Here I go again on my own

Reede (9. mai) õhtul olin üsna välja puhanud, kuna eelmine päev oli vaba. Alguses plaanisin varakult magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev, aga Wayno tuli välja ideega, et võiks pokkerit mängida. Mõeldud- tehtud! Alustasin 5 dollariga, mille kiirelt maha mängisin.. Vahetasin veel 30 dollarit lahti ja peaaegu kaotasin ka selle, aga viimasel hetkel pöördus õnn ringi ja hakkasin võitma. Wayno vahetas 50 dollarit lahti, et mängida ja kaotas lõpuks kokku 55 dollarit, mis enamus tuli mulle. Vahelduseks mängisime blackjack-i ka ja õnn oli ka seal minu poolt. Lõpetasime mängimise kuni Wayno oma rahast ilma jäi. Lõpetasin umbes 70 dollariga, mis tähendas, et duubeldasin oma algsumma. Jäin väga rahule nagu arvata võib! Carol käis pool õhtut Waynole pinda, et too mind kasiinosse viiks, sest tundus et ma olen peatamatu. Hehee.

Järgmisel päeval saime ka töö juures häid uudiseid. Nimelt tõstis Lynda meie palka 50 sendi võrra. See on küll vähe, aga asi seegi. Olime üsna imestunud, sest paar päeva enne seda olime ju natuke käkki keeranud ja palgatõus oli viimane asi, mida ootasime. Kuuldavasti on varsti uut palgatõusu oodata, seega läheb töö juures hästi!

Carol

Wayne

Uus nädal algas rahulikult. Saame üha rohkem töid omapäi teha, mis tähendab, et meid usaldatakse ikka päris palju.

Teisipäev oli üsna tore töö juures, sest saime lõpuks zucchinidest lahti. Meie tööks oli taimede lõikamine juurika lähedalt ning pärast seda pidime maast lahti tirima umbrohutõkke. Viimane pidi meie arvestuste järgi olema üsna lihtne.. Lihtsalt seo traktori külge ja sõida, aga kus sa sellega! Kuna tegemist oli biolaguneva umbrohutõkkega, siis rebenes see päris kergesti ja tööd jagus terveks päevaks. Minu peamine ülesanne oli traktoriga sõita ja muusikat kuulata, Nick rabeles traktori taga. Meil pole vaja mingit jõusaali kui saab sellist füüsilist tööd teha. Päeva lõpuks olime mõlemad üsna läbi omadega. Ahjaa! Ja ühe vigastuse suutsin endale ka ikka saada – zucchinisid labidaga tagudes hõõrus vars mulle käele villi, aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ja nahk oli puru ja verine. Nüüd on pöidla juures suur larakas lahtist haava. Mis tähendab korralikku varu kui ma pakkides pean käsi desinfitseerimisvahendiga puhastama. Jipikajee, mul ikka õnnestub.

Sibulad, mis ootavad pesu

Pestud sibulad, mis vajavad lõikamist

Lõpptoode kohaliku turu jaoks. Kaubandusketi tellimused on raskemad - tuleb pakendada plastikümbrisesse, teatud suuruses sibulad sobivad ja mõlemad otsad tuleb ära lõigata. Palju õnne kui peame hakkama nädalas u 10 000 sibulat pakkima hakkama!

Zucchini surnuaed

Kolmapäev saime terve päeva lehtkapsast pakkida. Kuna taimed on täis valgete kärbestte mune ja kärbseid ning auke, läks kahekesi pakkimine väga pikaks. Lihtne töö võttis meil topelt aja võrreldes tavalisega. Õnneks Lynda on mõistlik ja ei süüdistanud meid aja kulutamises, sest taimed peavad müügiks puhtad olema ja parem on võtta see aeg nende puhastamiseks kui see, et kaup tagasi saadetakse. Pidime pärast lehtkapsa pakkimist veel kohaliku turu jaoks kevadsibulaid pakkima ja nii venis tööpäev 11 tunniseks. Suutsin endale ühe vigastuse veel tekitada – kaste kokku pannes lõin oma sõrmenukid vastu kasti ja nii õnnetult, et kahest viimasest nukist korralikud tükid välja ja vere voolama. Palju õnne mulle.. jälle. 

ilusad päikesetõusud tööle minnes :)

Neljapäev oli plaanitud salatitaimede pakkimiseks. Tellimus oli 3 kordne võrreldes sellega, mis muidu teeme. Me olime juba eelmisel päeval Nickiga vaadanud, et taimed on maru väikesed ja tõenäoliselt alakaalulised. Ja kui hommikul tööle läksime, siis Lynda tuli just põllult ja ütles, et peab tellimuse ära jätma, sest taimed ei anna kaalu välja. Jess! Olin õnnelik, sest nende taimede korjamine oleks olnud paras pind tagumikus kui peab jälgima, et alakaalulisi ei korja. Nii saime tol päeval teha erinevaid asju – koristasime pakkimiskuuri, lõikasime ploomipuudelt kasvusid ja pakkisime omapäi porgandeid. Viimane töö oli mulle kõige meelepärasem, sest töö on kiire ja vaheldust pakkuv. Ainuke miinus oli see, et ma pealaest jalatallani läbimärg olin. Pean Noel-i käest küsima, kuidas tal kuivaks õnnestub jääda, sest võtsin porgandimasinal üle tema positsiooni. Kuna päev oli täis erinevaid ülesandeid, siis tundsime Nickiga mõlemad, kuidas pärast tööpäeva oli energiat rohkem ja tuju parem kui muidu. Õhtul tuli Pam külla ja muljetasime temaga paar tundi.

Noel ja Nick

Pildistasin kuud, aga Lynda (lammas all paremal nurgas)  hiilis ka pildile

Puude lõikamine

Selline purakas ämblik jäi mulle puid lõigates ette. mind nad väga ei häiri, aga Nick hakkab hirmsasti hüppama kui mõnda näeb

Õnnelik smurf oma albiino porgandiga

Selliseid mutante leidus porgandeid sorteerides

Nädala viimane argipäev oli minu jaoks vaba päev, sest pidime töötama jälle laupäeval. Hommikupooliku veetsin meilidele vastates ja pesu pestes. Lõunal tuli Nick ning suundusime lõpuks kalale. Olime seda planeerinud juba mitu nädalat, aga alati tuli midagi ette – enamasti halb ilm. Käisime esmalt Yanchepis shoppamas ja samal ajal küsisime kohalikelt nõu, kuhu oleks hea kalastama minna. Esimene nõuandja oli kogenud kalamees ja soovitas Yanchep Lagooni minna. Okei.. koht ise oli imeilus. Krabid rannal jooksmas, ookeanis suured lained, kaunis laguun.. ainuke jama oli see, et ookean oli natuke liiga jõhker kala püüdmiseks väikeste spinningutega. Üritasime natuke aega ja liikusime edasi. Otsustasime, et kõige parem oleks kuskilt muulilt püüda. Küsisime jällegi nõu ja järgmiseks võtsime suuna Two Rocki kaile. Esimeseks julgustavaks märgiks oli see, et nägime teisigi kalastajaid. Läksime siis muulile ja saime blowfishe ja väikeseid kalu, millega midagi peale hakata polnud. Suutsin oma püksid ära lõhkuda nii, et pool tagumikku väljas oli ja kaotasin paar konksu ka vette. Õnneks läks pimedaks enne kui midagi enamat minuga juhtus ja otsustasime koju tagasi minna. Vahepeal helistas veel Carol, et ma ostaks koorelikööri, sest tahtis minuga jäägrit juua, aga poed olid juba kinni ja mul järgmine päev tööpäev nagunii. Kodus kaks tarka pidutsesid – muusika põhjas, Wayno juba paraja kraadi all. Mis seal siis ikka! Võtsin ka paar õlut ja Caroliga jõin jäägrit ka puhtalt. Aga keskööks olin nii väsinud, et tuli magama ära minna.

Yanchep Lagoon

hullud tiirutasid pea kohal

Mitte kõige õnnelikum kalamees..

Two Rocks Marina

Laupäeval saime täiesti üksi töötada. Noel ja Lynda läksid juba reedel ära pulma ja andsid mulle võtmed. Tegime veel Nickiga nalja, et aitäh maja eest, meil tuleb üks tore pidu siin. Selle peale kostis Lynda vaid seda, et kui tegemist on rohimispeoga, andke aga minna. Nali naljaks, kali kaljaks. Tegime töö ära, panime asjad lukku ja lõpetasime juba kell 3. Pärastlõunal käisin Caroliga Wayno maja juures, mis näb juba maja moodi välja ka. Tagasi tulles nägime koduteel autot, mis üle katuse käinud kurvis. Õnneks oli juht terve, ainult autost ei saa enam asja. Naljaka koha peal oli see õnnetus juhtunud, auto keset teed. Õnnelik õnnetus. Õhtul vaatasime veel filmi ja kustusin juba pool kümme diivanile. Tööinimese elu..

Wayno maja

Tänase hommiku olen enamjaolt asjalik olnud – koristasin oma tuba, püüdsin hiire kinni, kirjutan blogi ja pärast pean ülejäänud maja koristama.

Ahjaa... ühel päeval rääkisime Lynda ja Nickiga farmi edasistest plaanidest. Kuna nad ikkagi tahavad rohkem pakkuda kaubandusketile, mis tähendab töörohkust, siis peaksid nad palkama vähemalt kaks inimest, kes oleks püsivad töötajad. Üks pakkimise manageriks ja teine põldudele traktoriga möllama. Põhimõtteliselt pakkus ta meile sponsorviisat, mis tähendaks, et oleks võimalus 2-4 aastaks Austraaliasse jääda. Ausalt öeldes pakkus Lynda mulle sponsorviisat juba 4ndal päeval kui seal töötasin, mille peale vastasin ainult seda, et sellisel juhul tahan palgatõusu. Võtsin asja naljaga. Tean, et sponsorviisa on paljude seljakotirändurite unistus.. aga ma ei tea, kas tahan ennast ühe kohaga nii pikalt siduda. Eks näha ole, mis juhtub. Praeguseks olen plaaninud siia jääda juuli lõpuni. Carolil pole minu siinviibimise vastu midagi ja lubas jääda seniks kuni süda ihaldab, seega võin kuni 6 kuud siin olla. Sest nii kaua võib ühes kohas esimese aasta viisaga tööd teha. Üritan tulevikule mitte mõelda, sest plaanid lähevad alati nässu. Elan hetkes ja olen õnnelik sellega, kuidas asjad on!

Plussid, miks Caroliga hea koos elada on - lõpmatult tsirtuselisi leiab tee koju. Mandariinid on valmis, sidrunid ja apelsinid tahavad veel veidi valmida. Mmmm..

TSAU!!