Esmaspäeval,
31.märtsil, sai Pam meid rohima Lynda juurde. Koht asus u 40km
Beermullah-st. Seega sõitsime Patricku autoga tööle ja tagasi.
Tööks oli porgandite rohimine. Algus u 6.30 hommikul ja tööd
päevas 6 tundi. Palka saime mustalt – 15 dollarit tunnist ja vahe
peal oli poole tunnine paus. Tööl polnud väga viga, aga umbes
kolmanda päeva õhtuks oli umbrohust juba kopp ees, sest pidime
hommikul tööl rohima ja siis õhtul 3 tundi Pam-i juures töötama,
et tasa teenida oma seal elamine ja söömine.
Õhtuti istusime ja
jutustasime kõik rõõmsalt koos. Mina, Pat ja Indi mängisime
tüdrukutega palli ja nii need päevad läksid.
Kurb oli vaadata, kuidas Pam rabeles päevad läbi tööd teha, aga poeg Blayde ja Fee magasid lõunani ja hakkasid end liigutama vaid siis kui Pam-i koju oodata oli. Tihti aga ei juhtunud sedagi ja nii pidi Pam teatud asju ikka ise tegema.. nagu hobuste ja kanade söötmine vms. Katsusin nii palju aidata kui vähegi võimalik, sest Pam tegi meie jaoks nii palju ja nägi vaeva, et meil oleks seal hea ja kõhud täis.
Kurb oli vaadata, kuidas Pam rabeles päevad läbi tööd teha, aga poeg Blayde ja Fee magasid lõunani ja hakkasid end liigutama vaid siis kui Pam-i koju oodata oli. Tihti aga ei juhtunud sedagi ja nii pidi Pam teatud asju ikka ise tegema.. nagu hobuste ja kanade söötmine vms. Katsusin nii palju aidata kui vähegi võimalik, sest Pam tegi meie jaoks nii palju ja nägi vaeva, et meil oleks seal hea ja kõhud täis.
Viimastel õhtutel tõin
oma kaardipaki välja ja veetsime aega kaarte mängides –
blackjack, pokker, ameerika, potikas – kõik sai proovitud. Asja
juurde käis muidugi ka mõni õllepurk.
Kaks nädalat Pam-i juures sai väga kiirelt läbi.. Põhiliselt sai siis rohitud juurviljaaias ning viimastel päevadel ka natuke istutamist.
Kaks nädalat Pam-i juures sai väga kiirelt läbi.. Põhiliselt sai siis rohitud juurviljaaias ning viimastel päevadel ka natuke istutamist.
Neljapäeva õhtul
helistas Lynda Pamile ja küsis, kas mind enda juurde tööle saaks.
Talle olevat meeldinud see, kuidas ma endale sihte sean ja siis
eesmärgi poole püüdlen. Ma küll ei tea, kuidas ta seda nägi
ainult sellest, kuidas ma rohisin, aga tööpakkumisele ära ei
öelnud. Pam oli küll sebinud nädalavahetuseks teisegi töö meile
– lillede korjamine ja kastmissüsteemide korrastamine ning
Bullsbrookist saime veel ühe tööpakkumise, kuid otsustasin Lynda
kasuks, kuigi see tähedas seda, et pean edasipidi üksi hakkama
saama. Ainsaks probleemiks jäi elamise ja auto puudus. Kuna Lynda
tahtis mind enda juurde tööle üsna meeleheitlikult, siis leidis ta
juba reedeks mulle elamise naabri juures. Käisime reedel pärast
rohimise lõpetamist elamist vaatamas. Tegemist siis 5 toaga majaga,
kus elavad Carol – 48 aastane üksik naine ning Wayne – Caroli
eksmehe vend. Esmamulje tundus okei ning ütlesin, et kõik sobib.
Alguses oli jutt, et rendiks maksan 100 daala nädalas, kuid Carol
otsustas, et kui ma ise süüa teen, siis küsib vaid 50 daala
nädalas. Ja see on VÄGA odav. Hostelites maksavad inimesed umbes
150 dollarit nädala eest ja peavad ise süüa tegema. Seega
ülimeeldiv diil, sest mul on täitsa enda tuba.
