Plaza San Felipe Neri 7, Valencia

Hola!
Meil on praegu üle 20 kraadi sooja,  späike lõõmab, a ga pilvine on ka. Soojus on hoopis teistsugune kui eestis, kuidagi poeb kehasse.
Ajavahe Eestiga on 1 tund. Kui eestis on kell 10, siis meil on kell 9.

Eile siis alustasime reisi 6.05 Tallinna lennujaamast Lufthansa lennukiga. Esimeseks sihtpunktiks oli Frankfurt.
Frankfurt on ikka hiiglaslik lennujaam, saime seal umbes tunnikese viiida siis. Lennuk peatus kuskil platsil ja buss tuli järgi, viis terminali. Loogilised naised oleks peaaegu järgmisest lennust maha jäänud.
Lendasin siis elus esimest korda. Ei kartnud, ei olnud valus, ega modagi. Esimese lennu ajal maandumisel ma jäin kurdiks ja parem kõrv valutas, rohkem ei saa kurta.

Vaade lennukist.

Teine lend oli Düsseldorfi, kestis 30min, ebapõnev. Isegi magada ei saanud. Seal oli siis 2h paus ja edasi Valenciasse. Ärkasin pool tunnikest enne maandumist. Jõudsin veel lumiseid mäetippe näha. Taevast oli Hispaania ilus, majadel olid helesinise veega basseinid, palju oli apelsini ja sidrunipuu põlde.
Saime pagasi kätte ja otsustasime korteri yles leida ise ehk hakkasime liikuma metrooga. Alguses oli päris keeruline sellest piletisüsteemist aru saada. Üksikpilet maksis 4 midagi 2 tsooni vahel. Üsna kallis lõbu.
Vähese otsimisega leidsime korteri üles. Seal ootas meid omanik, kes rääkis reeglitest ja õpetas tehnikat näppima. Korteris on siis 3 magamistuba ja elutuba, 2 wc-d duššidega ja köök. Oleme 2kesi toas kõik. Praegu ei saa elu yle siin kurta.

Apelsinipuu pargis.

Meie maja.

Vaade meie korterist. Lastemänguväljak ja tänavad muutuvad hommikuti turuplatsiks.

Käisime kõik koos kodu lähedal hiinakas söömas. Tellisin omale Vahuriga siis beef and fries'i. Tõsiselt jama toit oli ikka. Hind oli kuskil 5 eurot. Maitsetud külmad friikad ja liharäbalad, mis olid kõhredega. Öäkk. Aga osad jäid oma söögiga rahule.

Markus ja Erki nautimas paellat.

Õhtul läksime Mariga linna avastama, jalutasime umbes 4 tundi. Käisime kuivanud jõesängis, kus praegu on park - see on kümneid kilomeetreid pikk. Seal saab siis jalutada, rattateed, palju muud põnevat. Nägime apelsini-ja sidrunipuid, kus viljad olid täiesti valmis. Ja otseloomulikult palmid, palmid, palmid. Sigavinge!
Jõudsime oma seiklustega La Carmen-i ehk vanalinna. Seal oli ikka massiliselt inimesi, mingi paraad oli vist.. Jalutasime mööda tänavaid, suud lahti. Mingi hetk otsustasime kodu poole minna.. eksisime väheke ära. Nimelt läksime ühest tänavast natuke valesti ja enam kodu üles ei leidnud. Aga me ei heitnud meelt - küsisime abi, millest küll kasu ei olnud, lõpuks otsisime üles kodu metroopeatuse ja jõudsimegi la casa-sse. Ma kustusin voodisse jõudes momentaalselt ära. Mari oli minuga vist veel rääkinud natuke, aga ma juba sügavas unes.

Kesklinnas esimesel päeval.

Huvitava nimega baar :D

Minu praktikakohas.

Ärkasin esmaspäeval juba kell 8. Väljas oli hull lärm - tuleb välja, et meie kodu ümber tänavatele tekib hommikuti turg. Tundus olevat palju odvat kraami, riided alates 1 euro. Sama müüakse ka nõusid, kellasid ja muud põnevat. Kella 11ks oli kokku lepitud kohtumine Hispaania praktikajuhendaja Irinaga. Tema on siis pärit Ukrainast ja elanud Hispaanias päris pikalt, töötab hetkel Centro Superior de Hoteleria y Turismos rahvusvaheliste suhete koordineerijana. Esimesena võtsime suuna kesklinna tema kooli. Tegemist oli siis päris vanalinnas asuva kooliga, kus nime poolest arvaks, et õpitakse turismi, aga tegelikult oli see hoopis kokakool. Saime läbi käia köökidest ja klassiruumidest. Koka olid tavatunnis ka kokariietega. Koolis asub ka restoran, kuhu saavad tavainimesed sööma minna. Hoone oli üsna vana kõrge kivimaja, suured uksed ja kivinikerdused peal. Klassiruumid ise nägid aga päris koledad välja. Järgmisena jagasime ära praktikakohad - 4 õpilast (Markus, Erki, Keidi ja Annika) läksid restorani Mon. Poisid siis kokkadeks ja tüdrukud üritusi korraldama. Pärast seda said nemad koju minna, Mari koos nendega, sest meie ei saanud tol päeval praktikakohta minna. Meie (Reeli, Irina, Vahur, Lilian ja mina) läksime edasi Liliani praktikakohta, kuna ta oskab hispaania keelt, sai ta suurde 4* hotelli. Hoone nägi küll võimas välja. Seal käidud, jäi meil aega seniks kuni Vahuri praktikakohta külastada. Vahur läks koju, Irina töö juurde. Mina, Lilian ja Reeli otsustasime minna seiklema ja linnaga tutvuma. Käisime söömas ühes restoranis, et ikka kohalikku toitu ka proovida. Kutt, kes seda kohta pidas, oli tore. Tõlkis meile menüü inglise keelde ümber ja soovitas, mida maitsta. Võtsime ensalada (tomat, mais, jääsalat, tuunikala jms), krevetid küüslauguses õlis ja patatas con huevo y jamon (kartulid muna ja singiga). Koos jookidega oli arve kolmele 27 eurot. Toit oli ülimaitsev. Näksimiseks anti alguses nagu Hispaanias ikka pähkleid ja praetud maisi(super!). Söögid olid megahead, eriti meeldis mulle see salat.
Lõpetades läksime Amistati (kodu metroopeatus) ja kohtusime seal Irina ja Vahuriga, et minna Vahuri praktikakohta. Tema praktika hotell on meil kodust u 500m kaugusel - eriti lebo. Tundus selline kvaliteethotell, 4*.
Pärast seda tulime koju ära. Kokapoisid olid olnud supertublid ja meile ühise õhtusöögi valmistanud. Terve ürtidega täidetud ahjukana riisiga, kõrvale punapeet ja kaste ning otseloomulikult odav hispaania vein.
Pärast õhtusööki läksime ühiselt välja, käisime rannas. Vau, nii vinge. Palmid ja liivarand ja Vahemeri. Julgemad käisid ujumas, tegime fotosessiooni ja jalutasime niisama. Siis tuli tuju minna linna peale pidutsema. Egas siis muud kui tuleb metroo peale minna.. aga ellu tuleb ikka põnevust ka tuua. Otseloomulikult otsustasime jänest sõita. Vajalikus peatuses hüppasime maha ja jooksime värvatest läbi. Adrekas missugune! Jalutasime pargis veidi, kuni leidsime lahtioleva baari (nimelt on esmaspäeviti paljud kohad kinni kogu päeva). Võtsime kõik ühe õlle ja istusime õues, nautides head seltskonda ja mõnusat ilma. Koju jõudsime kuskil 12.. ja ma kustusin jälle lihtsalt ära. Ulme, kui väsinud ma ikka olen siin päeva lõpus. Aga samas saab kilomeetreid päeva jooksul palju läbitud.

Turismikoolis.

Kokapoisid oma vormides.

Täna ärkasin hommikul kell 8, sest tublimad tulid selle aja peale jooksmast tagasi. Kiire pilk aknast välja reetis aga selle, et õues sadas vihma ja otsusasime Mariga edasi magada. Pidime küll Reeliga kell 9 linna minema, et tourbus-ga seiklema minna, aga vihmane ilm kohe üldse ei tõmmanud ja hiljem tuli välja, et me ei jäänudki  millestki huvitavast ilma. Ajasime kella 9 aeg end siiski üles, sest pidime kell 11.30 Irinaga kokku saama kooli juures. Lilian tuli minu ja Mariga linna kaasa. Alguses me Mariga ei saanud aru, kuhu me minema peame, aga kiire peatus turismiinfokeskuses ja saadud abi viisid meid ikka kohale. Irinal oli täna alguses paha tuju, suitsetas ja istus om telefonis koguaeg. Läksime meie praktikakohta bussiga. Kohaks on siis Bed and Breakfast meil kodule üsna lähedal - u 20 min jalutamist, mis tähendab, et saan jala tööle hakata minema. Mari jääb sama firma alla, aga teise asukohta. Meil õnneks mingit tööriietust vaja ei lähe. Selga sobivad teksad ja pluus.

Liliani praktikahotell.

Kui need kohad ka läbitud said, jätsime Irinaga (kelle tuju oli selleks ajaks maagilisel kombel paranenud) hüvasti ja läksime Colon'i tänavale shoppama. Kahjuks ei olnud seal midagi pilkupüüdvat ja hinnad olid ka päris kõrged - kesklinn ja turistiderohke koht siiski. Umbes 4 aeg hakkasime kodu poole minema. Reeli läks otse randa, meie Mariga välja sööma. Võtsime suvalise ettejuhtuva koha, sest siis oli veel siesta. Mina tellisin hamburgeri ja Mari ensalada Valenciana. Toidud olid jamad, minu burgeri saiad maitsesid nagu pannkoogid, juustu polnud, kastet polnud, vahel peale kotleti olid ainult tomat ja jääsalat. Nagu mida kuradit, eksole? Hinnaks õnneks ainult 3.50. Ega Marilgi paremini läinud, ta sai maitsetu salati. Käisime veel supermercados, mille nimi on Consum ja  mis asub meil maja uksest välja astudes 10meetri kaugusel. Ostsime ühiskasutatavaid asju, mida edasipidi vaja läheb. Ja nüüdseks oleme paar tundi kodus olnud Mari ja Vahuriga. Poisid ja Lilian on tööl 10ni, teised shoppavad. Äike oli ka vahepeal vähese vihmaga, muidu on ilma olnud üsna päikseline. Ei saa kurta, et külm oleks. Õhtul on vist plaan jälle välja minna, sest täna on Reeli viimane õhtu siin. Eks näha ole, mis saab.

Salat restoranis. Nämmmmm.

Krevetid. 

Üldiselt olen 2 päevaga päris palju päikest saanud, käed-jalad punased ikka päiksest. Meil maja ees selline plats ka, kus saab istuda ja päikest võtta. Siis võiks veel mainida seda, et kraanidest tuleb kloorivett ehk juua see ei kõlba. Üsna harjumatu on sellise veega nõusid ja ennastki pesta.
Siesta on samuti harjumatu, kui me oleme harjunud minema suvalisel ajal poodi, siis siin ikka kella 1st 5ni on enamus kohti kinni. Õnneks on see maja kõrval asuv Consum koguaeg avatud.
Inimesed on siin kuidagi vabamad. Juba esimesel päeval vilistati kui me mööda läksime. Mingi vanamees laulis meile maja ees serenaadi, täna nägime metroos kutti, kes lihtsalt jalutas vagunis pooltantsides ja laulis kõva häälega, endal klapid peas.
Meid ikka vahitakse ka.. ikkagi valge nahavärviga, ma ju blond ka veel. Ja erinevalt paljudest hispaanlastest on meil lühikesed riided seljas. Päris mitmed hispaanlased on öelnud kui me päikse käes oleme, et minge varju, päike ei ole hea.
Veinid on odavad. Euroga saab pooleliitrise pudeli kätte. Ostsin endale kokat ka, et calimochot teha. See on siis punane vein kokakoolaga, üks odavamaid jooke üldse.

Poiste tehtud õhtusöök.

Süüdlased ise.

Praeguseks siis kõik, ma hetkel ei viitsi enam kirjutada. Naudin veel päikest ja õlut. Üritan varsti pilte ka lisada, et lõbusam seda blogi vaadata oleks.

Rannas.

Minu praktikakohas.

Hasta la vista!