pt. 2

Nii..

See, et kaart valesti näitas tuli välja nii, et kui me ühe väikese poe juurest mööda kõndisime. Hüppas kuskilt välja üks mees, kes küsis et kas me tahame lossi minna ja siis hakkas aktiivselt hispaania keeles seletama. Andis mingi ise prinditud kaardi ja ütles, et näete, need ja need asjad on kinni ja peate seda teed pidi minema. Siis vaatas meie jalanõusid ja ütles, et meil läheb mäkke jõudmiseks 40 minutit. Ja kusjuures - üsna minuti pealt läksimegi 40 minutit. Selle aja sees istusime ka vahepeal ja pildi pause oli ka päris mitu.
Tee üles oli päris väsitav. Aga selle eest olid vaated super ilusad. Ühelt poolt piiras meri ja teisalt mäed. Tublimad spordipoisid jooksid üles ja mõnel olid koerad ka kaasas (koerad ei tundunud üldse õnnelikud, et nad palavaga peavad mäkke jooksma).
Üks hetk seisime kuskil ja siis mingi mees tuli mulle jälle midagi hispaania keeles seletama. Näitas muudkui näpuga lossile ja seletas. Ütles siis seda, et seal mäel moodustub sellest kivist nägu. Ja oli ka nii - silmad, nina, suu ja lõug olid täpselt olemas, kui õigesse kohta vaatasid.

Jube mõnus oli üleval. Pildistasime ja siis vaatasime ringi. Seal oli midagi muuseumi sarnast ka. Siis otsustasime, et kuna hommikusöök on söömata, peame sööma miskit. Läksime mingisse kohvikusse ja tellisime friikad ja kohvi.
Alla minekuga oli see jama, et järsk ja hullult libedad kivid. Ma ei imestaks kui seal iga päev vähemalt 1 inimene oma jala murraks. Meil läks õnneks hästi ja päris alla saime 15 minutiga.

Võtsime siis suuna kesklinna poole. Käisime poodides ja ostsime raudteejaamast rongipiletid kojusõiduks. Kuna aega jäi väljumiseni päris palju, käisime jäätist söömas. Tagasi sõitis rong 1,5 tunniga ja tippkiiruseks oli 158 km/h. Vinge värk. Vaated olid jälle ahhetamapanevad.

Saime maha Valencias ühes teises rongijaamas. Sildid näitasid ka metroo poole ja enda arvates läksime õiges suunas, aga noo ei või ju olla nii nagu meie tahame.. Mingi hetk avastasime, et peame ikka tagasi kõndima. Ühest kohvikust mööda kõndides haakisid ühed neegrid ennast meie sappa. Küsisid, et mis maalt oleme ja mis nimed on ja et nad tahaks hirmsasti meiega lõunatada. Me siis tegime kiired vabandused ja Keidi ütles vale nime ka. Õnneks jälitama nad meid enam ei hakanud. Kuskil 19.00 saime lõpuks koju.

Maarja oli ka kodus ehk muljetasime ja lebotasime. Enne 00.00 otsustasime poistele tööle vastu minna... Me pidime neid mingi 45 minutit ootama. Nägime mingit rahvakogunemist ka jälle - tantsiti ja orkester oli. Vist oli selle lillefestivaliga seotud, aga kindel ei saa olla. Mingi hetk saime siis koju ja mõtlesime, et hakkame filmi vaatama. Inglorious bastards oli valikuks. Keset filmi avastasime, et Maarja ja Erki magavad ja läksime Keidi ja Markusega teise tuppa kaarte mängima. Mängisime ja jutustasime, ja siis tuli mõte, et vaataks, mis kell on. Ja kell oli 5.25. Kuna meil oli plaan järgmine päev välja seiklema minna, siis sai 6 aeg ikka magama mindud.

Pühapäeval oli äratus kell 12. Markus tegi meile mõnusa hommikusöögi, millest saab pilte ka näha. (Üleüldse teen mingil ajal kokkuvõtte sellest, mis head siin söönud olen). Ja ega pikka juttu ei olnud, läksime ranna lähedale kartidega sõitma kolmekesi. Öösel oli muidugi hea mõte, et teeme siis medalid ka omale ja võitjale šampust ja kast õlut.  8 minutit sõitu maksis 12 eurot. Tegime stardijärjekorra loosimiseks kivi-paber-käärid. Mis mul öelda on? Sitaks mõnus oli, vot! Võistlusmoment oli ka minu ja Markuse vahel. Kihutasime üksteisest mööda seal, drifitisime ka veits, aga õnneks välja ei sõitnud keegi. Ja järjekord saigi selline, millega  alustasime - Markus võitis, mina teine ja Keidi kolmas. Kuna me sinna nalja ei läinud tegema, siis küsisime ühe itaalia tüübi käest, kas ta meie auhinnatseremooniast video viitsib teha. Nimelt panime üksteisele medalid kaela ja lõpus oli šampusedušš ka. Täitsa lõpp, kus inimesed meid naersid. Keegi peab ju pulli ka tegema.! Ostsin ühe pildi ka sealt kardirajalt, kus me Keidiga peal oleme. Hullult keskendunud näod peas mõlemal.

Edasi läksime randa päevitama. Kuna liiva peal on vastik, sest liiv on kuum ja läheb igale poole, kuhu vaja ei ole, otsustasime kai kasuks. Päris mitu tundi mõnulesime seal. Ma sain lõpuks päikest ka - muidu ei hakanud üldse peale.. Aga noh, ega ma kaitsekreemi ka seekord peale ei pannud. Nautisime õlut ja meretuult paar tunnikest. Lõpuks oli asi kriitiline, sest meil kõigil olid kõhud tühjad. Tagasiteel ostsime endale väikese basseini ka - sest me oleme normaalsed. Käisime poes ja otsisime mingit normaalset kohvikut ka. Aga lõpuks käisime ikka kodust läbi ja pärast suundusime Döner Kebabi. Väga maitsev oli, aga kuna me lasime endale kõike sinna vahele panna ja selle kõige sisse kuulus ka eriti tugev chilli, siis ma päris lõpuni ei kannatanud süüa. Ma pole eriti terava toidu fänn ja see oli tõesti tuline, kuigi kogus, mis kebabi vahele pandi oli väike. Oleks ikka pidanud targemaid kuulama.

Vaatasime mingit filmi ka jälle. Üks hetk kuulen, et Erki norskab, siis vaatan et Maarja ka magab. Toksan Keidit, et vaata. Ja mis ma näen? Keidi ka magab. Piilusin teisele poole ka ja Markus ka magas. Head filmivaatajad olete ikka! Aga õnneks ajasid nad ennast rõõmsalt üles varsti.

Õhtul kui kõik kodus olid, tegi Erki tervele perele muusikaviktoriini. Olin Annikaga ühes tiimis ja meile kuulus kokkuvõttes auväärne teine koht. Päris raske oli ära arvata aastaarvu ja noo, albumite nimedest ei teadnud üldse midagi. Nüüd koostas Vahur meile Kuldvillaku saja küsimusega, aga seda mängime selle nädala lõpu poole,kui teised oma tripilt tagasi jõuavad.

Esmaspäeval läksin nagu ikka vara hommikul tööle. Seal ootas mind jälle uus kutt - Alfredo. Ta õnneks hoidis mind nii tegevuses, et aeg läks maru kiiresti. Ta annab mulle ikka vastutusrikkaid ülesandeid ka ja täna mõtlesingi, et kui ma hispaania keelt oskaks, siis ma saaks seal väga hästi hakkama. Ma aru saan enamasti, millest mulle räägitakse, aga vastata ei oska. Õhtul lebotasime niisama siin naistega.. Vaatasime filmi ka - ikka armastusfilmi - The Notebook. Pisaraid oli ka, aga ma nimesid ei hakka mainima :D

Täna aeg venis hommikupoolikul, aga siis kui jälle tegutsema saab hakatud, on tööpäev kiiresti läbi. Nüüd mõnulen niisama ja eks näeb, mis õhtul saama hakkab. Ega siin eriti midagi juhtuda ei saa, sest ma ju pean kell 6.30 tõusma. Ja vahepeal hakkab see pidev ainult 5-6 tundi magada saamine pinda käima..

Pean kurvastusega teatama ka seda, et pean hakkama eksamiks õppima ja peale selle on meil juba vähem kui kahe nädala pärast vaja Eesti poole sõitma hakata. Kurb!


In a while, crocodile!

K.