Pühapäev, 15. juuni 2014

Ametikõrgendus ja tulevikuplaanid segatud vähese päevakirjeldusega

Tervitus, karvased ja sulelised!

Viimasest postitusest on parajalt pikk aeg möödas, seega viin teid oma eluga uuesti kurssi. Otsustasin, et sööstan teid pikkadest ja tüütutest päevakirjeldustest ning võtan asja lühidalt ja kiirelt kokku. Seega:

Töö juures on olnud kiireid aegu ja mitte nii kiireid. Lynda võttis tööle 2 jaapanlast – kutt Tomomi, 29 ja tüdruk Shino, 25. Ametilt on nad kokk ja reisikorraldaja. Kutt on väga hea töötaja ja oskab inglise keelt rohkem kui tüdruk. Esimesel päeval kui nad tööle võeti, sain ametikõrgenduse ehk sain ülevaatajaks/juhendajaks, kuna uued tegelesed oli vaja välja õpetada ja jälgida, mis nad teevad. Sellega kaasnes ka pisike palgatõus. Mina olin rahul, sest ise-enesest minu jaoks miskit ei muutunud. Too nädal oli ülimalt töörikas ning iga päev venis 13 tunniseks tööl. Päevad olid pikad, sest pidime pakkima sibulaid ja ühe aluse pakkimiseks läks kuskil 12 tundi. Täiesti kohutav! Praeguseks oleme saanud aja 8 tunnini, kuid seegi on liiga pikk aeg ning tööandjad maksavad põhimõtteliselt kogu teenitud raha meile palgaks.
Järgmisel nädalal teeme viimase sibulatellimuse, sest asi lihtsalt ei tasu ära. See-eest duubeldame teisi tellimusi, mis tähendab, et meie jaoks väga muutusi töös ajaliselt ei ole.

Sibulaid korjamas. Üks tellimus on 3000 sibulat, mis tuleb kõik käsitsi korjata, puhastada, pesta, lõigata ja pakkida. Kõik see kokku võtab 3-l inimesel 8 tundi.
Nick, mina ja Shino



2 nädalat tagasi kutsus Lynda mind oma kabinetti ja teatas, et nad pakuvad mulle leading hand´i ehk nö juhtiva töötaja kohta ja kui huvitatud olen, siis töökoht on minu. Asjaga kaasnes ka arvestatav palgatõus. Ei pidanud asja üle pikalt mõtlema – ütlesin, et olen nõus. Tööülesanded jäävad samaks, ainult kui miskit valesti läheb, on minu pea pakul. Ja minu öelda on see, mida keegi tegema peab ja kuidas. Ühtlasi rääkisime mu plaanidest. Täpsemalt, kauaks ma siia plaanin jääda. Ütlesin, et jään seni kuni Balile lähen ja tagasi tulles võin ehk veel siin olla kuni 6 kuud täis saab. Sellega oli Lynda rahul, sest neil on väga vaja inimest, kes oskab kõike teha ja saab olla juhendaja rollis. Sellel nädalal pakkus Lynda mulle aga jälle sponsorviisat.. õehh.. kohe üldse ei tea, kas tahan ennast siduda ühe kohaga 2 aastat. Eks näha ole, kuidas asjad lähevad. Praegu midagi kindlat otsustanud ei ole.

Ametikõrgenduse tähistamiseks ostsin endale kingituse ka – GoPro Hero3+ Black Edition. Väga vinge riistapuu. Proovin mõne video ka kokku monteerida oma tegemistest.


Forklifti äss

Ühel nädalavahetusel käis külas Wayno tütar Renee ning tema poiss-sõber. Reneel on automaatkastiga auto load, aga tahab ka manuaaliga sõitmise lube. Carol siis pakkus, et lähme sõidame. Istusime autosse ja jäime maja ette nii 15 minutiks, sest Renee ei suutnud koha pealt minema sõita. Iga jumala kord suretas auto välja. Kõige rohkem liikusime selle ajaga 20cm. Mul on niiiii naljakas, aga kurat, ei saanud väga naerda, sest tuli viisakas olla õpilase vastu.

Mis veel toimunud on?
Caroli tütar Samantha käis külas ja jäi nädalaks oma kolme lapsega. Kohutav! Tulid sellepärast, et üks kaksikutest poistest kukkus narivoodi teiselt korruselt alla ja lõi pea ära. Igaksjuhuks viidi poiss haiglasse, aga kuna tal on ka varem õnnetusi juhtunud, sekkus asjasse lastekaitse. Ametivõimud arvasid, et Sam-i boyfriend Jesse peksab poisse. Suur draama ja Jessel keelati lastega kokku saamine. Peale seda tulid Jessele järgi politseinikud, kes viisid ta vangi maksmata liiklustrahvide pärast. Ma vist olen rääkinud, et Austraalias on süsteem, kus liiklustrahvide eest võib vangi panna. Niisiis, Jesse´l oli maksmata 4000 AUD-i ja teda ootas 4 päeva vanglas. Sam tuli siis lastega meile, et emalt tuge saada. Nii imelik, et siin pannakse lapsed juba kell 7 õhtul voodisse. Karta on, et nad ärkavad kell 5 hommikul ülesse. Ja kõige noorem 9-kuune tüdruk.. see oli vahel üldse ööläbi üleval. Õnneks on mul oma tuba ja ma magan päris sügavalt, aga Carol ja Sam ei saanud vahepeal kohe üldse magada.
Pärast kokkupõrget känguruga. Siinkohal mainiksin, et känguru jäi ellu ja hüppas rõõmsalt edasi.

Et sellest lärmist pääseda, läksin nädalavahetuseks Pam-i juurde. Mulle järgi tulles sõitis Pam kängurule otsa ja auto sai päris korralikult kannatada. Sõitsime siis Bullsbrooki, selle maja juurde mida ta maha müüa tahab, jõime tal emaga teed ja jutustasime ning siis võtsime veoauto, et Beermullah´sse sõita, sest järgmine päev pidime traktorile järgi minema. Õhtul tegime kerged dringid ja kaardimängud nagu tavaks on saanud. Hommikul tõi üks tüüp Pam-ile mesitarud ja pärast tõime traktori ära. Nii need päevad läksid ja siis pidin jälle koju tulema, sest keegi peab ju tööl käima. Paar päeva hiljem kuulsin, et Pam sõitis oma teise autoga kängurule otsa. Seekord õnneks nii suuri kahjusid ei olnud kui esimese autoga. Meie kodutee on kõige hullem kängurute poolest- Nick sõitis ühele otsa kui tööle tuli, aga tal on autol kängururauad, seega läks hästi. Roo-d lihtsalt hüppavad äkki autole ette ja rohkem pole vajagi. Kõige rohkem liigub neid varahommikul ja videvikus. Siis tuleb väga ettevaatlik olla.


Uuel nädalal sai Tomomi (jaapani kutt) kurvad uudised, et ta vanaema suri ära ning läks kaheks nädalaks tagasi Jaapanisse. 25. juunil läheb ära Nick, sest ta viisa saab läbi ja ameeriklased teise aasta viisat ei saa. Ja selles ma pole kindel, kas Tomomi ja Shino meile edasi tööle jäetakse, sest Shino on üsna aeglane ja ei oska inglise keelt hästi ning kuna nad on paar, siis ei pruugi Tomomi üksi meile jääda. Eks aeg näitab, mis saab. Uued töölised tulevad kindlasti, sest aeg on tegelema hakata pruninguga (puude kärpimisega) ning teised tellimused ju suurenevad.

Vahepeal olen veel Waynoga shoppamas käinud, talle kainekas olnud ja tema tütardega kohtunud. Avastasin Wayno pooleli oleval majal ehitusapsu – telliste ladumisel on muster paigast läinud ja muidu poleks viga, kuid tegemist on maja esisega. Õnneks saab saab selliste asjade eest raha tagasi.
Tutvusin Caroli tööandjatega – Peter-i ja Bev-iga, kellest palju kuulnud olen ja kes meie naabrid on.
Nägin ühe nädalavahetuse jooksul kolme madu, mis õnneks pisikesed olid, aga sellegi poolest mürgised.

Nime ei mäleta, aga elab maa all see elukas ja on pisut mürgine ka. Selle leidis Noel tööl, teisi nägin Pam-i juures.


Ja ilmad on megakülmaks läinud. Eestis on kordades soojem hetkel kui meil. Viimased päevad on kraadiklaas siin kandis paari miinuskraadi näidanud varahommikul. See kuu on rahulik külm ja järgmisest kuust algab tormide hooaeg, siis on jälle, mida oodata. Carol juba hoiatas mind, et kui ma juhtun põllul olema ja näen, et taevas muutub rohekaks või lillakaks, siis pean kiirelt jalga laskma ja mitte oma eluga riskima.
Mainiksin veel, et meie majal pole miskit, mis sooja toodaks. Kasutame kahte väikest radiaatorit, et sooja saada, mis õnneks isegi töötab. Täiesti tavaline on nüüdseks kui õhtul ja hommikul on toas 10 kraadi sooja. Kohe kui päike looja läheb, muutub ilm ülimalt jahedaks. Nüüdseks olen ära harjunud selle temperatuuriga, kuigi vahel ikka värisen teki all ja siis saan kohe mõnitada, et mis eestlane ma selline olen ja külma ei kannata?!? F%@k off, ega ma lumeinimene pole. Enamus neist pole lund näinudki ja viriseks -10 juures nii palju, et kõrvad si*avett jookseksid. Aga noh, igale oma.


Puulatvatest mandariine ja apelsine korjamas.

Väga vinge riistapuu. Pildil ka Tomomi.



Muud põnevat pole juhtunud.. Wayno plaanib järgmisel nädalal meile kasiinoööd, siis on Keno juures lõkkeõhtu ja mis kõik veel juhtuma hakkab, seega igav ei ole.

Tsauki!