Hei!
Olen nüüd täpselt
7 päeva mööda Austraaliat ringi sõitnud ja on tagumine aeg asjad kirja panna,
enne kui meelest lähevad. Alustame siis algusest.
Tol nädalal kui
töö lõpetasin, ajasin oma asjad jonksu – ostsin telkimiseks laua ja tooli,
sööginõud, jms; sain Paypalilt oma raha tagasi (sellest pean vist eraldi
postituse lausa tegema) ja laupäeval lasin autole uued rehvid alla panna ja
tegin väikese istumise itaallastega Pami juures.
Laupäeva päeval
käisin karavanipargis sõpru vaatamas, sest mul ei olnud nende telefoninumbreid
ja neil pole netti seal ja tahtsin ikka headaega öelda ja selgitada, mis töö
juures juhtus. Neil oli super hea meel mind näha ja nad ei jõudnud tööd ära
kiruda. Selgus, et üks kutt lasti kolmapäeval lahti, sest ta küsis liiga palju
küsimusi. Ja neljapäeva õhtul helistas Lynda kõikidele vanadele olijatele ja
ütles, et Katret pole enam siin, kui see teile ei sobi, siis võite lahkuda. Ja
nad oleks ka läinud, ainult et ühel oli vaid päev jäänud ja teistel nädal või
kaks ja raha on ju vaja. Kaebasid hirmsasti uue töökorralduse üle ja teine
supervisor ei meeldi neile kohe üldse. Seda oligi oodata, et seal kaoseks
läheb. Aga tol hetkel polnud enam minu probleem. Igatahes jutustasime veidi ja
leppisime kokku, et õhtul tuleb üks grillpidu veel teha, sest ma pidin juba
pühapäeva hommikul sõitma hakkama. Õhtul tegimegi siis lõkke ja grillisime,
jõime veidi ja üsna vara lõpetasime, sest hirmus külm hakkas.
Pühapäeval
korjasin oma viimased kodinad autosse ja Fee andis veel telgi mulle koos
madratsiga. Pam võttis 3 koera kaasa ja olime kumbki oma autoga. Suundusime u
500km põhja poole Kalbarrisse, Pami venna Dean-i juurde. Enamikku teest
teadsin, sest olin eelmisel aastal Caroliga Sandy Cape-is telkimas käinud. Sõit
läks kiirelt, sest Pam sõitis 110 asemel 130-ga ja kuna ma pidin tal sabas
olema, et mitte maha jääda ja ära eksida. Viimane kurv Kalbarrisse paljastas
igavesti vinge vaate. Ookean ja liivarand pikalt silme ees. Seal juba kliima ka
paar kraadi soojem kui Ginginis. Gingin ikka Perthi kandi kõige külmem koht,
selle aasta miinumum oli mul seal pluss 2 kraadi.
Olime veidikese
aega tal venna majas ja siis läksime õhtust sööma Finlays Fresh Fish Bbq-sse.
Dean käib seal kalu puhastamas ja Pam oli lubanud mingi kunstitöö seal ära
teha. Väga õdus koht oli ja omanikud ägedad, toit ainult kallis, aga see on
Austraalias väljas söömise norm. Valisime Pam-iga mingi kalaprae ja Pam võttis
veel taldrikutäie austreid ka. Ma polnud neid varem proovinud ja ega vist enam
ei taha ka.. vähemalt tooreid mitte. Ei olnud vastik, aga meeldiv ka polnud.
Prae eest raha küll ei tahetud, aga maksime ikkagi, sest selleks hetkeks oli
selgunud, et omanikud rahalistes raskustes. 25 dollarit ei olnud ka hingemattev
summa. Toidud söödud, selgus, et me ei saanudki seda kala, mille tellisime.
Mitte, et me oleks aru saanud.. maitsev oli ikka. Igavesti tore koht. Oma
alkoholi võib kaasa võtta ja kui muusik oled, siis võid oma õhtusöögi mõne
lauluga välja teenida. Hea idee! Kes Austraalias ja rohkemast infost huvitatud,
siis pange nimi Google-sse ja uurige rohkem.
Öö oli ikkagi
külm vastu hommikut ja ärkasin seetõttu juba vara üles. Läksime esimese asjana
Pam-i ja koertega randa jalutama, et neid natukenegi väsitada. Täitsa hullud
loomad, sõna üldse ei kuula, aga saime nad ikkagi kätte lõpuks ja koju tagasi.
Siis käisime kaltsukas ja poes ning võtsime suuna matkaradadele, et kohalikke
vaatamisväärsusi vaadata. Väga vinged vaated olid rannikust. Terve parv? Delfiine
liikus ka meiega kaasa, polnud varem „metsikuid“ delfiine näinudki. Päris mitu
tundi kolasime ringi ja nautisime ilusat ilma. Õhtul tegi Dean meile süüa –
krevetikarri jasmiiniriisiga. Väitis küll, et pole tuline, aga me Pam-iga sõime
pool oma taldrikutest ja siis enam ei suutnud, sest nii vürtsikas oli ja noh,
kuhjaga oli ikka pandud ka toitu. Dean ise väitis, et ta tavaliselt paneb veel
paarkümmed tsillikauna ka sisse, aga kuna ta teadis, et me ei kannata tsillit,
siis ta säästis meid. Pfft. Kohe kui ta karri sisse viskas, lõi siukese pahvaka
tuppa, et minu nina hakkas jooksma hirmsalt ja aevastasin nagu segane. Pärast
õhtusööki läksime kohe magama, sest järgmisel päeval tahtsime varakult sõitma
hakata – mina edasi põhja poole ja Pam tagasi koju.
Hommikul siis
hakkasime sõitma ja Pam saatis mind u 50km välja ja siis pöörasime üks ühele ja
teine teisele poole. Minu järgmine peatus oli Shark Bays, vaatasin stromatoliite
ja siis panin edasi Carnarvonisse. Pean mainima, et selleks hetkeks olin juba
üsna tatine ja enesetunne mitte just kõige parem. Vaatasin Carnarvonis veidike
ringi, käisin poes ja külastasin One mile jettyt ehk 1 miili pikkune sild, kust
vanasti laevalt otse rongile kaupa pandi. Väga kaugele ei jalutanudki, sest
selleks hetkeks oli enesetunne halb ja väljas kõva tuul. Istusin autosse,
võtsin kütust ja ostsin igaks sajaks elujuhtumiks 10liitrise kütusenõu ning
sõitsin edasi. Jõudsin sellisesse kohta nagu Minilya. Seal panin oma telgi
püsti 16 dollari eest, käisin dushiall ja magama. Kokku sõitsin tol päeval u
650km.
Neljandat päva
alustasin väga haigena – nohule lisaks oli tekkinud köha. Mis seal ikka,
istusin autosse ja kihutasin Coral Bay-sse ja sealt edasi Exmouthi. Sealne
kliima oli juba väga kuum. Tee ääres ei olnud ka midagi erilist vaadata,
lihtsalt palju punast liiva ja madalad põõsad. Otsustasin, et sinna kanti
kauaks ei jää ja panin edasi või õigemini tagasi. Sõitsin umbes 550km ja
jõudsin Tom Price-i. Teel oli palju vabalt jalutavaid lehmi ja 90km pikkune
teetööde lõik. Ei olnud väga meeldiv. Tom Price on väike kaevanduslinn otse
Karijini rahvuspargi kõrval. Just Karijinisse mul soov minna oligi, sest
sellest kohasgt olime Pam-i ja Sabaga unistanud juba 2 aastat, kahjuks läksin
sinna ikkagi üksi. 16 dollari eest sain karavanipargis telkimiskoha ja pikka
juttu polnud, sõin veidi ja magama.
Järgmisel päeval
seiklesin siis Karijinis. Käisin ronisin mööda kuristikke ja vaatasin koski.
Väga äge koht ikka. Ilmaga vedas ka – pilvine oli, aga kuuma ikkagi kuskil 30
ringis. Oleks päike olnud, siis oleks ikka väga jama. Ronida sain palju ja
haiguse tõttu oli võhm ikka täitsa otsas. Lisaks on seal mõni rada päris
ohtlik. Tuleb paljudest kividest üles-alla ronida. Pildid peaksid olukorda
rohkem selgitama. Väheke lõbusam oleks olnud 4-veolise autoga, sest paljud
kohad olid keerulisema maastiku taha peidetud. Ujuma ei saanud ka minna, sest
kartsin rohkem haigemaks jääda.
Lõunaks olin oma
kohad läbi käinud ja panin jälle edasi. Peatusin Auski Roadhouse-is et tankida
ja maksin ikka väga kallist hinda kütuse eest – 1,6 dollarit oli kui Perthi
lähedal on 1,1. Lisaks pidi enne tankimist dokumendi müüjale andma, sest neil
vargustega probleem. Teel oli miljon rekkat, millel 4 treilerit, sest see oli
põhiline kaevanduste tee. Möödasõite tegin kõvasti. Sõitsin Port Hedlandisse ja
kogemata tegin vale pöörde ning sõitsin linna sisse minemise asemele linnast
välja. Olin planeerinud sinna ööseks jäämise, sest hakkas juba pimedaks minema
ja siin ikka ei taha öösel sõita, sest erinevaid loomi on tee peal nii palju.
