esmaspäev, 27. mai 2013

Live life to the fullest

Buenas noches!

Jätkan siis reedega..

Mari tegi süüa kõigile - kanawokki. Überhea. Ootasime Markust ja Erkit poole üheni ja siis saime ühise perena sööma hakata. Võtsime ikka mõned joogid ka ja hakkasime kaarte taguma. Erinevaid joomismänge tegime. Õpetasin teistele trammijuhti ka, aga kahjuks või õnneks tegime ainult ühe ringi seda. Kuskil 3 aeg tekkis mõte, et ikkagi läheks kluppi ka. Mõeldud-tehtud. Võtsime takso ja läksime SuperClubi ette, aga see oli kinni. Fail. Siis oli kell pool 4 ja tahtsime Loco Clubi minna. Okei. aga raisk, valele poole hakkasime kõndima. Keidi, meie super kaardilugeja, võttis siis juhtimise enda peale ja viis meid klubini. Oh üllatust, see oli ka kinni. Kuna me teadsime, et Xtra Large ja Playground on lahti, võtsime suuna sinna. Playgroundis küsiti pileti eest 12 EUR.. tervitusjook oli ka sees, aga ikkagi kallis. Siis läksime hoopis Nylonisse, kuhu sai 8? euro eest ja sai ka tervitusjoogi. Selleks joogiks oli viin Fantaga. Me Keidiga tegime omale kahepeale kokteili ja viina jäi ülegi. Seal oli elu sitt DJ - ühtegi laulu algusest lõpuni ei lasknud; aeglane-kiire, rock-dubstep-jms kõik vaheldusid koguaeg. - ühesõnaga me kaua ei kannatanud. Markusega läksin selle asemel hoopis burksi jahtima. Sõime oma burgerid ära ja võtsime takso, läksime koju.
Kuna koju jõudes oli kell juba pool 8, siis saime näha päikesetõusu. Pöörasime diivani akna poole ja nii tekkis suur telkar. Ülivõimas oli. Ja igasugust muud huvitavat stuffi juhtus ka tänavatel. Kuskil poole 9ni jaksasin üleval olla. Kell 1 tegin silmad lahti, ajasin pessu ennast, käisin söömas ja siis ajasin Keidi ka üles. :D    :D

Läksime metroga Bioparki. Ei olnud üldse pikk maa ja ilm oli ka ilus. Tõsiselt võimas koht.. saime pileti ainult 15.- euroga. Vaade oli megailus - kaugelt paistsid mäed ja kõrval oli Turia park. Loomaaed ise oli jagatud sektoriteks nagu Antarktika, Amazonas, Aafrika jne. Loomadel oli palju ruumi liikuda, kõik oli ehitatud mõnusalt looduslikuks. Vaatamiseks olid platvormid ja maa alla läksid koopad, kust sai ka loomi vaadata. Vahepeal olid toidukohad ja suveniiripoed, samas sai pargis istuda ja mõnuleda. Meie lemmikud olid elevandid ja kaelkirjakud.. neist sai pilte ka kõvasti tehtud. Aga üsna kiiresti saime ringi peale tehtud - aeglase tempoga kuskil 2 tundi. Madusid nägime ka ainult 2-te.. imelik, et eraldi roomajate maja ei olnud. Alguses sisse minnes tehti meist pilti ka ja kui ära hakkasime minema, tuldi pakkuma juba prinditud piltidega. Ühe pildi eest küsiti 5.- aga 2 eest 8.-. Võtsime 2 erinevat pilti, mis päris ilusad välja kukkusid. Suveniiride hinnad olid päris krõbedad nii et need jäid sealt ostmata.
Võtsime suuna kodu poole, aga enne tuli jäätise isu. Läksime siis ühte hiigelsuurde ostukeskusesse ja siin Hispaanias on selline imelik värk, et üksikuid jäätiseid ei müüda. Seega tulime sealt tühjade kätega ära.
Tagasi tulles avastasime, et me oleme mõlemad lombakad. Keidil oli vasakul jalal varvas sinine ja valus ja minu vasak jalg oli ka valus ja paistes. Täielik müsteerium, mis meie jalgadega juhtus..
Sellised mõnusad suured platsid loomadel.

Kohustuslik turistipilt.




Koju saime, siis ma jäin pea Mari süles magama diivanile. Pärast Keidi ja Mari koristasid meie eelmise õhtu läbu ära ja siis jäi Keidi diivanile magama. See on see hea aknast välja vaatega diivan. Mugav on seal ka.

Pühapäeval otsustasime Keidiga minna Oceanograficusse. Annika, Mari ja Markus otsustasid ka kaasa tulla. Kuna see teaduspark on nii suur ja meie olime eksiarvamusel, et Oceanografic on meiel lähedal, panime ajaliselt veidi puusse, aga polnud hullu. Saime kohale, üritasime perepiletit osta, aga ei läinud läbi. Selle eest saime õpilaste piletid 23.70.- tükk. Päris krõbe hind, aga nüüd tagasi vaadates mõtlen, et see ikka oli seda väärt ka. Seal olid siis pingviinid, delfiinid, haid, erinevad kalad, linnud ja muud põnevat. Akvaariumid asusid maa all, kalad ujusid üle pea. Hästi vinge oli. Kahjuks eriti head pildimaterjali ei saanud, sest seal oli üsna pime ja ma oma kaamerat ka kaasa ei võtnud. Vahepeal läks kõht tühjaks ja 14.90 eest saime all you can eat buffee restorani sööma minna. Seal olid kõik tüüpilised Hispaania toidud + kiirtoitu ja magustoidud+puuviljad. Ainult joogid pidi veel juurde ostma. Coca-cola hinnaks oli 3.30.- :D  Kahjuks olid toidud kohati üsna jahedad, aga see eest siiski maitsvad. Lootsime proovida ka kurikuulsat magustoitu flan, aga see oli hoopis külmkapis poe variant. Pettumus.
Pärast seda algas delfiinishow. Ma armusin ära.. Ausalt. Esiteks oli see mõnusalt üles ehitatud - üks tüdruk, kes oli nö. õhtujuht küttis rahva üles. Valis välja 7 vabatahtlikku, kes said ise delfiinidega möllama minna. Siis hakkas show pihta. Ilusad vormis tüdrukud ja üks kutt olid "delfiinitaltsutajad". Nii vingeid asju tegid. Surfasid delfiinide seljas, siis sukeldusid sügavale-sügavale ja delfiinid tõstsid hüppega nad kõrgele üles. MEGA! Videomaterjali sain sealt kohe kõvasti. Koguaeg oli tibutagi ka seljas, sest nad ikka suurepäraselt tegid seda asja. Siis oligi aeg koju minna, sest meid ootas ees jalkamäng.


Delfinaariumis.


Meil olid siis ostetud piletid Mestalla staadionile Valencia-Granada mängule. 15 euri pilet. Saime head kohad - keskel ja mitte päris värava taga. Rahvast oli ikka meeletult. Sinna mahtus 55 000 inimest, aga mõned kohad olid ikka vabad. Seal oli ka kananahk tihti, sest see emotsioon, mis seal valdas, oli meeliülendav. Rahvas oli nagu üks - koos vilistati keegi välja, koos aplodeeriti.. kõike tehti koos. Ja siis kui veel mängu ainuke värav ka löödi.. Kõik hüppasid pinkidelt korraga püsti ja juubeldasid. Vinge, ma ütlen, vinge! Ma pole elus enne nii suurel mängul ega väljakul käniud.. ega vist nii palju inimesi ka korraga pole näinud.. Saime sis koju, tee peal laenutasime filmi ka "Django Unchained". Kuna ma seda enne näinud olin ja hommikul 6.30 ärgata vaja oli, siis läksin teistest varem magama.


Fännid.


Täna oligi siis jälle tööpäev. Sain esimest korda iseseisvalt teha check-outi 2 korda. Jose oli mulle just öelnud ja õpetanud, kuidas teha ja siis tulidki kliendid, kes rääkisid inglise keelt. Ma kohe vabandasin ka, et see mul esimene check-out, seega sorri kui kauem aega läheb. Nad hakkasid selle peale naerma kohe. Peaaegu iseseisvalt sain hakkama kah. Kliendid ütlesid, et "Perfect. 10 out of 10." Aga tegelikult ma ise oleks kuskil 5 hindeks andnud. Siis sain veel aruandeid teha ja arveid sorteerida. Vahepeal oli aega ka ja küsisin Joselt, kuhu ta linnast välja minna soovitaks. Sain mõned head ideed ja nüüd võtsime Keidiga plaani iga nädalavahetus kuhugi minna. Esialgu Alicantesse, siis äkki mingitesse koobastesse ja viimasel nädalal Mallorcale. Siis on aeg asja ette läinud ja võimalikult palju nähtud.


Kui üleüldisest olukorrast midagi mainida, siis see kloorine kraanivesi ajab ikka närvi vahepeal. Juua see ju ei kõlba ja pesemas käies on ka koguaeg tunne nagu ujulas oleks. Siis on siin veel hull mustus tänavatel.. kõik visatakse maha. Täna oli meil siin turg ja koju tulles olid igal pool pappkastid. Lihtsalt kõik, mis kukub jääbki sinna. Koerasita hunnikud on ka absoluutselt igalpool niiet hästi ettevaatlik tuleb olla tänavatel liigeldes. Solgi ja prügi haisu viskab ka koguaeg.
Siis veel on nad ulmelised parkijad. Imepisikestesse aukudesse mahutavad ennast, aga selle hinnaga, et kraabitakse/mõlgitakse enda või naabri auto ära. Pole vist väga näinud kriimuvaba autot.
Ilmad on ka tegelikult mega vastikud olnud. Koguaeg on külm tuul ja täna oli esimest korda äike ka. Vahtisime Keidiga akna peal. Keegi peaks meid vahepeal filmima, endal ka naljakas. :D
Vaatasime, kuidas üks kaubikujuht Consumisse kaupa tahtis viia. Ta lihtsalt ei osanud parkida. Kuskil 10 korda ronis autosse tagasi, siis sõitis liikusmärgile mitu korda otsa. Jumalast saamatu.

Siis käisime poes, tegime süüa. Kana, punaste ubade, paprika, shampinjonide ja suvikõrvitsaga. Nämm-nämm. Siin saab ikka tervislikult söödud, sest selline värske kraam on odav ja kergesti kättesaadav. Iga nurga peal on puuvilja/juurvilja poed ja mercadodes on ka värsked asjad mõistliku hinnaga. 2 või 3 kilo mahlaapelsine saab kätte juba 2 euroga vms.

Nii see päev läinud ongi.. Varsti tuleb jälle magama hakata sättima, sest homme tõotab tööl tulla kiire päev. Maja on täiesti täis broneeritud. Ja homme on mul Josega viimane päev.. siis tal paar vaba päeva ja edasi õhtuses vahetuses. Pean olema mingi Sonjaga, keda ma veel kohanud ei ole - pidi oskama hästi saksa keelt ka. Eks näha ole, kuidas klapime.

Ja see Jose ikka peab gay olema.. sest ta täna laulis mulle "It´s raining men.. Halllelujah!" :D Vinge värk.



Ps. Palun mitte tähele panna mu kirjaoskamatust ja seda, et ma ei oska enam üldse ilusti midagi kirjutada. Lihtsalt ei tule välja.


Tsauki.

K.

reede, 24. mai 2013

Look at me, I just can´t believe what they´ve done to me..

Ciao!

Nii.. täna on siis reede. Aga sellest hiljem lähemalt.

Alustame sealt, kust pooleli jäin. Kolmapäeval pidin Irinaga kokku saama, et minna mu uude praktikakohta. Jõudsin 20 minutit enne kohale, tsikk jooksis ringi, ütles, et tuleb kohe tagasi. Lõpuks 20 minutit pärast kokkulepitud aega jõudis tagasi. Jalutasime koos siis metro peale. Vahepeal nägime taksojuhtide streiki. Ma ei kujuta ette palju neid taksosid seal oli, aga 500 vähemalt. Ja kõik lasid signaali. Irina siis täpsustas, et nad sõidavad linnapea maja eest, et endast märku anda. Kesklinnas selle tõttu elu seisis, aga politsei kontrollis olukorda. Irina ütles, et taksojuhtidel on ulmelised töötunnid ja saavad vähe raha - täiesti mõistetav. Tegime videosid ka.
Irina hilinemise pärast jäime meie kohtumisele hiljaks.. ja see tüüp, kellega vestlus oli, oli mingile muule kohtumisele läinud. Nii me siis ootasime 45 minutit seal hotellis intervjuud. Enne Irina ütles mulle, et ma pean hispaania keeles rääkima, sest ta oli öelnud, et ma oskan. Ma hakkasin selle peale muidugi kõva häälega naerma. Siis hotelli minnes ta õpetas mulle põhiteemat. Igatahes see Alvaro küsis kohe, et kuidas ma hispaania keelt oskan. Mis mul muud üle jäi, kui "Muy pocito" ehk väga vähe - aga nagu ma enne teada sain, annab see muy pocito neile väga palju. Edasi ütles see mees mu kõrvadele näidates, et mu ülemised needid peavad kaduma. Okei, mis seal ikka. Siis hakkas meeleheitlikult näpuga mu näole näitama.. Mõtlesin, et mul on see huuleneedi auk, et seda mõtleb.. Aga oh ei, ta oli välja raalinud, et mul on keeleneet. Näitasin siis keelt talle ja kohe öeldi, et minema. Mille peale mina ütlesin, et "no way". Irina ütles, et mul on valida, kas töö või neet. Asi lahenes õnneks nii, et võtan töö ajaks keeleneedi ära, seni pole auk kinni kasvanud. Mul oli tööriietus seljas ja selle koha öeldi "Perfecto" - valge pluus, must jakk, must seelik, kinnised jalanõud ja sukad, juuksed kinni. Egas muud põnevat ei olnudki, leppisime kokku et neljapäeval näeme. Aga ära minnes jäi meile selgusetuks, et mis kell siis.
Jõudsin kuskil 2ks koju. Markus ja Erki kutsusid randa. Erki jooksis, Markus oli tõukerattaga ja mina rattaga. Nii vinge oli sõita. Hästi palju tuli tähele panna, sest me olime kõnniteel ja vahel autoteel. Palju tuli teed ületada. Üks liiklusohtlik olukord oli ka, kui ma peaaegu oleks autoga kokku saanud, aga õnneks saime mõlemad õigel ajal pidama. Mis see elu ilma põnevuseta ikka on? Väljas oli supersoe - kuskil 35 kraadi. Viskasime liivale pikali ja muudkui päevitama - seal ei oleks kannatanud olla, kui tuult poleks olnud. Huvitav oli see, et lepatriinusid oli seal tohutult. Eriti ründasid nad Erkit. Pilusilmadest massöörid käisid ka iga 5 minuti tagant - kõik erinevad tädid. Ja need neegrid ka, kes päikeseprille müüvad igalpool. Kuskil 1.5 tundi olime seal, siis poisid pidid hakkama tööle sättima. Rohkem nagu ei mäletagi sellest päevast midagi.. sain oma töötupõlvest lahti :D
Neljapäeval oli kell 6.30!!! äratus. Läksin 8ks tööle. Et tööle saada, pean minema 2 erineva metrooga. Üsna tüütu, aga paremat varianti pole. Kalliks läheb see tööl käimise lõbu siin - 10 korra pilet A-tsoonis maksab 8.90? vist. Päevas 2 korda sõidan. Aga kuupiletit pole ka mõtet osta. Naljakas on vaadata hispaanlasi nii hommikul vara. Nad on täitsa surnud nägudega. Liiklust pole ka absoluutselt sel kellaajal. Neil hakkab elu käima alles kell 9-10.
Jõudsin siis 8ks tööle. Seal võttis mind vastu Jose. Hästi tore kutt. Tundub gey moodi, aga samas on vasakul käel kuldsõrmus. Äkki suudan kunagi välja uurida :D Ta tutvustas siis hotelli mulle, näitas linnakaarti, tutvustas mõnda töötajat. Esimesel päeval sain siis teha tuttavat tööd - panna arveid õigesse järjekorda. Lisaks tuli krediitkaartide kontrollimine. Broneerimisprogrammi mul küll pole lootust selgeks saada.. See on hispaania keeles ja Jose näpud liiguvad nii kiiresti, et ma ei saa midagi aru. Joshua, kes on restoraniteenindaja, tõi meile kohvi. Tööpäev kestab mul 8st 2ni, mis ei olegi väga hull. Aga jalgadele hakkab see töö, sest meil pole istumiseks seal kohta ega aegagi.. Koju jõudsin, siis keerasin veitsaks magama ja ülejäänud päev oli selline tavaline passimine.
Täna jälle 8ks. Jose oli juba kohal, sest tal vahetus 7st 15ni. Ta oli selline haiglane täna.. aevastas ja köhis ja nuuskas koguaeg. Aga see, et tal sitt olla oli, tõi temas sellise sarkastilise poole välja. Minu jaoks on naljakas, kui ta pööritab silmi kui klient mingeid imelikke asju tahab ja teeb muid lollusi. Vahepeal on raske mitte irvitada. Sain siis jälle arveid/krediitkaarte kontrollida. Mingeid aruandeid sain ka bron.süsteemis teha - sain hakkama pika pusimise peale. Tunnid kuidagi venisid ja venisid.
Suutsin oma esimese tööõnnetusega ka hakkama saada :D. Meil on selline elektrikapi moodi asi nurgas, kus me isiklikke kotte hoiame. Ja ma läksin oma kotist midagi võta ja tõmbasin mingi rämeda augu omale pöidlale. Läksin siis oma verise näpuga Jose juurde. Tüüp sattus jumala paanikasse "Oh my god, oh my god, you´re bleeding!!" Mulle oli see naljakas - saatis siis mu kööki plaastreid otsima. Päris keeruline ülesanne kui hispaania keelt ei oska, aga sain hakkama.
Nalja sai veel.. Jose ütles, et täna räägime ainult hispaania keeles, mille peale mul polnud muud kosta kui "järgmine nädal on siis eesti keeles suhtlemine". Ta oli nõus. Tegelikult suhtleme inglise keeles põhiliselt, sest tema tahab harjutada oma inglise keelt ja ma ei saakski muidu aru millestki. Õpetasin talle siis Tere/Head aega/Loll. Vaatasime google-st eesti pilte. Ütlesin, et ta peaks tulema ikka talvel eestisse. Selle peale tegi ta küll hirmunud silmad.
Niimoodi lollitades ja vahel tööd tehes saigi kell 2. Tegelikult on päevad sisutihedad - meie ülesanne on check-oute teha. Mõlemal päeval on neid kuskil 60 olnud. Ja samas tuleb sel kellaajal juba check-ine ka.'
Aa, ja siis seal on üks meeletult vinge olekuga koristaja. Hermi on nimi. Inglise keelt ta ei oska. Aga see ei takista tal minuga hispaania keelt vuristada. Tantsib ringi ja teeb silma mulle koguaeg. Mõnusalt positiivse olekuga naine. Üldse on hispaanlased vaba olemisega.
Igatahes sain pool 3 koju. Tsillisin poistega veits, siis läksin magama. Ärkasin 18.45 kui Keidi ja Annika koju tulid. Siis kohustuslikud "kuidas tööl läks? mis muud uut?" ja läksime poodi õhtust varustust ostma. Plaan siis kerge istumine teha - välja ei viitsi minna ja Mari lubas süüa teha. Nämmmmmm.

Homme tahame Keidiga minna Bioparki ehk siis kohalikku loomaaeda ja sesl teaduspargis peaks ka ära käima.

Aga natuke hotellist:

110 tuba peaks olema.
3 korrust on suitsetajatele.
4 tärni hotell.
Restoran, baar.
Lounge.
Katusel bassein.
Jõusaal.
Konverentsisaalid.
Väljast selline. Esimese hooga ei pannud tähelegi seda.
Bassein. Oma silmaga veel näinud ei ole.. aga loodan, et saan.
Minu põhiline tööpost siis näha.
Toa näide.


Kuna ma ise ei ole saanud veel ringi vaadata ja pilte ei lubatud mul ise teha, siis peab hetkel sellega leppima. Vast ikka saan mingi tuuri ka teha mõnipäev. Seniks, kellel huvi: www.eurostarsgranvalencia. saab siit uurida täpsemalt.



Buenas noches!

neljapäev, 23. mai 2013

Fotosüüdistused

 Music Boxis saime sellist lillat asja juua. Jipikajee.

Ühes teises kohas :D

Esimest korda rannas. Siilid udus


Meie elamine.

Hispaania päike

Turia pargis päevitamas


Loco Club.

Mates.

teisipäev, 21. mai 2013

Oma viimased kopikad kõrtsmikul vii..

Hola, hola!

Vahepeal on siis möödunud üks ulmeline nädalavahetus. Käisin 2 päeva järjest klubides. Aga kõigest järgemööda.

Reedel kui kõik koju jõudsid, võtsime plaaniks esimene Valencia klubituur ära teha. Tegime kodus mõned (loe: üle ühe)joogid ja kuskil 12 läbi hakkasime kesklinna poole jalutama. Siin on ju hoopis teine süsteem klubidega. Need avatakse umbes 12-1 öösel ja pannakse kinni 6-8 hommikul. Kesklinna jalutasime suure lauluga - eestlased on ju laulurahvas. Tee peal sai nalja nabani ja põnevust lisas ka fakt, et meil polnud väga aimugi, kuhu need klubid siis jäävad.. Tegin videomaterjali ka kuskil poole tunni jagu, kunagi kui aega leian, panen kokku.
Igatahes..Küsisime teed, laulsime, naersime. Ilm oli mõnus soe. Mingi hetk leidsime esimese koha.. seal oli niiiii palju rahvast, et silme eest võttis kirjuks. Lasti tüüpilist klubimuusikat. Olime seal max 10 minutit kui otsustasime edasi minna.
Järgmisesse kluppi jagati juba flaikusid ja saime shotid vist -10%. Asi seegi. Võtsime siis viinashotid. Esialgu tundus, et viin oli lahendatud, aga kurat seda teab. See jääbki müsteeriumiks. Tegime sellele klubile ka ringi peale ja jälle välja.
Saime 30meetrit edasi kõnnitud kui tuli juba järgmine neiu, kes pakkus, et "oh, meie klubi on ikka kõige parem, tulge sinna!". Aga ega me siis ka enam maalt ja hobusega pole - küsisime, et kas tasuta juua ka ikka saab. No, muidugi sai. Koha nimi siis: The Music Box. Saime letitagant endale mingid lilla joogiga shotid. Päris huvitav. Muusika oli mõnud, tuli Michael Jacksonit ja ka muid retro hitte. Mingil suvalisel hetkel tekitas keegi tantsuplatsile limbo raja. Seal klubis ei olnud aga tol hetkel väga palju rahvast, ja hakkasime edasi minema. Ma seisin parasjagu ukse juures kui keegi järsku selja tagant kinni võttis ja minuga lihtsalt minema jalutama hakkas. Haha. Üks suvaline hispaania kutt tegi lihtsalt nalja.

Vahepeal peab mainima, et Valencia politsei on öösiti üliaktiivne. Nii palju politseiautosid sõitis ringi ja tundus, et mõnda autot otsiti läbi ka.

Järgmisena haaras meie tähelepanu üks naine. Me pole siiamaani kindlad, mis ta nimi on. Minu meelest Carmen, aga Keidi meelest Veronica. Tema siis kutsus meid Club Moon-i. Andis käepaelad ja käis ikka pinda, et me sinna läheks. Miinuseks oli see, et tasuta jooki ta ei lubanud ja see, et klubi pidi "niii kaugel asuma, et jala sinna keegi ei lähe. Peate taksoga 5min sõitma!!". Me siis mõtlesime, et ei hakka kuhugi kaugele ronima ja juba leidis meid üks teine tüdruk, kes lubas lähedalasuvasse kluppi meid viia ja tasuta tervitusjooki pealekauba. Ilmselgelt ei olnud meid sellise jutuga kaua vaja meelitada. Seal klubis: 1. haises nii rämedalt.. nagu prügikonteineris oleks pidu pannud. 2. joogiks anti mingi hull keemia - selline siirupi maitse ja alkoholi ei tundunud seal tilkagi. 3. üsna tühjus oli seal. Kaua seal ei olnud. Välja minnes nägime Carmen/Veronicat seal samas klubis ja tundus, et ta oli üsna pahane. Tõenäoliselt siis selle pärast, et meid tema nina alt niimoodi minema veeti.

Me ise hakkasime uut klubi otsima. Laulsime Valencia tänavatel "Jooo, sõber, joo.. joo ennast täis kui siga - oma viimased kopikad kõrtsmikul vii.. ja ütle, mis elul on viga!" Ja teate mis?
Teisel pool tänavat hakkab üks neiu pidevalt selja taha vaadates kaasa laulma. Alguses mõtlesin, et niisama joriseb kaasa. Peomeeleolu ju ikkagi. Lähemale jõudes avastasin, et ohoo, täitsa nagu biidile saab pihta ju. Ja siis tuli välja, et ta on EESTLANE. Saate siis aru jah? Ei jõudnud ikka ära imestada. Tegemist oli siis eestist pärit neiuga, kes juba pikemat aega elanud Iirimaal ja oli tulnud siia oma iirlasest kutiga puhkama. Rääkisime veits juttu ja siis nad otsustasid oma hotellituppa minna. Kell võis kuskil 2-3 olla selle aja peale. Me - peoloomad - hakkasime edasi minema. Saime natuke edasi kui eestlane/iirlane juba tagasi tulid. Mõeldud - tehtud: paneme koos pidu. Läksime esimesse ettejuhtuvasse kluppi ja tegime kõik ühed shotid. Seal ei olnud väga põnev ja otsustasime siis selle Moon Clubi ette võtta. Selle aja peale oli meid siis 9. Ilmselgelt ei oleks me ühe takso peale mahtunud. Kiiremad võtsid omale ühe takso ja lasid juba sinna jalga. Aga meie jäime siis 5kesi.. Ja üksi kuradima takso ei olnud nõus peale võtma viit inimest. Pool tunnikest maadlesime seal ja siis tuli mõistus pähe - võtame 2 taksot. Hind oli normaalne 6.40 klubi ette. (Siin taksosse sisseistumisel pannaksegi 6 EURi käima ja edasi peaks siis olema kilomeetri hind 20 senti kuskil.) Sõit võttiski kuskil 5 minutit. Ja ei saa mainimata jätta, et taksojuhid pidid omavahel võidu tegema sinna. Üleüldse sõidetakse siin linnas ulmeliste kiirustega. Aga sellest hiljem..

Igatahes jõudsime ka siis Moon-i. Saime teistega sees kokku ja oh üllatust, tegime shotid jälle. Siis kerge tantsusamm peale, vahepeal jälle shotid ja jälle tantsima. Hommikul olid jalad nii valusad, oijohhhaiidiii. Igatahes kuskil 5 aeg läksid eestlane/iirlane ära magama ja meie jäime edasi. Siis järgmisena läks Vahur koju. Marit piinasid mingid hispaania mehed - niiiiii naljakas oli vaadata, kuidas nad nagu kassid ümber palava pudru käisid. Kuskil poole 7 aeg hommikul hakkasin ära väsima ja istusime Annikaga diivanile maha. Otseloomulikult jäi Annika magama :D. Ma tsillisin netis. Kell 7 otsustasin, et ma enam ei jaksa. Ajasin Annika üles ja ütlesin teistele ka, et hakkame minema. Saime siis kõik õue mindud. Aga seal olid mingid 2 naist ja paar kutti nendega. Saime kõik jutu peale ja kojuminemine muudkui venis ja venis.. Laulsime, tantsisime, tegime nalja. Täitsa lõpp. Igatahes lõpuks oli nii külm seal õues ja uni oli ka võimust võtmas, seega otsustasime kodutee ette võtta. Kluppi minnes ei olnud me arvestanud sellega, et see asub praktiliselt teises linnaotsas meie koduga võrreldes. Küsisime hispaanlastelt teed metroosse. Mina, Mari ja Annika läksime metrooga koju. Pidime veel kesklinnas ümber ka istuma. Naljakas oli vaadata, kuidas meie tuleme kell 8 hommikul otse klubist, samal ajal kui meid ümbritsevad inimesed lähevad tööle. Peaks mainima, et kui ma poleks teejuht olnud, siis Mari ja Annika poleks küll koju jõudnud. Neil polnud ikka üldse suunataju :D :D

Saime siis 8? äkki koju. Lilian, kes meiega peole ei tulnud, oli just üles ärganud ja valmistus jooksma minema. Absurdselt naljakas oli see olukord - meie tuleme räsitutena peolt.. tema läheb tervisesporti tegema. Piilusin siis aknast ka välja ja oi imet, Keidi/Erki/Markus jõuavad ka koju. Erinevalt meist võtsid nad takso :D

Ma siis viskasin voodisse pikali, sest selle aja peale pea lõhkus otsas nii hirmsasti. Teate küll.. see tunne, et miljon väikest ahvipärdikut taovad trumme su pealuu sees. Aga ega see, et ma voodis olin tähendanud seda, et magada lastaks. Õnneks suutsin vastu panna neile ja lõpuks jäin magama ka. Ärkasin kell 1 päeval. Annika oli ka selle aja peale üleval. Sõin kõhu täis, tegin netitiiru ja otseloomulikult jäin magama jälle. Ärkasin kell 17 uuesti ja siis hakkasid teised ka juba jalgu alla saama endale. Pohmelli vist ei olnud kellelgi. Vaatasime üle mu video ja pildimaterjali. Anna nüüd andeks, Annika, aga ma pean ära rääkima selle su kukkumise loo.
Nimelt oli asi selline, et kluppi minnes jalutasime tänaval ja parasjagu Erki laulis, mina filmisin. Kõndisime üle tee ja mingi hetk Annikal jäi jalg kuhugi kinni ja ta käis ninali. Täitsa lõpp! See oli naljakas, ja siis ei olnud ka, aga ikkagi oli ka. Annika jäi terveks ja mina sain selle hetke omale videole. Nii hull!

Laupäeva õhtu mängisime kaarte ja jõime õlut. Vaatasime üheskoos Eurovisiooni. Eesti laulu ajal panime ikka volüümi põhja ja ise üürgasime ka kaasa. Täiega huvitav on see, et keegi pole meile kordagi veel ütlema tulnud, et me liigselt lärmi teeme. Seinad ei olegi papist. Jess! Mõtlesime,et läheme välja ka uuesti.. Et otsime üles ühe klubi nimega Loco Club. Kui aeg siis Eurovisioonil punktidega jagamiseni jõudis ja Eesti ikka veel ühtegi punkti polnud, ütles Erki, et kui Eestil nulliring tuleb, siis ta välja ei lähe. Ja järgmisena sai Eesti kohe punktid kirja. Mis seal siis ikka. Ega kaua aega ei läinudki mööda kui mina/Lilian/Annika/Erki võtsime suuna linna poole, et klubitiir teha. Esimesena käisime klubis nimega Xtra Large. Päris huvitav koht - rahvast oli ka päris palju, muusika ka nii enam-vähem. Aga me olime seal max. pool tundi ja läksime uut kohta otsima. Neid klubijüngreid jäi ka ette, kes oma kluppi kutsusid. Käisime siis ühes.. seal haises jälle ja peale meie oli seal sel hetkel täpselt 2 teist inimest. Tõeline peokoht, ma ütlen.
Kuna ma selleks hetkeks ei saa enam asjade järjekorra õigsuses kindel olla..siis me vist leidsime järgmisena üles Loco Clubi.

Hästi mõnus oli. Seinad olid kaetud osades kohtades vinüülplaatidega. Mõnus aura oli seal, muusikast oli käimas Lõuna-Ameerika kiiremate rütmidega segatud jazz. Ei oskagi mingisse kategooriasse lahterdada seda muusikat. Võtsime Erkiga shotid - mina rummi, tema viina. Ohjummel, vale otsus minu poolt. Nii kange oli. Aga kui plussi peaks valima, siis selle, et 2 shoti sai 1 euroga (pead ei anna, aga vist oli nii). Erki ostsis endale selle klubi t-särgi ka. Lasime vingelt tantsu, aga see ühelaadne muusika tüütas lõpuks ära. Meie omad käisid küll vaheldust küsimas, aga ei midagi. Olime natuke aega veel seal ja hakkasime ära sättima. Annika oli väsinud, otsustasime tema koju saata taksoga ja ise kolmekesi edasi minna. Jõudsime uuesti Xtra Large-i ette, aga sel hetkel pandi seda juba kinni. Sealt igatahes korjas mingi tüüp (Pedro? :D) meid üles ja lubas ühte teise kluppi edasi viia meid. Temaga pidime tasuta sisse saama. Kuna otseselt koju minemise tuju veel ei olnud, sis läksimegi. Koha nimi oli Playground ja ilmselgelt olid kõik Xtra Large-st sinna minemas. Passisime turvamehe juures nööri taga ja ennäe, saimegi tasuta sisse. Ja esimese asjana, mida uksest sisse minnes näen - üks transvestiit vahib vastu. Kui nüüd päris aus olla, siis ma polnud enne ühtegi nii lähedalt näinud. Ja ma ei arvusta. Lihtsalt.. nii imelik oli.. ja ega ta nüüd ilus vaadata ka ei olnud. Klubi oli rahvast täis ja kaua me seal ei olnud. Võtsime takso ja tulime koju. Kell võis vast 5 olla kui magama saime.

Pühapäeval ei maganud ka väga kaua. Plaan oli kohalikule suurele kirbuturule minna ja pärast seda midagi veel ette võtta. Ajasime lõunal ennast välja ja läksime turule, mis asub ühe suure jalkaväljaku lähedal. Otsisime omale jalkapalli ja käekellasid, aga seal ei olnud midagi väärt ostmist. Igaüks oli toonud sodi, mis tal kodus oli ja tahtis seda maha müüa. Otseloomulikult ei puudunud vufflid.. eriti palju oli Dr.Dre Beats kõrvaklappe. Käisime seal mõnda aega ringi ja kui uuesti kokku saime, läksime päevitama. Olime 5kesi - mina, Erki, Markus, Keidi, Mari. Selle ajaga kui me parki kõndisime, tuli hull nälg ja janu peale. Sattusime siis rahvuste festivali platsile (see sama, kuhu me Mariga esimesel õhtul kogemata sattusime). Seal olid erinevate rahvuste köögid - valisime Austraalia. Tellisime endale kängurulihaga burgerit ja friikaid. Teine variant oleks olnud jaanalinnuliha. Peab mainima, et mulle see kängurulihaga burx täitsa meeldis. Kõhud täis, päevitama!
Otsisime mõnusa muruplatsi seal pargis ja viskasime pikali. Muusika käima ja mõnulema. Saime natuke aega vedeletud kui märkasime, et KÕIK, kes mööda kõnnivad, jõllitavad meid. Nagu tõsiselt.. kas asi oli selles, et me seal kõik nii rõõmsalt avalikult päevitasime või et me olime kõige valgemad üldse? Ei teagi, aga endal oli küll naljakas.
Mingi hetk helistasid Annika/Lilian ja teavitasid meid, et ei nemad ega Vahur polnud kodust väljudes kaasa võtnud võtmeid ja ainsad võtmed on minu käes. Üleüldse on meil ainult 3 võtit 8 inimese peale. Saime siis pargis kokku ja läksime kõik koos koju. Tahtsime jalkat televusserist vaadata, aga tõprad ei näidanud. Leppisime siis Nadal/Federeri finaalmänguga ja hiljem hakkas hobuste traavisõit. Ma pole niiiiii ammu nii palju naernud.. Mina, Keidi ja Markus vaatasime siis neid sõite, panime oma lemmikule panuseid ja noo, seal sai ikka hindamatut huumorit. Edasi ma ei mäleta, mis pühapäeval juhtus.

