Tere taas Perth!

Hei!

Võtsin 26. jaanuaril jälle ette tee Austraaliasse. Lendasin Helsinki – Amsterdam – Kuala Lumpur – Perth. Fee ja Blayde lastega tulid lennujaama vastu ja sain nendega ilusti farmi (see samune, kus viimased paar kuud olin enne Eestisse minekut). Veedan veidi aega siin, kuni asjad uuesti korda saan ja siis peab tööd hakkama otsima.

Helsingi lennujaamas olid 2 eesti kutti, kel sama tee ees kui mul. Nende jaoks aga esimene kord ja tundus, et eriti head eeltööd nad ei olnud teinud, sest nad olid nii lennupiletite, rendi jms hingehinda maksnud. Aga eks igaühele oma.

Kirjutan natuke ka lennukitoidust, kuna seda sai nüüd jälle omajagu söödud ja on üldiselt kogemus omaette.

Esimene lend siin KLM-iga Helsingist Hollandisse, mis kestis alla 3-me tunni. Seal anti vaid sooja juustusaia ja mahla – ühesõnaga ei midagi asjalikku. Ei hakanud isegi pilti tegema.

Teine lend oli juba tunduvalt pikem – umbes 12 tundi. See oli ühtlasi ka Malaysia Airlines-i viimane lend Amsterdamist Kuala Lumpuri. Teadupärast on neil viimastel aastatel üsna kehvasti läinud – üks lennuk lasti Ukraina kohal alla ja teine läks Indoneesias kaduma ja pole siiani leitud. Viimase lennu puhul anti ka reisijatele väike kingitus kommikarbi näol. Ärasaatmine Amsterdamist oli päris äge – kaamerad kohal ja autod/bussid saatsid meid terve tee õhkutõusuni. Kõik pildistasid ja lehvitasid lennukile.
Esimene söögikord oli juba nii tunnike pärast õhkutõusu. Valida sai kahe söögi vahel: kala või kana tikka masala curry riisiga. Valisin viimase. Võin julgelt öelda, et tegemist oli parima lennukitoiduga, mida olen saanud. Lisandiks oli ka veel nende meelest kartulisalat, kuid tegelikult on lihtsalt keedukartul maitsestatud majoneesiga. Juurde veel soe kukkel hollandi juustu ja võiga. Magustoiduks tükk mandlikooki, mis oli liiga magus, aga kohvi kõrvale käras küll. Joogivalikkusse kuulus õlu, vein, apelsini-ja õunamahl ja vesi. Piirdusin mahlade ja veega.
Seejärel sättisin end filme vaatama. Und väga ei olnudki. Õnneks sain istuda üksi 2-ses reas akna all, sest lennuk oli pooltühi ja esialgne kaaslane läks mujale laiutama.
Vahepeal sai näksimiseks veel ühe küpsise ja väikese vahvlipaki.

Hommikusöögiks pakuti muna, kartulit, lihapalli ja tomatisegu. Kõrvale jälle kukkel võiga, seekord lisandiks moos. Lisaks puuviljasegu ja jogurtitops. Kõik peale puuviljade oli maitsev. Puuviljadeks oli peamiselt melon, lisaks üks pirniviil ja 3 viinamarja. Kuna ma eriline meloni fänn pole, siis ei kiida heaks. Joogiks sai valitud must tee ja mahlad.

Viimane lend kujunes kõige kehvemaks. 6 tundi keskmises reas, täis lennukis ning väga palju turbulentsi. Ei saanud üldse mugavalt olla ega magada. Turbulentsi tõttu kadus ka söögiisu ja leppisin ainult veega.

Austraalias lennukist maha astude tervitas mind 35+ kraadi. Sain piirikontrollist üllatavalt kiiresti läbi ja kotte ei saadetud isegi röntgenist läbi. Ainult koer nuusutas üle.

Nüüdseks olen juba kuumaga kohanenud. Vahepeal oli isegi jahe, öösel 15 kraadi sooja vaid ja saime ka vihma. Nüüd on aga nädal aega kuumalainet oodata: 40+ kraadi 7 päeva järjest. Elab üle kui ookeanibriis on, tuulevaiksel päeval on aga suhteliselt raske.

Sain enda auto enam-vähem korda. Käisin ülevaatusel ja pidin uuesti registreerima Aussi ARK-is, sest kohustuslik kindlustus oli maksmata. WA on ainus osariik, kus saab ilma ülevaatuseta hakkama, seni kuni kohusetundlikult rego maksad. Kui 3-ks kuuks maksmata jätad, pead ülevaatusel käima. Kestab see umbes tunni ja hinnaks oli 93 dollarit. Kui vajalikud paberid käes, käisin kontoris, andsin vanad numbrimärgid ära ja sain uued asemele. Nüüd tahan ära teha õlivahetuse ja muud nipet-näpet, siis peaks masin täiesti tip-top olema. Ainult, et paarituhande kilomeetri pärast võiks uued rehvid ette osta, hakkavad veidi kuluma teised.

Päevad on seni sisutihedad olnud – käin Pam-iga kaupa viimas ja toomas, natuke aias tööd, koertega tegelemist ja juba on päev õhtus. Kuna kuuma tõttu vara üles ärkame, siis olen üldiselt juba kella 10ks voodis.

Käisin ka vana ülemuse juures vaatamas, mis toimub ja niisama muljetamas. Nad on oma äri ikka tunduvalt laiendanud – töölisi on rohkem ja viljapuud on kõik ära hävitatud, et põllumaale ruumi teha. Nüüd ta helistas mulle ka ja pakkus vähemalt paariks nädalaks tööd. Tõenäoliselt võtan vastu pakkumise, sest raha on vaja. Ja saan siin Pam-i juures samal ajal elada. Eks näha ole.

Üldiselt on kõik täpselt sama kui eelmisel korral. Midagi ei ole muutunud. Temperamendid pererahval leegitsevad ja üldine korralagedus valitseb samamoodi. Ainuke vahe ongi selles, et kõiki on rohkem – lapsed elavad oma peredega siin ja koerad on ka paljunenud. Üsna kaootiline kohati.

Rohkem midagi huvitavat hetkel meelde ei tule. Kui kellelgi on midagi, millest ta huvitatud on, siis olete teretulnud küsima ja katsun järgmisel blogi sissekandel sellest juttu teha.

Pilte kahjuks üles panna ei saa hetkel, sest internet on siin väga halb.

Seniks aga kuumad tervitused!

Katre