Ametikõrgendus ja tulevikuplaanid segatud vähese päevakirjeldusega

Tervitus, karvased ja sulelised!

Viimasest postitusest on parajalt pikk aeg möödas, seega viin teid oma eluga uuesti kurssi. Otsustasin, et sööstan teid pikkadest ja tüütutest päevakirjeldustest ning võtan asja lühidalt ja kiirelt kokku. Seega:

Töö juures on olnud kiireid aegu ja mitte nii kiireid. Lynda võttis tööle 2 jaapanlast – kutt Tomomi, 29 ja tüdruk Shino, 25. Ametilt on nad kokk ja reisikorraldaja. Kutt on väga hea töötaja ja oskab inglise keelt rohkem kui tüdruk. Esimesel päeval kui nad tööle võeti, sain ametikõrgenduse ehk sain ülevaatajaks/juhendajaks, kuna uued tegelesed oli vaja välja õpetada ja jälgida, mis nad teevad. Sellega kaasnes ka pisike palgatõus. Mina olin rahul, sest ise-enesest minu jaoks miskit ei muutunud. Too nädal oli ülimalt töörikas ning iga päev venis 13 tunniseks tööl. Päevad olid pikad, sest pidime pakkima sibulaid ja ühe aluse pakkimiseks läks kuskil 12 tundi. Täiesti kohutav! Praeguseks oleme saanud aja 8 tunnini, kuid seegi on liiga pikk aeg ning tööandjad maksavad põhimõtteliselt kogu teenitud raha meile palgaks.
Järgmisel nädalal teeme viimase sibulatellimuse, sest asi lihtsalt ei tasu ära. See-eest duubeldame teisi tellimusi, mis tähendab, et meie jaoks väga muutusi töös ajaliselt ei ole.

Sibulaid korjamas. Üks tellimus on 3000 sibulat, mis tuleb kõik käsitsi korjata, puhastada, pesta, lõigata ja pakkida. Kõik see kokku võtab 3-l inimesel 8 tundi.

Nick, mina ja Shino

2 nädalat tagasi kutsus Lynda mind oma kabinetti ja teatas, et nad pakuvad mulle leading hand´i ehk nö juhtiva töötaja kohta ja kui huvitatud olen, siis töökoht on minu. Asjaga kaasnes ka arvestatav palgatõus. Ei pidanud asja üle pikalt mõtlema – ütlesin, et olen nõus. Tööülesanded jäävad samaks, ainult kui miskit valesti läheb, on minu pea pakul. Ja minu öelda on see, mida keegi tegema peab ja kuidas. Ühtlasi rääkisime mu plaanidest. Täpsemalt, kauaks ma siia plaanin jääda. Ütlesin, et jään seni kuni Balile lähen ja tagasi tulles võin ehk veel siin olla kuni 6 kuud täis saab. Sellega oli Lynda rahul, sest neil on väga vaja inimest, kes oskab kõike teha ja saab olla juhendaja rollis. Sellel nädalal pakkus Lynda mulle aga jälle sponsorviisat.. õehh.. kohe üldse ei tea, kas tahan ennast siduda ühe kohaga 2 aastat. Eks näha ole, kuidas asjad lähevad. Praegu midagi kindlat otsustanud ei ole.

Ametikõrgenduse tähistamiseks ostsin endale kingituse ka – GoPro Hero3+ Black Edition. Väga vinge riistapuu. Proovin mõne video ka kokku monteerida oma tegemistest.

Forklifti äss

Ühel nädalavahetusel käis külas Wayno tütar Renee ning tema poiss-sõber. Reneel on automaatkastiga auto load, aga tahab ka manuaaliga sõitmise lube. Carol siis pakkus, et lähme sõidame. Istusime autosse ja jäime maja ette nii 15 minutiks, sest Renee ei suutnud koha pealt minema sõita. Iga jumala kord suretas auto välja. Kõige rohkem liikusime selle ajaga 20cm. Mul on niiiii naljakas, aga kurat, ei saanud väga naerda, sest tuli viisakas olla õpilase vastu.

Mis veel toimunud on?
Caroli tütar Samantha käis külas ja jäi nädalaks oma kolme lapsega. Kohutav! Tulid sellepärast, et üks kaksikutest poistest kukkus narivoodi teiselt korruselt alla ja lõi pea ära. Igaksjuhuks viidi poiss haiglasse, aga kuna tal on ka varem õnnetusi juhtunud, sekkus asjasse lastekaitse. Ametivõimud arvasid, et Sam-i boyfriend Jesse peksab poisse. Suur draama ja Jessel keelati lastega kokku saamine. Peale seda tulid Jessele järgi politseinikud, kes viisid ta vangi maksmata liiklustrahvide pärast. Ma vist olen rääkinud, et Austraalias on süsteem, kus liiklustrahvide eest võib vangi panna. Niisiis, Jesse´l oli maksmata 4000 AUD-i ja teda ootas 4 päeva vanglas. Sam tuli siis lastega meile, et emalt tuge saada. Nii imelik, et siin pannakse lapsed juba kell 7 õhtul voodisse. Karta on, et nad ärkavad kell 5 hommikul ülesse. Ja kõige noorem 9-kuune tüdruk.. see oli vahel üldse ööläbi üleval. Õnneks on mul oma tuba ja ma magan päris sügavalt, aga Carol ja Sam ei saanud vahepeal kohe üldse magada.

Pärast kokkupõrget känguruga. Siinkohal mainiksin, et känguru jäi ellu ja hüppas rõõmsalt edasi.

Et sellest lärmist pääseda, läksin nädalavahetuseks Pam-i juurde. Mulle järgi tulles sõitis Pam kängurule otsa ja auto sai päris korralikult kannatada. Sõitsime siis Bullsbrooki, selle maja juurde mida ta maha müüa tahab, jõime tal emaga teed ja jutustasime ning siis võtsime veoauto, et Beermullah´sse sõita, sest järgmine päev pidime traktorile järgi minema. Õhtul tegime kerged dringid ja kaardimängud nagu tavaks on saanud. Hommikul tõi üks tüüp Pam-ile mesitarud ja pärast tõime traktori ära. Nii need päevad läksid ja siis pidin jälle koju tulema, sest keegi peab ju tööl käima. Paar päeva hiljem kuulsin, et Pam sõitis oma teise autoga kängurule otsa. Seekord õnneks nii suuri kahjusid ei olnud kui esimese autoga. Meie kodutee on kõige hullem kängurute poolest- Nick sõitis ühele otsa kui tööle tuli, aga tal on autol kängururauad, seega läks hästi. Roo-d lihtsalt hüppavad äkki autole ette ja rohkem pole vajagi. Kõige rohkem liigub neid varahommikul ja videvikus. Siis tuleb väga ettevaatlik olla.


Uuel nädalal sai Tomomi (jaapani kutt) kurvad uudised, et ta vanaema suri ära ning läks kaheks nädalaks tagasi Jaapanisse. 25. juunil läheb ära Nick, sest ta viisa saab läbi ja ameeriklased teise aasta viisat ei saa. Ja selles ma pole kindel, kas Tomomi ja Shino meile edasi tööle jäetakse, sest Shino on üsna aeglane ja ei oska inglise keelt hästi ning kuna nad on paar, siis ei pruugi Tomomi üksi meile jääda. Eks aeg näitab, mis saab. Uued töölised tulevad kindlasti, sest aeg on tegelema hakata pruninguga (puude kärpimisega) ning teised tellimused ju suurenevad.

Vahepeal olen veel Waynoga shoppamas käinud, talle kainekas olnud ja tema tütardega kohtunud. Avastasin Wayno pooleli oleval majal ehitusapsu – telliste ladumisel on muster paigast läinud ja muidu poleks viga, kuid tegemist on maja esisega. Õnneks saab saab selliste asjade eest raha tagasi.
Tutvusin Caroli tööandjatega – Peter-i ja Bev-iga, kellest palju kuulnud olen ja kes meie naabrid on.
Nägin ühe nädalavahetuse jooksul kolme madu, mis õnneks pisikesed olid, aga sellegi poolest mürgised.

Nime ei mäleta, aga elab maa all see elukas ja on pisut mürgine ka. Selle leidis Noel tööl, teisi nägin Pam-i juures.

Ja ilmad on megakülmaks läinud. Eestis on kordades soojem hetkel kui meil. Viimased päevad on kraadiklaas siin kandis paari miinuskraadi näidanud varahommikul. See kuu on rahulik külm ja järgmisest kuust algab tormide hooaeg, siis on jälle, mida oodata. Carol juba hoiatas mind, et kui ma juhtun põllul olema ja näen, et taevas muutub rohekaks või lillakaks, siis pean kiirelt jalga laskma ja mitte oma eluga riskima.
Mainiksin veel, et meie majal pole miskit, mis sooja toodaks. Kasutame kahte väikest radiaatorit, et sooja saada, mis õnneks isegi töötab. Täiesti tavaline on nüüdseks kui õhtul ja hommikul on toas 10 kraadi sooja. Kohe kui päike looja läheb, muutub ilm ülimalt jahedaks. Nüüdseks olen ära harjunud selle temperatuuriga, kuigi vahel ikka värisen teki all ja siis saan kohe mõnitada, et mis eestlane ma selline olen ja külma ei kannata?!? F%@k off, ega ma lumeinimene pole. Enamus neist pole lund näinudki ja viriseks -10 juures nii palju, et kõrvad si*avett jookseksid. Aga noh, igale oma.

Puulatvatest mandariine ja apelsine korjamas.

Väga vinge riistapuu. Pildil ka Tomomi.

Muud põnevat pole juhtunud.. Wayno plaanib järgmisel nädalal meile kasiinoööd, siis on Keno juures lõkkeõhtu ja mis kõik veel juhtuma hakkab, seega igav ei ole.

Tsauki!

Here I go again on my own

Reede (9. mai) õhtul olin üsna välja puhanud, kuna eelmine päev oli vaba. Alguses plaanisin varakult magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev, aga Wayno tuli välja ideega, et võiks pokkerit mängida. Mõeldud- tehtud! Alustasin 5 dollariga, mille kiirelt maha mängisin.. Vahetasin veel 30 dollarit lahti ja peaaegu kaotasin ka selle, aga viimasel hetkel pöördus õnn ringi ja hakkasin võitma. Wayno vahetas 50 dollarit lahti, et mängida ja kaotas lõpuks kokku 55 dollarit, mis enamus tuli mulle. Vahelduseks mängisime blackjack-i ka ja õnn oli ka seal minu poolt. Lõpetasime mängimise kuni Wayno oma rahast ilma jäi. Lõpetasin umbes 70 dollariga, mis tähendas, et duubeldasin oma algsumma. Jäin väga rahule nagu arvata võib! Carol käis pool õhtut Waynole pinda, et too mind kasiinosse viiks, sest tundus et ma olen peatamatu. Hehee.

Järgmisel päeval saime ka töö juures häid uudiseid. Nimelt tõstis Lynda meie palka 50 sendi võrra. See on küll vähe, aga asi seegi. Olime üsna imestunud, sest paar päeva enne seda olime ju natuke käkki keeranud ja palgatõus oli viimane asi, mida ootasime. Kuuldavasti on varsti uut palgatõusu oodata, seega läheb töö juures hästi!

Carol

Wayne

Uus nädal algas rahulikult. Saame üha rohkem töid omapäi teha, mis tähendab, et meid usaldatakse ikka päris palju.

Teisipäev oli üsna tore töö juures, sest saime lõpuks zucchinidest lahti. Meie tööks oli taimede lõikamine juurika lähedalt ning pärast seda pidime maast lahti tirima umbrohutõkke. Viimane pidi meie arvestuste järgi olema üsna lihtne.. Lihtsalt seo traktori külge ja sõida, aga kus sa sellega! Kuna tegemist oli biolaguneva umbrohutõkkega, siis rebenes see päris kergesti ja tööd jagus terveks päevaks. Minu peamine ülesanne oli traktoriga sõita ja muusikat kuulata, Nick rabeles traktori taga. Meil pole vaja mingit jõusaali kui saab sellist füüsilist tööd teha. Päeva lõpuks olime mõlemad üsna läbi omadega. Ahjaa! Ja ühe vigastuse suutsin endale ka ikka saada – zucchinisid labidaga tagudes hõõrus vars mulle käele villi, aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ja nahk oli puru ja verine. Nüüd on pöidla juures suur larakas lahtist haava. Mis tähendab korralikku varu kui ma pakkides pean käsi desinfitseerimisvahendiga puhastama. Jipikajee, mul ikka õnnestub.

Sibulad, mis ootavad pesu

Pestud sibulad, mis vajavad lõikamist

Lõpptoode kohaliku turu jaoks. Kaubandusketi tellimused on raskemad - tuleb pakendada plastikümbrisesse, teatud suuruses sibulad sobivad ja mõlemad otsad tuleb ära lõigata. Palju õnne kui peame hakkama nädalas u 10 000 sibulat pakkima hakkama!

Zucchini surnuaed

Kolmapäev saime terve päeva lehtkapsast pakkida. Kuna taimed on täis valgete kärbestte mune ja kärbseid ning auke, läks kahekesi pakkimine väga pikaks. Lihtne töö võttis meil topelt aja võrreldes tavalisega. Õnneks Lynda on mõistlik ja ei süüdistanud meid aja kulutamises, sest taimed peavad müügiks puhtad olema ja parem on võtta see aeg nende puhastamiseks kui see, et kaup tagasi saadetakse. Pidime pärast lehtkapsa pakkimist veel kohaliku turu jaoks kevadsibulaid pakkima ja nii venis tööpäev 11 tunniseks. Suutsin endale ühe vigastuse veel tekitada – kaste kokku pannes lõin oma sõrmenukid vastu kasti ja nii õnnetult, et kahest viimasest nukist korralikud tükid välja ja vere voolama. Palju õnne mulle.. jälle. 

ilusad päikesetõusud tööle minnes :)

Neljapäev oli plaanitud salatitaimede pakkimiseks. Tellimus oli 3 kordne võrreldes sellega, mis muidu teeme. Me olime juba eelmisel päeval Nickiga vaadanud, et taimed on maru väikesed ja tõenäoliselt alakaalulised. Ja kui hommikul tööle läksime, siis Lynda tuli just põllult ja ütles, et peab tellimuse ära jätma, sest taimed ei anna kaalu välja. Jess! Olin õnnelik, sest nende taimede korjamine oleks olnud paras pind tagumikus kui peab jälgima, et alakaalulisi ei korja. Nii saime tol päeval teha erinevaid asju – koristasime pakkimiskuuri, lõikasime ploomipuudelt kasvusid ja pakkisime omapäi porgandeid. Viimane töö oli mulle kõige meelepärasem, sest töö on kiire ja vaheldust pakkuv. Ainuke miinus oli see, et ma pealaest jalatallani läbimärg olin. Pean Noel-i käest küsima, kuidas tal kuivaks õnnestub jääda, sest võtsin porgandimasinal üle tema positsiooni. Kuna päev oli täis erinevaid ülesandeid, siis tundsime Nickiga mõlemad, kuidas pärast tööpäeva oli energiat rohkem ja tuju parem kui muidu. Õhtul tuli Pam külla ja muljetasime temaga paar tundi.

Noel ja Nick

Pildistasin kuud, aga Lynda (lammas all paremal nurgas)  hiilis ka pildile

Puude lõikamine

Selline purakas ämblik jäi mulle puid lõigates ette. mind nad väga ei häiri, aga Nick hakkab hirmsasti hüppama kui mõnda näeb

Õnnelik smurf oma albiino porgandiga

Selliseid mutante leidus porgandeid sorteerides

Nädala viimane argipäev oli minu jaoks vaba päev, sest pidime töötama jälle laupäeval. Hommikupooliku veetsin meilidele vastates ja pesu pestes. Lõunal tuli Nick ning suundusime lõpuks kalale. Olime seda planeerinud juba mitu nädalat, aga alati tuli midagi ette – enamasti halb ilm. Käisime esmalt Yanchepis shoppamas ja samal ajal küsisime kohalikelt nõu, kuhu oleks hea kalastama minna. Esimene nõuandja oli kogenud kalamees ja soovitas Yanchep Lagooni minna. Okei.. koht ise oli imeilus. Krabid rannal jooksmas, ookeanis suured lained, kaunis laguun.. ainuke jama oli see, et ookean oli natuke liiga jõhker kala püüdmiseks väikeste spinningutega. Üritasime natuke aega ja liikusime edasi. Otsustasime, et kõige parem oleks kuskilt muulilt püüda. Küsisime jällegi nõu ja järgmiseks võtsime suuna Two Rocki kaile. Esimeseks julgustavaks märgiks oli see, et nägime teisigi kalastajaid. Läksime siis muulile ja saime blowfishe ja väikeseid kalu, millega midagi peale hakata polnud. Suutsin oma püksid ära lõhkuda nii, et pool tagumikku väljas oli ja kaotasin paar konksu ka vette. Õnneks läks pimedaks enne kui midagi enamat minuga juhtus ja otsustasime koju tagasi minna. Vahepeal helistas veel Carol, et ma ostaks koorelikööri, sest tahtis minuga jäägrit juua, aga poed olid juba kinni ja mul järgmine päev tööpäev nagunii. Kodus kaks tarka pidutsesid – muusika põhjas, Wayno juba paraja kraadi all. Mis seal siis ikka! Võtsin ka paar õlut ja Caroliga jõin jäägrit ka puhtalt. Aga keskööks olin nii väsinud, et tuli magama ära minna.

Yanchep Lagoon

hullud tiirutasid pea kohal

Mitte kõige õnnelikum kalamees..

Two Rocks Marina

Laupäeval saime täiesti üksi töötada. Noel ja Lynda läksid juba reedel ära pulma ja andsid mulle võtmed. Tegime veel Nickiga nalja, et aitäh maja eest, meil tuleb üks tore pidu siin. Selle peale kostis Lynda vaid seda, et kui tegemist on rohimispeoga, andke aga minna. Nali naljaks, kali kaljaks. Tegime töö ära, panime asjad lukku ja lõpetasime juba kell 3. Pärastlõunal käisin Caroliga Wayno maja juures, mis näb juba maja moodi välja ka. Tagasi tulles nägime koduteel autot, mis üle katuse käinud kurvis. Õnneks oli juht terve, ainult autost ei saa enam asja. Naljaka koha peal oli see õnnetus juhtunud, auto keset teed. Õnnelik õnnetus. Õhtul vaatasime veel filmi ja kustusin juba pool kümme diivanile. Tööinimese elu..

Wayno maja

Tänase hommiku olen enamjaolt asjalik olnud – koristasin oma tuba, püüdsin hiire kinni, kirjutan blogi ja pärast pean ülejäänud maja koristama.

Ahjaa... ühel päeval rääkisime Lynda ja Nickiga farmi edasistest plaanidest. Kuna nad ikkagi tahavad rohkem pakkuda kaubandusketile, mis tähendab töörohkust, siis peaksid nad palkama vähemalt kaks inimest, kes oleks püsivad töötajad. Üks pakkimise manageriks ja teine põldudele traktoriga möllama. Põhimõtteliselt pakkus ta meile sponsorviisat, mis tähendaks, et oleks võimalus 2-4 aastaks Austraaliasse jääda. Ausalt öeldes pakkus Lynda mulle sponsorviisat juba 4ndal päeval kui seal töötasin, mille peale vastasin ainult seda, et sellisel juhul tahan palgatõusu. Võtsin asja naljaga. Tean, et sponsorviisa on paljude seljakotirändurite unistus.. aga ma ei tea, kas tahan ennast ühe kohaga nii pikalt siduda. Eks näha ole, mis juhtub. Praeguseks olen plaaninud siia jääda juuli lõpuni. Carolil pole minu siinviibimise vastu midagi ja lubas jääda seniks kuni süda ihaldab, seega võin kuni 6 kuud siin olla. Sest nii kaua võib ühes kohas esimese aasta viisaga tööd teha. Üritan tulevikule mitte mõelda, sest plaanid lähevad alati nässu. Elan hetkes ja olen õnnelik sellega, kuidas asjad on!

Plussid, miks Caroliga hea koos elada on - lõpmatult tsirtuselisi leiab tee koju. Mandariinid on valmis, sidrunid ja apelsinid tahavad veel veidi valmida. Mmmm..

TSAU!!