Esmaspäeval ärkasime Mariga juba 9 aeg, sest tahtsime enne seda kui Mari tööle läheb, ära käia kohalikul turul, mis meil siia maja ümber esmaspäeviti tekib. Tegime ringi peale - midagi erilist ei olnud - mina sain pluusi ja Mari jalanõud. Siis Mari läks tööle ja mina, töötu nagu ma olen, tuppa :D Kuna teised on õhtustes vahetustes, siis sain nendega tsillida. Keidi ja Markusega käisin veel korra turul - tegime videosid. Siin on täiega naljakad süsteemid turul :D Otseloomulikult mängisin Keidiga kaarte - see on meil väheke traditsioon siin juba kahekesi. Jõime õlut, vaatasime telkarit. Kell 2 öösel on meil see aeg, kus põhiseltskond magama läheb.

Täna (teisipäev 21.05.2013)

Nooo, ei suutnud ennast voodist üles ajada hommikul. Mari tubli tüdruk ärkas kuskil 9 aeg, et tööle minna. Ma põõnasin 11ni. Meil (nagu ülejäänud Hispaania majapidamistel) on akna ette tõmmatavad katted, et soojus ja valgus sisse ei poeks. Nii mõnus on.. päise päeva ajal kui need ees on, ei saa arugi, et väljas päike paistab. Sain siis Irinalt ka lõpuks kirja, et ta ootab mind kolmapäeval intervjuule - mingi 4 tärni hotell on, pean seeliku ja viisaka pluusi ka selga panema. Eks siis homme näeb, mis saab.
Igatahes.. täna olen päev otsa tühja pannud - tsillisin Markuse ja Erkiga, lugesin raamatut. Ei midagi erilist.. pole suutnud oma tagumikku täna õuegi vedada.. veel. Ilmad on ka NII KÜLMAD. Tõsiselt.. eestis on praegu mingi 10 kraadi soojem kui meil siin. Kui meil juhuslikult elukülma tuult ei ole, siis on pilved. Ei teki tahtmist õue minna kui nii jahe on.

Ma rohkem ei viitsi lihtsalt kirjutada täna enam.. Mingi tund aega teinud juba seda postitust. Katsun pilte ka lisada, aga ei garanteeri midagi.

Päikest püksi Teile, armsad kaasaelajad!


K.

neljapäev, 16. mai 2013

Mis perse ei läe..

Tere!

Käisin siis kolmapäeval esimest korda praktikal. Nagu öeldud, koht asus lähedal.. nii 15 minutit jalutamist. Alustasin kell 11. Kohale jõudes oli kohal terve hunnik tüdrukuid ja ylemus. Istusin taha ruumi ühe prantsuse tüdrukuga, kes mind siis õpetama hakkas. Tegime tegelikult raaatupidamist sellele firmale - trükkisime j korrastasime arveid, panime sisse kliendiinformatsiooni ja sättisime paberid õiges järjekorras kaustadesse. Lõunale läksin kell 2. Saime Mariga kokku ja hakkasime mõnda asjalikku restot otsima.. päris keeruline ylesanne. Kõik olid kallid või siis ei olnud midagi asjalikku menüüs. Lõpuks kui aeg otsa sai, leidsime Burger Kingi ja ostsime sealt omale söödavat. Kõlbas süüa kyll burks.

Igatahes kui tagasi tööle läksin, passisin pikalt niisama. Kuna kylastajaid on vähe, hoone ise väike - ainult 20 tuba ja söödavat ei pakita, passivad neiud seal päevad läbi niisama. Ma siis tutvusin nendega veidi. Üks tüdruk Clara on Prantsusmaalt, räägib imehästi hispaania keelt ka. Ta oli seda koolis õppinud ja nüüd on praktikal nagu minagi. Siis üks tüdruk on Rumeeniast - rääkis hästi hispaania ja inglise keelt. Tema vanemad kolisid hispaaniasse ja nüüd on ta elanud siin 2 kuud ja teeb palgatööd seal asutuses. Siis 2 tüdrukut Portugalist, kes on õppinud arhitektuuri ja oskasid hispaania keelt, aga mitte inglise keelt. Nende ülesandeks on teha evakuatsiooniplaane ja toakujundusi jms. Põhiliselt istusid arvutis koguaeg. Siis üks tüdruk Dasha on Slovakkiast, tema on põhiadminn. Ja ülemused ise on Argentiinast. Päris värviline seltskond.

Terve päeva jooksul ei öelnud ülemus peale tere mulle sõnagi. Üks hetk küsisin, et kas siis pean tulema homme kell 11 jälle. Ta vastas:"Sorry?". Küsisin siis uuesti,  mille peale tüüp lihtsalt minema kõndis. Mõtlesin, et mis siis ikka. Kell 5 lahkus Clara, siis lasin tal bossilt küsida, kas võin ka minema minna. Sain jaatava vastuse.

Päeva lõpuks oli närv ikka täitsa must. Sain siis koju, viskasin diivanile lebosse, Vahur tõi kohe külma õlle kätte ja nii ta läks. Jõime õlut, käisime poes, kust ostsin odavat veini, et calimochot teha. 0.99 senti pudel punast veini. Pole paha. Kodus muljetasime praktikakohtadest ja jõime siis õlut. Mingi hetk hakkasime kaarte mängime. Kell 1 polnud veel väga und, niiet otsustasime calimochot teha. Pärast seda siis läksime magama ka.

Hommikul ajasin ennast jälle 11ks tööle. Ega ma väga vaimustunud polnud. Hakkasin homikul Claraga jälle paberimajandust korrastama, seekord siis teise B&B oma. Saime täpselt kella 1ks valmis selle. Kuna esimesel päeval jäi jutt, et ma võin kell 1 lõunale minna tunniks, siis läksingi. Ytlesin ülemusele ka, et lähen. Saime jälle Mariga kokku, seiklesime jälle toidukohta otsides. Lõpuks võtsime mingi suvalise pitsakoha ja tellisime Ceasari salatit ja läksime parki sööma. Lõuna möödus päris kiiresti. Tagasi minnes ytles Clara, et ma ei tohi minna kell 1 sööma. Nimelt oli ülemus talle öelnud, et mina ei tohi Claraga samal ajal sööma minna. Einoh, vinge mees, eksole!? Siis Clara õpetas mulle süsteemis arveid tegema ja inimesi sisse regama.

Siin asutuses saadetakse kõigi külaliste andmed politseisse kontrolliks. Ja nii pidi hispaanias igas majutusasutuses olema. Ei tea, kas on kah?

