Töö tegi ahvist inimese

Hei!

Pole juba kuu aega miskit kirja pannud ja nüüd Liisu tungival soovil (olen ise sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mitte tegutsenud) kirjutan oma ja teiste tegemistest taas.

PS! Mu eesti keele oskus muutub järjest halvemaks, kuna suhtlen väga vähe eesti keeles, seega ärge pange pahaks mu vigu.

Juuni oli minu jaoks väga kiire ja töörikas aeg. Kuu lõpus toimus kolmekordne audit, mis tähendas, et selleks ajaks pidime kõik tip-top korda saama. Seega töötasin terve juuni 6 päeva nädalas vähemalt 10 tundi päevas. Võin ausalt tunnistada, et selle kuu möödudes arvas mu keha, et ma olen ikka räme reetur ja otsustas alla anda. Aga sellest hiljem..

Mis siis kõik toimunud on?

Töö juures on kõik sama.. ainult ühe töötaja sain juurde - prantsuse tüdruk Julie ja järgmisel nädalal peaks lisanduma ka saksa kutt Dominic, kes praegu pruninguga (puude pügamisega) meil tegeleb. Kõik on minust vanemad. Tüdrukud on 25 mõlemad ja poisid 29. Lynda põhimõtte pärast ei võta nooremaid tööle, sest töökultuur pidavat noortel halb olema. Ei saa öelda, et vastu vaidlen, kuid erandeid leidub. Mina olen neil üldse erand - noor, autot ei ole, elamist polnud - ilma nendeta muidu meile tööle ei võeta. Aga sain juhtivaks töötajaks, auto andsid mulle Lynda ja Noel ning elamine on superluks ka tänu neile. Ja Lynda ostis mulle riideid ka - mütsi, kindad ja sooja pusa tööl käimiseks ning korralikud vihmariided. Alustades sain metallninaga töösaapad. Lubas veel osta püksid ja särke. Väga hoiavad mind!
Toodangu mahud muutuvad meil järjest suuremaks, seetõttu ka töötajate rohkus. Uued on tõenäoliselt alguses osalise ajaga ja mul on õigus neid lahti lasta kui asjad selleni jõuavad. Õnneks on praegu ennast positiivselt tõestanud. Tõenäoliselt saame endale varsti masinad, mis aitavad toodangut pesta/pakkida, sest muidu lihtsalt ei jõua. Eks näha ole!
Nagu ennist mainisin siis juuni kuu oli päris hull. Ainukesed vabad päevad olid pühapäevad ning siis olin laip, mis laip. Tundsin nendel päevadel ikka väga halvasti, aga uuel nädalal uue hooga ja sain hakkama. Juuli alguses aga vigastasin oma selga. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga kesk selga oli tõsine valu ning hingata oli ka valulik. Tõenäoliselt sain vigastuse porgandeid pakkides. Nimelt seda tööd tehes pean kiirelt tõstma 18kg porgandikaste. Kui seda tööd teha 7 tundi, siis päeva lõppedes on väsimus suur. Igatahes olin samal õhtul valudes kodus, aga järgmisel päeval pidin tööle minema. Õnneks oli lihtne päev, aga küsisin ikkagi Lyndalt, kas võin koju puhkama minna, sest ei tunne end hästi. Järgmise päeva lõunal tuli mulle üllatusena Lynda kontrollima, kuidas mul enesetunne on, tõi mulle suppi lõunasöögiks ning pakkus võimalust, et ta viiks mu arsti/massööri juurde või annab mulle valuvaigisteid. Keeldusin kõigest viisakalt (välja arvatud supist muidugi!), sest ei tahtnud talle tüliks olla. Olin ja siiamaani olen südamest üllatunud ja tänulik, et ülemus mu eest nii hoolitseb. Praeguseks on selg vähe paremas seisus, kuid mitte täiuslik. Teen ikka trenni ja loodan, et lihaste tugevdamine aitab. Pöidlad pihus!

Üha enam pean tegema paberitööd. Iga päev on vaja täita mitu kausta - küll temperatuuritabelid, toodangu kaalud, kvaliteet jne.

Lynda pani mu kapile nime peale :D

Auto, millega tööl käia, kuni endale miskit muretsen.

18kg porgandikastid, mida tõstma pean.

Nädalavahetused on tegevusi täis olnud. Ühel õhtul käisime Keno juures lõkkeõhtul. Jälle oli mul au olla kõige noorem ja ainuke mitte austraallane. Viimase kohta öeldi nii: "We´ll make you an Australian soon enough!" - ehk küll nad varsti teevad must austraallase. Jään huviga ootama. Üks mees, Steve, ei saanud aru sellest, et mina ja eestlased üldiselt ei ole väga kallistaja rahvas. Kindlasti mitte võõrastega. Küll ta üritas mind "enda usku" pöörata ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et Kat ei ole kallistaja tüüpi inimene, aga tema seda ei usu ja küll ma ükskord ikka õige austraallane olen ja kallistama hakkan. Mulle pakkus see hirmsasti nalja.
Üleüldse on inimesed nii verbaalselt kui füüsiliselt palju lähedasemad kui ma harjunud olen. Neile on "I love you e. armastan sind" ütlemine igapäevane ning seda öeldakse nii perele, sugulastele, sõpradele igapäevaselt ning iga telefonikõne lõpetuseks. Minu jaoks on see võõras ning kui seda neile seletada üritan, siis ei saa kohalikud sellest kohe kuidagi aru, et kuidas sa ei ütle kõigile, et sa neid armastad. Isiklikult arvan, et seda saab ka tegudega näidata ja eesti keeles on sõna armastus üldse väga egamugav. Just sõna ise, mitte see, mida see tähendab.

Vasakult:  Wayne, Steve´i naine, Steve, Melissa, Keno

Vitamiin, miin, miin!

Sest ilma vigastusteta ikka ei saa :(

Ühel nädalavahetusel käisime Caroliga Perthis ja tõime ta tütre lapsed - identsed kaksikud poisid maale vanaema juurde. Väga nunnud poisid on. Tagasiteel käisime McDonaldsis ja kuna poisid on blondi peaga nagu mina ja üks rippus mul ühe käe otsas ning teine teise, siis arvasid kõik, et need on minu lapsed ja kuhjasid mind komplimentidega üle. stiilis "küll on nunnud poisid" ja "teil on väga viisakad lapsed". Heh.. aitäh, aitäh. Mis ma ikka öelda oskan?!? Kui nad enne olid üsna häbelikud mu juuresolekul, siis nüüd on poisid minust üsna vaimustuses ja räägime tihti telefonis. Muide.. kas te kujutate ette kui raske on aru saada 3-aastaste inglise keelest? Dsiiiisus, mul on vahel tõlki vaja nende jaoks. Võrreldes esimeste kordadega saan 400% paremini aru, kuid siiski on vahel sellised momendid, et "Möh?".

Ahjaa.. mul on tekkinud üks "first world problem". Kõik teevad mulle süüa. Jah, see tõesti on probleem! Ma võin viimase kuu jooksul ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad kui ise endale süüa sain teha. Ostan endale miskit valmis, aga võimalust seda reaalselt valmistada ei ole, sest keegi teine teeb alati miskit enne valmis ja "Katre peab sööma ja ebaviisakas on kui ta seda ei tee" situatsioon on jälle tekkinud. Ühel päeval tegid töökaaslased jaapanlased mulle jaapani toitu; Wayno teeb mulle ülepäeviti midagi, sest õpetan talle arvutit ning abistan teda tema tutvumisportaalis ning pühapäeviti tekitasime traditsiooni "perekonnaõhtusöögi" näol. Viimane on tavaliselt aga selline, et Carol vaaritab ja me Waynoga oleme abikokad/nõudepesijad. Näiteks paar nädalat tagasi oli pühapäeva menüü järgmine:
 lambapraad,
 juurviljad: kartul, maguskartul, kõrvits, porgand,
aedviljad juustukastmes (brokkoli, lillkapsas)
2 erinevat sorti kastet/sousti
värske sai
õunakook jäätisega
Nüüd te siis teate, miks ma siin paksuks lähen!! Kuigi ma pole elu sees nii palju aedvilju/juurvilju söönud kui siin poole aasta jooksul.

Varahommikune salatikorjamine

Wayno majal katus peal lõpuks

Wayne tegi õhtusöögi

Ühel nädalal otsustas Wayne välja kolida. Nad hakkasid üha enam Caroliga tülitsema ja tundub, et Wayne armus Carolisse üldse ära, aga see ei ole vastastikune. Pinged olid laes ja tundus, et lahendus saabub Wayno lahkumise näol. Tal oli karavan broneeritud ja kõik plaanitud. Carol juba hingas vabamalt, sest teadis, et tüüp on minemas. Ja siis.. päev enne minekut helistab Wayne Carolile ja ütleb, tead mis, ma ikka ei koli välja, vaid jään siia kuni mu maja valmis saab. Võite vaid ette kujutada kui õnnelik Carol oli. ja kuna ta on hea südamega inimene, siis ei hakkanud ta vastu vaidlema ja kannatavad üksteist edasi. Mitte just kõike ägedam seis minu jaoks, sest mõlemad kurdavad oma probleeme mulle ja ma pean olema neutraalne + ära hakkab tüütama see pidev tülitsemine ühetede ja samade asjade pärast.

Elu siin on üldse põnevam kui Mehhiko seebiseriaalis. Selle nädalavahetuse episoodis:
Wayno tütrel oli 21. sünnipäev kohalikus baaris. Kokku olid kutsutud sugulased ja sõbrad. Nende perekond on tuntud oma alkoholilembuse, lärmakuse ja kaklemistahte poolest. Võite kaks korda arvata, mis see kompott korda saatis. Mina otsustasin mitte minna ja olin kodus. Öösel saabusid Carol ja Wayne koju ning olid üsna lärmakad, seega otsustasin minna küsima, kuidas pidu möödus. Tuli välja, et mitte just kõige paremini.
Nimelt, Wayno vend jõi ennast segi, hakkas kõigiga tüli norima, mistõttu otsustati ta koju viia. Autoparklas kukkus ta aga pikalt, lõi oma pea ära ning kaotas teadvuse. Tsiteerides Kristat "verd lehmas" ja kutt ei hinganud korralikult. Carol kutsus kiirabi. Samal ajal aga otsustasid kõik ära pöörata, sest sattusid paanikasse ning hakkasid omavahel kaklema. Siinkohal tuletan meelde, et tegemist on perekonnaga. Wayno rebis oma särgi puru, sest otsustas suures paanikas Rambot impersoneerida ja kellelegi kallale minna. Naised karjusid ja nagu peata kanad ja Carol üritas üle selle lärmi kiirab dispetšeriga rääkida. Lõpuks saabus abivägi ja mees viidi haiglasse, kus ta kunstlikkusse koomasse pandi, sest tal oli hiljuti olnud südameoperatsioon ja kukkumise tagajärjel ei hinganud korralikult. Tänaseks on kõik korras, kutt on teadvusel ja paraneb jõudsalt.
Samal ajal tõmbasid mõned vennad kräkki ja olid veel pühapäeva pärastlõunal nagu Duracelli jänesed ning otsisid tegevust, sest teatavasti annab kräkk energiat.
(Ärge muretsege, ma ei räägi isiklikust kogemusest ja seda tüüpi, kes kräkki teeb, olen ainult mõned korrad näinud)

Keno juures oli umbes 5 külgkorvi, 3 neist sõjamasinad, ainult relv puudus!

See võtab vist viimase kuu päris hästi kokku. Kuna ma ei ole enam endale märkmeid ka teinud, mis toimunud on, siis ilmselgelt on miskit mainimata jäänud, aga saame hakkama.
Muide.. kui teil mõni küsimus on minu elu või austraallaste või mille iganes kohta, siis võite need kirjutada siia kommentaaridesse või mulle facebooki ja vastan heameelega.


Järgmise korrani!