Hellou!
Viimasest postitusest jälle omajagu aega mööda läinud, seega võtan ennast kokku ja panen viimaste nädalate põnevamad sündmused kirja.
Suures plaanis pole väga palju muutunud – elan ikka Pami juures ja tööl käin Lynda farmis. Tegelikult on mõne nädalaga asjad hoopis teise pöörde võtnud.
Alustan sellest, et mõned nädalad tagasi tulid Pam-i juurde mõned vabatahtlikud. 1 belgia kutt, 1 saksa tüüp ja jaapanlastest paar. Sakslane oli ainult turistiviisaga reisimas, teised tööviisaga. Otseloomulikult otsivad kõik tööd ja kuna seaduseid muudeti ning vabatahtlikku tööd tehes enam farmipäevi kirja ei saa, on tööd küllaltki raske leida. Kust tööd küsida? Otseloomulikult minu käest kui kõik kuulevad, et töötan farmis ja olen supervisor. Üldiselt ütlen inimestele kohe ära, kas neil on lootust või ei. Kui ikka inglise keelt ei räägi ja muidu laisad või imelikud inimesed, siis ei anna isegi kontaktinfot ja ütlen kohe, et tööd ei ole pakkuda. Mõnele asjalikumale annan e-maili. Igatahes.. esimese paari päevaga tundus belglane täitsa okei. Rääkis päris had inglise keelt ja tundus asjalik, seega rääkisin talle farmist ja ütlesin, et võin e-maili anda, aga pole minu otsustada, kes tööle võetakse. Järgmisel hetkel tuli ta aga Pam-iga tööjuurde ja küsis Lyndalt otse tööd. Pekkis, sest selle aja jooksul oli ta juba oma teist külge näidanud. Kuna meil oli inimesi vaja, siis võeti ta tööle. Sealtmaalt algas saaga. Esiteks ei olnud tal autot, teiseks pidi ta hostelisse elama minema tööd alustades. Auto sai ostetud ja otseloomulikult oli neil vaja juba järgmisel päeval kuhugi kaugemale sõitma minna ja otseloomulikult läks neil tagasiteel rehv puru. Belglane, nimeks Nicolas, helistas siis Pam-ile, et „Kumm tühi ja tagavararehvi pole!”. Pam muidugi vihastas, sest kuidas sa lähed Austraalias kuhugi ja sul pole tagavararehvi ja kuidas tema peaks leidma selle hilja õhtul. ¤%#%#!!
Seda enam, et nende „õnnetus” juhtus enam-vähem samas kohas, kus mina oma esimese autoga teepervele jäin ja ta mind veokiga tagasi koju tirima pidi. Õnneks helistas Nico kümmekond minutit hiljem tagasi ja ütles, et nad leidsid tagavararehvi üles.. See oli olnud hästi peidetud!! Pam küsis siis, et kas rehvi vahetanud olete kunagi? Noup, mitte keegi. Aga hakkama nad said ja ilmusid mingi aeg tagasi koju.
Paar päeva hiljem Nicolas ütles, et ta läheb alles pärast esimest tööpäeva hostelisse, naudib siin veel tasuta elamist ja sööki. Ja kas ma oleks nõus sellega, et ta tuleb tööle minu järel sõites, sest ta ei tea teed (kuna ta oli liiga laisk, et nädalavahetusel minna ja läbi sõita see tee). Ütlesin, et okei.. Ole valmis kell 5 hommikul välja sõitma. Ärkasin siis üles, tegin oma hommikused toimetused ära ja kell hakkas juba 5-t näitama ja keda ei olnud? Kuna ausalt öeldes ta mulle selle aja peale üsna vastukarva käis ja teiseks, et anda üks korralik õppetund, siis mina teda üles ajama ei läinud ja sõitsin tööle. Kutt ilmus esimesel tööpäeval (!) tööle tund aega hiljem kui tarvis. Selle aja peale olime otsustanud, et mitte mingil juhul ei saa sellist inimest tööle võtta ja ta minema saata. Vabandusi tuli igast ilmakaarest: küll äratuskell ei toiminud ja gps viis valele teele. Pullikaka! Asi oli lihtsalt selles, et eelmisel õhtul jõi ta liiga palju veini ja ei kuulnud äratuskella. Õigust rääkis ainult eksimise kohta. Ma ei saa ausalt öeldes üldse aru, miks ta arvas, et hea idee oleks mulle valetada, sest ma ju elasin temaga samas kohas ja ta jagas karavani ühe teise bäkkeriga, kes mulle ütles, et äratuskell täitsa toimis, aga tüüp lihtsalt ei ärganud. Tema õnneks on meie teine supervisor üsna pehmeke ja andis talle siiski võimaluse. Kahjuks või õnneks ei pidanud ta vastu aga nädalatki, sest Lynda lasi ta lahti liigse laiskuse ja rääkimise tõttu. Ei saa öelda, et mul väga kahju on. Selline lugu ühest ennast täis belglasest. Hetkel elab hostelis ja ei ole siiani tööd leidnud. Nägin teda eile ja ta arvas, et kui paari päeva jooksul tööd ei leia, siis tuleb Pami juurde tagasi elama. Oh õud!