Mingi hetk meil enam tegevust ei olnud. Siis Clara õpetas mulle prantsuse ja hispaania keelt, mina talle eesti keelt. Näitasime google street viewst oma elukohti ja rääkisime elust/olust. Ta soovitas mulle prantsuse kööki ja mina näitasin talle eesti rahvusköögi pärle. Põnev oli teada saada teisest kultuurist. Küsisin talt ka, et kas siis teod ja konnad on põhimenüüs, mille peale ta hakkas kõvasti naerma ja ütles, et ta pole kunagi söönud selliseid asju. Vot sulle valearvamust.

Nimoodi lobisedes sai kell 5 ja Clara tööpäev lõppes. Kui Clara lahkunud oli, vaatas ylemus eestoast yle õla ja ytles, et ma võin ka koju minna. Küsisin, et kas tulen siis homme 11ks. Ta ytles, et Irina (hispaania praktikajuhendaja) helistab sulle. Küsisin, et kas on probleem. Mille peale härra vastas, et tal on seal liiga palju inimesi ja et Irin helistab mulle. Küsisin siis uuesti, et kas ma pean homme tulema, mille peale vastati t Irina helistab. Selle peale ei osanud nagu rohkem midagi kosta ja tulin koju ära. Ühesõnaga jäin praktikakohast ilma. Iseenesest nagu kahju ei ole, sest ülemus oli nii eemalehoidev ja ebameeldiv aga teisest küljest on kahju sellest, et hea asukoht oli sel kohal. Kui uue koha peaks saama,siis ei pruugi nii jopata.

Nüüd koju jõudes kirjutasin Reelile ja Irinale. Eks siis ole vast täna/homme kuulda, mis saab. Kui keegi täna ei helista, siis helistan homme ise Irinale.

Praegu olen üksi kodus, sest teised on praktikal. Mari peaks 7 aeg lõpetama.

Praeguseks kõik, eks ma ikka hoian teid asjadega kursis.

esmaspäev, 13. mai 2013

Plaza San Felipe Neri 7, Valencia

Hola!
Meil on praegu üle 20 kraadi sooja,  späike lõõmab, a ga pilvine on ka. Soojus on hoopis teistsugune kui eestis, kuidagi poeb kehasse.
Ajavahe Eestiga on 1 tund. Kui eestis on kell 10, siis meil on kell 9.

Eile siis alustasime reisi 6.05 Tallinna lennujaamast Lufthansa lennukiga. Esimeseks sihtpunktiks oli Frankfurt.
Frankfurt on ikka hiiglaslik lennujaam, saime seal umbes tunnikese viiida siis. Lennuk peatus kuskil platsil ja buss tuli järgi, viis terminali. Loogilised naised oleks peaaegu järgmisest lennust maha jäänud.
Lendasin siis elus esimest korda. Ei kartnud, ei olnud valus, ega modagi. Esimese lennu ajal maandumisel ma jäin kurdiks ja parem kõrv valutas, rohkem ei saa kurta.

Vaade lennukist.

Teine lend oli Düsseldorfi, kestis 30min, ebapõnev. Isegi magada ei saanud. Seal oli siis 2h paus ja edasi Valenciasse. Ärkasin pool tunnikest enne maandumist. Jõudsin veel lumiseid mäetippe näha. Taevast oli Hispaania ilus, majadel olid helesinise veega basseinid, palju oli apelsini ja sidrunipuu põlde.
Saime pagasi kätte ja otsustasime korteri yles leida ise ehk hakkasime liikuma metrooga. Alguses oli päris keeruline sellest piletisüsteemist aru saada. Üksikpilet maksis 4 midagi 2 tsooni vahel. Üsna kallis lõbu.
Vähese otsimisega leidsime korteri üles. Seal ootas meid omanik, kes rääkis reeglitest ja õpetas tehnikat näppima. Korteris on siis 3 magamistuba ja elutuba, 2 wc-d duššidega ja köök. Oleme 2kesi toas kõik. Praegu ei saa elu yle siin kurta.

Apelsinipuu pargis.

Meie maja.

Vaade meie korterist. Lastemänguväljak ja tänavad muutuvad hommikuti turuplatsiks.

Käisime kõik koos kodu lähedal hiinakas söömas. Tellisin omale Vahuriga siis beef and fries'i. Tõsiselt jama toit oli ikka. Hind oli kuskil 5 eurot. Maitsetud külmad friikad ja liharäbalad, mis olid kõhredega. Öäkk. Aga osad jäid oma söögiga rahule.
Markus ja Erki nautimas paellat.

Õhtul läksime Mariga linna avastama, jalutasime umbes 4 tundi. Käisime kuivanud jõesängis, kus praegu on park - see on kümneid kilomeetreid pikk. Seal saab siis jalutada, rattateed, palju muud põnevat. Nägime apelsini-ja sidrunipuid, kus viljad olid täiesti valmis. Ja otseloomulikult palmid, palmid, palmid. Sigavinge!
Jõudsime oma seiklustega La Carmen-i ehk vanalinna. Seal oli ikka massiliselt inimesi, mingi paraad oli vist.. Jalutasime mööda tänavaid, suud lahti. Mingi hetk otsustasime kodu poole minna.. eksisime väheke ära. Nimelt läksime ühest tänavast natuke valesti ja enam kodu üles ei leidnud. Aga me ei heitnud meelt - küsisime abi, millest küll kasu ei olnud, lõpuks otsisime üles kodu metroopeatuse ja jõudsimegi la casa-sse. Ma kustusin voodisse jõudes momentaalselt ära. Mari oli minuga vist veel rääkinud natuke, aga ma juba sügavas unes.
Kesklinnas esimesel päeval.

Huvitava nimega baar :D



Minu praktikakohas.

Ärkasin esmaspäeval juba kell 8. Väljas oli hull lärm - tuleb välja, et meie kodu ümber tänavatele tekib hommikuti turg. Tundus olevat palju odvat kraami, riided alates 1 euro. Sama müüakse ka nõusid, kellasid ja muud põnevat. Kella 11ks oli kokku lepitud kohtumine Hispaania praktikajuhendaja Irinaga. Tema on siis pärit Ukrainast ja elanud Hispaanias päris pikalt, töötab hetkel Centro Superior de Hoteleria y Turismos rahvusvaheliste suhete koordineerijana. Esimesena võtsime suuna kesklinna tema kooli. Tegemist oli siis päris vanalinnas asuva kooliga, kus nime poolest arvaks, et õpitakse turismi, aga tegelikult oli see hoopis kokakool. Saime läbi käia köökidest ja klassiruumidest. Koka olid tavatunnis ka kokariietega. Koolis asub ka restoran, kuhu saavad tavainimesed sööma minna. Hoone oli üsna vana kõrge kivimaja, suured uksed ja kivinikerdused peal. Klassiruumid ise nägid aga päris koledad välja. Järgmisena jagasime ära praktikakohad - 4 õpilast (Markus, Erki, Keidi ja Annika) läksid restorani Mon. Poisid siis kokkadeks ja tüdrukud üritusi korraldama. Pärast seda said nemad koju minna, Mari koos nendega, sest meie ei saanud tol päeval praktikakohta minna. Meie (Reeli, Irina, Vahur, Lilian ja mina) läksime edasi Liliani praktikakohta, kuna ta oskab hispaania keelt, sai ta suurde 4* hotelli. Hoone nägi küll võimas välja. Seal käidud, jäi meil aega seniks kuni Vahuri praktikakohta külastada. Vahur läks koju, Irina töö juurde. Mina, Lilian ja Reeli otsustasime minna seiklema ja linnaga tutvuma. Käisime söömas ühes restoranis, et ikka kohalikku toitu ka proovida. Kutt, kes seda kohta pidas, oli tore. Tõlkis meile menüü inglise keelde ümber ja soovitas, mida maitsta. Võtsime ensalada (tomat, mais, jääsalat, tuunikala jms), krevetid küüslauguses õlis ja patatas con huevo y jamon (kartulid muna ja singiga). Koos jookidega oli arve kolmele 27 eurot. Toit oli ülimaitsev. Näksimiseks anti alguses nagu Hispaanias ikka pähkleid ja praetud maisi(super!). Söögid olid megahead, eriti meeldis mulle see salat.
Lõpetades läksime Amistati (kodu metroopeatus) ja kohtusime seal Irina ja Vahuriga, et minna Vahuri praktikakohta. Tema praktika hotell on meil kodust u 500m kaugusel - eriti lebo. Tundus selline kvaliteethotell, 4*.
Pärast seda tulime koju ära. Kokapoisid olid olnud supertublid ja meile ühise õhtusöögi valmistanud. Terve ürtidega täidetud ahjukana riisiga, kõrvale punapeet ja kaste ning otseloomulikult odav hispaania vein.
Pärast õhtusööki läksime ühiselt välja, käisime rannas. Vau, nii vinge. Palmid ja liivarand ja Vahemeri. Julgemad käisid ujumas, tegime fotosessiooni ja jalutasime niisama. Siis tuli tuju minna linna peale pidutsema. Egas siis muud kui tuleb metroo peale minna.. aga ellu tuleb ikka põnevust ka tuua. Otseloomulikult otsustasime jänest sõita. Vajalikus peatuses hüppasime maha ja jooksime värvatest läbi. Adrekas missugune! Jalutasime pargis veidi, kuni leidsime lahtioleva baari (nimelt on esmaspäeviti paljud kohad kinni kogu päeva). Võtsime kõik ühe õlle ja istusime õues, nautides head seltskonda ja mõnusat ilma. Koju jõudsime kuskil 12.. ja ma kustusin jälle lihtsalt ära. Ulme, kui väsinud ma ikka olen siin päeva lõpus. Aga samas saab kilomeetreid päeva jooksul palju läbitud.

Turismikoolis.

Kokapoisid oma vormides.

Täna ärkasin hommikul kell 8, sest tublimad tulid selle aja peale jooksmast tagasi. Kiire pilk aknast välja reetis aga selle, et õues sadas vihma ja otsusasime Mariga edasi magada. Pidime küll Reeliga kell 9 linna minema, et tourbus-ga seiklema minna, aga vihmane ilm kohe üldse ei tõmmanud ja hiljem tuli välja, et me ei jäänudki  millestki huvitavast ilma. Ajasime kella 9 aeg end siiski üles, sest pidime kell 11.30 Irinaga kokku saama kooli juures. Lilian tuli minu ja Mariga linna kaasa. Alguses me Mariga ei saanud aru, kuhu me minema peame, aga kiire peatus turismiinfokeskuses ja saadud abi viisid meid ikka kohale. Irinal oli täna alguses paha tuju, suitsetas ja istus om telefonis koguaeg. Läksime meie praktikakohta bussiga. Kohaks on siis Bed and Breakfast meil kodule üsna lähedal - u 20 min jalutamist, mis tähendab, et saan jala tööle hakata minema. Mari jääb sama firma alla, aga teise asukohta. Meil õnneks mingit tööriietust vaja ei lähe. Selga sobivad teksad ja pluus.

Liliani praktikahotell.


Kui need kohad ka läbitud said, jätsime Irinaga (kelle tuju oli selleks ajaks maagilisel kombel paranenud) hüvasti ja läksime Colon'i tänavale shoppama. Kahjuks ei olnud seal midagi pilkupüüdvat ja hinnad olid ka päris kõrged - kesklinn ja turistiderohke koht siiski. Umbes 4 aeg hakkasime kodu poole minema. Reeli läks otse randa, meie Mariga välja sööma. Võtsime suvalise ettejuhtuva koha, sest siis oli veel siesta. Mina tellisin hamburgeri ja Mari ensalada Valenciana. Toidud olid jamad, minu burgeri saiad maitsesid nagu pannkoogid, juustu polnud, kastet polnud, vahel peale kotleti olid ainult tomat ja jääsalat. Nagu mida kuradit, eksole? Hinnaks õnneks ainult 3.50. Ega Marilgi paremini läinud, ta sai maitsetu salati. Käisime veel supermercados, mille nimi on Consum ja  mis asub meil maja uksest välja astudes 10meetri kaugusel. Ostsime ühiskasutatavaid asju, mida edasipidi vaja läheb. Ja nüüdseks oleme paar tundi kodus olnud Mari ja Vahuriga. Poisid ja Lilian on tööl 10ni, teised shoppavad. Äike oli ka vahepeal vähese vihmaga, muidu on ilma olnud üsna päikseline. Ei saa kurta, et külm oleks. Õhtul on vist plaan jälle välja minna, sest täna on Reeli viimane õhtu siin. Eks näha ole, mis saab.


Salat restoranis. Nämmmmm.

Krevetid. 

Üldiselt olen 2 päevaga päris palju päikest saanud, käed-jalad punased ikka päiksest. Meil maja ees selline plats ka, kus saab istuda ja päikest võtta. Siis võiks veel mainida seda, et kraanidest tuleb kloorivett ehk juua see ei kõlba. Üsna harjumatu on sellise veega nõusid ja ennastki pesta.
Siesta on samuti harjumatu, kui me oleme harjunud minema suvalisel ajal poodi, siis siin ikka kella 1st 5ni on enamus kohti kinni. Õnneks on see maja kõrval asuv Consum koguaeg avatud.
Inimesed on siin kuidagi vabamad. Juba esimesel päeval vilistati kui me mööda läksime. Mingi vanamees laulis meile maja ees serenaadi, täna nägime metroos kutti, kes lihtsalt jalutas vagunis pooltantsides ja laulis kõva häälega, endal klapid peas.
Meid ikka vahitakse ka.. ikkagi valge nahavärviga, ma ju blond ka veel. Ja erinevalt paljudest hispaanlastest on meil lühikesed riided seljas. Päris mitmed hispaanlased on öelnud kui me päikse käes oleme, et minge varju, päike ei ole hea.
Veinid on odavad. Euroga saab pooleliitrise pudeli kätte. Ostsin endale kokat ka, et calimochot teha. See on siis punane vein kokakoolaga, üks odavamaid jooke üldse.

Poiste tehtud õhtusöök.

Süüdlased ise.


Praeguseks siis kõik, ma hetkel ei viitsi enam kirjutada. Naudin veel päikest ja õlut. Üritan varsti pilte ka lisada, et lõbusam seda blogi vaadata oleks.
Rannas.

Minu praktikakohas.


Hasta la vista!