Reede, 10. juuni 2016

Farm, Cairns ja nudistid Idarannikul

Jätkan sealt maalt, kust eelmisel korral pooleli jäin. Loomi kokku ajama mind ei võetud, aga õnneks järgmised kolm päeva sain nendega ikka kõvasti kokku puutuda. Esimesel päeval läksin hommikul Robiga aedikutesse ja tegelesime põhimõtteliselt loomade sorteerimisega: lihaloomad, vasikatega lehmad, vasikad, võõrad loomad jne. Esialgu istusin aia peal ja avasin ainult väravaid, sest see pidi turvaline koht olema kui mõne hullu lehmaga tegeleda tuleb. Paar tundi sai seda tehtud, siis tuli Roberti isa ja paar töölist, kes ka aitasid ja mind saadeti Roberti isa aitama. Sain lehmade sabasid lõigata ja peamiselt lihtsalt järge pidada kui palju botulismi süsti saanud ja tagasi maadele saadetud on. Sabatutte lõigatakse selleks, et näha, millised loomad on juba botulismisüsti saanud. Iseenesest lihtne töö, keera saba ümber noa ja astu samm tagasi. Miinusteks hullud loomad, kes jalaga tahavad virutada ja muidugi erinevad kehavedelikud ja sõnnik, millega päeva lõppedes pealaest jalatallani kaetud olime.
Siis pidin aitama Robil lehmadele rasedusteste teha. Mina pidin loomad aedikusse ajama, uksed lukustama ja siis kui tema testi teinud (käsi sisse ja katsumise meetod), pidin loomad välja ajama. Saime kümmekond looma tehtud kui ühel hetkel oli Rob põlvili maas, näost punane ja hoidis rinnust kinni. Lehm, kellele ta parasjagu testi tegi, hüppas tagumised jalad õhku ja siis virutas ühe kabjaga talle täpselt rindkerre. Võttis natuke aega kuni ta hinge tagasi sai ja siis näitas kuidas rindkeres kabjakujuline sentimeeter sügav jälg. Päris korralik matakas oli, sest kui ta löögi sai, surus see ta vastu metallust seljataga ja nii ei olnud kuhugi kukkuda. Pärast seda läks ta koju, sest liiga valus oli. Pane tähele.. ta ei läinud arsti juurde, vaid koju. Sellega sai testimine lõpetatud ja otsustati, et enam ei testi, vaid vaatavad silma järgi. Tegime veel paar tundi tööd ja siis läksime koju ära. Korralik 12 tunnine päev tuli.
Järgmisel hommikul tuli Robi isa mind peale korjama, sest Rob ei olnud võimeline midagi tegema. Seekord öeldi kohe, et nüüd pean teisi aitama nagu vana proff, sest sain eelmisel päeval natuke kaugemalt vaadata, kuidas asi toimib. Egas midagi, läksin aedikutesse ja aitasin. Paaril korral sai värava otsa ronitud küll, aga ma ei olnud ainuke ja pärast öeldi, et sain väga hästi hakkama. Eriti arvestades seda, et ainult 2. päev sellist tööd teha ja kunagi varem pole sellist kokkupuudet olnud.
Tol päeval alustasime ka vasikate märgistamisega. See töö ei olnud just kõige ilusam, aga ära ta teha tuli. Nimelt tuli vasikatel kõrvadesse panna märgistus (umbes nagu kõrvarõnga tegemine), siis tuli kõrvast ära lõigata farmi mustriga tükk, sarved välja lõigata, munad ära lõigata ning viimaseks farmi märgistus ja sünniaasta tagumikule kõrvetada. Ei ole töö nõrganärvilistele. Ja need, kes muretsevad seepärast, et neil valus on, siis parem on need asjad noorest peast ära teha kui vanemas eas. Umbes nagu inimestega on, et teatud vanuses sul lihtsalt ei jää mälestusi sellest ja valu ei ole tõenäoliselt nii suur.
Viimasel päeval olin rekka peal abiks. Kõik noorukid ja lihaloomad tuli maja juurde aedikutesse viia. Noorukid läksid põhimõtteliselt treenimisele ning lihaloomad paari nädala pärast tehasesse. Minu abi seisnes väravate avamises ja sulgemises. Väga lihtne. Ja vahepeal tuli ka loomad, kes pikali treileris olid, püsti ajada. See oli lõbus, sest kui mõni otsustas jalaga anda, siis sitta lendas igasse ilmakaarde ja lõpuks olime kahekesi parajad käkid. Minul läks hästi ja näkku tabamusi ei saanud, aga rekkajuhil nii hästi ei läinud. Nalja sai omajagu. See päev läks kiirelt ja lihtsalt mööda.
Kuna kuulsin, et Robi tööline tuleb tagasi ja naine koos lapsega reisilt, siis otsustasin esmaspäeval edasi liikuda. Lehmadega töö oleks nädalaks paariks seisma jäänud ja ma kujutan ette, et see naine oleks mind põhimõtteliselt kogu aja hobusesitta korjamas hoidnud. Käib küll farmielu juurde, aga ei ole päris see, mida otsin. Nii leppisimegi kokku, et lähen esmaspäeva hommikul ära. Pühapäeval sain juhendid, kuidas minna koskede juurde, mis nende maadel asuvad. Võtsin ATV ja kihutasin pool päeva maadel ringi ning nautisin midagi, mille eest tavaliselt tuleb raha välja käia. Viimasel õhtul veel arutasime, kuidas neil oleks maru hea seal turismiettevõte püsti lüüa. Maad on omajagu, saaks põhimõtteliselt safarid teha ja jahil käia jne. Kahjuks nagu kõigi heade ideedega on olemas takistused. Ja turistidega tegelemine on ikka paras peavalu.
