks tagasi. Ja siis helistab mulle, et "ummm.. Koer tuli poolel teel vastu". Kas ma sain südameatakki või jah? Kuna juhised olid, et tagumine uks tuleb koera jaoks lahti hoida, et ta saaks õues käia, siis mõtlesin, et äkki ma sain millestki valesti aru ja nüüd kaotame veel koera ka ära. Veel ei ole selgunud, kas koer peabki saama niimoodi tänavale või mis värk on. Kui Bryce koju tuleb, siis peab raudselt küsima. Koju tulles planeerisime küll, et kui juhuslikult koer kadunud on, siis esimese asjana läheme otsima, teisena paneme oma kotid kokku ja valmistume jooksma kui peremees koju tuleb.

Läksime rongile lõunal, saime ilusti kesklinna. Leidsime kohe pangakontori ja avasime arve. Hästi tore tüdruk oli, kes ei suutnud uskuda, et pärast seda kui me oleme u 20h lennanud ja siis ainult 16h Austraalias olnud, jookseme me juba asju ajades ringi. Tema jaoks oleks juba 4h bussisõit liiga jõhker. Igaühele oma ikka. Aga ühes olime samal meelel - alkohol aitab.
Edasi läksime Telstrasse, tegime Austraalia telefoni nr-id. Siinne nr on: 0467096065 (PARANDATUD NR!). Kuna minul on kahe sim-iga telefon, siis saan mõlemat korraga sees hoida. Indrek pidi vabsee omale uue telefoni ostma, et asjad toimima saaks.
Siis tulime tagasi Armadale´i, ostsime süüa ja nüüd oleme netis istunud, et TFN numbrid tehtud saaks ja tööd otsime ka.
Majaomanik peaks alles südaööl koju jõudma. Kutsus meid välja ka õhtuks, aga otsustasime, et täna veel ei lähe.





Ahjaa, sellest pidin rääkima, et öösel pidime ära külmuma. Nimelt, magasime nii, et kõik aknad olid lahti, sest kinni panna me neid ei osanud. Ei tundu eriti hull eksole? Noo, me meelest ka mitte.. aga sellist pisikest asja nagu tekk või tekikott meil ka polnud. Ja õues möllas hull tormituul. Ei jäänudki muud üle kui lebokad jalga, pusad selga ja ma võtsin saunalina ka peale. Õnneks hommiku poole hakkas juba soojem.






Üleüldse on siin väga palav. Päeval ikka päikese käes passida ei kannata. Peab olema varjus ja veepudel käes. Bryce käskis ka otsese päikese käest eemale hoida.



Esimese ämbliku nägime ka ära. Hommikul Bryce tegi süüa ja siis järsku hüppas nii meetrikese seljataha. mingi ämblik oli kuskilt lambist talle otsa hüpanud :D :D Seda mainis ka, et mürgiseimat ämblikku (Redback) on korra näinud siin majas kunagi, aga see leidis kiire lõpu. Ja madusid siinkandis pole veel kohanud. Vot. Äkki rahunete maha seal kodus nüüd? Take it easy, pöial-liisi!


Kui ma laiskusest üle saan, hakkan pilte tegema ja panen siia ka mõne üles. Ja goproga peaks ka mõned kaadrid võtma, et siis saate youtube-ist ka me tegemistele kaasa elada.

Austraalia inglise keel on natuke erinev kui see, millega telekast harjunud, aga seni pole veel mõistmisega probleemi olnud.



Praegu ei oskagi rohkem midagi öelda. Aitäh kõigile heade soovide eest! Ja kes on mõlgutanud mõtteid ka kaugele maale tulla, siis ära enam mõtle, tegutse!

(Ahjaa, ja misjaoks mul ikka oli niiiiiiiiiiiiiii palju asju vaja kaasa võtta? :D Pean vaikselt sorteerima hakkama, sest kahe koti peale 30kg nänni kaasas kanda on ikka liig, mis liig.)

teisipäev, 25. veebruar 2014

Minu inimesed, minu rahvas, mu seltskond!

Whoa!

Eelmisest postitusest on möödunud rohkem kui kuu ja juhtunud on oi-oi kui palju asju. Käisin paar korda Soomes, siblisin niisama ringi, pidasin sünnipäeva-lahkumispeod ja muud põnevat.

Lähen siis ära täna, 25. veebruaril. Lennuk väljub 21.30 ehk aega on veel umbes 8 tundi. Selle aja sees käin vahetan raha ära ja saan veel mõne inimesega kokku. Närvi mul sees ei ole.. veel. Võib-olla hiljem tuleb. :D


Tegelikult tahtsin selle postituse pühendada oma vingetele sõpradele ja sugulastele, kes tegid need viimased päevad Eestis mulle äärmiselt meeldejäävaks ja meeldivaks. U ROCK! (okei, okei, ma ei muutu veel emotsionaalseks.. seda märkimikku, mis te kinkisite ja täiendasite hakkan ma alles lennukis lugema. Seega järgmises blogis on kindlasti kirjas see, kuidas ma üle lennuki kõva häälega naerma hakkasin ja siis nutma kukkusin. Tune in for that! :D)




 Ülejäänud pildid ei kannata ilmavalgust.. ja hommikust ei hakka rääkimagi. Kui keegi kunagi The Walking Dead-i vaadanud on, siis iga zombie on seal minu nägu..

Praegu ei oskagi rohkem sõnu ritta seada.





Katre.