Selleks et mina Lynda
juurde tööle saaksin, pidi ta ühe tüdruku lahti laskma. Mul oli
päris kahju kui see asiaat lihtsalt pärast tööpäeva lõppu
minema saadeti. Loodan, et ennast sama saatus ei oota. Päris kurb
oleks lihtsalt tööpäeva lõppedes teada saada, et jään tööst
ilma.
Pidin küll
nädalavahetuseks poistega tööle minema, kuid Lynda tahtis mind
koheselt tööle, seega alustasin laupäeval, 5. aprillil, tööd
orgaanilises farmis – Gingin Organics. Tööks on juurviljade
pakkimine, korjamine, rohimine jms. Kasvatatakse suvikõrvitsat,
lehtkapsast (on see õige nimetus?), salatitaimi, porgandeid, maisi
ja olemas on viljapuud ning veel asju, mida ma lihtsalt hetkel
tõlkida ei oska ja nimesid ei mäleta. Ühesõnaga tööd jagub
küllaga.. Peamiselt on esimese nädala ülesanneteks olnud
suvikõrvitsa korjamine ja pakkimine ning lehtkapsa pakkimine.
Tööpäevad on olnud nii 9 tunni pikkused ja uimerdamiseks aega ei
ole – koguaeg on kiirus taga. Töötan koos prantslase Ben-iga
(Benjamin, 27). Esimesel päeval sain kogemuse suvikõrvitsate
pakkimisega. Nüüdseks on asi enam-vähem käpas, kuigi vigu tuleb
sisse. Nimelt on probleem selles, et kaup läheb müügiks ühte
Austraalia suurimasse kaubandusketti, mis tähendab, et kvaliteet
peab olema VÄGA VÄGA hea. See ei anna eriti ruumi vigadele, mis
tahest tahtmata sisse tulevad. Esimesel päeval oli tööpäev 10
tundi, sinna sisse mahtus kaks 30 minutilist pausi.
Pühapäev oli vaba, mis andis võimaluse rohkem tutvust teha Caroli ja Wayne-iga. Neist aga hiljem.
Pühapäev oli vaba, mis andis võimaluse rohkem tutvust teha Caroli ja Wayne-iga. Neist aga hiljem.
Nädala alguses sain
hakata pakkima lehtkapsast, mis on kordades lihtsam töö kui
suvikõrvitsa pakkimine. Kui aega leian, siis teen ühe postituse kus
kirjeldan oma tööülesandeid vähe täpsemalt ja panen pilte ka.
Teisipäeval, 8.
aprillil, saadeti Woolworthist (suur kaubanduskett, kuhu meie pakitud
suvikõrvitsad ja lehtkapsas läheb) kaup tagasi Market City-sse
(suur ladu, kust asju edasi saadetakse). Põhjuseks oli see, et
siltidel, mida pakendile paneme, polnud kirjas lause, et see on
Austraalia toodang. Kolm sõna – Produce of Australia, põhjustas
meile üsna suure tagasilöögi. Seega teisipäeva õhtul tuli Noel
(Lynda mees) mind otsima (sest Austraalias ilmselgelt ei ole
telefonilevi), et küsida, kas olen nõus Lyndaga öösel kell 3.30
minema Canning Vale-i Market Citysse ning kaubale uued sildid peale
panema. Mis seal ikka – olin nõus. Seega ärkasin kell 3 öösel,
et sõita poolteist tundi linna, seal 20 minutiga ühel euroalusel
sildid ära vahetada, siis poolteist tundi tagasi sõita ja päeva
peale veel sama teha ning seekord 3-l alusel sildid vahetada. Nagu
kombeks on, siis asjad ei lähe nagu plaanitud.. Saime esimese aluse
tehtud ning tulime koju tagasi ja tegime tööd edasi, kuni Lynda
ütles, et me siiski ei pea minema uuesti tagasi, sest need 3 alust,
mis me ootasime on ära kadunud. Segadust kui palju. Lõunal sain
Noel-iga linna minna, et ajada korda oma panga asjad ning osta toit
ja interneti jaoks midagi, seni kuni tema lapsed koolist peale
võttis. Tagasi tulles läksin uuesti tööle paariks tunniks
pakkima. Tegin kokku umbes 10 tunnise päeva ning õhtul öeldi, et
ma ei pea järgmisel ööl uuesti öösel tõusma. Okei, läksin
koju, puhkasin ja kell 8 õhtul helistas Lynda, et mine nüüd kohe
magama, öösel peame ikkagi uuesti silte panema minema. Oijah, mis
seal ikka. Seekord läksime kaubikuga, sest pidime väikepoodidesse
kauba ka ära viima. Sildistamine läks kiirelt ning saime asuda
kauba jagamisele. Lynda tutvustas mind kõigile ning kõik võtsid
mind hästi vastu ja olid sõbralikud. Ühe poe eest pidime pool
tundi lihtsalt surnuks lööma, sest poe avamiseni oli rohkem kui
tund. Pärast kauba jaotamist pidime minema tühje kaste tooma suurde
lattu. Siin on tööturvalisese reeglid väga ranged – ladudes
liikudes pead koguaeg kandma helkurvesti ja liikuma sulle ette nähtud
radu pidi. Kastilaos pidid autost välja tulema ja siis kohe liikuma
värava taha ning seal püsima seni kuni forklifti (laaduri) juht
sulle selleks märguande andis. Kastid peal, saime koju liikuma
hakata. Seekord ei pidanud uuesti tööle minema, sest olime Lyndaga
mõlemad üliväsinud pikalt töötamisest ja vara ärkamisest, mis
tähendas et sain juba kell pool 11 koju puhkama. Jess!
Reedel alustasin nagu
tavaliselt 6.30 hommikul. Ps! Tööl käin ma rattaga. Ühes farmis,
mis jääb teel tööle, on 2 rotveilerit ja mis te arvate, keda nad
ära süüa tahavad? Eks ikka mind.. Ma pole ammu ennast nii kiiresti
liigutanud kui need 2 haukuma hakkasid ja minu poole jooksma.
Kaebasin kohe Lyndale ära ja ta lubas midagi ette võtta. Reedel
olin ikkagi väsinud ning tööpäev Ben-iga suvikõrvitsaid pakkides
ei tahtnud kohe kuidagi edeneda ning lõpuks Lynda ütles, et minge
kell pool neli koju, lõpetame pakkimise laupäeva hommikul.
Nii siis täna
tegimegi. Lynda tuli hommikul appi pakkima ja avastas mitmeid vigu
mida me Ben-iga teinud olime. Päris jama oli kui põhimõtteliselt
iga asi, mida me teinud olime oli vale ning selleks et head töörütmi
saavutada, pidime oma pakkimisjaamu umbes 5 korda ümber tõstma.
Bossiga koos töötamine ei ole kunagi väga tore, koguaeg oli väga
pingeline, aga saime hakkama. Päeva lõpus pakkisime veel
lehtkapsast, mis võttis õnneks ainult 2 tundi aega, sest Lynda on
ülikiire ja kolmekesi läheb see töö väga kiiresti. Seega saime
juba pool üks koju. Päris pingeline esimene töönädal on olnud,
loodetavasti läheb asi kergemaks kui süsteemid selgemaks saavad.
Praegu on informatsiooni minu jaoks nii palju, mida kogu aeg meeles
pidada ning rakendada, aga saan hakkama. Ainuke probleem on see, et
Ben ei saa vahel inglise keelest hästi aru ning teeb asju valesti
või ei tee üldse, mis tähendab automaatselt minu elu raskemaks
tegemist või seda, et Lynda tuleb meiega pahandama. Eks oma osa
mängib ka suur stress ning töökoormus, mille all bossid kannatavad
ja meie kogenematus, sest mina olen nüüdseks seda tööd teinud
ainult nädal ja Ben minust nädal rohkem.
Mis siis veel juhtunud
on? Poistest – Patrick ja Indrek ei tea ma enam midagi. Mõtlen
koguaeg, et helistan, aga päeva lõppedes olen üsna laip ja nii see
kõne edasi lükkub. Reede õhtul olin Wayne-le kainekas ja astusime
korraks ühelt peolt läbi. Hiljem käisime vaatamas, kuidas Wayne
majaehitus edeneb.
Viimased päevad
rohides pakkus Pat mul oma autoga sõita. Seega sain esimesed
kogemused vasakul pool sõitmisel manuaalkastiga. Ei olnud hullu
midagi. Lihtsalt pöördeid sooritades korrutasin endale, et pean
vasakule jääma. Wayne autoga automaatkastiga oli kogemus juba
olemas ja sõitsin nagu vana kala.
Üldiselt on elu üsna
rahulik ja sündmustevaba. Ahjaa.. pühapäeva õhtul oli põnevust
kui Carol sai kõne ühelt oma tütrelt, kes hüsteerias talle
helistas. Nimelt oli tal mees kallale tulnud. Olukord tuli mulle
igatahes väga tuttav ette.. Õnneks ei olnud midagi hullu.
Täna olen rahulikult
võtnud. Wayne ja Carol läksid sugulaste juurde kihlumispeole ja
mina sain terve maja enda kasutusse. Jee!
Enne kui Carol ära läks ütlesin talle, et mul on toas imelik lõhn. Umbes nagu surnud hiir oleks.. Carol siis kohe astus mul tuppa ja vaatasime voodi taha – tühjus. Carol tõsis mul madratsi üles ja pistis karjuma. Mul oli surnud hiir kahe madratsi vahel! Hehhehee, mina muidugi naersin kõht kõveras tema reaktsiooni üle. Hiljem Carol viskas nalja, et olengi kass (Kat või Cat nagu nad mind siin kutsuvad on tõlkes kass) ja püüdsin hiire kinni nagu kassile kohane. Nojah.. kassid pole mul küll lemmikud aga eks elan üle.
Enne kui Carol ära läks ütlesin talle, et mul on toas imelik lõhn. Umbes nagu surnud hiir oleks.. Carol siis kohe astus mul tuppa ja vaatasime voodi taha – tühjus. Carol tõsis mul madratsi üles ja pistis karjuma. Mul oli surnud hiir kahe madratsi vahel! Hehhehee, mina muidugi naersin kõht kõveras tema reaktsiooni üle. Hiljem Carol viskas nalja, et olengi kass (Kat või Cat nagu nad mind siin kutsuvad on tõlkes kass) ja püüdsin hiire kinni nagu kassile kohane. Nojah.. kassid pole mul küll lemmikud aga eks elan üle.
Siis saatis ühel
päeval mulle keegi võõralt numbrilt sisuga: „Eestlane?“
Vastasin, et jah, kes küsib ja mispärast ning selgus, et
kuulutuselt, mille olin Gingini poe seinale pannud, leidis see
inimene mu nime ja numbri ning kuna nimi tundus väga eestipärane,
otsustas mulle sõnumi saata. Vinge värk – eestlasi leidub ikka
igal pool. Mai kuus on oodata siia kanti veel kolme eestlast, kes
hakkavad Caroli alluvuses töötama ehk saan endale mõne tutvuse
juurde, sest praegu pole mul siin väga omavanuseid, kellega suhelda.
Täna sain oma esimese
payslip-i ehk palgalehe. 36 töötunni (4 tööpäeva) eest sain 626
dollarit. Palka saan siis 20 dollarit tunnis, sellest maksud maha on
umbes 17,4 kätte. Kõige hullem pole, aga võiks parem olla. 20 on
tavaline taks backpackeritele ja peaks vist olema miinimum. Õnneks
mul raha väga ei kulu siin ning loodetavasti saan säästa, sest
pean auto ostma endale.. Tööd teen ka üsna hea meelega, sest
targemat nagunii teha ei ole ja töötunnid kuluvad alati ära.
Palka saan iga nädal.
Jutt sai pikk ja segane
aga vähemalt saate väikese ülevaate, kus olen ja millega tegelenud
olen viimastel nädalatel. Kuna ostsin endale interneti ruuteri, saan
nüüd rohkem inimestega suhelda ja loodetavasti postitan blogisse ka
mõne pildi ja tihedamalt kui seni.
Päikest teile! (sest
mul on juba üsna siiber sellest kuumast.. iga päev on 35 kraadi
kuuma.. Õeeehhh..)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar