August, august..

Tsauki!

Olen maru laisaks jäänud blogi kirjutamisega.. aga proovin seda viga parandada nüüd väheke.
Midagi ülimalt põnevat pole juhtunud, üldiselt on kõik vanaviisi. Töö on tore, elukoht on olemas, autot pole veel ostnud.

Alustan sellest, mis kõige paremini meeles on ehk siis eilsest päevast. Kuna nädala sees oli Keno sünnipäev, siis leppisime kokku, et läheme kõik laupäeva õhtul restorani. Mina veetsin hommikupooliku tööl ja Carol tuli alles lõunal pärast mitut päeva Perthis koju. Mõni aeg hiljem ilmus koju Wayno, kes oli juba paraja kraadi all (jälle) kaasas eks-naine ja selle praegune boyfriend.  Sellest hetkest hakkas asi aina alla-mäge veerema. Kuna Wayno oli juba teist päeva õlle kallal, muutus ta väga ebameeldivaks. Kui sünnipäevalaps Keno ja ta kaaslane Jen meile jõudsid, et meid peale korjata, siis Wayno magas. Otseloomulikult ajasime ta üles, sest tegemist oli ikkagi tema parima sõbra sünnipäevaga. Tema aga hakkas Jen-i bitch-iks kutsuma. Reserveering oli tehtud kella 6ks, aga kell 5.45 läks Wayno alles pessu. Kogu õhtu oli Wayne üks suur – vabandan ette ära – sitapea. Kõigil oli piinlik ta pärast ja tahtsid kiiresti koju ära saada.
Õhtusöök ise oli väga hea. Tegemist oli Aafrika restoraniga – The Leopard Lodge. Pakuti steike, aafrika vorstikesi ja muud head paremat. Tellisin endale african chicken parmigiana ehk kanašnitsli, mis oli kaetud peekoni ja parmesanijuustuga, kõrvale krõbekartulid ja sibularingid. Mmmm.. Väga maitsev oli. Mehed võtsid steigid ja Jen kanasalati. Kõik oli väga väga hea. Wayno tellis veel lõpus tiigerkrevetid küüslaugukastmes. Yuuuummmmm. Mul oli esimene kord krevette ka süüa – neid peab ju puhastama enne söömist.

pole küll päris selline, mis ma sain, aga annab ettekujutuse. Chicken parmigiana.

Koju minnes oli Wayno veel hullem. Tahtis amokki joosta ja kellegagi kaelda ja mida kõike veel. Lõpuks jõudsime koju ja keegi ei olnud just kõige paremas tujus. Wayno aga kiusas ja kiusas kõiki edasi ja siis mul kannatus katkes ja ütlesin talle paar krõbedamat sõna, mispeale ta küll väitis, et tal on savi, aga kobis kohe magama ära ka. Täna tuli ja vabandas kõigi ees, aga kõigil on kõrini ta käitumisest. Carol ei jõua ära oodata, millal ta meilt välja kolib. Vahepeal käitus juba normaalsemalt ja ei joonud nii palju, aga nüüd on jälle joomatuurid peal, sest tal on „stress“. Mida iganes. Vähemalt ei muutu ta vägivaldseks omade vastu.

Kuna elu siin on kui Mehhiko seebikas, siis räägin veidi varasemast ka. Kaks nädalat käis Carol jalaoperatsioonil. Teate küll neid asju, mis suure varba luule kasvavad – need lõigati ära. Igatahes oli ta see 2 nädalat kodus. Sel nädalal helistas aga noorem tütar, et tal on kõhus valud. Kuna tütrel on mingi maovähendamise asi vms, siis arvati, et see teeb valu. Pärast teistkordset arsti juures käiku tuli aga välja, et tal on sapikivid ja sapipõis on juba nii põletikus, et tuleb välja lõigata. Siin ei möödu vist nädalat ka, ilma et keegi haiglas ei oleks! Opp tehti ära ja arst ütles, et oleks ta paar päeva veel kodus kannatanud, oleks ta tõenäoliselt praeguseks surnud.

Juuli alguses oli Wayno 50s sünnipäev, mida ta otsustas pidada Crown kasiinos Perthis. Olin üsna kindel, et ei taha minna, sest pidin tol laupäeval töötama, aga kuna Carol lubas ööseks koju tagasi tulla, siis otsustasin, et mis seal ikka, pean ju elus esimest korda kasiino seest ka ära nägema!
Käisime enne shoppamas, siis olime Caroli tütre Sami juures paar tundi ja lõpuks läksime kasiinosse. Parkimine oli õudusunenägu.. sajad ja sajad autod ning neid saabus aina juurde ja mitte ainsat vaba kohta. Me tiirutasime seal parklas vist tund aega, enne kui leidsime parkimiskoha. Läksime sisse, tegime endale kasiino kaardid ja tegime mõned mängud automaatidel enne kui teised  üles otsisime. Kogemus ise mulle väga ei meeldinud, sest liiga palju inimesi oli ja sünnipäevalisi me väga ei näinud, sest kõik kadusid koguaeg ära ja telefonidele keegi ei vastanud.
Lõbus hetk oli see, kui mingi hetk üks geipoiss Kia (kes teab, siis kujutage ette Modern Family geipaari - hahhaha) kuskilt mulle külje alla ilmus. Jutt tal jooksis, ilmselt tänu viinakoksidele, mis tal koguaeg käes olid. Sain paar kõhutäit naerda küll.

Carol tegi Wayne-i sünnipäevaks "Eesti kooki"

Kasiino liikmekaart.

Mmm.. siis eelmisel nädalal tulid Carolile külla ta 10 Taiwanist pärit töölist, et talle ilusat paranemist soovida. Väga südamlik žest nende poolt. Tõid talle kooki ja jutustasime hilisõhtuni.

Mul endal on nüüd töö juures 2 uut töölist. Prantsuse tüdruku Julie lasime lahti, sest kahjuks ei saanud ta oma tööga piisavalt hästi hakkama. Asemele saime itaallastest paari – 27 aastane Pier ja 23 aastane Ilenia. Esimene nädal nendega on olnud ülimalt stressirohke, aga katsume hakkama saada. See kui inimesed ikka inglise keelt ei oska on suur probleem, sest palju aega veedad lihtsalt seletades lihtsaid asju lahti ja lõpetad ikkagi käte-jalgadega vehkides.
Hetkel olen üsna õnnelik, et vähem kui nädala pärast juba puhkusele lähen. Iga päev ikka keegi mainib, et a-hah.. varsti oled kuskil rannas kokteile rüüpamas, sa õnnelik inimene!
Lynda tõstis palka ka jälle dollari võrra paar nädalat tagasi. Saatis ühel õhtul lihtsalt sõnumi, et tõstsin su palka – kehtiv eelmisest nädalast. Me väga hindame, mis sa siin teed.
Ei saa öelda, et ma rahul ei ole. Sel nädalavahetusel pandi paika uus kabinet, kuhu saan oma laua. Üha enam on minu töö lihtsalt jälgida, et teised oma tööd õigesti teevad, sest mahud järjest kasvavad ja töölisi tuleb juurde. Kui puhkuselt tagasi tulen, siis peaks saabuma ka meie uus puhkeala ja paika pannakse ka tualetid, mis juba saabunud on.
Ahjaa, ja siis umbes kuu aega tagasi pani Noel maasse tünni, kuhu jookseb meie juurviljapesu vesi. Arutasin siis temaga, et kas ta ei arva, et see liiga väike on ja kiirelt täituma hakkab ning et kas see hoopis liiva täis ei saa, sest näiteks salatitaimed on väga liivased. Tema aga ütles, et kui see täis saab enne kui nad uue pakkimiskuuri ehitavad, siis ta teeb mulle ja Lyndale suure üllatuse. Noo.. umeb poolteist nädalat tagasi hakkas kraanikauss vett tagasi ajama. Vaatasime siis tünni ja mis välja tuli? Pool oli täitunud liivaga ja vett enam sisse ei mahu. Mul ei jäänud muud üle kui mainida.. Ma ju ütlesin! Nüüd Lyndaga ootame oma kingitust. Lynda mainis talle, et üks nädalavahetus spaas ei teeks paha. Hahahhahaaa :D

Sain esimest korda kätt proovida väetamisega.

Meie uus kabinet, mis pakkimismaja otsa pandi.

Ahjaa, ja see selgus ka, et käbi ikka kännust kaugele ei kuku. Meil on siin probleeme elektriga koguaeg ja ühel heal õhtul andis üks kaitse otsad. Wayne ja Carol olid üsna nõutud, sest tänu sellele ei töötanud elektripliit ja paar asja veel. Mina aga võtsin asja kätte, leidsin garaazist vastava traadi ja vahetasin kaitsme katkise traadi ära ja voilaa, saagu valgus!
Ilmad on ka päris palju soojemaks läinud. Päeval on juba 25 kraadi sooja ja öösed jäävad kuskil 10-15 vahele. Ehk siis selline tüüpiline eesti suvi. Sel nädalal istutades sain oma esimese päikesepõletuse ka. Nägu ja käed parajalt punased, aga õnneks ei miskit hullu.

Siis käisid Caroli vanem tütar Chrystal ja ta ema Lyn külas. Neid polnud ma varem näinud. Caroli ema on üks hull tegelane – ütleb seda, mis sülg suhu toob ja arvab, et teised on tema orjad. Mina õnneks veetsin enamuse ajast, mis ta siin viibis tööl, aga isegi see vähene aeg, mis temaga kokku puutusin oli üsna ebameeldiv. Wayno lubas Lyni koju viia ja noo, see oli üks naljakaimaid autosõite, mis kogenud olen. Keno tuli ka meiega kaasa ja vaeseke pidi terve tee Lyni mula kuulama. Wayne küll üritas teda summutada muusikat kõvemaks keerates, aga Lyn rääkis isegi sellest üle. Näitas Kenole oma uut särki ja on üldiselt üsna ropu suuga. Oehh.. nüüd ma saan aru, miks Carolile ta ema väga ei meeldi.

Jaapanlased tõid mulle proovida oma rahvustoitu Nattō, mis on halvaks läinud sojaoad. Nende jaoks on see tüüpiline hommikusöök, mida pannakse saia peale või süüakse riisiga. Juba alguses hoiatati mind tugeva lõhna eest, aga see ei olnudki väga hull. Söömisrituaaliks on järgmine: karp ube segatakse tugeva sinepiga ja sojakastmega - seda peab aga tegema 20 sekundi jooksul. Üldiselt süüakse seda pulkadega, aga kuna ma ei oska neid kasutada, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin kahvlit. Maitse ei olnud üldse hull.. meenutas midagi, aga ei tea mida. Panin natuke röstsaia peale ka ja päris normaalne oli. jaapanlased aga tegid pilte, sest ma olen ainuke mitte-jaapanlane, keda nad teavad, kes ei teinud mingit kohutavat nägu ja võttis isegi juurde. Väljanägemiselt oli lõpptoode väga limane ja üldsegi mitte ahvatlev, aga soovitan kõigil, kellel võimalus, ära proovida.

Selline nägi välja.

Natuke kaootiline kokkuvõte tuli, aga vast saate ikka aru.