Töö lainele jäädes.. Kaks nädalat tagasi oli tööl ilgelt jama päev ja neid oli enne seda juba üle ühe olnud.. ja mul viskas niimoodi kopa ette, et läksin Lynda juurde ja ütlesin, et mina seda tööd enam teha ei taha ja see on minu lahkumisavaldus! See tuli talle väga suure üllatusena. Istusin temaga tükk aega kabinetis ja lahkasime põhjuseid, miks ma minna tahan. Sest kui mina, kes ma olen seda tööd varem teinud (mitte küll nii suurtes mõõtmetes, kuid siiski) ei pea vastu, siis ei ole tõenäoliselt kedagi, kes seda tööd teha saaks. Leppisime kokku, et aitan neid välja järgmise nädala lõpuni, sest kedagi on ju vaja mind asendama. See järgmise nädala lõpp oli sel reedel ja selle aja jooksul on käinud kaks inimest positsiooni vaatamas, proovimas. Üks 40ndates mees, kes andis alla pärast kahte päeva, väidetavalt hakkas selg valutama. Ja teine oli 30ndates naisterahvas, kes ilmus pakkimismajja umbes 7cm kontsadega, liibuvate pükste ja muu lisanduvaga ning arvas, et ta võiks orgaanilises farmis töötada küll, sest ta joob orgaanilist kohvi. Jumal anna kannatust, hahahhaha!! Tema ei pääsenud isegi proovipäevale.
Ja nüüd ma siis lubasin 2 nädalat veel olla, sest Lynda tahab perega puhkusele minna 5ks päevaks ja ma tean, et nad ei ole sellest farmist umbes 7 aastat rohkem kui 24 tundi kaugemal olnud; mulle ei ole asendajat leitud ning minu jaoks ei jookse raha külge mööda alla. Rohkem kui 2te nädalat olla ei tahaks, sest Gingin-ist on isu täis. Põhimõtteliselt olen siin olnud juba 15 kuud, oleks aeg minna ja muid kohti avastada.
Käisin ka oma esimeses farmis, kus vabatahtlik olin. Võib-olla pikema-aegsed järgijad mäletavad? Uskusid, et maailmalõpp tuleb ja, ebola vallutab maailma ning tahtsid oma värava ette garantiinitsooni luua, kasvatasid kanepit ja olid muidu üsna sõgedad. Noo.. nüüd nad on veel hullemad. Meg käis kuskil meditatsioonilaagris, kus ei võinud kellegagi 10 päeva rääkida, said ainult hommikuti süüa ja mehed/naised olid üksteisest lahutatud. Igasugused hullud teooriad on neil ikka peas keerutamas ja raha-ahnus on vaid hullemaks läinud. Väga põnev oli nendega taas kohtuda.
Siis sain külastada ka Austraalia haigla erakorralise meditsiini osakonda. Pamil on vana seljavigastus ja viimasel ajal on seljavalud väga tugevaks muutunud ning jalad muutusid tuimaks. Lubasin ta ise haiglasse sõidutada, sest talle tegi sõitmine valu ja ta oma lapsed on kasutud.
Päris huvitav oli. Vastuvõtuõed istusid kuulikindla klaasi taga ja turvamees jalutas ringi. Selline stseen, mida võid kuskil seriaalis või filmis näha. Inimesed jalutavad uksest sisse veristena või kokkukukkumise äärel. Õnneks oli tegemist pühapäeva pärastlõunaga ja ei olnud kõige hullem seltskond ootamas. Kuigi leidus nii mõnigi narkomaan.
Kokku istusime haiglas vist 5-6 tundi ja targemaks ei saanud essugi. See tuletas küll Eesti haiglaid meelde, eelkõige Jõgeva oma. Määri aga Fastum geeli peale ja võta valuvaigistit!
Tööl on hetkel mõnus seltskond, hunnik itaallaseid ja mõned Taiwani kodanikud. Esimesed kutsusid mind sel nädalal hostelisse õhtusöögile. Väga tore oli. Söögiks pakuti Bolognese kastmes gnocchit, erinevad pitsad ja shokolaaditort; praetud riis steigiga ja isetehtud BBQ kaste. Ülimalt maitsev. Ainsateks miinusteks kogu õhtu juures olid see, et pidin koju sõitma ja vahel nad unustavad ära, et kõik ei räägi nende keelt ja seletavad omavahel oma keeles ning tahavad palju tööst rääkida. Hea oli ikkagi üle pika aja välja minna.
Muud huvitavat ei tule meelde. Ilmad on jahedamaks minemas. Päeval on alla 30 kraadi sooja ja öösiti 15 kraadi ringis, mis tundub päris külm kohati. Kui töölt ära tulen, siis vast lähen põhja poole, sest seal ilm troopilisem ja ei pea öösiti külmetama nii hirmsasti.
Järgmise korrani. Päikest!!
Katre
HAHAHAHAAH naersin selle "Ilmad on jahedamaks minemas. Päeval on alla 30 kraadi sooja..." lõigu peale ikka korralikult :D
VastaKustutaKeep it going!