Laupäev, 20. detsember 2014

Hei hei hei!

Tervitus!

Olen jälle 2 kuud kirjutamata jätnud, seega viin teid oma tegemistega enam-vähem kurssi. Päris palju on juhtunud: lõpetasin töö, käisin telkimas, ostsin auto, kolisin Caroli juurest välja ja Pam-i juurde tagasi, auto läks katki, tutvusin imeliste ja mitte nii imeliste inimestega, ostsin uue auto, elasime üle tulekahju ja tornaado. See võtab suuremad asjad põhimõtteliselt kokku. Aga alustame algusest..

Oktoobris sai Lyndaga kokku lepitud, et aitan neid töö juures välja kuni auditi lõpuni, mis kuu lõpus on ja lähen siis ära. Paar nädalat enne mu minekut, palkas ta austraallasest tüübi Jimmy, kes mind asendama hakkas. Alguses tundus okei, aga mida rohkem aega temaga koos veetsin, seda vähem ta mulle meeldis. Teate küll seda kõhutunnet, et miski ei klapi? Üsna kahtlane tüüp ja hoiatasin ka Lyndat, et ta peaks valvel olema selle kuti suhtes. Igatahes.. viimane nädal minu ja Jimmy vahel läks üsna tuliseks, aga selleks ajaks oli mul savi, sest mina läksin ju vabatahtlikult ära. Ta ei sallinud üldse kui Lyndaga üksi rääkisin või kui ühes ruumiski koos olime.
Koguaeg pidi ninapidi juures olema.

Viimasel tööpäeval korraldas Lynda väikese grilliõhtu, ostis meile paar kasti õlut ja süüa. Kaua seal ei olnud, sest teised pidid järgmine päev töötama ning hiljem minu juurde korralikku lahkumispidu pidama tulema.
Sellised villid tekkisid ja olid lõpuks veel suuremad.
Laupäeva hommikul avastasin enda kätelt väiksesed punased laigud.. tegelikult olid laigud juba reede õhtul ja hommikuks olid need väikesteks villideks muutunud. Mõtlesin, et olen millelegi allergiline. Asjatasin päev otsa, käisin Waynoga shoppamas ja kogu selle aja tundsin, kuidas need villid kasvavad. Üks vill oli lõpuks juba pooleteise sentimeetrise diameetriga. Selleks hetkeks tekkis juba väike paanika, et mis toimub?!? Mitte keegi polnud midagi sellist enne näinud.. Carol kutsus naabrid vaatama, saatis pilte mu villidest ja mitte keegi ei osanud öelda mis see on. Lõpuks jäi pinnale kas keemiline põletus või ämblikuhammustus. Kahjuks ei oska siiani öelda, mis see tegelikult oli, sest kemikaale ei näppinud ja ämbliku hammustus ei annaks end kahel käel korraga näha. Praeguseks on alles ainult armid.

Õhtul tulid töötajad külla ning tõid endaga kaasa ülihäid aasia toite. Mmmmhhhmmmm. Grillisime väljas natuke ja jutustasime elust-olust. Ühel hetkel tuli mul geniaalne (tol hetkel) mõte õpetada neile Trammijuhti (kaardimäng alkoholiga). Mängisime täpselt ühe mängu ja selle lõppedes poisid - Tomomi ja Allan - olid omadega väga läbi ja kustusid ära. Istusime tüdrukutega veel üleval ja kuna me alustasime üsna vara, siis oli pidu keskööks juba läbi. Oijah..tööinimese elu.

Järgmise nädala veetsin oma asju läbi vaadates ja ärasõiduks valmistades. Reedel helistas Pam ja ütles, et okei, nüüd tuled meile külla. Mis seal ikka, targemat nagunii teha polnud ja neid tahtsin ka näha. Etteruttavalt võin öelda, et nädalavahetus külas kestab siiani (2 kuud kuskil) .Siin tutvusin saksa bäkkeri Mariaga ning kanadalase Sabaga.Mõlemad 6-7 aastat vanemad kui mina ja reisivad ka omapäi. Maria on nüüdseks idakaldal ja Saba esimene aasta sai läbi ning läks tagasi Kanadasse.

Ebameeldivatest teemadest ka..
alustan algusest

AUTO SAAGA.

Augustikuus, enne Balile minekut, kandsin kanada kutile Pat-ile (kellega üsna alguses koos farmis vabatahtlikud olime) 2000 AUD-i, et ta mulle auto ostaks. Diil oli selline, et kuna ta enda autot remontis ja vaja oli nn. asendusautot, siis selle rahaga peaks ta ostma korraliku auto, tegema hoolduse ning kasutama kuni enda auto korda saab ja siis uue mulle andma. Viga plaanis ei näinud, kuna kutt on automehhaanik ja sõber. Kui Balilt tagasi tulin, siis ta autot veel ostnud polnud. Okei.. pole hullu, mul kiiret ka ei olnud. Ja nii see aeg läks, iga paari nädala tagant ikka kirjutasin, et kas on miskit leidnud või ostnud ja vastus oli pidevalt ei. Paar nädalat enne töö lõpetamist otsustasin, et kätte on jõudnud "nüüd või mitte kunagi" auto-ostu aeg. Vaatasin ise Gumtree-s ringi ja leidsin paar sobivat varianti. Tahtsin neliveolist, milles oleks saanud magada ning vajadusel offroad-ida. Pat läks ühte Holden Jackaroo 4WD vaatama, kuna mina elasin tol hetkel karup**ses ja tema linnale palju lähemal. Vastukaja oli positiivne + hind ainult 2700 AUD seega otsustasin, et läheb kaubaks. Ütlesin siis Pat-ile, et mine ja osta ära kui arvad, et korralik on ja kui miskit vaja parandada, saad selle ka ära teha. Mille peale tema vastas: "ei saa, mul ei ole seda raha enam."
WHAT??!! MISASJA?!? MIDA?!?



Lühidalt - tüüp ostsis minu rahaga endale lennupiletid Kanadasse, oma ema 50.ndale sünnipäevale üllatusvisiidiks. 
Võite isegi arvata, et ma ei  olnud just kõige õnnelikum. Aga tol hetkel müüja juba ootas ja otsustasin, et ostan selle auto ikkagi ära, kuna tundus asjalik ja automehhaanik ikkagi ütles, et korras masin. Mõeldud - tehtud. Carol ja Baylor tulid kaasa ja allkirjastasin lepingu, raha vahetas käsi ja voilaa! olin oma esimese austraalia auto omanik!  Kõlab hästi, eks?
Hakkasime siis koju sõitma ja käisime tanklas, et kütust võtta. Ära sõites avastasime, et mu "uuel" autol on õlileke. Kontrollisime õlitaset, kõik tundus okei ja läksime koju. Autot ostes teadsin, et sellel on üks viga ja selle parandab Patrick ära. Pärast seda oleks auto turuväärtus vähemalt kahekordistunud.
Paar nädalat autot väga ei kasutanud, sest tööl käimiseks oli tööauto ja mujal käigud sai teistega tehtud. Siis aga läksin Pam-i juurde ja nädalavahetustel tahtsime Saba-ga väljas käia, seega tõin auto siia.


Ühel ilusal päeval läksime teiste vabatahtlikega Lancelin-i randa ja liivalauatama (sandboarding - lumelauatamine, aga liival). Kokku oli meid 5. nooremad jäid randa ja me Sabaga läksime düünidele, kahjuks oli selleks ajaks juba kell päris palju, seepärast sai otsustatud: HOMME.
Hakkasime tagasi sõitma ja pärast 10km auto oli suitsupahvakas, kaotas võimu ja olime sunnitud tee äärde tõmbama. Kontrollisin õli ja oh imet, täitsa tühi teine. Kuna olime põhimõtteliselt "mitte kuskil", aga siiski suure maantee lähedal, otsustasime veidi aega oodata kas mõni abiline kuskilt välja kargab. Paar autot peatusid, aga kui mainisime, mis viga, öeldi, et "ei saa/oska aidata" või "see on küll jama lugu, edu teile". Lõpuks Saba võttis kätte ja hakkas läbi käima majasid, mis lähedal asusid ning ma jäin tee äärde valvesse. 3 teist bäkkerit olid lihtsalt kasutud. Lõpuks Saba leidis paar kutti, kes tulid ja vaatasid auto üle ja teadvustasid "This is fucked."
Helistasin Pam-ile ja teatasin kurvad uudised oma auto surmast ja ühtlasi lootused, et ta saab meid päästa. Õnneks on tal veok ja ta hakkas B-ga meile järgi tulema. Siinkohal olgu öeldud, et me olime kuskil 80km kaugusel kodust ja kell oli kuskil 6-7 ning läks pimedaks.

Ootamise ajal nägime kaunist päikseloojangut, olime loomingulised ja tegime leitud paberist mängukaardid, mängisime sõnamänge ja kuulasime mu telefonist, millel 30% akut muusikat. Veidi hiljem tulid naabrikutid tagasi, pakkusid võimalust tualetis käia, soojas toas olla ja mulle küüti tanklasse õli ostma. Läksin Saba-ga nendega tagasi Lancelini ja ostsin hea 6 liitrit õli, lootuses et saab vähekenegi kodule lähemale. Ostsime suure pitsa ka "lastele", kes näljased ja külmetavad. Tagasi auto juurde saabudes oli juba päris pime ja jahe. andsime noorele pitsa ja ou mai gaad, see kadus nagu mutimullaauku ja me ei saanud ühtegi tükki.   

Natukese aja pärast saabusid P ja B ja valasime mu autosse ostetud õli ja proovisin siis sõita. No ei õnnestunud, kogu õli voolas välja ja autol polnud jaksu edasi minna. Panime nööri külge ja veeti koju meid.Tõsine seiklus.
Sellega saaga veel ei lõppenud. Nüüd oli vaja Pat-ilt mu raha tagasi saada. Läks paar päeva ja nii mõnigi ähvardus minult kui teistelt ning lõpuks sain oma raha tagasi. Kahjuks olen aga 2700 dollarit miinuses, sest tõenäoliselt mina seda autot töökorda ei saa.
Võttis paar nädalat aega, aga lõpuks leidsin uue auto, mida osta tahtsin. Seekord tegin kõike ise ning kontrollisin topelt. Sain Hyundai Excel-i 2500 dollariga noorelt paarilt. Väga väike läbisõit ja korralikult hooldatud, hoolduspaberitega. Seni olen väga rahul. Auto nimi on White Lightning ehk Valge Välk.

Kurjajuur


THE END


Selleks korraks kõik.

Tervitused!

ilusaid jõule ning head uut aastat teile kõigile!