Pühapäev, 20. märts 2016

Elu õpetab ehk kogu tõde pakkimisest

Tekkis veidike vaba aega ja mõtlesin, et kirjutan veidi sellest, mida seekord kaasa pakkisin ning mille koju jätsin. Illustratsiooniks lisan ka mõne pildi kui internet kannatab.

Esimene aasta õpetas, et ei tasu liiga palju asju kaasa vedada. Austraalias on ka poed ja siit saab nii mõnegi riidehilbu odavamalt kui Eestist. 2014. aastal kaalus mu suur seljakott 22kg ja väiksem kott tehnikaga 10kg, seega kokku 32kg!! Ja ma pidin seda ju seljas ringi tassima. Seekord olid numbrid palju väiksemad – suurde mahutasin umbes 13kg ja väiksesse 8kg ringis asju. Ja ikkagi tundub nüüd, et võtsin liiga palju asju kaasa, sest selle pooleteise kuu jooksul, mis Austraalias oldud, olen kasutanud ainult mõnda asja. See on nii suuresti tänu sellele, et eelmisel korral jätsin suure koti riietega siia tagasitulekut ootama. Aga pole hullu, olen kindel, et seekord kulub aasta jooksul kõik ära. Siinses kuumas ja tolmus ei kesta riided kaua kaunitena, seega pole ohtu, et neid tagasi Eestisse tarima peaksin.

Aga mida ma siis ikkagi kaasa tassisin?

Paar teksaseid
4 t-särki
vabaajapüksid
pikkade varrukatega pluus
soe pesu
tuulejope
pusa
5 paari aluspesu
10 paari sokke
1 viisakam pluus
ujumisriided
paar lühikesi pükse
plätud
kinnised tennised ja vabaaja-jalanõud
kaabu ja nokats
buff
ujumisriided
hügieenitarbed

Lisaks kotitäis tehnikat:

laptop
tahvelarvuti
laadijad kõigele
väline kõvaketas
Gopro
id-kaardi lugeja
mobiil
akupank
ja muud nipet-näpet (vajalikud paberkoopiad, dokumendid, akud, kaablid jne)

Tehnika läks kõik väiksemasse seljakotti, mis tuli käsipagasina kaasa. Ei usalda lennujaama töötajaid (üks asi on vargus, aga teiseks see, et neid kotte loobitakse kohutavalt). Lisaks läks käsipagasisse pesu, sokid, lühikesed püksid, lebokad ja hügieenitarbed, mida pika lennureisi jooksul tarvis.

Suur seljakott on 75 liitrine ja sel korral jäi ikka parasjagu ruumi üle. Võtsin seekord kaasa ka pudel Vana-Tallinnat ja veidikene linnupiimašokolaadi. Vana-Tallinn maitses väga hästi kõigi arvates. Üleüldse tahaksid nad Eestisse kolida, sest seal ju alkohol, tubakas jne väga odav. Soovitasin 10 aastat raha kõrvale panna ja siis Eestisse elama minna. Hehheeee..

Mis tuletab mulle meelde, et kui keegi tahab mulle pakki või postkaarti saata, siis praegu on see võimalus täiesti olemas. Kuna peatun siin Gingin-i kandis veidike pikemalt, saan kasutada Pam-i postkasti. Saabumisaeg on umbes 3-4 nädalat.

Aadressiks on:

        P.O Box 431
        Gingin
        Western Australia
        AUSTRALIA
        6503

Pidin ka uue telefoninumbri soetama ja selleks on nüüd: 0472513999. Ja praeguseks elukoha aadressiks: 305 Whitfield Springs Rd, Beermullah.

Kui oma aadressi saadate, siis võin mõned postkaardid ka siitpoolt teele saata.

Pilte siiski ei õnnestu üles laadida. Pean mõnikord linna minema ja arvuti kaasa võtma.

Päikest!

Katre

Pühapäev, 6. märts 2016

Kes ei tööta, see ei söö




Ahoi seltsimehed!

Sain lõpuks aega, et üks blogipostitus valmis kirjutada. Viimased nädalad on olnud nii kohutavalt sisutihedad, et vaevalt on aega magamiseks. Mis on siis juhtunud?

Veebruari alguses sai mainitud, et vana ülemus helistas ja pakkus tööd. Esialgu oli jutt paarist nädalast, sest ta tahab sellele kohale leida püsivat inimest. Ametikoha nimetus on packhouse supervisor ehk pakkimismaja ülevaataja/juhataja. Põhimõtteliselt on tööks kõik see, mis eelmiselgi koraal, aga palju suuremal skaalal. Minu ülesanneteks on inimestele tööd kätte jagada; teha kindlaks, et tööd ka tehakse; kvaliteedikontroll; pakitud toodete euroaluste sildistamine jne jne jne. Üllatavalt on töö palju füüsilisem kui vanasti. Ise ma midagi pakkima ei pea, kuid võin aidata kui aega ja vajadust leian. Füüsiline pool seisneb euroaluste liigutamises. Raskemad kaaluvad ikka poole tonni või rohkema kanti ja mina pean neid vedama ühest rambist üles või alla. Esimene nädal olin omadega ikka üsna läbi pärast tööd, lisaks olid siis tööpäevad ka üle 13 tunni pikad. Nüüdseks oleme tunnid alla saanud, mis mu jaoks ei olegi kõige parem, sest see tähendab vähem raha ja seda, et pean oma töö tehtud saama palju kiiremini.

Ülemus üritab ennast üha rohkem eemaldada pakkimismajast ja sellega seonduvast ning on seetõttu eelmisel aastal palganud ühe Austraalia tüübi Juliani, kes on nüüd põhimõtteliselt minu supervisor. Tema korraldada on kõik, mis toimub väljas, sees, külmikutes ja paberitöös. Esialgselt muljed on head ja saame üksteisega päris hästi läbi, mis on igati vajalik selleks, et igapäevaelu oleks võimalikult stressivaba ja töö kulgeks ladusalt. Oleme mõlemad 25, mis on vahel vähem kui inimesed, kes meie alluvuses töötavad. Õnneks ei ole sellega veel probleeme olnud, et keegi vanust nina alla hõõruks.
Igatahes Julian on asjalik – farmis sündinud ja töötanud lapsest saati, seega enamasti teab, mida teeb. Küll on tal suur ego ja arvab, et teab kõike kõigest ning ei taha oma vigu tunnistada. Seda oleme ka ülemusega arutanud ja kahepeale katsume teda ikka vahel maa peale tagasi tuua.

Meie all töötab hetkel 17 inimest. Kõik peale ühe Aussi naise on backpackerid. 4 Taiwanist, 6 Itaaliast ja ülejäänud on prantslased. Ma ei olnud just eriti vaimustunud kui kuulsin, et pean tegelema itaallaste ja prantslastega, sest nendega on mul juba kogemusi olnud ja sugugi mitte meeldivaid. Õnneks on seni enam-vähem okei olnud, kahjuks pidin 2 inimest lahti laskma (prantsuse paar), mis ei ole kunagi meeldiv. Aga ülemuse silmades on parem leida uued bäkkerid kui see, et pean töötama inimestega, kellega ma läbi ei saa või kes ei ole võimelised reegleid järgima. Ülemus on igati tore olnud ja üritab võimaldada mulle parimat töökeskkonda.

23ndal oli mu sünnipäev. Tööjuures ei teadnud keegi kuni Pam helistas ja ütles neile, et mul on sünnipäev. Midagi erilist ei teinudki. Esiteks oli pikk tööpäev ja õhtuks olin väga väsinud. Teiseks andis tööle jõudes auto sidur alla. Hommikul hakkas imelikke hääli tegema ja kui ülemuse mees pilgu peale viskas, andis ta kurva diagnoosi, et siduri üks silindritest on tõenäoliselt sussid püsti visanud. Kuna seda nii lihtsalt parandada ei saanud ja kuidagi pidin koju saama, siis sõitsin koju sidurita. Sain ainult 3nda ja 5nda käigu suure hädaga sisse, aga õnneks oli kell hiline, liiklust vähe ja sain ilusti koju kihutatud. Pam lubas enda autot kasutada kuni minu oma korda sai. 80 dollarit hiljem on sidur töökorras ja auto jälle teel. Kingituseks tegi Pam korraliku prae ja šokolaadikoogi ning pärast nende söömist, läksin otse magama ja oligi kogu juubel.

Rääkides negatiivsetest juhtumistest, siis eelmisel reedel hakkas mu vasak jalg valutama pärast paari esimest töötundi ja läks järjest valusamaks kuni kella 10 ajal ma enam sellega astuda ei saanud. Ei jäänud muud üle kui ütlesin ülemusele, et ei saa enam töötada. Kuna ülemusel endal on hetkel personaalsed probleemid, siis ta oli üsna ebaviisakas mu vastu alguses ja ma ei tundnud ennast üldse hästi. Lõpuks otsustas ta siis, et ma peaksin arsti või physio poole pöörduma. Mina aga sõita ei saanud ja seega oli ta sunnitud mind ise physio juurde viima. Seal selgus, et olin ületöötanud. Jala lihased olid ennast nii krampi tõmmanud, et enam ei kannatanud ja see pani palju stressi kõõlustele, mis siis omakorda valu hakkasid tegema. Raviks tehti kohe nõelravi ja massaaši ning sain ülesandeks teha venitusharjutusi. Ülemus maksis arve ja sain koju minna.
Järgmisel päeval ärkasin selle peale, et Blaydo koputas uksetaga ja palus, kas ma saaksin neid välja aidata ja linna turule sõita, sest Pam unustas ühe kasti kaubaga maha. Ütlesin ok ja asusime teele. Sinna tee on umbes 2 tundi sõitu ja mu jalale ei meeldinud see üldse. Saime sinna ja siis pidime minema veel tellimust viima ühte poodi. Pärast seda otsustasin , et kuna me juba linnas oleme, siis võiksime shoppama minna. Ostsin endale paar paari lühikesi pükse, särgi ja uued töösaapad. Õhtuks olin jälle läbi omadega, aga järgmiseks päevaks oli jalg päris ok ja enam ei ole probleeme olnud. Üritan ikka venitada ennast kui meelde tuleb.

Sel nädalavahetusel ei lasta ka magada, sest laupäeval pidin Kaihla lennujaama viima hommikul vara ja tagasiteel 2 vabatahtliku peale korjama ja Pami juurde tooma. Hiljem näitasin uutele poistele, mis kus on ja aitasin muude nipet-näpet asjadega, sest nädalavahetus on ainus aeg, mil siin aidata saan. Täna lubasin Kaihla kuti DJ autojuht olla ja nii need päevad lähevad. Ülemus juba mainis, et äkk ma peaksin hoopis hostelisse kolima, et natukene puhata ka saaksin. Seni on veel okei, vaatab, mis tulevik toob.

Kindlasti on veel juhtunud midagi, mis vääriks mainimist, aga hetkel ei tule meelde.

Ilmad on olnud kuumad, ööd on aga jahedad ( kohati ainult 15 kraadi, sügis on alanud). Hommikuti on teedel kohutav udu. Kui tavaliselt sõidan nii 90-100-ga (lubatud 110), siis sellistel hommikutel langeb kiirus vahel lausa 40 km/h-s. Lisaks on ohuks kängurud, kes on lollid nagu lauajalad. Paar korda on ikka väga napilt läinud. Eriti vastik on sõita kui töölt tulen, pime on ja väga väsinud olen. Üritan väga ettevaatlik olla, et oma väikest autot mitte puru sõita. Austraalia autojuhid ei ole ka kõige teravamad pliiatsid pinalis ja teevad siin igasugu trikke, mis mul vahel suu lahti jätavad.

Selleks korraks siis kõik. Olge toredad ja kui miskit tähelepanuväärset toimub, siis võite mulle facebooki kirjutada, et saaksin ka Eesti asjadega veidigi kursis olla.

Tervitused!

Katre