teisipäev, 25. märts 2014

Kuu aega Austraalias ehk uued tuuled puhuvad!


Esmaspäev - Rääkisin Graeme-ga hommikul ja ta pakkus meile võimalust veel siia jääda. Neil on meile veel töid teha anda, aga samas lubasid sõprade/naabrite käest küsida, kas me nende juurde tasu eest saaksime tööd tegema minna. Kui neile nüüd uued tegelased teada ei anna, et tulevad ja me enne täiskohaga töd ei saa, siis jääme siia edasi kindlasti.
Tööks olid kivid. Kalevipoja tunne on juba. Õeh..

Teisipäev – kes arvab, et tööks oli kivide tassimine, saab ennast õlale patsutada. Õnneks ei saa seda tööd päev otsa teha, sest juba kell 10 hommikul on päikese käes tööd teha täiesti piin. Õhtul läksime linna frisbee-t mängima. Ülivinge oli. Ma poleks uskunud, et ma suudan 2 tundi järjest joosta, aga võta näpust! Kuna ma olen õnnetusehunnik, siis võite kaks korda arvata, kes kukkus nii et kere sinine on? Seal pargis on mingi imelik muru ja see oli nii libe, et kokkuvõtteks oli mul „Mats! Ja maa ühendus!“ situatsioone kuskil 5. Mis seal ikka, mäng vajas mängimist. Meid oli mängimas kuskil 30 inimest ehk tekkis 4 meeskonda. Punkte keegi ei loe. See on täpselt see koht, kus öelda: „Tähtis pole võit, vaid osavõtt!“. Pärast mängu käisime jälle India restos söömas ja hiljem baaris. Tutvusime jälle mitmete toredate inimestega. Nende seas oli jälle üks rootslane ja päris mitu kohalikku. Igati vinge päev!

Kesknädalal lubasin endale pikemat und kui tavaliselt. Ärgates avastasin, et veidi (loe: päris jõhkralt) kange on olla ja lihased on seal, kus ma ei teadnud, et nad olla võivad. Tööks oli? Kivide vedamine... Ütleme nii, et see Kalevipoja mängimine on muutunud maru tüütuks. Kahjuks jätkub seda tööd veel mitmeks päevaks, sest seda saab teha hommikul kuskil tund või 2. Kes kannatab, see kaua elab, ah?! Päeva peale tegime toas tööd ja koristasime ehitussodi kui ilm juba jahedam oli. Meg üllatas mind ka jutuga, et kuigi meid taheti nädalavahetuseks Pauli juurde tööle, jääb see ära. Põhjuseks Pauli endise naise vastumeelsus meid omapäi nende juurde tööle jätta. See eksnaine tundub üldse selline, kes on harjunud oma rahapataka otsas istuma ja iga lisa kupüüri järel muutub üha ihnemaks ning kadedamaks. Meie sellepärast oma pead norgu ei lasknud. Õhtul öeldi veel, et saame neljapäeva vabaks, sest Meg ja Graeme lähevad kuhugi ära ja selle asemel teeme nendega hoopis laupäeval tööd.

Neljapäeval panime poistega kotid kokku ja läksime terveks päevaks randadesse aega viitma. Kokku käisime vist 4-s rannas Rockinghamist kuni Fremantle-ni välja. Väga ilus oli kõik ja esimene rand oli ülimõnus, sest olime seal peaaegu ainsad ujujad. Sain kinnitust, et ookeani vesi on märg ja soolane.
Olime farmist kaasa võtnud grillvorstid ja kuna rannas on üldkasutatavad grillid, tegime endale hotdoge. Kahjuks jäime mõnest vorstikesest ilma kui grillile selja pöörasime – kajakad tahtsid ka süüa. Rannas oli veel duširuum, mis Pat-i arvates on üks parimaid. Nimelt elas ta mõnda aega oma autos ja ärkas igal hommikul uues rannas. Isegi siis kui me grillisime, tulid ühed bäkkerid hipibussiga ja käisid pesus.



Vaatasime Penguin Island-it e saart, kus saab näha pingviine. Lähedal on võimalus ujuda delfiinide ja haidega.





Päikeseloojangu ajal käisime Fremantle-s, mis on ajalooline koht. Ja rohkem kunstiinimeste pärusmaa. Meenutab natuke Tartut, kus kõik on rahulik ja mõnus. Päikeseloojangut ma muidugi pildile ei saanud, sest siis kui võiks kaamera kaasas olla, jätan ma selle otseloomulikult autosse. Ahjaa.. Imelik oli see, et enamik kohti olid suletud juba kella 5st. Arvestades nende asukoht – rand ja turistikeskus, siis minu arvates oleks just mõnus õhtul jahedas seal kandis istuda ja lõõgastuda, aga ju siis nende meelest see ei ole nii hea mõte.

Õhtu lõpetuseks käisime rahvastepalli mängimas. Mängud lõppesid aga üsna kiiresti ja kella 10ks olime juba kodus.


Neljapäeva öösel ärkasin selle peale, et müristas. Kohale jõudis kauaoodatud vihm. Põõnasin kella seitsmeni ja ärgates oli päris jahe olla. Tuul, mis oli tugev juba siis kui me õhtul koju jõudsime oli öö jooksul veel tugevamaks muutunud ja meie varjualuselt katte pealt kiskunud. Elekter oli ära ja ilm oli jahe. Päeva peale läks ilm õnneks soojemaks ja mul õnnestus oma Austraalia esimene päikesepõletus saada kätele. Ilmselgelt pettis tuul ära ja seekord korjasime kive ka 5 tundi järjest. Aga vähemalt kui ära paraneb, siis olen ilus pruun ja päike vast ei võta nii hullult enam ära. Eks näe!
Päeval pikutasin punkris ja kui välja tulin, siis Meg ja Graeme olid ära läinud. Okei.. Küsisin siis teistelt et mis värk on, mõtlesime et äkki läksid poodi või kuhugi, sest meile ei öeldud ju midagi. Hiljem saime teada, et nad käisid Meg-i poja juures. Selles suhtes oli nõme käitumine, et elekter oli ära ja söögiga kitsas ja nemad lasevad lihtsalt jalga. Õnneks oli meil generaator ja pliit töötab gaasiga. Õhtul vaatasime veel filmi ka. Või noh, mina ja Pat vaatasime, sest Indrek jääb iga viimase kui filmi ajal magama.


Laupäev oli tööpäev, sest üks päev oli nädala sees ju vaba. Kui alguses oli jutt, et teeme tööd pererahvaga koos, siis mis te arvate, kuidas asjad tegelikult läksid? Otseloomulikult tegime ainult meie asju, sest nende päevad seisnevad youtube-ist oma vandenõuteooria filme vaadates ja niisama ringi surfates. Üleüldse on neil väga nõme suhtumine. Alguses ma ei pööranud väga tähelepanu kui nad ütlesid naljaga (?) kui sõbrad külla tulid, et näe, me saame puhata kui orjad (meie) töötavad. Praeguseks on aga näha, et nende suhtumine ongi selline. Meg istub päevad läbi arvutis, väites et kirjutab oma raamatut/teeb uurimustööd/tegeleb internetipoega ja Graeme töötab pool tundi garaažis, 2 tundi istub arvutis siis jälle arvutis. Ja õhtul enne õhtusööki lahjendavad kahepeale 2 pudelit veini paari tunni jooksul. Nii need päevad neil mööduvad KUI nad kodus on. Paar korda nädalas käivad nad veel mingitel loengutel, kus neile veel rohkem ajupesu tehakse.
Sel päeval mainiti ka, et meil on võimalus paariks päevaks Pam-i juurde appi minna. Meile sobis, sest Pam on äge ja saaks neist hulludest natuke puhkust.

Pühapäeva hommikul aga pakuti juba võimalust 2 nädalat jääda. Alguses pidi Pat maha jääma, aga lõpuks otsustas ta ikka kaasa tulla. Ja nii me pakkisime KÕIK oma asjad kokku, sest võib-olla ei ole meil enam Meg-i ja Graeme juurde üldse asja.. Elame, näeme.

Pam elab Bullsbrook-ist tunni aja kaugusel, Gingin-ist edasi. See koht on veel kaugemal tsivilisatsioonist kui Fantastic Farms. Lähim naaber on 3km kaugusel. Siin elavad Pam-i poeg Blade (Blaine?), tema girlfriend Fi ja Fi lapsed Tia ja Tina?. Ei jää need nimed kohe üldse meelde mulle..
Blade on 26, Fi 32, Tia 7 ja Tina 10. Tüdrukud on tõsised energiapommid ja väikesel tirtsul jutt jookseb koguaeg. Pärast esimest õhtut oleme võtnud missiooniks neid võimalikult palju ära kurnata kui nad koolist tulevad, sest muidu nad ajavad hulluks kõik.
Pererahvas on hästi tore esimese kahe päeva seisuga. Nad on naljakad ja sõbralikud. Pam isegi ütles meile, et me peaks rohkem lärmi tegema, sest võrreldes nendega oleme me väga vaiksed.

Farmis on hunnik loomi ka: 3 hobust – 1 on pime, üks on invaliid ja üks kõlbab ratsutamiseks; 2 koera – väike šnatutserikutsikas Jules ja Indi; 4 kassi ja kanad.

Mina ja Pat saime elamiseks karavani ning Indrek sai ööbima Pam-i töötuppa. Pühapäeva õhtu veetsime jutustades ja õlut juues. Pam on otsustanud, et ma olen tema drinking buddy (joomasõber), sest ma joon temaga sama marki õlut ja noh, olgem ausad, ma joon rohkem kui poisid kokku :D Sest nemad joovad max 3 purki kahe peale. Mina aga arvan, et kui õlle tasuta kätte antakse, siis pärast kuuma päeva tuleb võimalus ära kasutada.

Esmaspäeval ärkasime vara, sest siin läheb veel kuumemaks kui Bullys päeva peale. Alustasime Pam-i juurviljaaias rohimisega. Umbes 2 tundi kakkusime poistega 4kesi käsitsi maltsa välja kuni kõigil kopp ette viskas ja Blade tõi bobcati välja. Tõmbasime bobcatiga terve 10cm pinnast välja ja siis tõmbasime maltsa sealt lahti. Töö sai tehtud nagu naksti! Ainult, et seda ei tohi Pamile mainida, kes meile bobcati kasutamise eest aiamaal kindlasti üle küüru annaks. Sellega sai meie tööpäev läbi kah, ülejäänud päeva istusime varju all ja jutustasime niisama. Ahjaa, kuna meil on siin rallimehi, siis mõtlesime, et küll oleks äge siia liiva sisse mingi rada teha. Mõeldud – tehtud! Pat läks oma väikese äbarikuga taha, kus oli rohkem lahtist liiva ja jäi naksti põhjale kinni. Kui ta seda 4-veolisega välja tõmbama läks, siis suutis selle ka sinna sisse kaevata. Meil oli nalja kui palju. Õnneks sai mõlemad välja üsna kiiresti. Õhtul kui tüdrukud koju tulid, mängisime ühiselt palli ja juba oligi õhtusöögi aeg. Kuna õhtust sööme kuskil 8 ajal õhtul, siis pärast kõhu täis saamist on kõigil hull uni ja kella 10 aeg oleme juba kustunud.

Siin tuleb ette vaadata, et mõne mao otsa ei koperda. Blade on aiamaal 2 korda Western Browni näinud, kellega ei taha vist keegi kohtuda. Ja kuna ümbruses on soo, siis on neid seal päris palju. Aeda tulevad nad selle pärast, et seal on niiske ja taimede all saab varjus olla. Mina igatahes loodan, et ei pea ühtegi nägema.

Teisipäeval jätkasime rohimist. Kuna meil on päevas ainult 5 tundi tööd vaja teha, siis otsustasime, et teeme u 3 hommikul enne kui kuumaks läheb ja ülejäänud õhtul. Täna on vihma võimalus ka ja no, ei saa mainimata jätta, et siin kandis oodatakse vihma ikka väga-väga! Mina olen õnnelik isegi siis kui on pilved, sest see teeb päeva juba mõnusamaks. Kuum on ikka, aga talutavam.

Eelmisel nädalal frisbee-t mängides nägin ühte aussie kutti, kes kasutab võimalust ja läheb samamoodi nagu me siin oleme (töö-ja puhkuseviisaga) Rootsi aastaks. Esimene austraallane, kellest ma tean, et seda võimalust kasutab. Pole varem isegi lugenud ühegi kohta. Sest olgem ausad.. euroopas on bäkkerite palju raskem tööd leida kui siin. See kutt plaanib alguses Stockholmis olla ja siis võimaluse korras Norra tööle minna.

Siin farmis ei ole ka absoluutselt telefonilevi. Õnneks on wifi, mis pole küll kõige kiirem, aga ajab asja täitsa ära.
Esimeste päevade üldmuljed on väga mõnusad – koht on äge, inimesed toredad ja süüa saab hästi. Mis elult veel tahta? Noh.. palka tahaks ka töö eest, aga see on ka ainuke asi.

Pat-i pool karavanist

Minu tagasihoidlik kodu

Ümbrus uues kohas.

Meie karavan


Põhiline elu käib siin kuuri all. Seal on kööginurk ja söögilaud, vasakule seina taha jääb Pam-i tuba, telekatuba ja Indreku magamisas.


Väike varjualune. Eriti mõnus on kuuma ilmaga istuda seal, sest vasakult ülevalt jookseb voolik, kust tuleb"uduvihma".

WC on veel huvitavam kui eelmises kohas. Seekord puudub isegi katus. Haha :D Aga noh, asjal olles saab hobuseid vaadata.

Hobuste aed ja kanad on ka seal.


Juurviljaaed.

Jules, väike monstrum.


Pat näitab oma oskusi (või nende puudumist :D)


Jules ja Indi



Kes ennast sisse kaevab, peab ise välja ka kaevama!

Tia, energiapall!




Selleks korraks lõpetan!

Katre.

pühapäev, 16. märts 2014

Eestlased Austraalias

Laupäeva õhtul käisime rahvastepalli kuttide juures filmiõhtul. Kokku oli meid umbes 8, tellisime pitsad ja vaatasime 12 Years a Slave, mille mina otseloomulikult olin 2 päeva varem juba ära vaadanud. Õnneks oli tegemist sellise filmiga, mida on hea mitu korda vaadata, sest siis märkad rohkem detaile. Kutid olid kõik toredad ja kuna mitme näol oli tegemist Hispaaniast pärit inimestega, siis teadsid nad ka Eestist üllatavalt palju. Arutelu käigus tekkis muuhulgas küsimus, miks selline väike riik nagu Eesti, mis ei ole iseseisvalt üldse kaua eksisteerinud, on saanud võimaluse töötamisõigusega turismiviisade väljastamiseks ja teiste riikide hulgas selline suur riik nagu Hispaania mitte? Mind hakkas see teema huvitama. Ühe kuti arvates ei ole Hispaania seda kokkulepet saanud sõlmida, sest üks Austraalia kriminaal on ühel Hispaania saarel peidus ja kuna Hispaania pakkus talle poliitilist varjupaika, ei anta nö kättemaksuks hispaanlastele viisasid. Kui see tõesti nii on, siis on tegemist väga ebaausa situatsiooniga. Aga ega poliitika pole kunagi loogiline olnud ja kurat seda teab, mis tegelikult toimub.
Kes huvi tunneb, siis Eestiga sõlmitud leppe sisu leiab siit: https://www.riigiteataja.ee/akt/860716



Mitmete andmete kohaselt elab Austraalias ligi 10 000 eestlast ja Eesti-Austraalia töötamisõigusega turismiviisade väljastamise algusest on Austraalias käinud umbes 8000 eestlast. Need numbrid kasvavad aga järjest kiiremini. Varsti pole Eestis kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on Austraalias käinud või viibib hetkel seal. Eestlaste poolt sisse antavate avalduste arv kasvab aastaga umbes 22%. See on hiiglaslik number, arvestades Eesti rahvastikuarvu ning seda, et kümned tuhanded on tööl Soomes, Rootsis, Norras, Iirimaal jne. Jah, Austraaliasse pole nii lihtne elama jääda kui eelnimetatud riikidesse, kuid Eestist lahkuvate inimeste arv on väga muret tekitav.

Enda tutvusringkonnast tean umbes 6 inimest, kes HETKEL Austraalias viibivad. Neid, kes siin juba käinud on, on umbes kümmekond ja neid, kes plaanivad tulla kuskil 8.

Austraalia alustas viisade väljajagamist 1975 aastal ja alguses said neid vaid 3 riiki: UK, Kanada ja Iirimaa.
Praeguseks on Austraalial selline viisasüsteem 19 riigiga: Soome, Belgia, Kanada, Küpros, Taani, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Hong-Kong (Hong Kong Special Administrative Region of the People's Republic of China (including British National Overseas passport holders), Iirimaa, Itaalia, Jaapan, Korea, Malta, Holland, Norra, Rootsi, Taiwan ja Suurbritannia.
Viisade arv neile ei ole limiteeritud, mistõttu suureneb avalduste arv iga aastaga üha enam.

Limiteeritud viisade arv on aga kümnel riigil: Taimaa, Tšiili, Türgi, USA, Malaisia, Indoneesia, Bangladesh, Argentiina, Uruguay ja Paapua Uus-Guinea. Välja antavate viisade arv ulatub 100st 1500ni.

Läbirääkimised käivad 2013 aasta seisuga 13 riigiga: Andorra, Tšehhi, Kreeka, Ungari, Iisrael, Läti, Mehhiko, Poola, Portugal, San Marino, Slovakkia, Hispaania ja Vietnam.

2013. aastal käis Austraalias üle 250 000 (esimese ja teise aasta viisad kokku) seljakotiränduri. Võrdluseks võib öelda, et 2005. aastal oli see number 114 000.  Sellised suured numbrid on aga toonud kaasa päris mitmeid probleeme. Näiteks muretsevad kohalikud, et Austraalia koolinoored ei leia omale tööd, sest bäkkerite number on sama suur kui koolilõpetajate oma. Minu arvates seda probleemi aga ei tohiks tekkida, sest paljudele töökohtadele bäkkereid ei oodata, kuna tahetakse pikaajalist pühendumust. Bäkkerid võivad aga maksimaalselt 6 kuud ühel kohal töötada.
Teine probleem on järjest kasvav seljakotirändurite tüssamine. Üha enam on tekkinud skeeme, kus pakutakse tööd koos majutusega, aga soovitakse ettemaksu. Kõik võivad arvata, mis edasi juhtub. Otseloomulikult oled rahast ilma ja töökohta ka ei ole. Seepärast ongi kasulik järgida põhimõtet, et kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis tõenäoliselt see nii ka on. Enne tööle asumist tuleks teha tööandjale põhjalik kontroll, mis tänapäeval on väga lihtsaks tehtud . Olemas on erinevad andmebaasid, foorumid ja kommuunid nt. Facebookis, kust leiad kindlasti kellegi, kes seal kohas enne tööd on teinud või midagigi kuulnud. Kahjuks aga leidub ikkagi lihtsameelseid, kes oma viimased sendid käest ära annavad ja siis peost-suhu elama peavad. Tüssata saavad ka need, kes soovivad kasutada agentuure viisa ja töö leidmiseks ilma taustauuringuta. Skeem on sarnane: anna meile paar tuhat dollarit/eurot ja meie otsime sulle töö, sebime viisa ja heal juhul saad elamise jms ka.