Niisiis, esmaspäeva hommikul panin ajama mööda seda õudsat kruusateed. Seekord võttis aega 2,5 tundi, et saada maanteeni ja selle ajaga muutus mu sumbuti ikka väga väga lärmakaks. Sain kohalikku linna autotöökotta ja neil ei olnud aega ega vajalikku juppi, et asi ära parandada. Seega pidin sõitma Townsville-i ja lootma, et seal keegi saab mind kohe jutule võtta. Kui töökotta sain, siis admin seal küsis, kas ma tõesti sõitsin selle autoga nii pika maa maha katkise sumbutiga. Mis mul muud üle jäi? 150 dollarit hiljem oli auto jälle korras ja otsustasin, et kui kohe ajama panen, saan õhtuks Cairnsi.
Sõit ise oli päris äge. Hoopis teistsugune maastik võrreldes sellega, mida varasemalt olen pidanud läbima. Kõik oli roheline ja mägine. Lisaks olid teeääred täis banaanikasvandusi ning suhkruroo põldusid. Vahepeal vaatasin välja ka koha, kus ööbida tahtsin. Leidsin hosteli, kus ühene tuba oli 39 dollarit öö, mis on üks odavamaid siinkandis. Õhtul sain sinna, siis rääkisin adminiga ja ta ütles, et läheb järgmisel päeval langevarjuga hüppama tandemit. Oh vinge, pane mind ka kirja. Ja nii astusingi järgmisel päeval hommikul kell 7 bussi, et Innisfaili langevarjuga hüppama minna. Bussis pidime allkirjad andma, et firma põhimõtteliselt millegi eest ei vastuta ja nii edasi. Kohale jõudes pidime raha maksma ja siis tulid tüübid, kes su langevarjurid olid. Mulle juhtus Greg, kellel tehtud 13 000 hüpet. Seletas kiiresti ära, mis positsiooni võtma peab kui lennukist välja hüppad, pani mulle rakmed selga, tegi paar pilti ja video ja oligi kõik. Ootasime veel 5 minutit, lennuk tuli ette, astusime grupiga peale ja olimegi õhus. Mõned minutid saime ringi vaadata ja siis läks roheline tuluke põlema, uks avati ning esimesed julged hüppasid välja. Me olime vist kuskil 4ndad. Aega mökutada ei antud ja mul hirmu ei olnud nagunii. Järsku olime uksel ja siis juba kihutasime 200km tunnis maa poole. Tahtsin ringi vaadata, aga kogu aeg kästi pea kuklasse lükata ja peale selle oli kõrvadel valus. Õhurõhk ju muutus kiirelt ning õhk oli külm ka, väga häiriv valu. Kuskil minutike oli vabalangemist ja siis avanes langevari. See oli korralik äkiline peatus ja pärast olid õlgadel verevalumid, kus rakmed sisse soonisid. Paar minutit saime hõljuda, siis karjus mulle kõrva maandumisprotseduuri, mis seisnes jalgade ülestõstmises ja olimegi jälle kahe jalaga maa peal. Väga kiire oli kõik - täpselt nagu tehases liini peal töötamine. Saime paar minutit istuda ja pandi uuesti bussi, et linna tagasi minna. Vahepeal jõudsin Gregilt küsida, mitu hüpet ta päevas teeb. Vastus: 5-10. Seega pole ime, et liinitoote tunne on. Kokku läks asi maksma vist 420 dollari ringis. sellest 120 oli filmimise tasu - kasutatakse küll gopro kaameraid, aga sul ei lubata enda oma neile anda ja nii pressitakse jõhker summa välja. Ei olnud NII ÄGE kogemus kui lootsin, aga vähemalt saan öelda, et tehtud ja natuke adrenaliinirikas oli ka. Kui järgmisel korral hüpata, siis tuleb miskit kõrvadesse panna ning valmistuda selleks, et süda läheb pahaks. Lisaks vastav riietus ja korralikum koolitus oleks ka päris kena. Seega annaks kogemusele 6 punkti 10st.
Ülejäänud päev möödus voodis lebades, sest pea valutas ja eks adrenaliin jättis oma jälje. Õhtul oli hostelis pitsaõhtu ning tol päeval ei teinudki muud kui broneerisin veel ühe öö hotellis ning järgmiseks päevaks tuuri vihmametsa.
Hommikul tuldi korjati jälle bussi peale ning sõitsime mööda rannikut põhja poole. Bussijuht oli tore ja rääkis humoorikalt ning rohke sarkasmiga meid ümbritsevatest asjadest. Peatusime Port Douglase pargis ning tegime kiire kohvi/tee/küpsisepausi sadama juures. Edasi kihutasime juba vihmametsa. Seal tegime väikese jalutuskäigu bussijuhiga, kes rääkis kohalikust floorast ja faunast. 700 meetri läbimiseks korralikul matkarajal läks meil 45 minutit ja väga huvitav oli. Sealt suundusime Cape Tribulation randa. Teel sinna näidati randa, kust 2 nädalat tagasi krokodill naise ära sõi. Ja nägime ära ühe surmavama linnu maailmas - cassowary ehk kaasuar. Emuga ühte suguseltsi kuuluv lind - kasvab 2 meetri pikkuseks ja jalgadel on teravad küünised, mida sa tunda ei taha.

