Here I go again on my own

Reede (9. mai) õhtul olin üsna välja puhanud, kuna eelmine päev oli vaba. Alguses plaanisin varakult magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev, aga Wayno tuli välja ideega, et võiks pokkerit mängida. Mõeldud- tehtud! Alustasin 5 dollariga, mille kiirelt maha mängisin.. Vahetasin veel 30 dollarit lahti ja peaaegu kaotasin ka selle, aga viimasel hetkel pöördus õnn ringi ja hakkasin võitma. Wayno vahetas 50 dollarit lahti, et mängida ja kaotas lõpuks kokku 55 dollarit, mis enamus tuli mulle. Vahelduseks mängisime blackjack-i ka ja õnn oli ka seal minu poolt. Lõpetasime mängimise kuni Wayno oma rahast ilma jäi. Lõpetasin umbes 70 dollariga, mis tähendas, et duubeldasin oma algsumma. Jäin väga rahule nagu arvata võib! Carol käis pool õhtut Waynole pinda, et too mind kasiinosse viiks, sest tundus et ma olen peatamatu. Hehee.

Järgmisel päeval saime ka töö juures häid uudiseid. Nimelt tõstis Lynda meie palka 50 sendi võrra. See on küll vähe, aga asi seegi. Olime üsna imestunud, sest paar päeva enne seda olime ju natuke käkki keeranud ja palgatõus oli viimane asi, mida ootasime. Kuuldavasti on varsti uut palgatõusu oodata, seega läheb töö juures hästi!

Carol

Wayne

Uus nädal algas rahulikult. Saame üha rohkem töid omapäi teha, mis tähendab, et meid usaldatakse ikka päris palju.

Teisipäev oli üsna tore töö juures, sest saime lõpuks zucchinidest lahti. Meie tööks oli taimede lõikamine juurika lähedalt ning pärast seda pidime maast lahti tirima umbrohutõkke. Viimane pidi meie arvestuste järgi olema üsna lihtne.. Lihtsalt seo traktori külge ja sõida, aga kus sa sellega! Kuna tegemist oli biolaguneva umbrohutõkkega, siis rebenes see päris kergesti ja tööd jagus terveks päevaks. Minu peamine ülesanne oli traktoriga sõita ja muusikat kuulata, Nick rabeles traktori taga. Meil pole vaja mingit jõusaali kui saab sellist füüsilist tööd teha. Päeva lõpuks olime mõlemad üsna läbi omadega. Ahjaa! Ja ühe vigastuse suutsin endale ka ikka saada – zucchinisid labidaga tagudes hõõrus vars mulle käele villi, aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ja nahk oli puru ja verine. Nüüd on pöidla juures suur larakas lahtist haava. Mis tähendab korralikku varu kui ma pakkides pean käsi desinfitseerimisvahendiga puhastama. Jipikajee, mul ikka õnnestub.

Sibulad, mis ootavad pesu

Pestud sibulad, mis vajavad lõikamist

Lõpptoode kohaliku turu jaoks. Kaubandusketi tellimused on raskemad - tuleb pakendada plastikümbrisesse, teatud suuruses sibulad sobivad ja mõlemad otsad tuleb ära lõigata. Palju õnne kui peame hakkama nädalas u 10 000 sibulat pakkima hakkama!

Zucchini surnuaed

Kolmapäev saime terve päeva lehtkapsast pakkida. Kuna taimed on täis valgete kärbestte mune ja kärbseid ning auke, läks kahekesi pakkimine väga pikaks. Lihtne töö võttis meil topelt aja võrreldes tavalisega. Õnneks Lynda on mõistlik ja ei süüdistanud meid aja kulutamises, sest taimed peavad müügiks puhtad olema ja parem on võtta see aeg nende puhastamiseks kui see, et kaup tagasi saadetakse. Pidime pärast lehtkapsa pakkimist veel kohaliku turu jaoks kevadsibulaid pakkima ja nii venis tööpäev 11 tunniseks. Suutsin endale ühe vigastuse veel tekitada – kaste kokku pannes lõin oma sõrmenukid vastu kasti ja nii õnnetult, et kahest viimasest nukist korralikud tükid välja ja vere voolama. Palju õnne mulle.. jälle. 

ilusad päikesetõusud tööle minnes :)

Neljapäev oli plaanitud salatitaimede pakkimiseks. Tellimus oli 3 kordne võrreldes sellega, mis muidu teeme. Me olime juba eelmisel päeval Nickiga vaadanud, et taimed on maru väikesed ja tõenäoliselt alakaalulised. Ja kui hommikul tööle läksime, siis Lynda tuli just põllult ja ütles, et peab tellimuse ära jätma, sest taimed ei anna kaalu välja. Jess! Olin õnnelik, sest nende taimede korjamine oleks olnud paras pind tagumikus kui peab jälgima, et alakaalulisi ei korja. Nii saime tol päeval teha erinevaid asju – koristasime pakkimiskuuri, lõikasime ploomipuudelt kasvusid ja pakkisime omapäi porgandeid. Viimane töö oli mulle kõige meelepärasem, sest töö on kiire ja vaheldust pakkuv. Ainuke miinus oli see, et ma pealaest jalatallani läbimärg olin. Pean Noel-i käest küsima, kuidas tal kuivaks õnnestub jääda, sest võtsin porgandimasinal üle tema positsiooni. Kuna päev oli täis erinevaid ülesandeid, siis tundsime Nickiga mõlemad, kuidas pärast tööpäeva oli energiat rohkem ja tuju parem kui muidu. Õhtul tuli Pam külla ja muljetasime temaga paar tundi.

Noel ja Nick

Pildistasin kuud, aga Lynda (lammas all paremal nurgas)  hiilis ka pildile

Puude lõikamine

Selline purakas ämblik jäi mulle puid lõigates ette. mind nad väga ei häiri, aga Nick hakkab hirmsasti hüppama kui mõnda näeb

Õnnelik smurf oma albiino porgandiga

Selliseid mutante leidus porgandeid sorteerides

Nädala viimane argipäev oli minu jaoks vaba päev, sest pidime töötama jälle laupäeval. Hommikupooliku veetsin meilidele vastates ja pesu pestes. Lõunal tuli Nick ning suundusime lõpuks kalale. Olime seda planeerinud juba mitu nädalat, aga alati tuli midagi ette – enamasti halb ilm. Käisime esmalt Yanchepis shoppamas ja samal ajal küsisime kohalikelt nõu, kuhu oleks hea kalastama minna. Esimene nõuandja oli kogenud kalamees ja soovitas Yanchep Lagooni minna. Okei.. koht ise oli imeilus. Krabid rannal jooksmas, ookeanis suured lained, kaunis laguun.. ainuke jama oli see, et ookean oli natuke liiga jõhker kala püüdmiseks väikeste spinningutega. Üritasime natuke aega ja liikusime edasi. Otsustasime, et kõige parem oleks kuskilt muulilt püüda. Küsisime jällegi nõu ja järgmiseks võtsime suuna Two Rocki kaile. Esimeseks julgustavaks märgiks oli see, et nägime teisigi kalastajaid. Läksime siis muulile ja saime blowfishe ja väikeseid kalu, millega midagi peale hakata polnud. Suutsin oma püksid ära lõhkuda nii, et pool tagumikku väljas oli ja kaotasin paar konksu ka vette. Õnneks läks pimedaks enne kui midagi enamat minuga juhtus ja otsustasime koju tagasi minna. Vahepeal helistas veel Carol, et ma ostaks koorelikööri, sest tahtis minuga jäägrit juua, aga poed olid juba kinni ja mul järgmine päev tööpäev nagunii. Kodus kaks tarka pidutsesid – muusika põhjas, Wayno juba paraja kraadi all. Mis seal siis ikka! Võtsin ka paar õlut ja Caroliga jõin jäägrit ka puhtalt. Aga keskööks olin nii väsinud, et tuli magama ära minna.

Yanchep Lagoon

hullud tiirutasid pea kohal

Mitte kõige õnnelikum kalamees..

Two Rocks Marina

Laupäeval saime täiesti üksi töötada. Noel ja Lynda läksid juba reedel ära pulma ja andsid mulle võtmed. Tegime veel Nickiga nalja, et aitäh maja eest, meil tuleb üks tore pidu siin. Selle peale kostis Lynda vaid seda, et kui tegemist on rohimispeoga, andke aga minna. Nali naljaks, kali kaljaks. Tegime töö ära, panime asjad lukku ja lõpetasime juba kell 3. Pärastlõunal käisin Caroliga Wayno maja juures, mis näb juba maja moodi välja ka. Tagasi tulles nägime koduteel autot, mis üle katuse käinud kurvis. Õnneks oli juht terve, ainult autost ei saa enam asja. Naljaka koha peal oli see õnnetus juhtunud, auto keset teed. Õnnelik õnnetus. Õhtul vaatasime veel filmi ja kustusin juba pool kümme diivanile. Tööinimese elu..

Wayno maja

Tänase hommiku olen enamjaolt asjalik olnud – koristasin oma tuba, püüdsin hiire kinni, kirjutan blogi ja pärast pean ülejäänud maja koristama.

Ahjaa... ühel päeval rääkisime Lynda ja Nickiga farmi edasistest plaanidest. Kuna nad ikkagi tahavad rohkem pakkuda kaubandusketile, mis tähendab töörohkust, siis peaksid nad palkama vähemalt kaks inimest, kes oleks püsivad töötajad. Üks pakkimise manageriks ja teine põldudele traktoriga möllama. Põhimõtteliselt pakkus ta meile sponsorviisat, mis tähendaks, et oleks võimalus 2-4 aastaks Austraaliasse jääda. Ausalt öeldes pakkus Lynda mulle sponsorviisat juba 4ndal päeval kui seal töötasin, mille peale vastasin ainult seda, et sellisel juhul tahan palgatõusu. Võtsin asja naljaga. Tean, et sponsorviisa on paljude seljakotirändurite unistus.. aga ma ei tea, kas tahan ennast ühe kohaga nii pikalt siduda. Eks näha ole, mis juhtub. Praeguseks olen plaaninud siia jääda juuli lõpuni. Carolil pole minu siinviibimise vastu midagi ja lubas jääda seniks kuni süda ihaldab, seega võin kuni 6 kuud siin olla. Sest nii kaua võib ühes kohas esimese aasta viisaga tööd teha. Üritan tulevikule mitte mõelda, sest plaanid lähevad alati nässu. Elan hetkes ja olen õnnelik sellega, kuidas asjad on!

Plussid, miks Caroliga hea koos elada on - lõpmatult tsirtuselisi leiab tee koju. Mandariinid on valmis, sidrunid ja apelsinid tahavad veel veidi valmida. Mmmm..

TSAU!!

Töömesilase elu

Enne kui ma oma selle nädala tegemisi sisaldava postitusega algust teen, peaksin kirjutama natuke nendest inimestest, kellega elan ja töötan. Pehmelt öeldes on elu siin nagu seebikas, midagi juhtub alati, õnneks olen mina enamasti kõrvaltvaataja rollis ja selle rolliga olen väga rahul. Teen siis väheke selgemaks, kes on kes, sest kuuldavasti on tekkinud väike segadus.

Alustan Carolist, kes mind enda juurde elama võttis. Tegu on 48-aastase naisterahvaga, kes on päris Uus-Meremaalt. Iseloomult on tore, väga suure südamega ja abivalmis, samas aga „my way or the highway“ ehk minu arvamus või vale arvamus suhtumisega tihti. Tema on see inimene, kellele peab alati jääma viimane sõna, aga see ei ole alati halvas võtmes. Tal on kolm last – 2 tüdrukut ja poeg. Praeguseks olen kohtunud vaid pojaga ning loodan, et rohkem kokkupuuteid temaga ei ole ka, aga sellest hiljem. Tüdrukutega olen telefonis rääkinud. Lapsed on tal siis enam-vähem minu vanused, üks paar aastat alla ja teised mõned üle minu. Meest ei ole, lahutus on juba 4ndat aastat käimas. Vahepeal oli tal küll boyfriend, kes temast üle kümne aasta noorem oli, kuid lõpuks tuli välja et noormees ajas vaid tema raha taga. Sellest aga piisas, et siin väikeses kogukonnas endale cougar-i maine saavutada. Küla elu nagu meilgi, ma ütlen.

Elu on see naine näinud rohkem kui vaja oleks, aga nagu öeldakse „mis ei tapa, teeb tugevaks“. Küll vägistati noorem tütar; poeg oli narkosõltlane, diiler ja istus vanglas; mees oli vägivaldne ja ahistas; õnnetused siin ja seal. Kõigest sellest on ta aga pea püsti välja tulnud.

Tõsine töönarkomaan on ta ka. Enne maale tööle tulemist töötas raamatupidajana, kuid nüüd on nii 5 aastat erinevates farmides tööd teinud. Sellest viimased 2-3 siin kõrval tsitruseliste farmis.

Teine inimene, kellega koos elan on Wayne, kes on Caroli eksabikaasa vend. Wayne (edaspidi Wayno) on kohekohe 50 saamas ning tal on 2 tütart. Caroli juurde elama sattus ta järgmiselt: ühel ilusal päeval läks oma naisega lahku, müüsid maja maha ja Wayno küsis Carolilt poliitilist peavarju paariks päevaks.. see paar päeva on veninud pooleks aastaks ja tundub, et teine pool tuleb veel otsa. Hetkel on tal pooleli maja ehitus ning sisse tahab kolida jõuludeks, maja ise asub Caroli juurest u 20km kaugusel. Töötab teedeehitusel maakonna heaks. Iseloomult on samuti meeletult sõbralik ja abivalmis. Wayno on ka natuke kergemeelne, aga see teeb temaga suhtlemise ainult lõbusamaks.

Inimesed, kelle alluvuses ma töötan on Lynda ja Noel. Tegemist siis 40ndates paariga, kellel on 2 last – Grace 9 ja Luke 7. Lynda on töötanud Austraalia õhuväes ja audiitorina, Noel kaevandustes üle maailma. Farmindusega hakkasid tegelema umbes 10 aastat tagasi – alustasid puuviljadega ja nüüd viimased 2-3 aastat on rohkem keskendunud juurviljadele. Selle aasta algusest varustavad oma orgaanilise toodanguga üht suurimat Austraalia kaubandusketti.

Lynda on üpriski karmi käega ülemus, kes ei jäta sulle ütlemata kui miskit valesti teed. See aga ei tähenda, et ta kiitustega kitsi oleks. Mina saan temaga väga hästi läbi ja üldiselt ei möödu päevagi kui me üksteisele naljaviluks keskmist sõrme ei näitaks.

Noel on aga oma abikaasa vastand, üpriski vaikne ja võtab sõna siis kui vaja on. Kuldsete kätega tüüp: paljud atribuudid, mida igapäeva töös kasutame, on ta ise ehitanud.

Tütar on neil täpselt selline tüdruk, keda saab iseloomustada ühe sõnaga: printsess. Poeg Luke on aga isa moodi, sõidab traktoritega nagu vana mees ning aitab farmitöödes. Äge kui 7 aastane sinust traktoriga mööda kihutab.

Töökaaslaseks on ameeriklane Nick, kes on täpsemalt pärit Texasest. Vinge aksendiga. Vanust on tal nüüdseks 31 aastat. Nick on läbi ja lõhki linnapoiss, kes polnud enne siia farmi tulemist kunagi varem farmitööd teinud. Õnneks talle see töö väga meeldib ja teeks seda kodumaalgi hea meelega pärast siit lahkumist. Minu jaoks on naljakas, kuidas ta lapseliku ilmega tihtipeale peaaegu et jookseb traktorile, et ise juhtida saada, sest enne seda farmi polnud ta traktoriga varem sõitnud. Nick on ka väga tore, pakub mulle küüti tööle ja töölt koju ning käime shoppamas ka koos.

Ühesõnaga olen ümbritsetud väga mõnusate inimestega.

Nädalavahetus möödus rahulikult, reedel jõime Waynoga paar õlut ja tsillisime niisama. Pühapäeva passisin täitsa niisama, vaatasin filme ja nautisin rahu ja vaikust. Õhtul saabusid Carol ja ta poeg Paul. Paul on 28 aastane ja elab siit umbes 600km kaugusel. See vend on eluaegne pahapoiss. Ühel hetkel alustas narkootikumide müümisega – alguses kanep, hiljem kräkk. Oli pinnuks politsei silmas päris pikalt, kuid läbi õnne ei jäänud millegi suurega kordagi vahele. Enda sõnul oli ta selle osariigi üks suurimaid varustajaid ja nädalas käis tema käest läbi ligi pool miljonit dollarit. Harjutas aga endale ka kräki tõmbamise harjumuse külge ning sealt maalt läksid asjad allamäge. Üks kord sõitis politseinike eest ära. Suurel kiirusel tagaajamine lõppes sellega kui Paul oma autoga politseiautole sisse sõitis. Kokkupõrke tagajärjel murdus tema auto pooleks ning erinevad auto pooled lõpetasid üksteisest paarisaja meetri kaugusel. Paul jäi ellu tõenäoliselt tänu sellele, et ta turvavööd EI kandnud. Päris kindel ma ei ole, kuid pärast seda ta vist vangi läkski – seega mitte narkokuritegude eest, vaid liiklushuligaanina. Vangis pidi olema vaid 6 kuud. Üleüldse on Austraalias selline süsteem, et kui sul koguneb suures summas trahve, siis selle asemel et need ära maksta, võid minna paariks kuuks vanglasse ning välja pääsedes on trahvid kustutatud. Pami poeg kasutas oma trahvide kustutamiseks sama võimalust - 10 000 dollari maksmisest pääses kui läks 10ks päevaks vangi.

Aga Paulist edasi.. Kodus on tal missis (pruut), kellel on 3 last. Otseloomulikult on ka pruudil sõltuvused – kräkk, kanep, online-kasiinod. Lapsed on juba korra valitsuse poolt käest ära võetud, aga rongaemale see ilmselgelt ei mõjunud, sest sel ajal kui Paul siin oli, andis girlfriend positiivse kusetesti ja tõenäoliselt võetakse lapsed taas käest ära, mis minu arvates on hea asi.

Iseloomult on suhteliselt segane – ühel hetkel käitub normaalselt ja räägib nagu normaalne inimene, järgmisel teeb midagi nõmedat või hakkab ropendama. Heaks näiteks on tema telefonikõned pruudiga. Kõned algasid „I love you!“ ja lõppesid „You fucking cunt!“ ning telefon visati vastu seina. Või siis tegi ema jaoks kõik tööd ära, millega ema ise hakkama ei saanud, aga samas kui ema magas, keeras muusika täiesti põhja, sest tema lemmiklugu tuli raadiost. Üsna ettearvamatu.

Nädala esimesel päeval kui töölt koju tulin, oli Kenno (Wayno sõber) juba siin ning otseloomulikult oli neil juba mõni õlle joodud. Kaks tarka nagu nad on, otsustasid mehed, et teisipäev töötamiseks ei kõlba, seega peaks tõsisemalt joogile keskenduma. Mõeldud-tehtud! Kainekas oli minu näol olemas, käisime läbi Kenno juurest ning Guildertonis poes ja tagasi tulles Wayno maja juures. Õhtul ühinesid meiega ka Carol ja Paul ning paariks tunniks üks kutt veel, kes Pauli arvates tuli siia vaid lootuses narkotsi skoorida, mis tal aga ei õnnestunud. Kõik võtsid väheke ja õhtu oli üsna tore kuni selle hetkeni kui Paul väärakaks muutus. Tekkinud oli 2 seltskonda Paul ja Mitch ning ülejäänud, kuhu kuulsin ka mina. Ühel hetkel kuulsin, kuidas Paul Mitchile ütles, et ta põhimõtteliselt jätab talle ukse lahti, et see tüüp mind ära kasutada saaks, kui tal huvi peaks olema. Vot kui tore. Seda juttu teised ei kuulnud. Igatahes hakkasid minu peas häirekellad tööle. Mitch on õnneks suhteliselt normaalne ja läks ära. Hiljem kui magama läksin, blokeerisin ukse ära ja magasin terve nädala kui Paul siin oli nuga padja all. Õnneks ta isegi ei üritanud midagi ja muutus iga päevaga normaalsemaks, kuid olin ettevaatlik ikkagi. Väheke põnevust mu elus, kahjuks mitte heas võtmes. Nick küll pakkus, et ma läheks selleks ajaks hostelisse kui Paul seal on, aga selle tropi pärast ma nüüd ka raha raiskama ei hakka.

Kolmapäeval sain sõita jällegi minu jaoks uue traktoriga – väike neliveoline koletis. Kasutasime seda laimide korjamisel, mida tegime esimest korda. Töö ise oli lihtne: kõik laimid tuli puult ära korjata, ainuke miinus oli see, et puudel on okkad, mis teevad haiget kui nendega kokku puutud. Üleüldse oli väheke põnevam päev, kui saime teha palju erinevaid töid. Õhtul koristasime kodus maja ümbrust. Carolil on igasugust jama laiali sellest ajast kui ta siia kolis ja Paul hakkas seda koristama. Tegime lõket (lõkke jaoks oli vaja eraldi luba küsida) ja lõikasime puid.

Porgandimasin - peseb ja sorteerib suuruse järgi. Ise pole veel näppida saanud, aga olen näinud kuidas töötab.

Ilusad päikesetõusud tööpäeva alguses.

Laime korjamas- paned endale sellise koti 

ümber, korjad täis, siis tõmbad põhja lahti ja paned laimid kasti

jään vahel ise ka pildile. ostsin endale austraallasele kohasele töösärgi kah!

Neljapäeva õhtul olid kõik kodus suhteliselt laibad ja läksime vara magama.

Reedel usaldas Lynda meid Nickiga ise kõiki töid tegema ja nad läksid kodust ära. Koju tulles sain veidi puhata kuni 6 aeg õhtul Paul arvas, et võiks joogid teha. Käisime Thirsty Camelis, edasi Kenno juurde ja siis koju tööd tegema. Koristasime maja ümbrust ja laadisime asju autosse keskööni. Siis hakkasime Pauliga mulle spinninguid ja muud kalastamiseks vajalikku kokku panema. Vahetasime 3 spinningul tamiilid ja puhastasime kõik ära, panime kokku söödakarbid. Alustasime kell 11 õhtul ja lõpetasime alles kell 3 öösel sellega. Carol pidi Paul-i laupäeva hommikul kell 6 koju tagasi viima ning sai ainult 2 tundi magada, sest Paul tegi nii palju lärmi – keeras muusika valjuks ja lõhkus puid Caroli akna all. Väga külm oli ka, pidin panema pusa ja jope selga ja kaminas oli ka tuli, aga ikka oli külm!

Nädalavahetusel sain puhata, magasin päris palju. Pühapäeval käisid 4 eestlast siin – üks tüdruk, kes siin tsitrusefarmis eelmisel aastal töötas ja 3 uut inimest. Otsisid tööd. Imelik oli eesti keelt kuulda ja rääkida. Kõlan endale nii imelikult. Õhtuks olin kutsutud Pam-i juurde õhtusöögile. Patrick tuli mulle järgi. Olime kutsutud kella 5ks, aga teised olid ise Bullsbrook-is maja koristamas. Pidime neid seal üksi ootama kella poole 8ni. Selle aja sees pesime nõud ära ja koristasime veidi, mille eest Pam väga tänulik oli. Õhtusöök oli nagu ikka väga maitsev ning Fee andis mulle järgmiseks päevaks veel lõuna kaasa – kartulipuder, mais ja lambaliha. Pam laenas mulle oma vihmajoped. Ma ainult mainisin õhtusöögi käigus, et mul pole vihmariideid ja vihmane hooaeg on alanud ning lahkudes tuli Pam oma jopedega. Ta hoiab mind nagu silmatera.

Sellest esmaspäevast saime veelgi rohkem vabadust töö juures. Nüüd teeme kõike ise. Saame hommikul vaid juhendid, mis päeva jooksul vaja teha on. Päris imekspandav, et meid nii palju usaldatakse.

Nädala keskel keerasime aga käkki Nickiga. Me pole varem selliseid apse teinud. Hommikul saime ülesandeks korjata 780 sibulat. Kuna meie ja numbrid ei saa aga hästi läbi, korjasime 840. See kui me vähem korjame on okei, aga ülekorjamine on probleem, sest toodet pole kuhugi panna. Otsustasime, et ei maini seda viga enne kui see pakkides välja tuleb. Õnneks saime keset pakkimist uue tellimuse ja pidime isegi rohkem sibulat korjama, seega see läks hästi. Teine aps aga positiivse lõpuga ei olnud.. nimelt pidime korjama ja pakkima lehtsalatit. Alustasime rea algusest ning korjasime 150 taime. Taimed tundusid alakaalulised, aga mõtlesime, et kuna vastupidist keegi ei ütelnud, on kõik ok. Pakkimisruumi minnes mainisin Lyndale, et selline mure on. Tuli välja, et tegelikult oleksime pidanud peenra keskelt alustama. See tähendas seda, et umbes 100 salatitaime läks raisku. Viga oli mõlemapoolne – Lynda/Noel oleks pidanud täpsemalt juhendama ja meie oleks pidanud kohe küsima minema kui nägime, et taimed väikesed on. Aga oleks on paha poiss. Õnneks suurt draamat ei onud ja kõik õppisid oma vigadest.

Järgmise päeva tööks oli peamiselt istutamine, mis on füüsiliselt päris raske. Peame küürutama poolteist tundi järjest. Istutasime umbes 7000 taime – 6000 lehtkapsast, 700 salatitaime ja 300 maitsetaime, mille nime ma ei tea. Seda kõike tegime keerulise ilmaga. Vahepeal sadas vihma ja tormituuled möllasid, teisel hetkel paistis päike ja hakkas palav. Väga tüütu on sellise ilmaga tööd teha, kuid peab ära harjuma, sest talv alles algas. Paar kuud on tõenäoliselt veel sellist jahedat ilma oodata. Õhtul tuli Pam ka külla, muljetasime ja jõime ühe õlle. Ta sai lõpuks oma maja müüki pandud ja uus kutsikas on pühapäeval käes. 

Forklift - saan sellega sõitmist harjutada. Tuleb tulevastel tööotsingutel kasuks.

Lehtkapsas korjama minnes. Peame panema pikendused, et saaksime kaks kasti taha panna. Ühte kasti mahub 75 taime ja tavaliselt läheb ühe tellimuse jaoks vaja 288 taime. Korjamiseks on ette nähtud ajalimiit ka. Üldiselt võiks 2 kasti korjata 20 minutiga.

7000 taime, mis ootasid istutamist.

Õhtul jutustasin Caroliga ja tuli välja, et Amy Lee Evanescence´ist on Caroli eksabikaasa endine pruta. Vot sulle.

Täna on vaba päev, sest tellimus tuleb täita alles laupäeval. Mulle see isegi meeldib, sest kaks vaba päeva järjest on tüütu ja lööb rütmist välja. Teeksin parema meelega 6 päeva järjest tööd ja puhkaksin ainult ühe päeva, aga kahjuks ei anta nii palju tööd.

Lynda võttis paar Taiwani tüdrukut ka tööle – rohima. Päris keeruline on aasialastega, nad ei oska peaaegu üldse inglise keelt. Ja nad ei õpi seda ka eriti, sest eelistavad püsida suurtes puntides ja suhtlevad omavahel enda keeles. Täna need kaks kes me juures töötavad küsisid tööd farmist, kus Carol töötab. Küsimusele kas nad hetkel töötavad kuskil, vastasid nad ei. Seega valetasid.. Carol oli üsna pahane ja ütles, et tema neid tööle sinna ei taha kui nad valetamisega alustavad. Ei olegi aru saanud, mis põhjusel nad nii valetasid, sest küsimusest said nad aru küll.

Paar päeva tagasi olid uudised, et politsei reidis siin lähedal mitmeid farme. Mingid tüübid tegelesid inimkaubandusega ja väga palju illegaalseid töötajaid viidi ära. Tegeleti ka rahapesuga ja majadest leiti hunnik relvi. Lynda olevat ka mingi aeg nendelt tüübidelt töölisi saanud – alguses noored inimesed, aga hiljem saadeti u 50 aastased ja noo, see on ju ilmselge, et neil ei saa tööviisat olla. Seega lõpetas nendega suhted. Muidu oleks tõenäoliselt meie farmis ka reid tehtud.

Hommikune vihm.

Sain vikerkaarega ühele pildile!

ja töö miinuspool.. selline sinikas on ühel jalal ja teisel jalal on samasugune. ühe sain traktorile joostes ja teise metalluksega kokku põrgates. Väikseid sinikaid on lugematult. Tüüpiline mina..

Sellised need järgmised kaks sündumusterohket nädalat on olnud. 

Tsauki!

Külm on!

Hei!

Eelmise postituse lõpetasin sõnadega, et kuumast on siiber. Nüüd võtaks need sõnad tagasi, sest maru külmaks läks.

Üldiselt möödub minu aeg töiselt. Kuna töö on üpriski füüsiline, siis koju jõudes olen päris väsinud. Tavaliselt alustasin päevi 6.30, mis minu jaoks tähendas 5.45 ärkamist. Viimasel nädalal on aga ilmad väga palju jahedamaks läinud – öösiti vaid 6 kraadi vahel sooja ja päeval on maksimum 25 ning päike tõuseb hiljem. Saabumas on Austraalia talv. Seetõttu saame uuest nädalast alustada kella 7st, sest pimedas ei näe juurvilju korjata.

Seekord kirjutan siis kahest viimasest nädalast ja vabandan juba ette ära, et natuke liiga päevakirjeldustena kõik kõlab. See on nii sellepärast, et kirjutan iga päev väikese memo, mis juhtus ja siis hiljem kui blogi kirjutan, katsun meenutada. Siit see tuleb..

Esmaspäeval, 14. märtsil, oli massiivne 13 tunnine tööpäev – hommikul alustasime zucchinidega ja hiljem hakkasin pakkima salatit. Abiks Nick Texasest ja saksa tüdruk Janina. Lõpetasin kell pool 8 õhtul. Tulin koju ja vett ei olnud, sest targad parandasid mingit toru. Õnneks läks parandamisega üsna kähku. Käisin pesus ära ja magama, sest väsimus oli suur.

Teisipäeval oli päev lühike – zucchinid korjata ja pakkida ning 3 tunniga oli tööpäev läbi. Lynda ostis mulle rattale ka tuled ning hunniku patareisid, et ikka näeksin hommikuti tööle sõita. Ülejäänud päeva passisin niisama, üsna igav.. teeksin parema meelega tööd. See on ainuke asi, mis mulle selle töö juures ei meeldi – kunagi ei tea kui pikk tööpäev ees ootab, meil ei ole mingit graafikut.
Kesknädalal pidi olema lühike päev, kuid kui hommikul tööle jõudsin, teatas ameeriklane, et Ben täna tööle ei tule. Õigemini tähendas see seda, et Lynda käskis Ben-il koju jääda. Elekter oli ka terve päeva ära, mis tähendas seda, et pidin Lyndaga laos zucchinisid pakkima uksed lahti, mis omakorda tähendas palavust. Aga polnud üldse hull ja oma tunnid sain ka kätte. Üle 41 sellel nädalal, pole paha. Lynda ütles, et ta parema meelega annab töötunnid mulle kui Ben-ile ja üleüldse hoiab ta mind kui sitta pilpa peal, aga seda heas mõttes. Pakub süüa ja muud eluks vajalikku, kui poes vaja käia, siis viiakse mind poodi, töötunde antakse rohkem ning kõike mis vaja aidatakse/antakse. Toredad on kõik mu vastu. Carol ja Wayne jagavad ka oma sööki minuga ning aitavad/nõustavad koguaeg. Lihtsalt nii heasüdamlikud on inimesed mu ümber. Ükspäev Lyndaga rääkides selgus ka see, et olen erand tema reeglile. Ta ei palka enda juurde inimesi, kellel ei ole autot, aga kuna ta mind nii väga tahtis enda juurde tööle, pidi ta väikese erandi tegema. Aitab ka see, et ma sain nii lähedale elama.

Shed - ehk külmruum ja pakkimisruum, kus põhiline töö käib

Lynda ja Noel-i maja

Üks põld, esiplaanil sibulad, taamal porgandid ja mais

Nick ning istutamist ootav lehtkapsas

Istutasime just lehtkapsa

Istume seal taga ja muudkui küürutame. Päris valusaks jäi selg lõpuks.

 Too päev istutasime 3000 lehtkapsa taime, 200 tilli taime, 200 lehtsalatit ja 200 miskit muud. Õnneks läheb töö kiiresti, lihtsalt füüsiliselt veidi raske.

Sain kolmapäeval oma nädalavahetuse plaanid ka tehtud – kuna olid lihavõtted ja Suur Reede, siis oli mul nädalavahetus + reede vaba ja käisin Pam-i juures. Pam tuli korjas mu juba neljapäeva õhtul üles, sest ta käib nagunii Lynda juures turu jaoks juurvilju võtmas. Nii sai kaks kärbest ühe hoobiga.

Teel ostsin tänutäheks Pam-ile kasti õlut. Õhtu möödus kaart mängides ja niisama jutustades. Reedel aitasin tal aias korda luua. Nimelt on Pam-il nüüd uus vabatahtlik – üks tüdruk Kai jaapanist, kelle ta võttis enda juurde 6ks nädalaks. See ettevõtmine läks vähe näpust, sest see tüdruk on üsna kasutu. Pidi olema kunstnik ja kuna Pam on väga hea kunsnik, siis lootis ta et saavad koos maalida, aga tuleb välja, et Kai on hoopis õmbleja. Kai on meeletult vaikne, arvan et suurt rolli mängib see, et ta inglise keelt ei oska. Peale selle on ta väga-väga aeglane töö tegija, matsutab ja luristab süües, peseb hambaid pool tundi ning lohistab jalgu. Pam ei ole üldse rahul ja nüüd võtab vabatahtlikke 2ks nädalaks, hiljem pikendamise võimalusega. Ikka juhtub. Vabatahtlikega mitte rahul olemise rajal jätkates.. Mäletate Meg-i ja Graeme-t, kelle juures me vabatahtlikud olime? Nemad võtsid pärast meid enda juurde saksaste paari, kellele nad olid juba ammu silma peale pannud ja pidid olema hüpersuper. Läks aga nii, et see paarike sõi neid põhimõtteliselt paljaks. Näiteks õhtusöögi ajal olid enamuse lihast enda taldrikule kühveldanud ja teistele vaid ühe koiva jagamiseks jätnud. Karma, ma ütlen, karma!

Reedel tuli ka Pat külla, ta oli vahepeal lilli korjanud, aga see töö on üsna orjatöö, palka saab ainult 10 dollarit tunnis. Õhtusöögiks tegi Fee suure laua igasugust head kraami ning õhtu lõpetuseks mängisime jälle kaarte.

Laupäev möödus samas rütmis ning pühapäeval läksin Pam-iga tema Bullsbrooki majja, et seal väheke korda luua, sest seda maja tahab ta maha müüa. Helistasin isale ka seal olles, sest SEAL OLI LEVI! Jee! Hea teada, et kõigil hästi läheb. 

Pühapäeva hommikul aitasin Pam-il teha zucchini relish-it ehk suvikõrvitsa hoidis. kirjutasin retsepti ka omale üles, päris maitsev kraam.

Pam-i maja, mida ta müüa tahab.

Elutuba

Kuur, kus praegu elab Pam-i ema.

Esmaspäeval selgus, et ameeriklane Nick jääb meile kauemaks tööle. Tema viisa saab juuni lõpus läbi ja tõenäoliselt jääb ta seniks meile tööle. Ben aga lasti lahti.. nimelt töötas ta päev otsa Lyndaga ja ju siis tal viskas üle see, et Ben nii palju vigu teeb ja lasi ta lahti. Mis seal ikka, saan edasi töötada Nickiga. Nick on juba 30 ning see oli tal viimane võimalus austraalias seljakotirändurina olla. Pealegi saavad ameeriklased töö-ja puhkuseviisa ainult aastaks.
Carolit hammustas või õigem oleks öelda, et nõelas teisipäeva öösel skorpion. See oli tal voodis.. Ja nõelas küünarnuki juurest. Väga valus polevat olnud, sest elukas oli ainult sõrme otsa suurune. Aga MIS MÕTTES MEIL SKORPIONID MAJAS ON??!! See tähendas seda, et kolmapäeval lasti maja paksult mürki täis ja me kõik pidime peaaegu et ära lämbuma. Õnneks oli mõju kohe näha, sest erinevad putukad hakkasid muudkui laest alla pudenema. Kõige suurem mure on sipelgatega.. neid on lihtsalt kõikjal. Õnneks minu tuba on suhteliselt putuka-ja elukavaba.. välja arvatud see intsident hiirega. Hehheee.

Kolmapäeval saime Nickiga kõike esimest korda iseseisvalt teha – salat, zucchinid, kurgid lehtkapsas korjata ja kõik pakkida ka. Saime väga hästi hakkama. Meil tiimitöö sujub väga hästi, seega olen uue töökaaslasega rahul.

Järgmisel päeval sain sõita 100 aastat vana traktoriga, tööks oli postide väljatirimine tomatipõllult. Traktor oli pirtsakas ja suure elukaga pidin teostama täpsussõitmist, aga sain hakkama ja murdsin ainult 3 posti. Tööpäev kestis vaid 4 tundi – tüütu kui päevad erineva pikkusega. Koduteel jooksid üle tee 3 emu – väga suured olid ja hiljem Caroliga vesteldes selgus, et nad võivad ka agressiivsed olla, seega oli hea, et oma distantsi hoidsin. Need elukad olid sama suured kui mina ja kolmega võidelda poleks küll tahtnud. Hiljem istusin elutoas ja järsku kuulsin krõmpsumist, asja uurima minnes, nägin, et meil on hiiglaslik kits maja ees. Kutsusin Wayno ka vaatama, kes looma tagasi oma aeda ajas. Nimelt on meie maja taga aed, kus see kits tegelikult olema pidanuks. Vot sulle loomaaeda!
Reedel Anzac day, mis kohalikele tähendas jälle vaba päeva. Anzac day on mõeldud I maailmasõja veteranide mälestuseks. Meie pidime aga otseloomulikult tööle minema ja kolmekordsest palgast, mida kohalikud saavad võisime ka ainult unistada. Tööks olid.. üllatus, üllatus! Zucchinid! Sain üksi neid puhastada ja pakkida, sest Nick sai Noel-iga porganeid pakkida. Nii mõnus porgandi lõhn oli koguaeg õhus. Sain esimest korda ka tõstukiga sõidetud. Luba selle kasutamiseks on koguaeg olemas, aga me pole julgenud näppida väga. Nüüd on aga asi enam-vähem selge ja jälle üks mänguasi juures.

Arutasime Nickiga, et meil kummalgi pole kunagi olnud sellist tööd, kus peaks nii palju detaile meelde jätma. Toon mõned näited:

Zucchinisid kaubandusketi jaoks pakkides pidi üks alus kaaluma vähemalt 505 grammi. Kohaliku turu jaoks läks aga ühte kasti 30 või 21 zucchinit, olenevalt suurusest. Ühel euroalusel oli 48 kasti.

Lehtkapsast pakkides ei ole aga kaal oluline. Ühte kasti läheb 6 pakendit ja euroalusel on 24 kasti.

Lehtsalatit pakkides peab üks salatitaim kaaluma vähemalt 280 grammi ning kasti läheb 8 salatitaime, euroalusele 24 kasti.

Kastid tuleb kõik ära sildistada. Sildid tuleb panna õigetesse kohtadesse. Näiteks peab ühte tüüpi sildid panema euroalusel paremal pool põlve kõrgusel oleva kasti pikemale küljele.

Selliseid väikseid asju on nii nii palju. Õnneks neid päevast päeva läbi tehes ei ole meeles pidamine väga keeruline ja Nick-iga hoiame üksteise seljatagustel silma peal, et miski tegemata ei jääks või valesti ei teeks.

Elukas, kes sealt paremalt olevast vahest meie aeda sisse puges.

Põhiline mänguasi

Salatitaimed, mis pesemist ja pakkimist ootavad

Nick meie ülikaunist põlle ette panemas.

Neljapäev oli Nick-i sünnipäev, ta sai 31. Lynda kinkis koogi. Mmm.. shokolaadikook!

100 aastane mänguasi

Mammut!

Väike tabel toiduhindadest. Käin tavaliselt kõige odavamas toidupoes Coles või siis Woolworths (mis on minu hinnangul kallim kui Coles, aga samas meile kõige lähedamal). Võimalusel ostan sooduses olevaid tooteid või poe enda tooteid. Umbes nii nagu meil on Selveri enda tooted soodsamad. Nii öelda külapoodides nagu GinGin või Guilderton on kaubad kordades kallimad. Seega on sinna asja vaid äärmises hädas. Kasutan hindade arvutamisel kurssi 1 EUR = 1,45 AUD ehk 1 AUD = 0.65 EUR. Hinnad on ümardatud, aga annavad üldise ülevaate. Kuna riideid või tehnikat pole veel ostmas käinud, siis ei oska nende hindade kohta veel miskit öelda.

Toiduaine	Hind AUD-ides	Hind eurodes
Shokolaad 220g	3	1,95
Külmutatud juurviljad 1kg	3,28	2,15
Pasta 500g	1	0,65
Friikartulid 1kg	3.99	2,6
Sai 650g	1	0,65
Nuudlid 5pakk	2.95	1,9
Pastakaste 500g	2	1,3
Lipton tee 100 pakikest	3,50	2,3
Küpsised 500g	4	2,6
Veiseliha hakkliha 1kg	5	3,25
Kanakoivad 1,1kg	5,37	3,4
Juust 1kg	7,99	5,2
Vaarikamoos 500g	2	1,3
Tomatid 1kg	2,99	1,95
Pähklivõi 780g	5,99	3,9
Piim 3L	3,99	2,6
Riis 1kg	0,99	0,65
Õlu 30*0,33	35	22,8
Tubakas 50g	43	15

See võtab enam-vähem mu elu selle 2 nädala jooksul kokku. Vahepeal mõtlesin sellele ka, et kui palju erinevaid juurikaid ja asju mu kätest nädala jooksul läbi käib. Numbrid tulid päris suured. Näiteks umbes 4000 zucchinit kui me veel Woolworth-i jaoks neid pakkisime. 1200 salatitaime, 3000 lehtkapsast. Kui poisid porgandeid pakkisid, siis ühe korraga pakiti pool tonni ja need on ainult kohalikele väikepoodidele. Päris suured numbrid, pole siis ime et pärast tööd ühtegi juurikat näha ja süüa ei taha.
Nüüd olen koju toonud maisi ja melonit, mida meil ka kasvatatakse. Varsti algab tsitruseliste hooaeg, siis saab kõhu apelsinidest ja mandariinidest täis süüa. 

Selleks korraks kõik!

Tsau!