Bali

Hei!

Endalegi üllatusena olen viimase postituse teinud juuli keskpaigas. Ups. Hakkan seda viga parandama nüüd, kirjutades reisist Balile.

Mõte tekkis juba aprillis-mais?, et kingin Karinile sünnipäevaks reisi ja et tõenäoliselt oleks sihtkohaks Bali, sest mulle on sinna odavad lennud ja lähedal ka. Mõeldud-tehtud. Üsna pikalt sai mõeldud kuupäevadele, sest Karin pidi arvestama kooli jms. Mul väga vahet polnud, sest selleks hetkeks olin siin tööl käinud juba a´la 4 kuud ja puhkuse välja teeninud. Nii sai broneeritud reis augusti lõpuks ja kaheks nädalaks.
Minu piletitega oli üsna lihtne.. Perthist Balile on lennureis 3h ja üliodav, sest Bali on austraallastele nagu teine kodu. Kariniga oli aga väheke teine lugu. Õnneks tuli aga kasuks see, et reisikorraldajaks õppinud olen ja seda mitte selle pärast, et mina nüüd pileteid kokku panema hakkaks. Oh ei! Õnneks on mul nüüd paar kursakaaslast, kes päris eht-puht reisikorraldajad on ja sellekspuhuks appi tulid. Siinkohal tervitaks Taisit Reisieksperdist, kes selle reisi Karinile võimalikuks tegi imeodava hinnaga. Aitäh!

Ise startisin Perthist 25. augustil ja jõudsin Balile 2 päeva enne Karini saabumist. Olin  reserveerinud toa 4* hotellis J4 Legian, sest vähemalt üks kord elus võiks ju nautida seda kui kõik su jaoks ette-taha ära tehakse ning Bali hinnad on üsna odavad ka. Hotelli valimine võttis mitu nädalat aega, sest nii palju kui hinnanguid lugesin, oli igas minu hinnaklassi hotellis mingi jama - küll ei olnud sooja vett, lärmakas, haises või hommikusöök oli kehv. Kuna sellised asjad võivad puhkuse kiiresti ebameeldivaks muuta, siis ei jätnud enne jonni kui leidsin hotelli, kus toas on seif, külmkapp, KONDITSIONEER ja asub kõige keskmes.

Selline nägi meie tuba välja esimesed viis minutit. Pärast seda oli seal 2 nädalat segasummasuvilat.

Bassein asus katusel ja tõepoolest nägi sama ha välja kui siin pildil.

 Asusin teele laupäeva öösel ja pühapäeva hommikul kell 8 astusin juba lennukist maha. Esimesena tervitas mind väga raske ja kuum õhk. Maksin nii kiirelt kui võimalik 35 USD viisa eest ja kuna mul peale kaasaskantava pagasi midagi kaasas ei olnud, sain lennujaamast kiirelt välja ja kohe taksosse ning hotelli poole teele. Sõit hotelli oli huvitav, sest Balil ei ole põhimõtteliselt mingeid liiklusreegleid. Sõidetakse küll vasakul pool, kuid üherealine tee võib suvaliselt 3-realiseks muutuda ning põhimõtteliselt enne iga manöövrit antakse signaali. Liiklus on ikka väga segane ja ise seal sõita ei tahaks. Kuigi selle aja jooksul, mis seal viibisin, ei näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust (v.a. veoauto, mis oli ümber läinud, sest riisikoorem oli liiga raske).
Õnneks sain varajase check-ini ning tegin kerge uinaku enne kui Balit avastama läksin. Tegin tiiru tänavatel ning selle tunni-kahe jooksul sain juba 3 poiss-sõbra pakkumist ning mitu poepidajat said mult kindlasti 5x rohkem raha asjade eest kui need tegelikult väärt olid. Nimelt on Balil kombeks kaubelda hindade üle ja kogenematud lääne inimesed saavad ilmselget rämedalt tõmmata, aga mis seal ikka.. nüüd olen targem ja kogenum. Broneerisin juba esimese aktiviteedi ära - white water rafting ehk parvetamine kärestikulisel jõel.
Käisin restoranides kohalikke toite söömas ja nii need esimesed paar päeva möödusid.

Karin aga päris ilma viperusteta kohale ei jõudnud. Nimelt oli odavatel lennupiletitel oma miinus - pikk reisiaeg ning mitu-mitu ümberistumist. Mis nägi välja järgmine:
Reis algas Helsingist;
sealt Moskvasse, kus paar tundi tuli oodata;
edasi Hong-Kongi - lend ise oli 9h ning umbes sama palju tuli sealses lennujaamas veeta
järgmiseks Surabaya ning viimaks Bali. Ütleme nii, et päris kahju oli vaesekesest.. ja tagasilend nägi samasugune välja. Ja pean veel mainima, et tegemist oli tema päris ESIMESE lennureisiga. Aga hakkama sai!!
igatahes oli viperuseks see, et Surabayas oli vaja minna läbi tollist ning teha viisa, võtta pagas ja uuesti check-in teha ning selleks oli ainult 1,5 tundi. Kuna olin Karinile maininud, et ta mulle ikka sõnumi saadaks kui kuskil maandub, siis seda ta ka tegi. Aga mitte just kõige julgustavamal moel. Esimene sõnum surabayast nägi välja umbes selline: "Pole kindel, kas lennule jõuan". okkkkoou.  Ära jama. Selgus, et järjekorrad piiril olid pikad, pagas ei saabunud kiirelt  ning teda jooksutati ühest järjekorrast teise.. samal ajal tiksus kell aga halastamatult. Hoidsin pöidlaid pihus ja pärast mitut sms-i, kus ta juba hiinlaseid lubas nottima hakata, sain siiski sõnumi, et pääseb küll lennule, kuid lend on edasi lükatud. No anna olla, eksole!
Õnneks hilines lend vaid tunni ja õeraas saabus lõpuks Bali pinnale. Sellega see saaga aga ei lõppenud.
Nimelt võtsin mina transpordiks hotellist lennujaama ühe rollerijuhi, kes enda teenuseid tänaval pakkusin. Kuna olin arvestanud, et see on tõenäoliselt kõige kiirem ja odavaim viis ning Balil olles tuleb vähemalt korra rolleriga sõita, sai see otsus ka tehtud. Kiivrit mulle ei antud, aga juht endale pani küll ühe pähe. Mõtlesin, et mis seal ikka - kui kukume, siis kukume. Kui telekast aasia segast liiklust näinud olete, siis teate, millesse ma ennast nüüd sidusin. Alguses sõitsime mööda normaalseid tänavaid, aga järsku pööras juht tänavasse, mis tõenäoliselt ei olnud laiem kui meeter. Sellel hetkel tekkis mõte: "nüüd viiakse küll kuhugi nurgataha ja varastatakse paljaks. Palju õnne, Katre!!" Suht draamakuninganna ikka. Tegelikult selgus, et rollerijuhid saavad lihtsalt otseteid võtta ning enamiku ajast sõidavadki kuskil, kuhu ainult üks roller korraga mahub. Pikka juttu kokku võttes: jõudsin lennujaama ilma kehaliste vigastusteta, odava hinna eest ja üpris kiiresti. Lisaks sain väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! 
Läksin siis rahvusvahelisse lennujaama ja teadsin, et Karin peaks olema juba maandunud. Saatsime sõnumeid ja umbes pärast 15 minutit tabasin end mõttelt:"Loll, ta ju tuleb kohalikku lennujaama!" Džiiiiisus. Ja nii oligi. Kui Katre õigesse lennujaama jõudis, oli Karin juba ootamas.
Vaidlesime taksojuhtidega, kes sõidu eest hingehinda tahtsid ja pärast seda kui me ähvardasime ikkagi kellegi teise juurde minna, saime normaalse hinna ja lõpuks ometi hotelli. Karin oli laip, mis laip, aga passisime üleval veel paar tundi. Rääksime ühe targaga skaibis ja ma sain kätte EESTI MAIUSTUSED, mida ma kohe sööma pidin hakkama.

Teate kui hea on süüa Kalevi komme kui te neid mitu kuud pole söönud? Või kui hästi lõhnab must leib? IKKA KURADIMA HEA!! Nämm-nämmm.

Järgmisel päeval käisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ning sooja kliimat. Käisime proovisime veel kohalikke sööke ja õhtul läksime esimesse massaaži. Valisime ettevõtte, mis asjalik välja nägi ning hinnad ka normaalsed olid. Või noh, meie mõistes olid kõik hinnad üliodavad. Tavaline tunniajane massaaž maksis 60 000 ruupiat ehk 6 AUD-i ehk 4 eurot. Seekord otsustasime paketi kasuks - tund massaaži ning lisaks maniküür ja pediküür. Päris hea oli. Mul näiteks roniti jalgadega seljas.  Ja maksma läks vist 190 000 ruupiat per nägu ehk 13 eurot. Paradiis! Võite isegi järeldada, et käisime iga päev massaažis. Mhhmmh!



-- siinkohal tundub, et see postitus kujuneb mitmeosaliseks --