laupäev, 12. aprill 2014

Gingin


Esmaspäeval, 31.märtsil, sai Pam meid rohima Lynda juurde. Koht asus u 40km Beermullah-st. Seega sõitsime Patricku autoga tööle ja tagasi. Tööks oli porgandite rohimine. Algus u 6.30 hommikul ja tööd päevas 6 tundi. Palka saime mustalt – 15 dollarit tunnist ja vahe peal oli poole tunnine paus. Tööl polnud väga viga, aga umbes kolmanda päeva õhtuks oli umbrohust juba kopp ees, sest pidime hommikul tööl rohima ja siis õhtul 3 tundi Pam-i juures töötama, et tasa teenida oma seal elamine ja söömine.
Õhtuti istusime ja jutustasime kõik rõõmsalt koos. Mina, Pat ja Indi mängisime tüdrukutega palli ja nii need päevad läksid.
Kurb oli vaadata, kuidas Pam rabeles päevad läbi tööd teha, aga poeg Blayde ja Fee magasid lõunani ja hakkasid end liigutama vaid siis kui Pam-i koju oodata oli. Tihti aga ei juhtunud sedagi ja nii pidi Pam teatud asju ikka ise tegema.. nagu hobuste ja kanade söötmine vms. Katsusin nii palju aidata kui vähegi võimalik, sest Pam tegi meie jaoks nii palju ja nägi vaeva, et meil oleks seal hea ja kõhud täis.
Viimastel õhtutel tõin oma kaardipaki välja ja veetsime aega kaarte mängides – blackjack, pokker, ameerika, potikas – kõik sai proovitud. Asja juurde käis muidugi ka mõni õllepurk.
Kaks nädalat Pam-i juures sai väga kiirelt läbi.. Põhiliselt sai siis rohitud juurviljaaias ning viimastel päevadel ka natuke istutamist.
Neljapäeva õhtul helistas Lynda Pamile ja küsis, kas mind enda juurde tööle saaks. Talle olevat meeldinud see, kuidas ma endale sihte sean ja siis eesmärgi poole püüdlen. Ma küll ei tea, kuidas ta seda nägi ainult sellest, kuidas ma rohisin, aga tööpakkumisele ära ei öelnud. Pam oli küll sebinud nädalavahetuseks teisegi töö meile – lillede korjamine ja kastmissüsteemide korrastamine ning Bullsbrookist saime veel ühe tööpakkumise, kuid otsustasin Lynda kasuks, kuigi see tähedas seda, et pean edasipidi üksi hakkama saama. Ainsaks probleemiks jäi elamise ja auto puudus. Kuna Lynda tahtis mind enda juurde tööle üsna meeleheitlikult, siis leidis ta juba reedeks mulle elamise naabri juures. Käisime reedel pärast rohimise lõpetamist elamist vaatamas. Tegemist siis 5 toaga majaga, kus elavad Carol – 48 aastane üksik naine ning Wayne – Caroli eksmehe vend. Esmamulje tundus okei ning ütlesin, et kõik sobib. Alguses oli jutt, et rendiks maksan 100 daala nädalas, kuid Carol otsustas, et kui ma ise süüa teen, siis küsib vaid 50 daala nädalas. Ja see on VÄGA odav. Hostelites maksavad inimesed umbes 150 dollarit nädala eest ja peavad ise süüa tegema. Seega ülimeeldiv diil, sest mul on täitsa enda tuba.
Selleks et mina Lynda juurde tööle saaksin, pidi ta ühe tüdruku lahti laskma. Mul oli päris kahju kui see asiaat lihtsalt pärast tööpäeva lõppu minema saadeti. Loodan, et ennast sama saatus ei oota. Päris kurb oleks lihtsalt tööpäeva lõppedes teada saada, et jään tööst ilma.
Pidin küll nädalavahetuseks poistega tööle minema, kuid Lynda tahtis mind koheselt tööle, seega alustasin laupäeval, 5. aprillil, tööd orgaanilises farmis – Gingin Organics. Tööks on juurviljade pakkimine, korjamine, rohimine jms. Kasvatatakse suvikõrvitsat, lehtkapsast (on see õige nimetus?), salatitaimi, porgandeid, maisi ja olemas on viljapuud ning veel asju, mida ma lihtsalt hetkel tõlkida ei oska ja nimesid ei mäleta. Ühesõnaga tööd jagub küllaga.. Peamiselt on esimese nädala ülesanneteks olnud suvikõrvitsa korjamine ja pakkimine ning lehtkapsa pakkimine. Tööpäevad on olnud nii 9 tunni pikkused ja uimerdamiseks aega ei ole – koguaeg on kiirus taga. Töötan koos prantslase Ben-iga (Benjamin, 27). Esimesel päeval sain kogemuse suvikõrvitsate pakkimisega. Nüüdseks on asi enam-vähem käpas, kuigi vigu tuleb sisse. Nimelt on probleem selles, et kaup läheb müügiks ühte Austraalia suurimasse kaubandusketti, mis tähendab, et kvaliteet peab olema VÄGA VÄGA hea. See ei anna eriti ruumi vigadele, mis tahest tahtmata sisse tulevad. Esimesel päeval oli tööpäev 10 tundi, sinna sisse mahtus kaks 30 minutilist pausi.
Pühapäev oli vaba, mis andis võimaluse rohkem tutvust teha Caroli ja Wayne-iga. Neist aga hiljem.
Nädala alguses sain hakata pakkima lehtkapsast, mis on kordades lihtsam töö kui suvikõrvitsa pakkimine. Kui aega leian, siis teen ühe postituse kus kirjeldan oma tööülesandeid vähe täpsemalt ja panen pilte ka.
Teisipäeval, 8. aprillil, saadeti Woolworthist (suur kaubanduskett, kuhu meie pakitud suvikõrvitsad ja lehtkapsas läheb) kaup tagasi Market City-sse (suur ladu, kust asju edasi saadetakse). Põhjuseks oli see, et siltidel, mida pakendile paneme, polnud kirjas lause, et see on Austraalia toodang. Kolm sõna – Produce of Australia, põhjustas meile üsna suure tagasilöögi. Seega teisipäeva õhtul tuli Noel (Lynda mees) mind otsima (sest Austraalias ilmselgelt ei ole telefonilevi), et küsida, kas olen nõus Lyndaga öösel kell 3.30 minema Canning Vale-i Market Citysse ning kaubale uued sildid peale panema. Mis seal ikka – olin nõus. Seega ärkasin kell 3 öösel, et sõita poolteist tundi linna, seal 20 minutiga ühel euroalusel sildid ära vahetada, siis poolteist tundi tagasi sõita ja päeva peale veel sama teha ning seekord 3-l alusel sildid vahetada. Nagu kombeks on, siis asjad ei lähe nagu plaanitud.. Saime esimese aluse tehtud ning tulime koju tagasi ja tegime tööd edasi, kuni Lynda ütles, et me siiski ei pea minema uuesti tagasi, sest need 3 alust, mis me ootasime on ära kadunud. Segadust kui palju. Lõunal sain Noel-iga linna minna, et ajada korda oma panga asjad ning osta toit ja interneti jaoks midagi, seni kuni tema lapsed koolist peale võttis. Tagasi tulles läksin uuesti tööle paariks tunniks pakkima. Tegin kokku umbes 10 tunnise päeva ning õhtul öeldi, et ma ei pea järgmisel ööl uuesti öösel tõusma. Okei, läksin koju, puhkasin ja kell 8 õhtul helistas Lynda, et mine nüüd kohe magama, öösel peame ikkagi uuesti silte panema minema. Oijah, mis seal ikka. Seekord läksime kaubikuga, sest pidime väikepoodidesse kauba ka ära viima. Sildistamine läks kiirelt ning saime asuda kauba jagamisele. Lynda tutvustas mind kõigile ning kõik võtsid mind hästi vastu ja olid sõbralikud. Ühe poe eest pidime pool tundi lihtsalt surnuks lööma, sest poe avamiseni oli rohkem kui tund. Pärast kauba jaotamist pidime minema tühje kaste tooma suurde lattu. Siin on tööturvalisese reeglid väga ranged – ladudes liikudes pead koguaeg kandma helkurvesti ja liikuma sulle ette nähtud radu pidi. Kastilaos pidid autost välja tulema ja siis kohe liikuma värava taha ning seal püsima seni kuni forklifti (laaduri) juht sulle selleks märguande andis. Kastid peal, saime koju liikuma hakata. Seekord ei pidanud uuesti tööle minema, sest olime Lyndaga mõlemad üliväsinud pikalt töötamisest ja vara ärkamisest, mis tähendas et sain juba kell pool 11 koju puhkama. Jess!
Reedel alustasin nagu tavaliselt 6.30 hommikul. Ps! Tööl käin ma rattaga. Ühes farmis, mis jääb teel tööle, on 2 rotveilerit ja mis te arvate, keda nad ära süüa tahavad? Eks ikka mind.. Ma pole ammu ennast nii kiiresti liigutanud kui need 2 haukuma hakkasid ja minu poole jooksma. Kaebasin kohe Lyndale ära ja ta lubas midagi ette võtta. Reedel olin ikkagi väsinud ning tööpäev Ben-iga suvikõrvitsaid pakkides ei tahtnud kohe kuidagi edeneda ning lõpuks Lynda ütles, et minge kell pool neli koju, lõpetame pakkimise laupäeva hommikul.
Nii siis täna tegimegi. Lynda tuli hommikul appi pakkima ja avastas mitmeid vigu mida me Ben-iga teinud olime. Päris jama oli kui põhimõtteliselt iga asi, mida me teinud olime oli vale ning selleks et head töörütmi saavutada, pidime oma pakkimisjaamu umbes 5 korda ümber tõstma. Bossiga koos töötamine ei ole kunagi väga tore, koguaeg oli väga pingeline, aga saime hakkama. Päeva lõpus pakkisime veel lehtkapsast, mis võttis õnneks ainult 2 tundi aega, sest Lynda on ülikiire ja kolmekesi läheb see töö väga kiiresti. Seega saime juba pool üks koju. Päris pingeline esimene töönädal on olnud, loodetavasti läheb asi kergemaks kui süsteemid selgemaks saavad. Praegu on informatsiooni minu jaoks nii palju, mida kogu aeg meeles pidada ning rakendada, aga saan hakkama. Ainuke probleem on see, et Ben ei saa vahel inglise keelest hästi aru ning teeb asju valesti või ei tee üldse, mis tähendab automaatselt minu elu raskemaks tegemist või seda, et Lynda tuleb meiega pahandama. Eks oma osa mängib ka suur stress ning töökoormus, mille all bossid kannatavad ja meie kogenematus, sest mina olen nüüdseks seda tööd teinud ainult nädal ja Ben minust nädal rohkem.

Mis siis veel juhtunud on? Poistest – Patrick ja Indrek ei tea ma enam midagi. Mõtlen koguaeg, et helistan, aga päeva lõppedes olen üsna laip ja nii see kõne edasi lükkub. Reede õhtul olin Wayne-le kainekas ja astusime korraks ühelt peolt läbi. Hiljem käisime vaatamas, kuidas Wayne majaehitus edeneb.
Viimased päevad rohides pakkus Pat mul oma autoga sõita. Seega sain esimesed kogemused vasakul pool sõitmisel manuaalkastiga. Ei olnud hullu midagi. Lihtsalt pöördeid sooritades korrutasin endale, et pean vasakule jääma. Wayne autoga automaatkastiga oli kogemus juba olemas ja sõitsin nagu vana kala.
Üldiselt on elu üsna rahulik ja sündmustevaba. Ahjaa.. pühapäeva õhtul oli põnevust kui Carol sai kõne ühelt oma tütrelt, kes hüsteerias talle helistas. Nimelt oli tal mees kallale tulnud. Olukord tuli mulle igatahes väga tuttav ette.. Õnneks ei olnud midagi hullu.

Täna olen rahulikult võtnud. Wayne ja Carol läksid sugulaste juurde kihlumispeole ja mina sain terve maja enda kasutusse. Jee!
Enne kui Carol ära läks ütlesin talle, et mul on toas imelik lõhn. Umbes nagu surnud hiir oleks.. Carol siis kohe astus mul tuppa ja vaatasime voodi taha – tühjus. Carol tõsis mul madratsi üles ja pistis karjuma. Mul oli surnud hiir kahe madratsi vahel! Hehhehee, mina muidugi naersin kõht kõveras tema reaktsiooni üle. Hiljem Carol viskas nalja, et olengi kass (Kat või Cat nagu nad mind siin kutsuvad on tõlkes kass) ja püüdsin hiire kinni nagu kassile kohane. Nojah.. kassid pole mul küll lemmikud aga eks elan üle.

Siis saatis ühel päeval mulle keegi võõralt numbrilt sisuga: „Eestlane?“ Vastasin, et jah, kes küsib ja mispärast ning selgus, et kuulutuselt, mille olin Gingini poe seinale pannud, leidis see inimene mu nime ja numbri ning kuna nimi tundus väga eestipärane, otsustas mulle sõnumi saata. Vinge värk – eestlasi leidub ikka igal pool. Mai kuus on oodata siia kanti veel kolme eestlast, kes hakkavad Caroli alluvuses töötama ehk saan endale mõne tutvuse juurde, sest praegu pole mul siin väga omavanuseid, kellega suhelda.

Täna sain oma esimese payslip-i ehk palgalehe. 36 töötunni (4 tööpäeva) eest sain 626 dollarit. Palka saan siis 20 dollarit tunnis, sellest maksud maha on umbes 17,4 kätte. Kõige hullem pole, aga võiks parem olla. 20 on tavaline taks backpackeritele ja peaks vist olema miinimum. Õnneks mul raha väga ei kulu siin ning loodetavasti saan säästa, sest pean auto ostma endale.. Tööd teen ka üsna hea meelega, sest targemat nagunii teha ei ole ja töötunnid kuluvad alati ära. Palka saan iga nädal.

Jutt sai pikk ja segane aga vähemalt saate väikese ülevaate, kus olen ja millega tegelenud olen viimastel nädalatel. Kuna ostsin endale interneti ruuteri, saan nüüd rohkem inimestega suhelda ja loodetavasti postitan blogisse ka mõne pildi ja tihedamalt kui seni.

Päikest teile! (sest mul on juba üsna siiber sellest kuumast.. iga päev on 35 kraadi kuuma.. Õeeehhh..)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar