Bali pt. II

Heihopsti!

Jätkan siis Bali reisimemuaaridega.

Nagu öeldud sai, oli ees ootamas rafting. Hommikul tuli autojuht vastu, kes tutvustas end kui Little Tony. Tegelik nimi oli Wayan, aga kuna lääneinimesed on laisad, siis ilmselgelt kasutavad kohalikud teisi nimesid.. suhteliselt sarnane situatsioon nagu mul Austraalias on.
Läksime lähedalasuvasse hotelli ja võtsime peale veel 2 tüdrukut Singapurist, kes siis meie raftingu kaaslasteks said. Sõit ise oli huvitav, kuna Wayan oli väga agressiivne juht ning kasutas igal võimalusel signaali ja ei väsinud kordamast, et balil ei ole kiiruspiiranguid. Õnneks ta mingeid rumalaid võtteid ei sooritanud ja jõudsime nii tunni-pooleteise pärast esimesse peatuspaika. Nimelt viis ta meid ühte kohviistandusse, mis teele jäi. Väidetavalt polnud see peatus tuuri sisse kavandatud, vaid on tema enda valitud koht, kus turistid saaks näha ja osta ehtsat Bali kohvi ja muud põnevat. Ehk siis ehtne turistilõks. Aga kuna see meile mingit väljaminekut ei tähendanud, siis uusi teadmisi läksime ikka saama.
Meile näidati, kus ja kuidas kasvavad kohvioad, kakao, vanill jms. Nägime looma, tänu kellele saadakse maailma kalleimat kohvi - Kopi Luwak. Pärast kiiret tuuri pandi meid laua taha istuma ja saime maitsta 7 erinevat tassi kohvi/teed - Bali kohvi, Bali kakao, ginseng kohvi, ingveri tee, sidrunheina(?) tee, kookoskohvi, mangostani tee ja raha eest tass Kopi Luwak kohvi.

Tassikesed proovimiseks

Erinevad oad

Joogikaart koos seletustega, miks just see jook hea on

Vanillitaimed

Mulle meeldis kõik peale ingveri tee, see oli ikka väga väga tuline värk. Eriti läks peale sidrunheina tee. Maailma kalleim kohvi see eest midagi erilist ei olnud, aga kahe peale 5 AUD-i tassikese eest oli üsna hea hind ning nüüd saab öelda, et on proovitud. Käisime veel väikeses suveniiripoes ning ostsime kumbki massaašiõli, sest need lihtsalt lõhnasid imehästi.

Edasi suundusime raftingule. Sõitsime päris kõrgele mäkke ja keset dšunglit asus stardipaik. Saime selga päästevestid ja pähe kiivrid ning ostsime pildipaketi. Matk ise oli 20km pikk ja sisaldas 4m kõrguselt koselt "kukkumist". Parvel olime 5kesi - meie 2, Singapuri tüdrukud ja giid. Etteruttavalt võin öelda, et väga äge oli! Ma oleks ehk soovinud natuke kiiremat ja kärestikulisemat jõge, aga alati on ju järgmine kord.
Tegime tee peal paar peatust - ühe kose juures ja oli üks 10 meetrine laskumine ka, aga selle ajaks tulime ise parvelt maha ja kõndisime treppidest. Kurb :(

Kõige naljakam pilt 4m dropist.

Kuna Carol oli mulle juba kodus pika loengu pidanud, kuidas raftingut veel lõbusamaks teha, siis seda ma ka tegin. Nimelt on kirjutamata reegel see, et iga kord kui keegi sinust mööduda tahab või sinu lähedusse satub, tuleb teda veega pritsida. Selleks on heaks abimeheks aer. Tegime nii mõnegi mööduva parvetaja läbimärjaks ja saime ise ka oma nalja vilju tunda. õnneks olid kõik selles suhtes väga positiivsed.
Ühel hetkel võistlesime 4 India kutiga, kes ette jõuab ja kes keda veega pritsib.
Raja lõppedes ootas kena lõunasöök ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Wayan korjas meid auto peale ja sõitsime tagasi hotelli.
Tagasiteel meelitas Wayan meid järgmiseks päevaks Mt. Baturile (1700m vulkaan) matkama ja päikesetõusu vaatama. Langesime taas ta osava müügimeherutiini ohvriks ja leppisime kokku, et ta tuleb meile öösel kell 1 hotelli järgi.

OEH. Teoorias tundus kõik väga lihtne - ronid mäkke, naudid päikesetõusu, mõnuled soojaveeallikas, sööd hommikusöögi ja ronid vulkaanilt alla. Nii palju meid hoiatati, et pange pusad selga ja kinnised jalanõud jalga, sest öösel läheb kõrgel üsna jahedaks. Sõitsime siis paar tundi vulkaani jalamile, tutvusime oma giidiga, kelle nimi oli samuti Wayan ja asusime teele. Esimene tunnike matkamist oli üsna lihtne - suhteliselt kerge tõus kruusateel. Pärast seda läks asi aga väga raskeks. Avastasin, et ma olen ikka väga vormist väljas. Nimelt muutus rada kitsaks, pidime kivide otsas ronima ning tõus oli päris järsk. Arvan, et olime ühed esimesed, kes vulkaani otsa hakkasid ronima, aga esimesse peatuspunkti jõudsime kuskil 30ndatena, sest pidime päris palju vahepeal puhkama.
Rada oli peale selle veel päris ohtlik. Kuna startisime öösel, pilkases pimeduses, saime pealambid. Kui tõus järsemaks läks, oli rajal nii palju lahtiseid kive ja vahel pidi tõsiselt suuri samme võtma, et üldse mingit pidamist jalge alla saaks. Aitasime üksteist käsipidi tirides.
Ma pole ausalt NII LÄBI omadega olnud juba aastaid. Arvan, et kuskil poole tee peal tekkis juba allaandmise tunne. Tegime iga 10 minuti tagant pause. Jalalihased lõid tuld, hingata oli raske ja arvasin, et mu sisikond tuleb üldse välja. Mis mulle aga natuke elujõudu andis, oli see, et ühe puhkepausi ajal nägin väikest poissi .. nii 10 aastane, kes ilma erilise pingutuseta mäe otsa ronis. No, kurat, kuidas ma temast halvem saan olla?!?
Giid oli ka kavalpea. iga kord kui küsisime, millal siis puhkepaika jõuame, ütles ta: " 10 minuti pärast". No, ei saa ju pooleli jätta kui peatuspaik nii lähedal on! Aga oli ta jee.. Ikka pidime terve igaviku ronima. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, siis oli rõõmu kui palju. Päris tippu me ei läinudki, sest see tõus oli veel keerulisem ja mõtlesime, et kui väsinutena sinna läheme, siis saame kindlasti haiget ja tagasi peab ju ka tulema! Siinkohal olgu öeldud, et tippu oli vaid paarsada meetrit, mis ei tundugi väga palju, aga rada ise sik-sakitas ja oli järsk. parem karta kui kahetseda.

Igatahes saime väikeses majakeses istuda ja siis algas järgmine probleem. (Jah, ma tean, täitsa vinguviiul) Külm oli! Kuna kehad olid ronimisest kuumaks aetud, siis lihtsalt istumine tuulisel mäel oli väga jahe. Giid otsis meile kahepeale villateki, kuhu alla kiirelt pugesime. Ja seda värisemist pidime kannatama mitu tundi, sest päikesetõusuni oli täpselt nii palju aega. Aga hakkama saime!

Agressiivsed ahvikesed

Meie peatusime seal, kus lohk on.

Päikesetõus oli väga kaunis ja kogu seda kannatusterada väärt. Pärast vaate nautimist võtsime suuna edasi. Ja siinkohal sain giidi peale pahaseks.
Me olime vulkaanil, eks? ja olime külmetanud paar tundi, lihtsalt majakeses istudes, eks? Ja ta viib meid alles pärast seda külmetamist, kui juba päike väljas on, väikeste augukeste juurde, kust tuleb vulkaanisuitsu ja SOOJA! Me oleks ju võinud kogu selle aja seal kükitada. Eks ise olime ka süüdi, et loogika puudus.. Aga ikkagi..
Saime siis käed aukudesse pista ja vulkaani kuumust tunda, ahve vaadata ja vulkaani päevavalguses uudistada.
Huvitav oli veel see, et vulkaani sisemuses oli koobas, kus kohalikud tseremooniaid peavad. Põnevad asjad nähtud, asusime tagasiteele. Selleks oli kaks võimalust - minna tuldud teed, mis on järsk ja ohtlik või võtta veidi pikem tee, mis on laugem. Otsustasime viimase kasuks. Kui nüüd päris aus olla, siis oli laskumine sama raske kui tõus. Säärelihased olid valusad juba poolel teel alla, selleks ajaks oli päike juba kõrvetava kuumusega ja üleüldine väsimus andis tunda. No, anna abi! Päris mitu korda peaaegu kukkusime, sest kivid olid lahtised ja lihtsalt libisesid mäest alla. Olime ikka väga õnnelikud kui ükskord auto juurde jõudsime! Tagasiteel hotelli lihtsalt magasime ja oma toas olime täiesti laibad. Jäime kohe magama ja tõusime alles õhtupoolikul, et siis toateeninduselt õhtusöök tellida ja pärast käisime massaašis oma haigete lihastega. Käisime ja virisesime koguaeg. hehee..

Kokkuvõttes üks ülimalt põnev ettevõtmine, kannatusterada sisse arvatud!

Järgmise päeva võtsime taastumiseks - käisime KFC-s söömas, sest kumbki polnud enne käinud seal. Kes ei tea, siis Ameerika söögikett, kus pakutakse kiirtoiduna krõbedat kana. Midagi erilist ei olnud. Kuna juba rämpstoidu peal olime, siis kohalikud McDonaldsis käisime ka ära. Väga naljakas, et saad valida, kas tahad burgeri kõrvale friikartuleid või riisi. Mäkk ilmselgelt varemproovitutest väga ei erinenud.

Edasi broneerisime väljasõidu safari parki ja Monkey Forestisse ( ahvimetsa). Saime uue autojuhi, keda kasutasime kuni reisi lõpuni. Safari park oli äge - saime näha ja katsuda palju erinevaid loomi ning vaadata oli ka parajalt palju. Kuna saabusime üsna vara hommikul, pääsesime suuremalt osalt rahvamassidest. Tegime pilte orangutangiga ning elevantidega.
Park oli väga suur ning erinevate osade vahel ringi liikumiseks olid spetsiaalsed bussid. Viidi "safarile" - ise oled bussis ning loomad su ümber on nö. vabas looduses. Nii saime lähedalt näha tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid jt.


Pärast seda suundusime ahvide metsa.

Seal saime näha ja katsuda vabalt elavaid ahve. Enne hoiatati, et peaksime mütsidel, prillidel jms hoolikalt silma peal hoidma, sest ahvid võivad need lihtsalt ära varastada. ka süüa ei soovitatud kaasa võtta, sest ahvid võivad toidu pärast agressiivseks muutuda. Nägime jälle ajaloolisi templeid, mida Balil on ikka jalaga segada. Käisime selle koha ka läbi ja sellega sai päev lõpetatud.

turist, mis turist

Selleks korraks jälle kõik! Olen juba mitu-mitu tundi seda postitust "pastakast välja imenud" ja enam ei jaksa.

Cheers!