Olude sunnil sõitsin edasi ja jõudsin Pardoo Roadhouse-i. Seal sain karavanipargis
15 dollari eest koha. See oli elu kõige raskem 150 km, mis ma Port Hedlandist
sinna sõitsin. Lehmi oli tee peal megalt ja oht kängurule otsa sõitmiseks suur.
Õnneks läks hästi. Tol päeval sai ka 650km läbitud.
Hommikul tõusin
jälle vara üles, panin paagi täis ja hakkasin Broome-i poole sõitma. 450km ja
palju surnud gaasi täis lehmi ning igavat põõsastikku hiljem olingi kohal.
Terve tee muudkui nuuskasin ja köhisin. Broome-is oli väga troopiline kliima,
tankisin auto odavat kütust täis, käisin mcdonaldsis söömas ja mõtlesin, et
pean ikka Cable Beachi valgetel liivarandadel ära käima. Rand oli vaid 5km
kaugusel. See tehtud, mõtlesin välja uues sihtkoha ja selleks sai Fitzroy
Crossing, sest kaugemale lihtsalt poleks enne pimedat jõudnud. Teel peatusin
jalgade sirutamiseks Willare Bridge Roadhouse-is ja oleks tankinud ka, aga
kütus oli seal juba 1,9 dollarit. Täitsa röövimine. Sealt edasi oli 220km
Fitzroysse. Leidsin jälle karavanipargi ja panin aga telgi püsti, seekord 17
dollari eest Fitzroy River Lodge-is. Väga palju aborigeene oli sealkandis. Koht
ise oli kõrgema klassi oma, sest pakuti lukstube ja klienditeenindajad olid
ikka korralikult triiksärkides, mitte nagu tavalises kohas, kus lihtsalt
t-särkides tüübid. Asjad soovitati kogu aeg luku taga hoida ja nii ma ka tegin.
Õnneks oli öö rahulik ja sain korralikult magada, külm ei olnud ka. Kokku
sõitsin u 870km sel päeval.
Hommikul jälle
vara üles ja juba 6.15 olin teel. Algselt oli plaan Kununurrasse sõita ja sinna
jääda, aga kohale jõudes otsustasin, et tahan lõpuks Darwini asemel Cairnsi
minna ja sõidan hoopiski edasi. Arvestasin jälle välja kui kaugele enne pimedat
jõuan ja sõelale jäi Timber Creek, mis juba Põhjaterritooriumill. Sõit oli juba
väheke põnevam, polnud nii palju pikki sirgeid ja vaated olid ka paremad.
Rohkem „mägesid“ ja loodus juba palju rohelisem. Piiriületus läks ka kiirelt.
Mõtlesin, et peetakse ikka kinni ja uuritakse midagi, aga sõitsin 80-ga läbi ja
ei saanud nagu arugi et osariike vahetasin. Oletasin, et mingi kontroll ikka
on, sest puuvilju jms ei lubata üle piiri viia, aga ju siis mitte. Ja mul pole
juurikaid vms nagunii autos. Sest pole poodigi jõudnud juba paar päeva. Jalad
hakkasin krambitama ja värisesid all kui autost välja sain. Ei tea, kas on
pikkade sõitude süü või annavad tunda kuristikes ronimise pärast. Tervis on
juba paremaks minemas ja ei kasuta tervet vetsupaberi rulli nina nuuskamiseks
päevga jooksul.
Timber Creek-is,
kus ma praegu olen, olen ka karavanipargis. Retseptsioon oli kinni, sest laupäev
ja ei saanud maksta. Valisin ise koha ja mingin hetk ilmus üks aborigeenist
naine ja ütles, et 12.50 öö eest. Kahjuks tal sularaha mulle tagasi anda ei
oleks olnud, nii siis sai mu kaardi numbri. Ütles, et esmaspäeval saadavad arve
mailile ja võtavad raha maha. Loodame, et ei tee mu pangaarvet ikka tühjaks ja
õige summa maha võtavad. Umbes 700km sai jälle maha sõidetud, aga Cairnsi on
jäänud veel paar tuhat. Omajagu autos istumist. Tänaseks tahaks juba natuke
seltskonda, et sõit libedamalt läheks. Ehk jään teel mõnda kohta vähe pikemaks
ka, sest siinkandis on vaatamist väärt asju ka. Nimelt on siin palju krokodille
ja saab laevaga jõele tuuritama minna. Peaks ära proovima. Cairnsi kandis tahan
aga Great Barrier Reef-i kindlasti külastada. Eks näha ole, mis elu toob. Elan
üks päev korraga praegu.
Sellega sai
viimane nädal kokku võetud. Kuulmiseni!
Pilte lisan siis
kui saan läpaka kuhugi järgi torgata ja korraliku Wifit kasutada. Ei ole
teadlik, millal siuke asi juhtuda võib aga soovitavalt varsti.
Tsau!!!
Katre.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar