Here I go again on my own

Reede (9. mai) õhtul olin üsna välja puhanud, kuna eelmine päev oli vaba. Alguses plaanisin varakult magama minna, sest järgmine päev oli tööpäev, aga Wayno tuli välja ideega, et võiks pokkerit mängida. Mõeldud- tehtud! Alustasin 5 dollariga, mille kiirelt maha mängisin.. Vahetasin veel 30 dollarit lahti ja peaaegu kaotasin ka selle, aga viimasel hetkel pöördus õnn ringi ja hakkasin võitma. Wayno vahetas 50 dollarit lahti, et mängida ja kaotas lõpuks kokku 55 dollarit, mis enamus tuli mulle. Vahelduseks mängisime blackjack-i ka ja õnn oli ka seal minu poolt. Lõpetasime mängimise kuni Wayno oma rahast ilma jäi. Lõpetasin umbes 70 dollariga, mis tähendas, et duubeldasin oma algsumma. Jäin väga rahule nagu arvata võib! Carol käis pool õhtut Waynole pinda, et too mind kasiinosse viiks, sest tundus et ma olen peatamatu. Hehee.

Järgmisel päeval saime ka töö juures häid uudiseid. Nimelt tõstis Lynda meie palka 50 sendi võrra. See on küll vähe, aga asi seegi. Olime üsna imestunud, sest paar päeva enne seda olime ju natuke käkki keeranud ja palgatõus oli viimane asi, mida ootasime. Kuuldavasti on varsti uut palgatõusu oodata, seega läheb töö juures hästi!

Carol

Wayne

Uus nädal algas rahulikult. Saame üha rohkem töid omapäi teha, mis tähendab, et meid usaldatakse ikka päris palju.

Teisipäev oli üsna tore töö juures, sest saime lõpuks zucchinidest lahti. Meie tööks oli taimede lõikamine juurika lähedalt ning pärast seda pidime maast lahti tirima umbrohutõkke. Viimane pidi meie arvestuste järgi olema üsna lihtne.. Lihtsalt seo traktori külge ja sõida, aga kus sa sellega! Kuna tegemist oli biolaguneva umbrohutõkkega, siis rebenes see päris kergesti ja tööd jagus terveks päevaks. Minu peamine ülesanne oli traktoriga sõita ja muusikat kuulata, Nick rabeles traktori taga. Meil pole vaja mingit jõusaali kui saab sellist füüsilist tööd teha. Päeva lõpuks olime mõlemad üsna läbi omadega. Ahjaa! Ja ühe vigastuse suutsin endale ka ikka saada – zucchinisid labidaga tagudes hõõrus vars mulle käele villi, aga kui ma selle avastasin oli juba hilja ja nahk oli puru ja verine. Nüüd on pöidla juures suur larakas lahtist haava. Mis tähendab korralikku varu kui ma pakkides pean käsi desinfitseerimisvahendiga puhastama. Jipikajee, mul ikka õnnestub.

Sibulad, mis ootavad pesu

Pestud sibulad, mis vajavad lõikamist

Lõpptoode kohaliku turu jaoks. Kaubandusketi tellimused on raskemad - tuleb pakendada plastikümbrisesse, teatud suuruses sibulad sobivad ja mõlemad otsad tuleb ära lõigata. Palju õnne kui peame hakkama nädalas u 10 000 sibulat pakkima hakkama!

Zucchini surnuaed

Kolmapäev saime terve päeva lehtkapsast pakkida. Kuna taimed on täis valgete kärbestte mune ja kärbseid ning auke, läks kahekesi pakkimine väga pikaks. Lihtne töö võttis meil topelt aja võrreldes tavalisega. Õnneks Lynda on mõistlik ja ei süüdistanud meid aja kulutamises, sest taimed peavad müügiks puhtad olema ja parem on võtta see aeg nende puhastamiseks kui see, et kaup tagasi saadetakse. Pidime pärast lehtkapsa pakkimist veel kohaliku turu jaoks kevadsibulaid pakkima ja nii venis tööpäev 11 tunniseks. Suutsin endale ühe vigastuse veel tekitada – kaste kokku pannes lõin oma sõrmenukid vastu kasti ja nii õnnetult, et kahest viimasest nukist korralikud tükid välja ja vere voolama. Palju õnne mulle.. jälle. 

ilusad päikesetõusud tööle minnes :)

Neljapäev oli plaanitud salatitaimede pakkimiseks. Tellimus oli 3 kordne võrreldes sellega, mis muidu teeme. Me olime juba eelmisel päeval Nickiga vaadanud, et taimed on maru väikesed ja tõenäoliselt alakaalulised. Ja kui hommikul tööle läksime, siis Lynda tuli just põllult ja ütles, et peab tellimuse ära jätma, sest taimed ei anna kaalu välja. Jess! Olin õnnelik, sest nende taimede korjamine oleks olnud paras pind tagumikus kui peab jälgima, et alakaalulisi ei korja. Nii saime tol päeval teha erinevaid asju – koristasime pakkimiskuuri, lõikasime ploomipuudelt kasvusid ja pakkisime omapäi porgandeid. Viimane töö oli mulle kõige meelepärasem, sest töö on kiire ja vaheldust pakkuv. Ainuke miinus oli see, et ma pealaest jalatallani läbimärg olin. Pean Noel-i käest küsima, kuidas tal kuivaks õnnestub jääda, sest võtsin porgandimasinal üle tema positsiooni. Kuna päev oli täis erinevaid ülesandeid, siis tundsime Nickiga mõlemad, kuidas pärast tööpäeva oli energiat rohkem ja tuju parem kui muidu. Õhtul tuli Pam külla ja muljetasime temaga paar tundi.

Noel ja Nick

Pildistasin kuud, aga Lynda (lammas all paremal nurgas)  hiilis ka pildile

Puude lõikamine

Selline purakas ämblik jäi mulle puid lõigates ette. mind nad väga ei häiri, aga Nick hakkab hirmsasti hüppama kui mõnda näeb

Õnnelik smurf oma albiino porgandiga

Selliseid mutante leidus porgandeid sorteerides

Nädala viimane argipäev oli minu jaoks vaba päev, sest pidime töötama jälle laupäeval. Hommikupooliku veetsin meilidele vastates ja pesu pestes. Lõunal tuli Nick ning suundusime lõpuks kalale. Olime seda planeerinud juba mitu nädalat, aga alati tuli midagi ette – enamasti halb ilm. Käisime esmalt Yanchepis shoppamas ja samal ajal küsisime kohalikelt nõu, kuhu oleks hea kalastama minna. Esimene nõuandja oli kogenud kalamees ja soovitas Yanchep Lagooni minna. Okei.. koht ise oli imeilus. Krabid rannal jooksmas, ookeanis suured lained, kaunis laguun.. ainuke jama oli see, et ookean oli natuke liiga jõhker kala püüdmiseks väikeste spinningutega. Üritasime natuke aega ja liikusime edasi. Otsustasime, et kõige parem oleks kuskilt muulilt püüda. Küsisime jällegi nõu ja järgmiseks võtsime suuna Two Rocki kaile. Esimeseks julgustavaks märgiks oli see, et nägime teisigi kalastajaid. Läksime siis muulile ja saime blowfishe ja väikeseid kalu, millega midagi peale hakata polnud. Suutsin oma püksid ära lõhkuda nii, et pool tagumikku väljas oli ja kaotasin paar konksu ka vette. Õnneks läks pimedaks enne kui midagi enamat minuga juhtus ja otsustasime koju tagasi minna. Vahepeal helistas veel Carol, et ma ostaks koorelikööri, sest tahtis minuga jäägrit juua, aga poed olid juba kinni ja mul järgmine päev tööpäev nagunii. Kodus kaks tarka pidutsesid – muusika põhjas, Wayno juba paraja kraadi all. Mis seal siis ikka! Võtsin ka paar õlut ja Caroliga jõin jäägrit ka puhtalt. Aga keskööks olin nii väsinud, et tuli magama ära minna.

Yanchep Lagoon

hullud tiirutasid pea kohal

Mitte kõige õnnelikum kalamees..

Two Rocks Marina

Laupäeval saime täiesti üksi töötada. Noel ja Lynda läksid juba reedel ära pulma ja andsid mulle võtmed. Tegime veel Nickiga nalja, et aitäh maja eest, meil tuleb üks tore pidu siin. Selle peale kostis Lynda vaid seda, et kui tegemist on rohimispeoga, andke aga minna. Nali naljaks, kali kaljaks. Tegime töö ära, panime asjad lukku ja lõpetasime juba kell 3. Pärastlõunal käisin Caroliga Wayno maja juures, mis näb juba maja moodi välja ka. Tagasi tulles nägime koduteel autot, mis üle katuse käinud kurvis. Õnneks oli juht terve, ainult autost ei saa enam asja. Naljaka koha peal oli see õnnetus juhtunud, auto keset teed. Õnnelik õnnetus. Õhtul vaatasime veel filmi ja kustusin juba pool kümme diivanile. Tööinimese elu..

Wayno maja

Tänase hommiku olen enamjaolt asjalik olnud – koristasin oma tuba, püüdsin hiire kinni, kirjutan blogi ja pärast pean ülejäänud maja koristama.

Ahjaa... ühel päeval rääkisime Lynda ja Nickiga farmi edasistest plaanidest. Kuna nad ikkagi tahavad rohkem pakkuda kaubandusketile, mis tähendab töörohkust, siis peaksid nad palkama vähemalt kaks inimest, kes oleks püsivad töötajad. Üks pakkimise manageriks ja teine põldudele traktoriga möllama. Põhimõtteliselt pakkus ta meile sponsorviisat, mis tähendaks, et oleks võimalus 2-4 aastaks Austraaliasse jääda. Ausalt öeldes pakkus Lynda mulle sponsorviisat juba 4ndal päeval kui seal töötasin, mille peale vastasin ainult seda, et sellisel juhul tahan palgatõusu. Võtsin asja naljaga. Tean, et sponsorviisa on paljude seljakotirändurite unistus.. aga ma ei tea, kas tahan ennast ühe kohaga nii pikalt siduda. Eks näha ole, mis juhtub. Praeguseks olen plaaninud siia jääda juuli lõpuni. Carolil pole minu siinviibimise vastu midagi ja lubas jääda seniks kuni süda ihaldab, seega võin kuni 6 kuud siin olla. Sest nii kaua võib ühes kohas esimese aasta viisaga tööd teha. Üritan tulevikule mitte mõelda, sest plaanid lähevad alati nässu. Elan hetkes ja olen õnnelik sellega, kuidas asjad on!

Plussid, miks Caroliga hea koos elada on - lõpmatult tsirtuselisi leiab tee koju. Mandariinid on valmis, sidrunid ja apelsinid tahavad veel veidi valmida. Mmmm..

TSAU!!

Külm on!

Hei!

Eelmise postituse lõpetasin sõnadega, et kuumast on siiber. Nüüd võtaks need sõnad tagasi, sest maru külmaks läks.

Üldiselt möödub minu aeg töiselt. Kuna töö on üpriski füüsiline, siis koju jõudes olen päris väsinud. Tavaliselt alustasin päevi 6.30, mis minu jaoks tähendas 5.45 ärkamist. Viimasel nädalal on aga ilmad väga palju jahedamaks läinud – öösiti vaid 6 kraadi vahel sooja ja päeval on maksimum 25 ning päike tõuseb hiljem. Saabumas on Austraalia talv. Seetõttu saame uuest nädalast alustada kella 7st, sest pimedas ei näe juurvilju korjata.

Seekord kirjutan siis kahest viimasest nädalast ja vabandan juba ette ära, et natuke liiga päevakirjeldustena kõik kõlab. See on nii sellepärast, et kirjutan iga päev väikese memo, mis juhtus ja siis hiljem kui blogi kirjutan, katsun meenutada. Siit see tuleb..

Esmaspäeval, 14. märtsil, oli massiivne 13 tunnine tööpäev – hommikul alustasime zucchinidega ja hiljem hakkasin pakkima salatit. Abiks Nick Texasest ja saksa tüdruk Janina. Lõpetasin kell pool 8 õhtul. Tulin koju ja vett ei olnud, sest targad parandasid mingit toru. Õnneks läks parandamisega üsna kähku. Käisin pesus ära ja magama, sest väsimus oli suur.

Teisipäeval oli päev lühike – zucchinid korjata ja pakkida ning 3 tunniga oli tööpäev läbi. Lynda ostis mulle rattale ka tuled ning hunniku patareisid, et ikka näeksin hommikuti tööle sõita. Ülejäänud päeva passisin niisama, üsna igav.. teeksin parema meelega tööd. See on ainuke asi, mis mulle selle töö juures ei meeldi – kunagi ei tea kui pikk tööpäev ees ootab, meil ei ole mingit graafikut.
Kesknädalal pidi olema lühike päev, kuid kui hommikul tööle jõudsin, teatas ameeriklane, et Ben täna tööle ei tule. Õigemini tähendas see seda, et Lynda käskis Ben-il koju jääda. Elekter oli ka terve päeva ära, mis tähendas seda, et pidin Lyndaga laos zucchinisid pakkima uksed lahti, mis omakorda tähendas palavust. Aga polnud üldse hull ja oma tunnid sain ka kätte. Üle 41 sellel nädalal, pole paha. Lynda ütles, et ta parema meelega annab töötunnid mulle kui Ben-ile ja üleüldse hoiab ta mind kui sitta pilpa peal, aga seda heas mõttes. Pakub süüa ja muud eluks vajalikku, kui poes vaja käia, siis viiakse mind poodi, töötunde antakse rohkem ning kõike mis vaja aidatakse/antakse. Toredad on kõik mu vastu. Carol ja Wayne jagavad ka oma sööki minuga ning aitavad/nõustavad koguaeg. Lihtsalt nii heasüdamlikud on inimesed mu ümber. Ükspäev Lyndaga rääkides selgus ka see, et olen erand tema reeglile. Ta ei palka enda juurde inimesi, kellel ei ole autot, aga kuna ta mind nii väga tahtis enda juurde tööle, pidi ta väikese erandi tegema. Aitab ka see, et ma sain nii lähedale elama.

Shed - ehk külmruum ja pakkimisruum, kus põhiline töö käib

Lynda ja Noel-i maja

Üks põld, esiplaanil sibulad, taamal porgandid ja mais

Nick ning istutamist ootav lehtkapsas

Istutasime just lehtkapsa

Istume seal taga ja muudkui küürutame. Päris valusaks jäi selg lõpuks.

 Too päev istutasime 3000 lehtkapsa taime, 200 tilli taime, 200 lehtsalatit ja 200 miskit muud. Õnneks läheb töö kiiresti, lihtsalt füüsiliselt veidi raske.

Sain kolmapäeval oma nädalavahetuse plaanid ka tehtud – kuna olid lihavõtted ja Suur Reede, siis oli mul nädalavahetus + reede vaba ja käisin Pam-i juures. Pam tuli korjas mu juba neljapäeva õhtul üles, sest ta käib nagunii Lynda juures turu jaoks juurvilju võtmas. Nii sai kaks kärbest ühe hoobiga.

Teel ostsin tänutäheks Pam-ile kasti õlut. Õhtu möödus kaart mängides ja niisama jutustades. Reedel aitasin tal aias korda luua. Nimelt on Pam-il nüüd uus vabatahtlik – üks tüdruk Kai jaapanist, kelle ta võttis enda juurde 6ks nädalaks. See ettevõtmine läks vähe näpust, sest see tüdruk on üsna kasutu. Pidi olema kunstnik ja kuna Pam on väga hea kunsnik, siis lootis ta et saavad koos maalida, aga tuleb välja, et Kai on hoopis õmbleja. Kai on meeletult vaikne, arvan et suurt rolli mängib see, et ta inglise keelt ei oska. Peale selle on ta väga-väga aeglane töö tegija, matsutab ja luristab süües, peseb hambaid pool tundi ning lohistab jalgu. Pam ei ole üldse rahul ja nüüd võtab vabatahtlikke 2ks nädalaks, hiljem pikendamise võimalusega. Ikka juhtub. Vabatahtlikega mitte rahul olemise rajal jätkates.. Mäletate Meg-i ja Graeme-t, kelle juures me vabatahtlikud olime? Nemad võtsid pärast meid enda juurde saksaste paari, kellele nad olid juba ammu silma peale pannud ja pidid olema hüpersuper. Läks aga nii, et see paarike sõi neid põhimõtteliselt paljaks. Näiteks õhtusöögi ajal olid enamuse lihast enda taldrikule kühveldanud ja teistele vaid ühe koiva jagamiseks jätnud. Karma, ma ütlen, karma!

Reedel tuli ka Pat külla, ta oli vahepeal lilli korjanud, aga see töö on üsna orjatöö, palka saab ainult 10 dollarit tunnis. Õhtusöögiks tegi Fee suure laua igasugust head kraami ning õhtu lõpetuseks mängisime jälle kaarte.

Laupäev möödus samas rütmis ning pühapäeval läksin Pam-iga tema Bullsbrooki majja, et seal väheke korda luua, sest seda maja tahab ta maha müüa. Helistasin isale ka seal olles, sest SEAL OLI LEVI! Jee! Hea teada, et kõigil hästi läheb. 

Pühapäeva hommikul aitasin Pam-il teha zucchini relish-it ehk suvikõrvitsa hoidis. kirjutasin retsepti ka omale üles, päris maitsev kraam.

Pam-i maja, mida ta müüa tahab.

Elutuba

Kuur, kus praegu elab Pam-i ema.

Esmaspäeval selgus, et ameeriklane Nick jääb meile kauemaks tööle. Tema viisa saab juuni lõpus läbi ja tõenäoliselt jääb ta seniks meile tööle. Ben aga lasti lahti.. nimelt töötas ta päev otsa Lyndaga ja ju siis tal viskas üle see, et Ben nii palju vigu teeb ja lasi ta lahti. Mis seal ikka, saan edasi töötada Nickiga. Nick on juba 30 ning see oli tal viimane võimalus austraalias seljakotirändurina olla. Pealegi saavad ameeriklased töö-ja puhkuseviisa ainult aastaks.
Carolit hammustas või õigem oleks öelda, et nõelas teisipäeva öösel skorpion. See oli tal voodis.. Ja nõelas küünarnuki juurest. Väga valus polevat olnud, sest elukas oli ainult sõrme otsa suurune. Aga MIS MÕTTES MEIL SKORPIONID MAJAS ON??!! See tähendas seda, et kolmapäeval lasti maja paksult mürki täis ja me kõik pidime peaaegu et ära lämbuma. Õnneks oli mõju kohe näha, sest erinevad putukad hakkasid muudkui laest alla pudenema. Kõige suurem mure on sipelgatega.. neid on lihtsalt kõikjal. Õnneks minu tuba on suhteliselt putuka-ja elukavaba.. välja arvatud see intsident hiirega. Hehheee.

Kolmapäeval saime Nickiga kõike esimest korda iseseisvalt teha – salat, zucchinid, kurgid lehtkapsas korjata ja kõik pakkida ka. Saime väga hästi hakkama. Meil tiimitöö sujub väga hästi, seega olen uue töökaaslasega rahul.

Järgmisel päeval sain sõita 100 aastat vana traktoriga, tööks oli postide väljatirimine tomatipõllult. Traktor oli pirtsakas ja suure elukaga pidin teostama täpsussõitmist, aga sain hakkama ja murdsin ainult 3 posti. Tööpäev kestis vaid 4 tundi – tüütu kui päevad erineva pikkusega. Koduteel jooksid üle tee 3 emu – väga suured olid ja hiljem Caroliga vesteldes selgus, et nad võivad ka agressiivsed olla, seega oli hea, et oma distantsi hoidsin. Need elukad olid sama suured kui mina ja kolmega võidelda poleks küll tahtnud. Hiljem istusin elutoas ja järsku kuulsin krõmpsumist, asja uurima minnes, nägin, et meil on hiiglaslik kits maja ees. Kutsusin Wayno ka vaatama, kes looma tagasi oma aeda ajas. Nimelt on meie maja taga aed, kus see kits tegelikult olema pidanuks. Vot sulle loomaaeda!
Reedel Anzac day, mis kohalikele tähendas jälle vaba päeva. Anzac day on mõeldud I maailmasõja veteranide mälestuseks. Meie pidime aga otseloomulikult tööle minema ja kolmekordsest palgast, mida kohalikud saavad võisime ka ainult unistada. Tööks olid.. üllatus, üllatus! Zucchinid! Sain üksi neid puhastada ja pakkida, sest Nick sai Noel-iga porganeid pakkida. Nii mõnus porgandi lõhn oli koguaeg õhus. Sain esimest korda ka tõstukiga sõidetud. Luba selle kasutamiseks on koguaeg olemas, aga me pole julgenud näppida väga. Nüüd on aga asi enam-vähem selge ja jälle üks mänguasi juures.

Arutasime Nickiga, et meil kummalgi pole kunagi olnud sellist tööd, kus peaks nii palju detaile meelde jätma. Toon mõned näited:

Zucchinisid kaubandusketi jaoks pakkides pidi üks alus kaaluma vähemalt 505 grammi. Kohaliku turu jaoks läks aga ühte kasti 30 või 21 zucchinit, olenevalt suurusest. Ühel euroalusel oli 48 kasti.

Lehtkapsast pakkides ei ole aga kaal oluline. Ühte kasti läheb 6 pakendit ja euroalusel on 24 kasti.

Lehtsalatit pakkides peab üks salatitaim kaaluma vähemalt 280 grammi ning kasti läheb 8 salatitaime, euroalusele 24 kasti.

Kastid tuleb kõik ära sildistada. Sildid tuleb panna õigetesse kohtadesse. Näiteks peab ühte tüüpi sildid panema euroalusel paremal pool põlve kõrgusel oleva kasti pikemale küljele.

Selliseid väikseid asju on nii nii palju. Õnneks neid päevast päeva läbi tehes ei ole meeles pidamine väga keeruline ja Nick-iga hoiame üksteise seljatagustel silma peal, et miski tegemata ei jääks või valesti ei teeks.

Elukas, kes sealt paremalt olevast vahest meie aeda sisse puges.

Põhiline mänguasi

Salatitaimed, mis pesemist ja pakkimist ootavad

Nick meie ülikaunist põlle ette panemas.

Neljapäev oli Nick-i sünnipäev, ta sai 31. Lynda kinkis koogi. Mmm.. shokolaadikook!

100 aastane mänguasi

Mammut!

Väike tabel toiduhindadest. Käin tavaliselt kõige odavamas toidupoes Coles või siis Woolworths (mis on minu hinnangul kallim kui Coles, aga samas meile kõige lähedamal). Võimalusel ostan sooduses olevaid tooteid või poe enda tooteid. Umbes nii nagu meil on Selveri enda tooted soodsamad. Nii öelda külapoodides nagu GinGin või Guilderton on kaubad kordades kallimad. Seega on sinna asja vaid äärmises hädas. Kasutan hindade arvutamisel kurssi 1 EUR = 1,45 AUD ehk 1 AUD = 0.65 EUR. Hinnad on ümardatud, aga annavad üldise ülevaate. Kuna riideid või tehnikat pole veel ostmas käinud, siis ei oska nende hindade kohta veel miskit öelda.

Toiduaine	Hind AUD-ides	Hind eurodes
Shokolaad 220g	3	1,95
Külmutatud juurviljad 1kg	3,28	2,15
Pasta 500g	1	0,65
Friikartulid 1kg	3.99	2,6
Sai 650g	1	0,65
Nuudlid 5pakk	2.95	1,9
Pastakaste 500g	2	1,3
Lipton tee 100 pakikest	3,50	2,3
Küpsised 500g	4	2,6
Veiseliha hakkliha 1kg	5	3,25
Kanakoivad 1,1kg	5,37	3,4
Juust 1kg	7,99	5,2
Vaarikamoos 500g	2	1,3
Tomatid 1kg	2,99	1,95
Pähklivõi 780g	5,99	3,9
Piim 3L	3,99	2,6
Riis 1kg	0,99	0,65
Õlu 30*0,33	35	22,8
Tubakas 50g	43	15

See võtab enam-vähem mu elu selle 2 nädala jooksul kokku. Vahepeal mõtlesin sellele ka, et kui palju erinevaid juurikaid ja asju mu kätest nädala jooksul läbi käib. Numbrid tulid päris suured. Näiteks umbes 4000 zucchinit kui me veel Woolworth-i jaoks neid pakkisime. 1200 salatitaime, 3000 lehtkapsast. Kui poisid porgandeid pakkisid, siis ühe korraga pakiti pool tonni ja need on ainult kohalikele väikepoodidele. Päris suured numbrid, pole siis ime et pärast tööd ühtegi juurikat näha ja süüa ei taha.
Nüüd olen koju toonud maisi ja melonit, mida meil ka kasvatatakse. Varsti algab tsitruseliste hooaeg, siis saab kõhu apelsinidest ja mandariinidest täis süüa. 

Selleks korraks kõik!

Tsau!