Kahjuks jäävad eestlased ise ka üha enam negatiivsete tegudega silma. Mõned näited:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/austraalia-politsei-saatis-eestlastest-inimkaubitsejad-kohtusse.d?id=65857900
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/eesti-turist-valetas-austraalia-politseile.d?id=64455990
http://www.postimees.ee/2722226/austraalia-saadab-eestlase-sokolaadi-varastamise-eest-riigist-valja
http://elumujal.blogspot.com.au/2013/06/nendest-ime-eestlasest-kes-mingil.html


Kurb, et eestlaste mainet niimoodi maha tõmmatakse. Olen märganud Facebookis Eestlased Austraalia kommuunis, et eestlase lemmik söök on ikkagi teine eestlane. Mõni inimene ei suuda kohe üldse oma arvamusi, koledaid märkusi endale hoida ja juba jälle on tekkinud konflikt. Sellepärast tahavadki paljud, kes Austraaliasse tulevad eestlastest kaugele eemale hoida.

Kel huvi, võib lugeda neid artikleid:
Austraalia on Eestile oluline
http://www.workpermit.com/news/2013-09-02/australia-issues-more-working-holiday-visas
https://www.immi.gov.au/media/statistics/pdf/working-holiday-report-jun13.pdf
http://www.immi.gov.au/media/statistics/pdf/visitor/2005-06-to-2009-10-whm-wah-visa-grants.pdf
http://www.vm.ee/?q=node/197 – Välisministeeriumi Austraalia info


** Ei garanteeri, et need numbrid õiged on. Ümardasin kõvasti ja võib-olla lipsas mõni viga sisse.


Lõpetuseks hoopis üks tore lugu:


Katre.

laupäev, 15. märts 2014

Nädala tegemised

Pühapäev 09.03.2014 – puhkepäev. Hommikul käis külas naaber Paul, kes on ägeda jutuga tüüp.  Meile räägiti, et ta läks hiljuti naisest lahku ja ostis sellepärast naisele maja umbes poole miljoni eest. Endale lohutuseks ostis aga uhiuue Ducati mootorratta. Pole paha, ma ütlen. Tüübil peaks olema suur farm ja metalliäri Armadale-i lähedal.
Õhtul käis külas naaber Pauline, kes tegeleb taimekasvatusega, mis hetkel ei edene väga hästi, sest ilmad on liiga kuumad. Kaasas oli tal väike kutsikas Munchkin, kes on Meg´ilt saadud. Nimelt müüb Meg oma kutsikaid või sebib kuskilt mujalt oma sõpradele, et ka nemad saaks hakata koertearetusega tegelema. Nii palju kui mina aru saan, siis on see üsna tulus äri. Neile küll lisa-tuluallikas, aga arvutasin, et aastas saab Meg kuskil 60 000 dollari võrra rikkamaks tänu oma koertele. (
Tööd tegime ka veidi. Nimelt võtsime majas tugipostid ära. Üsna ohtlik töö, sest mõni oleks võinud vabalt varbale kukkuda. Sel hetkel tundsin turvasaabastest puudust. Graeme-lt sain aga kiita, et mul nupp nokib ehitustööl.

Esmaspäev  – alustasime 6.30 jalutuskäiguga, söök ja kohe tööle. Mina aias ja köögis. Kiskusin tubakataimed välja ning võtsin neilt lehed küljest, et saaks varsti ära töödelda need. Rohisin ka veidike. Siin on aias asjad üsna käest ära, aga kuna kõiki taimi ei tunne, siis ei saa omavoliliselt välja ka kiskuda asju. 

Natuke Patrickust.
Kui me siia tulime, siis pererahvas rääkis Patrickust üsna halvasti.. Kui aus olla, siis teevad nad seda siiani. Kutsuvad teda Lerch-iks (kes teavad filmi/sarja „Addams Family, siis seal on sellise nimega tegelane. Imelik ja tõrjutud). Tegelikult on Pat hea südame ja huumorisoonega kutt, lihtsalt veidi häbelik ja eelistab vestlusi rohkem jälgida kui neis osaleda. Arvan, et see ebameeldiv nokkimine muudab teda veelgi tagasihoidlikumaks.
Eks neid nokkimisi põhjustab ka see, et Patrickule nii raske süüa teha on - ei söö piimatooteid, sest usub, et inimesed ei ole mõeldud piima tarbimiseks; ei söö kala; ei söö teatud toiduaineid koos jne. See on päris tüütu kui siin söögitegemisele mõelda. AGA see ei õigusta siiski seda negatiivset suhtumist.
See tegelane on Pat-i hüüdnime aluseks.

Pat näitas meile ämblikke, mis maja läheduses on. Emane isend on u 10 cm suurune ja isane 0,6 mm suurune. Võrk on kuldset värvi. Üritan meeles pidada, et pilt teha. Ta ise pidas redbacki oma treileris, söötis putukatega. Ta vist võtaks omale kõik maod ja ämblikud pidamiseks, mis leiab. Autos oli tal huntsman. Ühesõnaga hull tüüp. :D


Redback - mürgine, kuid ei ole inimese surma põhjustanud juba aastakümneid.



Huntsman - suur, kuid ei ole inimesele ohtlik.
Kuna Pat käib iga nädal võrkpalli ja rahvastepalli mängimas siis on ta nüüd meidki kaasa võtnud. Teisipäeval oli frisbee (lendav taldrik) Perthis kellatorni pargis. Tegemist on couchsurfi üritusega. Kokku kogunes minu lugemise järgi üle 20ne inimese paljudest erinevatest riikidest. Ise suhtlesin rohkem ühe Uus-Meremaalt pärit kutiga ja kahe rootslasega. Igati vinge üritus, kus saada uusi tutvusi. Ise ma ei mänginud, sest tegin pilte, aga Indrek sai käe valgeks küll. Pärast mängu käisime lähedalasuvas India taimetoidurestoranis söömas. Toit oli hea, kuigi mõni asi oli minu jaoks liiga vürtsikas. Ja huvitav oli see, et oma toidu eest maksid nii palju kui ise tahtsid. Seejuures oli tegemist buffee restoraniga. Pärast seda käisime ühes baaris, aga meie kahjuks õlut osta ei saanud, sest polnud passe kaasas.
Pat´iga väljas käies on näha, kuidas inimene muutub hoopis lõbusamaks ja avatumaks. Autoroolis on ta üpris agressiivne. Tüüp ehitas oma auto ümber nii, et käima läheb see nupuvajutusega, pani ralliauto rooli ja turvavööd ja tegi muid asju, mis mul enam meeles ei ole. Mehhaanika koha pealt nuppu jagub, ma ütleks.




Frisbee plats. Mäng kestis kuni vihmutid tööle hakkasid.
Kolmapäev, 12. märts. Hommikul ei viitsinud koertega jalutama minna, sest eelmine õhtu sai hiljem magama mindud. Tütar Saschka oli külas, tegi poached egg´e hommikusöögiks ja tema algatusel proovisin ära ka vegemite´i. Vegemite on austraallaste „rahvustoit“ - määritakse seda võileiva peale ja maitse on hirmus vastik soolane. ÖÄKK. Kui seda aga lapsest saadik süüa, siis on tõenäoliselt tõesti hea. Umbes nagu Eestis maksapasteediga või verivorstiga on.
Tööks oli põõsaste lõikamine, tegime 3 tundi umbes. Kuna oli väga kuum päev, siis järgmised tööd olid toas. Köögis leidus riiul, mis vajas hädasti koristamist – seal hüppas isegi elus konn ja kapi pealset kattis muda. Reaalne muda. 
Meg ütles: „Indi is really really slow and Kat is really really fast.“ - ehk siis meie töötegemise tempo. Eriti nõudepesemise kohta käis see.
Meg-i tütar Saschka on fotograaf ja Meg laterdas temast meile peaaegu iga päev, sest Saschkal, tema vennal Xavieril ja veel mõnel kunstnikul oli reedel näituse avamine. Meg näitas mulle netist nende töid ka. Ütleme nii, et.. kunst on kunstis kunsti näha. Kellel huvi, siis:




Neljapäev. Terve päeva tööks oli kivide tassimine ja nende sättimine künkale maja ees. Eesmärk on takistada vihma korral maapinna ära vajumist. Loopisime neid kive kärust välja ja sel hetkel kui mina ühte kivi võtsin ja Indrek enda oma viskama hakkas, said need kivid omavahel kokku ja otseloomulikult jäi minu näpp nende vahele. Sõrme ülemine osa sai viga, panin kähku külma peale, et paiste ei läheks väga ja sain nö. Näpu lahase ka. Minuga ikka juhtub ja oli üsna õnnelik õnnetus. Ei tundu et kuskil mõra oleks või puru oleks, lihtsalt korralik muljumine.
Lubati vihma ka, aga paari tunni jooksul tibutas natuke ja oligi kogu moos. Praeguseks ei ole sadanud u 135 päeva järjest. Sellist suve ei ole siin aastakümneid nähtud.
Mis veel? Graemel oli paha olla, kaelal mingi munake, mis liiga tegi. Käis arsti juures ja tuli välja, et tal on tuulerõuged ja see avaldub tal ainult ühel näopoolel. Tuleb välja, et üle 50sed inimesed võivad seda ka teist korda elus põdeda.
Õhtul läksime Pat´iga rahvastepalli mängima. Või noh, oma sõrmevigastuse pärast sain mina ainult vaadata. Mäng on teistsugune kui me Eestis oleme harjunud mängima. 5 liikmelised võistkonnad, 6 pehmet palli ja spetsiaalne väljak. Midagi keerulist ei tundunud olema. Saime jälle erinevate inimestega tutvuda. Kahjuks lähevad enamuste nimed kohe meelest ära. Ainus, kes mulle meelde jäi oli norrakas Thor, sest ta käis minuga kõige rohkem laterdamas. Jällegi väga rahvusvaheline seltskond: norrakas, egiptlane, austraallased jpt.


Töö seisma ei jäänud.

Näpuhaige :D

Rahvastepall.


Reedel olime terve päeva poistega üksi kodus, sest Meg ja Graeme veedavad terve nädalavahetuse kuskil koolitusel ja jõuavad koju alles õhtul hilja. Meile see täitsa sobis, saime omas tempos asju teha. Jätkasime oma kivide vedamist ja nii see päev möödus. Õhtul vaatasin Pat´iga garaažis filmi ja läksin juba kümne aeg magama.

Praeguseks on tekkinud rutiin ja seetõttu pole millestki väga kirjutada. Kirjutan siia veel mõnest teemast, mis mind ennast on huvitanud.

Meg usub, et maailma majandus kukub varsti kokku ja ilmselgelt pöörab ka Graemet seda "usku" – ostavad kokku hõbedat; ühe maja ostsid, mida välja üürida. Kasvatavad tubakat ja kanepit, sest kogemused on näidanud, et isegi siis kui inimestel pole raha, et korralikult süüa osta, ostetakse ikka suitsu ja alkoholi jms. Ehk kulutatakse raha nö. meelelahutusele isegi rohkem kui muidu. Nende jaoks on tubakas see, mida saaks muude asjade vastu vahetada. Olen ise selle teema uurimise kohta huvi üles näidanud, sest tahan aru saada nende mõttemaailmast. Nad annavad mulle raamatuid sel teemal lugeda ja vaatan nendega koos filme. Näiteks "Rikas isa, vaene isa" või film, mis rääkis sellest, et 9/11 USA valitsuse korraldatud on. Huvitav on vaadata/lugeda teisest vaatenurgast, kuid mõnikord on küll selline tunne, et tegemist on lihtlabase ajupesuga.

Ilm – viimane vihm oli jaanuaris ja seda ka 2mm. 2014 on olnud üks kõige kuumematest suvedest siin kandis üldse. Küsisid, kuidas meil eestis suvel kuivusega on. Ütlesin, et noh, vahel ei saja mingi 3 nädalat jah.. Millepeale nad siis naerma hakkasid ja küsisid "Kuidas te hakkama saite?" Seda muidugi irooniliselt. Sest tõesti.. see kui meil 3 nädalat ei saja, ei ole võrreldav nende 3 kuu kuivusega. Samas on tegemist siiski kahe täiesti erineva kliimaga riigiga, seega selline võrdlus on natuke kohatu.

Uurisin Austraalia pensioni kohta. Siin antakse raha nädala kaupa ja summa oleneb sellest, kas oled üksik või mitte. Tavaliselt on see vähem kui 400 dollarit (u 250 eurot) nädalas ühele inimesele. Pole kindel, kas see kõik ka tõele vastab.

Sellest pidin rääkima, et siin on suur shokk see, et me Indrekuga Armadale-is olime alguses. Nimelt on Armadale kriminaalse elu keskpunkt. Seal on kõige rohkem rööve ja peksmisi ja muid pahandusi toimunud/toimumas. Meg räägib kõigile, et me Armadale-is olime ja siis nad ahhetavad ja ohhetavad koos ja küsivad, kuidas me seal ikka hakkama saime. Meie jaoks on see paanika aga naljakas, sest meie ei näinud midagi erilist ja kuna me öösiti väljas ei jõlkunud, ei juhtunud meiega ka midagi. Kuskohast me üldse teadma oleks pidanud, et Armadale pättide ja kaabakate pärusmaa on? Tundub, et kohalike jaoks on ohtlik juba see koht, kus palju aborigeene on. Paljud pärismaalased tegelevad ainult joomise/narkootikumide ja seetõttu ka kuritegevusega. Mis seal ikka, eks meile meeldibki ohtlikult elada. HAHAA!

Mis mind segadusse ajab on kütusehind. Ühe liitri hinda kajastatakse sentides. Ehk bensukas vaatad hinda ja see on 169.8. Alguses mõtlesime, et äkki on tegemist paagihinnaga, aga tuli välja, et millegi pärast ei või nad normaalsete inimeste (loe: eurooplaste) kombel asju teha, vaid teevad kõike tagurpidi. Auto rooli pole me veel saanud ja kui see üks hetk peaks juhtuma, siis olen kindel, et suunatulede asemel paneksin pidevalt käima kojamehed ja ristmikul vastassuunavööndisse pööramine poleks ka mingi probleem. Ootan huviga!


Ühel päeval poes käies nägin imelist päikeseloojangut.

Sellega sai see nädal peaaegu kokku võetud. Saladuskatte all võin öelda, et alustasin kahe projektiga, millest kunagi hiljem kuulete.

Seniks aga .. Päikest!

Katre.

pühapäev, 9. märts 2014

Fotosüüdistused

Peremehel on 2 kitarri 10 aastat seisnud kapi nurgas. Päris koledas seisus olid teised, aga Indrek puhastas ära ja akustil oli päris kena kõla.

Köök/elutuba, kus pererahvas elab. Vasakus nurgas on koer oma kutsikatega. Seda tuba sain teisel päeval koristada kõvasti. Põrandaid pestakse siin majas äädikaga!

Kööginurk. Süüa võime ise võtta igal ajal, aga kolm korda päevas on ka ühised söögikorrad. Väga korralikult saab süüa, vähemalt seni.

See silt, millest rääkisin. "Puhas maja on märk raisatud elust". Julgeksin vastu vaielda, aga igaühele oma..

Lao osa. kuna neil on mingi internetimüügi bisnes käimas, siis on omajagu asju igal pool vedelemas. Mingit süsteemi minu jaoks siin majas pole ja imestan, et nad ise asju üles suudavad leida.

Graeme töökoda/garaaž. Putitab rikkurite autosid üles ja mõned on  enda omad ka tal. Kanadalane Pat on abiks.

Vaade nö. kasvuhoonetele. Meg kasvatab ise maitsetaimi jms. Kuigi tänavu pidi olema eriti jõhker suvi ja taimed ei taha hästi elada selle kuumuse ja kuivuse tõttu.

pooleli olev maja. See, mis siin pildil näha on, on alles kelder. Peale peaks tulema veel 2 korrust. Keldri ümbrus aetakse liiva täis hiljem.

Üks auto, mis ootab tuuningut. Vinge!

Vaade ümbruskonnale. Oleme ümbritsetud küngastest.

Keldri osa lähivaates.

Ladu, kus nad praegu elavad on see valge hoone. Meg/Graeme magavad teisel korrusel ja all on köök/elutuba.

Veehoidla. Kuna siin ei ole kaevusüsteeme siis peavad inimesed vett koguma. Selleks on siin majas 128 000 liitrine hoidla. Veeks tuleb taevast vihma näol. Aga on juhtunud, et see saab otsa ja vihma lootust ei ole. Sellisel juhul on toodud ka autodega juurde vett. Sõnad loeti peale, et duši all väga pikalt olla ei tohi, kastetakse asju ülepäeviti ja nõudepesemisel tuleb ka kokkuhoidlik olla.

Koht, kus veedame enamuse oma vaba aega. Varjualune, kuhu on hea ennast päikse eest ära peita. Väga mõnus!

Veel üks projekt, mis Graeme-l pooleli on. Ütleme nii, et töö on tasuv.

Vaade maja küljelt. Oleme ümbritsetud mingite puudega, mid nad ise istutanud on. Veel pole jõudnud küsida, mis puudega tegemist on. Aegajalt võib nende vahel näha monsterkänguruid, kes nii suured on, et aiast üle hüpata jaksavad.

Taimekasvatus lähemalt.


Meie tagasihoidlik elamiskoht - PUNKER!

Meie elamine seest. Ei ole midagi erilist, aga ajab asja ära. Häirivad ainult sipelgad ja ämblikud, kes seal koguaeg ringi siblivad. Päevaks paneme ukse ka kinni, et õhtul sealt mõnda madu kaisust ei avastaks.

Meie toa teine nurk.

Valge inimene tegi mägede taustal selfie. (See ei saa harjumuseks) Ja jah, mul on roosa särk seljas.
Üleüldse on meid siin nokitud, et me nii valged oleme. Ma hea meelega tahaks pruunimaks saada, aga samas ei julge ka. Sest 5 minutit liiga palju võib juba päris koledat kahju nahale teha.

Järgmise korrani!