Siis jõudsimegi Cape Tribulation randa, kus sõime ka lõunat. Terve tund anti seal aega parajaks teha. Isiklikult leian, et seda oli liiga palju ja seda aega võiks üks 20 minuti võrra kindlasti lühemaks lõigata, sest edasine tundus maru kiirustatud. Lõuna söödud, viidi kiirelt jäätiseputkasse. Ütles küll, et 52 erinevat maitset aga tegelikkuses ise valida ei saanud midagi.. 4 maitset pandi nö päevapakkumisse ja kui need 4 otsa said, siis pandi järgmised 4 välja. Seega ei midagi erilist. Kuna ma eriline jäätisesõber pole, siis otsustasin mitte proovida juhuks kui mõni tundmatu maitse ei sobi. Aga jah, jäätise ostmiseks anti 5 minutit ja siis pidime juba bussis olema, et jõuda krokodilli kruiisile Daintree jõel. Kruiis oli mu lemmik osa kogu päevast - nägime 4-ja erinevas suuruses soolaveekrokodilli, erinevaid linde ja taimi. Kahjuks see tunnike möödus kiiremalt kui oleksin soovinud ja juba tuli bussijuht meid tagasi bussi ajama. Sealt läksime Mossman Gorge-i, mis on aborigeenide poolt hooldatud rahvuspark. Mõned matkarajad ja võimalus kärestikku ujuma minna. Päris ilus, aga jällegi anti vaid 45 minutit ringi vaatamiseks. Tegin kiire tiiru ja siis jälle bussi, vaatasime maantee ääres päikeseloojangut ja siis oligi kell sealmaal, et väljas pime ja hostelisse jõudsime kell 7 õhtul. Käisin ostsin kebabi õhtusöögiks, pakkisin oma asjad ning kirjutasin sõpradele, kes ka idakaldal on. Selgus, et nad ikka veel Whitsunday-l nudistide juures vabatahtlikud. Kutsusid mind ka, sest koht tore ja töö ei ole raske. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on. Cairnsis sai hunnik raha raisatud ja oleks tore paari tuttavat nägu üle pika aja näha. Kihutasin neljapäeval siis 700km lõuna poole ja siin ma olen.
Siin elavad siis Mike ja Tanya, kes on nudistid. Väga palju nende kohta ei tea, sest ma alles poolteist päeva siin olnud ja nad hoiavad omaette ning lubavad meil omi asju ajada. Olemas on bassein ja tööd on põhimõtteliselt 3 tundi päevas. Tasuta piiramatu kiire wifi ja süüa võid mida tahad, millal tahad. Täiesti arusaadav, miks sõpradele siin meeldib. Veedan vast nädalakese siin ja siis kihutan edasi lõuna poole ja vaatan, mis suurlinnadel pakkuda on tõenäoliselt.

Vot nii.. Sellega on viimased nädalad jälle kokku võetud. Nagu ikka, küsimused, arvamused ja muu võite mulle facebooki saata ning katsun vastata kas seal või teha blogi postituse. Pildid on ka facebookis.

Okei! Järgmise korrani!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar