Bali pt. II

Heihopsti!

Jätkan siis Bali reisimemuaaridega.

Nagu öeldud sai, oli ees ootamas rafting. Hommikul tuli autojuht vastu, kes tutvustas end kui Little Tony. Tegelik nimi oli Wayan, aga kuna lääneinimesed on laisad, siis ilmselgelt kasutavad kohalikud teisi nimesid.. suhteliselt sarnane situatsioon nagu mul Austraalias on.
Läksime lähedalasuvasse hotelli ja võtsime peale veel 2 tüdrukut Singapurist, kes siis meie raftingu kaaslasteks said. Sõit ise oli huvitav, kuna Wayan oli väga agressiivne juht ning kasutas igal võimalusel signaali ja ei väsinud kordamast, et balil ei ole kiiruspiiranguid. Õnneks ta mingeid rumalaid võtteid ei sooritanud ja jõudsime nii tunni-pooleteise pärast esimesse peatuspaika. Nimelt viis ta meid ühte kohviistandusse, mis teele jäi. Väidetavalt polnud see peatus tuuri sisse kavandatud, vaid on tema enda valitud koht, kus turistid saaks näha ja osta ehtsat Bali kohvi ja muud põnevat. Ehk siis ehtne turistilõks. Aga kuna see meile mingit väljaminekut ei tähendanud, siis uusi teadmisi läksime ikka saama.
Meile näidati, kus ja kuidas kasvavad kohvioad, kakao, vanill jms. Nägime looma, tänu kellele saadakse maailma kalleimat kohvi - Kopi Luwak. Pärast kiiret tuuri pandi meid laua taha istuma ja saime maitsta 7 erinevat tassi kohvi/teed - Bali kohvi, Bali kakao, ginseng kohvi, ingveri tee, sidrunheina(?) tee, kookoskohvi, mangostani tee ja raha eest tass Kopi Luwak kohvi.

Tassikesed proovimiseks

Erinevad oad

Joogikaart koos seletustega, miks just see jook hea on

Vanillitaimed

Mulle meeldis kõik peale ingveri tee, see oli ikka väga väga tuline värk. Eriti läks peale sidrunheina tee. Maailma kalleim kohvi see eest midagi erilist ei olnud, aga kahe peale 5 AUD-i tassikese eest oli üsna hea hind ning nüüd saab öelda, et on proovitud. Käisime veel väikeses suveniiripoes ning ostsime kumbki massaašiõli, sest need lihtsalt lõhnasid imehästi.

Edasi suundusime raftingule. Sõitsime päris kõrgele mäkke ja keset dšunglit asus stardipaik. Saime selga päästevestid ja pähe kiivrid ning ostsime pildipaketi. Matk ise oli 20km pikk ja sisaldas 4m kõrguselt koselt "kukkumist". Parvel olime 5kesi - meie 2, Singapuri tüdrukud ja giid. Etteruttavalt võin öelda, et väga äge oli! Ma oleks ehk soovinud natuke kiiremat ja kärestikulisemat jõge, aga alati on ju järgmine kord.
Tegime tee peal paar peatust - ühe kose juures ja oli üks 10 meetrine laskumine ka, aga selle ajaks tulime ise parvelt maha ja kõndisime treppidest. Kurb :(

Kõige naljakam pilt 4m dropist.

Kuna Carol oli mulle juba kodus pika loengu pidanud, kuidas raftingut veel lõbusamaks teha, siis seda ma ka tegin. Nimelt on kirjutamata reegel see, et iga kord kui keegi sinust mööduda tahab või sinu lähedusse satub, tuleb teda veega pritsida. Selleks on heaks abimeheks aer. Tegime nii mõnegi mööduva parvetaja läbimärjaks ja saime ise ka oma nalja vilju tunda. õnneks olid kõik selles suhtes väga positiivsed.
Ühel hetkel võistlesime 4 India kutiga, kes ette jõuab ja kes keda veega pritsib.
Raja lõppedes ootas kena lõunasöök ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Wayan korjas meid auto peale ja sõitsime tagasi hotelli.
Tagasiteel meelitas Wayan meid järgmiseks päevaks Mt. Baturile (1700m vulkaan) matkama ja päikesetõusu vaatama. Langesime taas ta osava müügimeherutiini ohvriks ja leppisime kokku, et ta tuleb meile öösel kell 1 hotelli järgi.

OEH. Teoorias tundus kõik väga lihtne - ronid mäkke, naudid päikesetõusu, mõnuled soojaveeallikas, sööd hommikusöögi ja ronid vulkaanilt alla. Nii palju meid hoiatati, et pange pusad selga ja kinnised jalanõud jalga, sest öösel läheb kõrgel üsna jahedaks. Sõitsime siis paar tundi vulkaani jalamile, tutvusime oma giidiga, kelle nimi oli samuti Wayan ja asusime teele. Esimene tunnike matkamist oli üsna lihtne - suhteliselt kerge tõus kruusateel. Pärast seda läks asi aga väga raskeks. Avastasin, et ma olen ikka väga vormist väljas. Nimelt muutus rada kitsaks, pidime kivide otsas ronima ning tõus oli päris järsk. Arvan, et olime ühed esimesed, kes vulkaani otsa hakkasid ronima, aga esimesse peatuspunkti jõudsime kuskil 30ndatena, sest pidime päris palju vahepeal puhkama.
Rada oli peale selle veel päris ohtlik. Kuna startisime öösel, pilkases pimeduses, saime pealambid. Kui tõus järsemaks läks, oli rajal nii palju lahtiseid kive ja vahel pidi tõsiselt suuri samme võtma, et üldse mingit pidamist jalge alla saaks. Aitasime üksteist käsipidi tirides.
Ma pole ausalt NII LÄBI omadega olnud juba aastaid. Arvan, et kuskil poole tee peal tekkis juba allaandmise tunne. Tegime iga 10 minuti tagant pause. Jalalihased lõid tuld, hingata oli raske ja arvasin, et mu sisikond tuleb üldse välja. Mis mulle aga natuke elujõudu andis, oli see, et ühe puhkepausi ajal nägin väikest poissi .. nii 10 aastane, kes ilma erilise pingutuseta mäe otsa ronis. No, kurat, kuidas ma temast halvem saan olla?!?
Giid oli ka kavalpea. iga kord kui küsisime, millal siis puhkepaika jõuame, ütles ta: " 10 minuti pärast". No, ei saa ju pooleli jätta kui peatuspaik nii lähedal on! Aga oli ta jee.. Ikka pidime terve igaviku ronima. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, siis oli rõõmu kui palju. Päris tippu me ei läinudki, sest see tõus oli veel keerulisem ja mõtlesime, et kui väsinutena sinna läheme, siis saame kindlasti haiget ja tagasi peab ju ka tulema! Siinkohal olgu öeldud, et tippu oli vaid paarsada meetrit, mis ei tundugi väga palju, aga rada ise sik-sakitas ja oli järsk. parem karta kui kahetseda.

Igatahes saime väikeses majakeses istuda ja siis algas järgmine probleem. (Jah, ma tean, täitsa vinguviiul) Külm oli! Kuna kehad olid ronimisest kuumaks aetud, siis lihtsalt istumine tuulisel mäel oli väga jahe. Giid otsis meile kahepeale villateki, kuhu alla kiirelt pugesime. Ja seda värisemist pidime kannatama mitu tundi, sest päikesetõusuni oli täpselt nii palju aega. Aga hakkama saime!

Agressiivsed ahvikesed

Meie peatusime seal, kus lohk on.

Päikesetõus oli väga kaunis ja kogu seda kannatusterada väärt. Pärast vaate nautimist võtsime suuna edasi. Ja siinkohal sain giidi peale pahaseks.
Me olime vulkaanil, eks? ja olime külmetanud paar tundi, lihtsalt majakeses istudes, eks? Ja ta viib meid alles pärast seda külmetamist, kui juba päike väljas on, väikeste augukeste juurde, kust tuleb vulkaanisuitsu ja SOOJA! Me oleks ju võinud kogu selle aja seal kükitada. Eks ise olime ka süüdi, et loogika puudus.. Aga ikkagi..
Saime siis käed aukudesse pista ja vulkaani kuumust tunda, ahve vaadata ja vulkaani päevavalguses uudistada.
Huvitav oli veel see, et vulkaani sisemuses oli koobas, kus kohalikud tseremooniaid peavad. Põnevad asjad nähtud, asusime tagasiteele. Selleks oli kaks võimalust - minna tuldud teed, mis on järsk ja ohtlik või võtta veidi pikem tee, mis on laugem. Otsustasime viimase kasuks. Kui nüüd päris aus olla, siis oli laskumine sama raske kui tõus. Säärelihased olid valusad juba poolel teel alla, selleks ajaks oli päike juba kõrvetava kuumusega ja üleüldine väsimus andis tunda. No, anna abi! Päris mitu korda peaaegu kukkusime, sest kivid olid lahtised ja lihtsalt libisesid mäest alla. Olime ikka väga õnnelikud kui ükskord auto juurde jõudsime! Tagasiteel hotelli lihtsalt magasime ja oma toas olime täiesti laibad. Jäime kohe magama ja tõusime alles õhtupoolikul, et siis toateeninduselt õhtusöök tellida ja pärast käisime massaašis oma haigete lihastega. Käisime ja virisesime koguaeg. hehee..

Kokkuvõttes üks ülimalt põnev ettevõtmine, kannatusterada sisse arvatud!

Järgmise päeva võtsime taastumiseks - käisime KFC-s söömas, sest kumbki polnud enne käinud seal. Kes ei tea, siis Ameerika söögikett, kus pakutakse kiirtoiduna krõbedat kana. Midagi erilist ei olnud. Kuna juba rämpstoidu peal olime, siis kohalikud McDonaldsis käisime ka ära. Väga naljakas, et saad valida, kas tahad burgeri kõrvale friikartuleid või riisi. Mäkk ilmselgelt varemproovitutest väga ei erinenud.

Edasi broneerisime väljasõidu safari parki ja Monkey Forestisse ( ahvimetsa). Saime uue autojuhi, keda kasutasime kuni reisi lõpuni. Safari park oli äge - saime näha ja katsuda palju erinevaid loomi ning vaadata oli ka parajalt palju. Kuna saabusime üsna vara hommikul, pääsesime suuremalt osalt rahvamassidest. Tegime pilte orangutangiga ning elevantidega.
Park oli väga suur ning erinevate osade vahel ringi liikumiseks olid spetsiaalsed bussid. Viidi "safarile" - ise oled bussis ning loomad su ümber on nö. vabas looduses. Nii saime lähedalt näha tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid jt.


Pärast seda suundusime ahvide metsa.

Seal saime näha ja katsuda vabalt elavaid ahve. Enne hoiatati, et peaksime mütsidel, prillidel jms hoolikalt silma peal hoidma, sest ahvid võivad need lihtsalt ära varastada. ka süüa ei soovitatud kaasa võtta, sest ahvid võivad toidu pärast agressiivseks muutuda. Nägime jälle ajaloolisi templeid, mida Balil on ikka jalaga segada. Käisime selle koha ka läbi ja sellega sai päev lõpetatud.

turist, mis turist

Selleks korraks jälle kõik! Olen juba mitu-mitu tundi seda postitust "pastakast välja imenud" ja enam ei jaksa.

Cheers!

Bali

Hei!

Endalegi üllatusena olen viimase postituse teinud juuli keskpaigas. Ups. Hakkan seda viga parandama nüüd, kirjutades reisist Balile.

Mõte tekkis juba aprillis-mais?, et kingin Karinile sünnipäevaks reisi ja et tõenäoliselt oleks sihtkohaks Bali, sest mulle on sinna odavad lennud ja lähedal ka. Mõeldud-tehtud. Üsna pikalt sai mõeldud kuupäevadele, sest Karin pidi arvestama kooli jms. Mul väga vahet polnud, sest selleks hetkeks olin siin tööl käinud juba a´la 4 kuud ja puhkuse välja teeninud. Nii sai broneeritud reis augusti lõpuks ja kaheks nädalaks.
Minu piletitega oli üsna lihtne.. Perthist Balile on lennureis 3h ja üliodav, sest Bali on austraallastele nagu teine kodu. Kariniga oli aga väheke teine lugu. Õnneks tuli aga kasuks see, et reisikorraldajaks õppinud olen ja seda mitte selle pärast, et mina nüüd pileteid kokku panema hakkaks. Oh ei! Õnneks on mul nüüd paar kursakaaslast, kes päris eht-puht reisikorraldajad on ja sellekspuhuks appi tulid. Siinkohal tervitaks Taisit Reisieksperdist, kes selle reisi Karinile võimalikuks tegi imeodava hinnaga. Aitäh!

Ise startisin Perthist 25. augustil ja jõudsin Balile 2 päeva enne Karini saabumist. Olin  reserveerinud toa 4* hotellis J4 Legian, sest vähemalt üks kord elus võiks ju nautida seda kui kõik su jaoks ette-taha ära tehakse ning Bali hinnad on üsna odavad ka. Hotelli valimine võttis mitu nädalat aega, sest nii palju kui hinnanguid lugesin, oli igas minu hinnaklassi hotellis mingi jama - küll ei olnud sooja vett, lärmakas, haises või hommikusöök oli kehv. Kuna sellised asjad võivad puhkuse kiiresti ebameeldivaks muuta, siis ei jätnud enne jonni kui leidsin hotelli, kus toas on seif, külmkapp, KONDITSIONEER ja asub kõige keskmes.

Selline nägi meie tuba välja esimesed viis minutit. Pärast seda oli seal 2 nädalat segasummasuvilat.

Bassein asus katusel ja tõepoolest nägi sama ha välja kui siin pildil.

 Asusin teele laupäeva öösel ja pühapäeva hommikul kell 8 astusin juba lennukist maha. Esimesena tervitas mind väga raske ja kuum õhk. Maksin nii kiirelt kui võimalik 35 USD viisa eest ja kuna mul peale kaasaskantava pagasi midagi kaasas ei olnud, sain lennujaamast kiirelt välja ja kohe taksosse ning hotelli poole teele. Sõit hotelli oli huvitav, sest Balil ei ole põhimõtteliselt mingeid liiklusreegleid. Sõidetakse küll vasakul pool, kuid üherealine tee võib suvaliselt 3-realiseks muutuda ning põhimõtteliselt enne iga manöövrit antakse signaali. Liiklus on ikka väga segane ja ise seal sõita ei tahaks. Kuigi selle aja jooksul, mis seal viibisin, ei näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust (v.a. veoauto, mis oli ümber läinud, sest riisikoorem oli liiga raske).
Õnneks sain varajase check-ini ning tegin kerge uinaku enne kui Balit avastama läksin. Tegin tiiru tänavatel ning selle tunni-kahe jooksul sain juba 3 poiss-sõbra pakkumist ning mitu poepidajat said mult kindlasti 5x rohkem raha asjade eest kui need tegelikult väärt olid. Nimelt on Balil kombeks kaubelda hindade üle ja kogenematud lääne inimesed saavad ilmselget rämedalt tõmmata, aga mis seal ikka.. nüüd olen targem ja kogenum. Broneerisin juba esimese aktiviteedi ära - white water rafting ehk parvetamine kärestikulisel jõel.
Käisin restoranides kohalikke toite söömas ja nii need esimesed paar päeva möödusid.

Karin aga päris ilma viperusteta kohale ei jõudnud. Nimelt oli odavatel lennupiletitel oma miinus - pikk reisiaeg ning mitu-mitu ümberistumist. Mis nägi välja järgmine:
Reis algas Helsingist;
sealt Moskvasse, kus paar tundi tuli oodata;
edasi Hong-Kongi - lend ise oli 9h ning umbes sama palju tuli sealses lennujaamas veeta
järgmiseks Surabaya ning viimaks Bali. Ütleme nii, et päris kahju oli vaesekesest.. ja tagasilend nägi samasugune välja. Ja pean veel mainima, et tegemist oli tema päris ESIMESE lennureisiga. Aga hakkama sai!!
igatahes oli viperuseks see, et Surabayas oli vaja minna läbi tollist ning teha viisa, võtta pagas ja uuesti check-in teha ning selleks oli ainult 1,5 tundi. Kuna olin Karinile maininud, et ta mulle ikka sõnumi saadaks kui kuskil maandub, siis seda ta ka tegi. Aga mitte just kõige julgustavamal moel. Esimene sõnum surabayast nägi välja umbes selline: "Pole kindel, kas lennule jõuan". okkkkoou.  Ära jama. Selgus, et järjekorrad piiril olid pikad, pagas ei saabunud kiirelt  ning teda jooksutati ühest järjekorrast teise.. samal ajal tiksus kell aga halastamatult. Hoidsin pöidlaid pihus ja pärast mitut sms-i, kus ta juba hiinlaseid lubas nottima hakata, sain siiski sõnumi, et pääseb küll lennule, kuid lend on edasi lükatud. No anna olla, eksole!
Õnneks hilines lend vaid tunni ja õeraas saabus lõpuks Bali pinnale. Sellega see saaga aga ei lõppenud.
Nimelt võtsin mina transpordiks hotellist lennujaama ühe rollerijuhi, kes enda teenuseid tänaval pakkusin. Kuna olin arvestanud, et see on tõenäoliselt kõige kiirem ja odavaim viis ning Balil olles tuleb vähemalt korra rolleriga sõita, sai see otsus ka tehtud. Kiivrit mulle ei antud, aga juht endale pani küll ühe pähe. Mõtlesin, et mis seal ikka - kui kukume, siis kukume. Kui telekast aasia segast liiklust näinud olete, siis teate, millesse ma ennast nüüd sidusin. Alguses sõitsime mööda normaalseid tänavaid, aga järsku pööras juht tänavasse, mis tõenäoliselt ei olnud laiem kui meeter. Sellel hetkel tekkis mõte: "nüüd viiakse küll kuhugi nurgataha ja varastatakse paljaks. Palju õnne, Katre!!" Suht draamakuninganna ikka. Tegelikult selgus, et rollerijuhid saavad lihtsalt otseteid võtta ning enamiku ajast sõidavadki kuskil, kuhu ainult üks roller korraga mahub. Pikka juttu kokku võttes: jõudsin lennujaama ilma kehaliste vigastusteta, odava hinna eest ja üpris kiiresti. Lisaks sain väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! 
Läksin siis rahvusvahelisse lennujaama ja teadsin, et Karin peaks olema juba maandunud. Saatsime sõnumeid ja umbes pärast 15 minutit tabasin end mõttelt:"Loll, ta ju tuleb kohalikku lennujaama!" Džiiiiisus. Ja nii oligi. Kui Katre õigesse lennujaama jõudis, oli Karin juba ootamas.
Vaidlesime taksojuhtidega, kes sõidu eest hingehinda tahtsid ja pärast seda kui me ähvardasime ikkagi kellegi teise juurde minna, saime normaalse hinna ja lõpuks ometi hotelli. Karin oli laip, mis laip, aga passisime üleval veel paar tundi. Rääksime ühe targaga skaibis ja ma sain kätte EESTI MAIUSTUSED, mida ma kohe sööma pidin hakkama.

Teate kui hea on süüa Kalevi komme kui te neid mitu kuud pole söönud? Või kui hästi lõhnab must leib? IKKA KURADIMA HEA!! Nämm-nämmm.

Järgmisel päeval käisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ning sooja kliimat. Käisime proovisime veel kohalikke sööke ja õhtul läksime esimesse massaaži. Valisime ettevõtte, mis asjalik välja nägi ning hinnad ka normaalsed olid. Või noh, meie mõistes olid kõik hinnad üliodavad. Tavaline tunniajane massaaž maksis 60 000 ruupiat ehk 6 AUD-i ehk 4 eurot. Seekord otsustasime paketi kasuks - tund massaaži ning lisaks maniküür ja pediküür. Päris hea oli. Mul näiteks roniti jalgadega seljas.  Ja maksma läks vist 190 000 ruupiat per nägu ehk 13 eurot. Paradiis! Võite isegi järeldada, et käisime iga päev massaažis. Mhhmmh!



-- siinkohal tundub, et see postitus kujuneb mitmeosaliseks --