Teisipäev, 10. mai 2016

seebiooper


Hei!

Vabandan pika vahe pärast! Aeg möödub siin nii kiiresti ja arvuti kasutamine muutub üha harvemaks, mis on päris hea, sest varem oli internet liiga suur osa igapäevaelust. Nüüd käib võib-olla korra päevas facebook-is ja kui midagi erakorralist ei ole, siis sellega asi piirdubki.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi uut ja huvitavat.

Paar nädalat tagasi, pühapäeval, käisime Pam-i, Kaihla ja kahe vabatahtlikuga Toodyay-s Pam-i ema sünnipäeva tähistamas. Samal ajal oli linnas ka mingisugune festival, aga kahjuks jõudsime sinna vaid tund enne sulgemist, seega ei saanud väga ringi vaadata. Müüdi igasugust kola (muuseas ka mütsi, millel oli soome keelne tekst), lastele veidike meelelahutust ja mõned esinejad olid ka olnud. Üsna väikelinna laada moodi sündmus.

Pam-i juurde tulid 2 vabatahtlikku – ameeriklane Alicia ja britt Kyle. Hästi toredad noored. Kihlusid mõni aeg tagasi ja kuna koduriikides ei saa kauem koos olla kui 3 kuud korraga, siis otsustasid mõnda aega ringi reisida ja hiljem koos Ameerikasse kolida. Kutsusid mind oma pulma ka USA-s. Hea on see, et Alicia elab Michiganis ka. Kes teab, see teab :D :D

Eelmisel laupäeval käisin karavanipargi jälle itaallastel külas, Simone lahkumispeol. Poisid tegid jälle pitsasid ja kõik kaastöötajad olid ka kohal. Mõnus kokkusaamine, ainus negatiivne külg oli külm ilm ja vihm. Öösel vihmas ja pimedas kängurute vahel slaalomi sõitmine ei kuulu absoluutselt mu lemmiktegevuste hulka. Õnneks ei ole ühelegi veel pihta saanud.

Esmaspäeval algas viimane töönädal ja selleks, et Te järgnevast aru saaksite, pean paar kuud ajas tagasi minema.
Eelnevatest kirjutistest võib-olla teate, et minu ja mu otsese supervisori suhted ei ole olnud just kõige paremad. Ta tegi mu töö väga raskeks ja stressirikkaks, sest ei jaganud minuga vajalikku informatsiooni. Ja iga kord kui midagi valesti oli, sain mina kogu süü, sest Julian ei ole võimeline oma vigu tunnistama. Mul ei ole probleemi kui saan „sõimata” asjade eest, mis tõesti on minu süü tõttu sündinud, aga kui asi on teadmatuses, siis ei ole ma sellega absoluutselt rahul ning väljendan seda häälekalt. Igatahes.. Vähemalt korra nädalas oli mingi jama, Julian väljandas oma rahulolematust mulle ja mina läksin jälle Lynda juurde ja üritasin seletada, miks ma arvan, et asjad on hoopis vastupidi.
Kuna ma olin lahkumas, oli meil treeningus uus supervisor, kohalik tüdruk Nicolle. Pole enne sellist tööd teinud, aga potentsiaali jagub. Julianiga sobivad nad ka kokku, sest on kohalikud.
Uue inimese treenimine on kõigile raske, eriti kui õpetamine pole su tugevaim külg. Andsin endast parima ja loodetavasti saab asja. Samal ajal alustas tööd 4 uut inimest, mis tegi töö veel raskemaks.

Okei.. niisiis. Eelmisel reedel oli normaalne tööpäev ja pärast pakkimise lõpetamist läksid kõik peale minu ja Julieni rohima. Mõni tund hiljem tulid nad tagasi ja palusid koju minna, sest tol hetkel sadas padukat. Julien lubas neil minna ja kuna tol päeval oli Simone lahkumispidu, lõpetasin oma töö 10 minutit hilje, et nendega koos poodi minna. Korrastasin euroalused külmikus ja tõmbasin välja aluse sibulatega, mida Julien tahtis enne saatmist kontrollida. Järgmine asi, mida meeles pidada on see, et iga päev enne lahkumist, küsisin talt, kas kõik on ok ja saan ma millegagi veel aidata ning kui vastus on, kõik ok, mine koju, siis palusin tal autot liigutada, sest ta parkis mind kinni.
Pikk jutt, sitt jutt. Igatahes esmaspäeval tööle saabudes oli Julienil minuga jälle ütlemist, sest rohijad läksid liiga vara koju ja sibulad olid sitasti pakitud ja tema ning Nicolle pidid selle ümbertöötlema. Okei.. sellega oli mul 2 probleemi. Mina olen ainult pakkimismaja supervisor, rohijatega pole mul mingit pistmist ning mina neid koju ei saatnud – seda tegi ju tema. Teiseks tal oli 3 päeva aega neid sibulaid kontrollida ning reedel ta ei palunud minul seda teha. Läksin siis jälle Lynda juurde oma rahulolematust väljendama. Paar tundi hiljem kutsusid nad mind kontorisse ja boss ütles, et tal on kõrini meie pidevast jagelemisest. Ilmselgelt jääb üks ühte ja teine teist raiuma ja kuna ma olin nagunii reedel lahkumas, siis oleks hea kui ma jätaks hoopis tänase ehk esmaspäeva oma viimaseks päevaks. Küsis veel, et kas tahan kohe lahkuda või lõpetan tööpäeva ning otsustasin kohe minema minna. Seega lõpetasin töö mõned päevad enne planeeritud aega, aga olen rahul. Elu on palju stressivaesem ja need ekstra päevad annavad aega asju osta/pakkida ja auto korda saada, et siis edasi sõita nelja tuule poole.

Esialgne plaan on põhja poole sõita, sest seal on ilmad palju soojemad. Siin on ikka päris jahe juba. Paar ööd tagasi oli öösel vaid 2 kraadi sooja ja ilma igasuguste kütteelementideta on küllaltki külm. Õnneks magan toas, mitte karavanis ja siin on palju soojem kui väljas. Päeval on päiksega vähemalt 25 kraadi juures sooja. Tundub, et kliima on praegu Eestiga üsna võrdne. Täpselt kevadine ilm.
Austraaliast mõeldes ikka ei tule mõttesse, et siin nii jahedaks läheb, aga võta näpust.

Nüüd katsun siis selle nädala jooksul oma asjad korda saada ning heal juhul esmaspäeval kuhugi sõitma hakata. Esialgu liigun üksi, aga kui elu igavaks läheb, siis otsin kellegi, kellega kütusekulusid ja sõitmist jagada. Ei tohiks mingisugune probleem olla kedagi leida. Ja JAH, olen ettevaatlik, kellega koos autot jagama hakkan.

Peaksin saama ka korraliku internetiühenduse kui sõitma hakkan, siis saan pilte üles panna ning ehk isegi mõne skaibi kõne teha.

Seniks tsauki!!

Katre.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar