esmaspäev, 3. juuni 2013

Road to the hill..

Ummm.. ma võin eksida päevaga, aga vist jäin oma blogiga pooleli teisipäeva juures.

Ühesõnaga päeval olin tööl. Sain tavalisi asju teha e. pabereid korrastada, restorani lehti viia, pagasit ära anda jms. Ei midagi erilist. Siis sain töölt ära ja poole tee peal koju juba Keidi helistas, et kas ta ootab mu ära et midagi ette võtta või mitte. No otseloomulikult ootas :D
Tegin siis kiirelt söögi, vahetasin riided ära ja läksime välja jalutama. Alguses otsest eesmärki kuhugi välja jõuda ei olnud. Aga siis meenus mõlemale, et võiks Eestisse kaardid ära saata. Võtsime suuna kesklinna, sest teadsime, et seal ikka selliseid postkaarte on, kus on kujutatud Valencia põhi vaatamisväärsusi. Leidsimegi ühe turistipoe. Ostsin endale 5 postkaarti - 4 saatsin ära ja ühe, kus oli peal Mestalla jalkaväljak, jätsin endale. Kaardid maksid ainult 0.35. Siis oli vaja ümbrikke. Aga ühtegi postkontorit ei ole. Käisime siis turismiinfost küsimas, et kuskohast saab ümbrikke ja teate kust saab marke ja ümbrikke? Tubakapoest. Vot nii.
Vahepeal võtsime ühest kohvikust jäätised, sest poe jäätised ei kõlba süüa ju ja üksikuna ei müüda ka neid poes. Istusime parki maha, nautisime päikest ja kirjutasime kodustele üksiti kirjad ka ära. Pärast seda siis käisime tubakapoest läbi, ostsime vajaliku kraami ära ja tulime koju. Ülejäänud õhtu vist ei olnud eriti sisukas, sest ma ei mäleta sellest midagi.

Kolmapäeval oli kuni lõunani sama jama. Siis tulin koju, puhkasin natuke, sest jalad hakkasid töö juures nii hirmsasti valutama. Ja pärast seda läksime Keidiga jalutama jälle. Seekord läksime teisele poole ehk randa. Tegelikult on meil kodul ikka maru hea asukoht. Kesklinna on 20 min jalutamist ja vastas suunas randa on sama pikk tee. Siin on nii kohutavalt palju kohvikuid.. me koguaeg mõtleme, et kuidas nad siin toime tulevad, sest reaalselt.. iga 50 meetri tagant on kohvik. Igatahes.. rannas oli mõnus. Mingi mees mängis kitarri ja laulis. Siis üks tüüp ehitas liivalossi. Sellist hiiglaslikku ikka, vinge! Panin natuke raha ka talle. Siis istusime maha ja lihtsalt tšillisime. Mingid tüübid tulid ka meie juurde, et tehke pilti meist. Ma siis läksin. Anti 1 iPhone kätte.. siis tuli kuskilt juba teine ja lõpuks veel üks Samsung ka otsa. Olid vist Prantsusmaalt. Endal on juba täiesti kohaliku tunne, vahepeal on naljakas turiste vaadata. Aga tegelikult oleme hispaanlastele samasugused. Tööl käin siis vahepeal taban ennast jälgimas seda, kui palju blonde ma näen. Enamasti olen ise ainuke blond seal rahvamassis. Erak :D
Ghetto.
Igatahes kui me Keidiga rannast ära hakkasime liikuma, otsustasime minna vähe teist teed. Ja see tee viis meid slummi. Ühel majal polnud uksi ega aknaid, seest tuli hullu muusikat - mingi mustlaste teema või miskit. Ühe kortermaja akendel/rõdudel kuivas pesu ja inimesed olid maja ees jutustamas. Lapsed mängisid ja vanemad laterdasid. Täpselt selline stseen, mida võib mõnes filmis näha. Eks ikka jõllitati ka meid - 2 valget tüdrukut kohas, kus nad vist tegelikult olema ei peaks. Vahepeal oli meil politseieskort ka.. sõitsid aeglaselt mõnda aega meie järel, siis pöörasid ära. Järsku kõndis meie kõrval mingi tüüp: tegi suitsu ja aeg-ajalt vahtis meie poole. Keidi siis haaras juba oma kotist kinni, sest noh.. parem karta kui kahetseda. Siis see tüüp pööras ära ja meie ka. Ja järsku selja tagant hõikas midagi hispaania keeles. Ega me siis aru ei saanud. Hõikasin, et mis asja. Ta vastas jälle sama sõnaga.. siis küsis, et "Ingles?". Ma olin et "Si". Ja siis ta küsis jälle midagi ja lõpuks tuli välja et ta tahtis teada, et mis me teeme. Läksime siis kumbki oma teed edasi. Naljakas situatsioon.

Liivaloss Valencia rannas.
Neljapäeval olin tööl Andres´iga. Üsna üksluine.  Aga tüüp oskas korralikku inglise keelt vähemalt. Küsisin ka, et kus ta õppis seda ja sain vastuseks, et ta on 6 kuud Šotimaal tööd teinud. Tubli poiss igatahes. Ta vähemalt ei kasutanud klientide kirjadele vastamiseks google translate´i nagu Jose.
Siis õhtul tuli Erki tüdruk - Maarja. Tema jääb meile u 10ks päevaks. Istusime kodus natuke ja siis läksime linna peale, Maarjale linna näitama ja samas Mekile töö juurde vastu. Käisime läbi rahvuste festivalilt. Vaatasime kuidas mingit ladina-ameerika? tantsu õpiti, tegin video ka sellest. Siis läksime kesklinna.. jalutasime seal ringi ja siis otsustasime ühed õlled võtta. Jäime pidama sinna, kus me esimest korda pidu käisime panemas. Istusime õues ja muljetasime niisama 5kesi (mina, Keidi, Mari, Maarja ja Erki.). Kui sealt ära hakkasime minema, oli aeg nii kaugel, et klubide promojad olid kohal. Kolmest klubist saime visiitkaardid , mis lubasid tasuta tervitusjooke. Õnneks või kahjuks me neid ära ei kasutanud. Sest mina pidin hommikul 6.30 ärkama, et tööle minna ja pärast tööd oli plaanis ju Keidiga Alicantesse sõita. Magama sain kuski 1 aeg - mis tähendas 5 tundi und...

Õnneks ei olnud ärkamisega muret ja töö juures läks aeg kiiresti. Lisaks küsisin ära ka varem, et saaksin koju pakkima ja sööma minna. Koju tulles avastasin, et mu keeleneet on kadunud. Nimelt.. kuna ma pean töö juures oma needi ära võtma, panen ma selle alati kotti. Aga ju ma siis seekord võtsin kotist midagi ja neet kukkus maha. Keerasin küll koti ja kõik võimalikud muud asjad pahupidi, aga ei midagi. Siis tekkis veidi paanika, sest asemele polnud ju midagi panna ja teadupärast kasvab keeleneedi auk kiiresti kinni. Sitt lugu, lilleke. Keits tuli ka mingi aeg koju, panime asjad kokku ja läksime metrooga linna, sest meil polnud rongipileteid ostetud. Metroos oli jälle kontroll. Millegi pärast on nii, et nad tulevad siis kui ma Keidiga sõidan :D :D
Saime automaadist on piletid ostetud. 16 eurot sentidega üks ots. Alicantesse on Valenciast kuskil 160km ja rongiga sõidab sinna umbes 2 tundi. Aga siis hakkas naljakas osa.. sest meil olid sellised suures paberpiletid. Aga igaüks, keda me seal raudteejaamas vaatasime, omas hoopis mingit kaardi moodi asja. Mõtlesime, et leiame mingit infot infopunkist, et mitte päris lambad välja näha ja samas ikka rongi peale ka saada. Aga ei leidnud ipunktist midagi. Siis küsisime ühe noore tüübi käest, aga see ei osanud jälle piisavalt inglise keelt, et aru saada meie küsimuse mõttest. Lõpuks küsisime ühe rongijaama töötaja käest, kes ütles, et kui aeg on käes, teeb tema värava lahti ja tema kaudu saamegi sellesamuse piletiga rongile. Jess.
Rongiks oli siis selline uudne rong. Mõnusalt vaikne, telekas oli sees vagunis jne. Maakas nagu ma olen, polnud enne sellist rongi näinud. Kuigi Eestis peaks nüüd ka olema need uued rongid. Ainukesed miinused olid need, et istmed liikusid ja aknaklaasid olid tumendatud, mistõttu oli akendest vaadete pildistamine raskendatud.
Nägime ära oma kaua näha soovitud viinamarjaistandused ja mäed ja igasugu muud istandused. Super ilusad vaated.. Mulle meeldib see riik.
Mõned tunnid hiljem jõudsimegi Alacant terminali. Mul oli töö juures välja prinditud kaart ja vaatasime raudteejaamas ka kaarti, et kuhu suunda jalutama hakata. Ja oma arust läksime õigesse suunda ka, aga no, ei või ju nii olla.. Tee peal veel Keidi ütleb ka, et "Ega see ei ole väga loogiline, et meri üles mäkke jääb" Noh, ega me seda tarkusetera siis arvesse ei võtnud. Jalutasime pika maa maha enne kui küsisime ühelt tüübilt, et kus me siis oleme üldse ja kuhu poole la playa (rand) jääb.. Tema siis, et rannast olete küll kaugel. Küsisime, et kuhu poole see rand siis jääb. Tüüp näitas täpselt sama suunda, kuhu me läksime. Noo, ei olnud loogiline ju?! Seega küsisime järgmistelt noortelt, kes kinnitasid seda, mida kartsime.. Rand jääb 40 minuti jalutuskäigu kaugusele vastupidisesse suunda.
Ega´s midagi.. hakkasime tagasi jalutama. Kuna meile näidati kaardil ka asukoht ära, saime edasi ise hakkama. Päris 40 minutit me jalutanudki. Siis leidsime üles hotelli, kuhu meil minna soovitati. Tegemist siis Maritimo hotelliga, asus teine 200 meetri kaugusel rannast. Saime toa ikka päris odavalt - 35 euri 3ne tuba. 3ne sellepärast, et tal vist ei olnud muud anda. Igatahes jäime meie rahule, sest ruumi rohkem. Iseenesest toad midagi erilist ei olnud ja toa hinna sees ju hommikusööki ka polnud, aga meile oli oluline ainult see, et oleks koht kus magada.
Nimelt enne reisi me proovisime Couchsurfingu kaudu endale öömaja leida. Kahjuks või õnneks see ei õnnestunud, aga sattusin kirjavahetusse ühe tüübiga, kes Alicantes elab. Tema siis seda hotelli meile soovitaski. Ütles, et kui järgmine kord sinna satume, et kindlasti temaga ühendust võtaks, siis saame ühed õlled või kohvid teha.
Santa Barbara lossis.
Panime asjad tuppa ära ja läksime välja uut linna avastama. Päris palju rahvast liikus,enamus olid turistid nagu meiegi. Nägime Micheal Jackson impersonatorit.Päris head move-id olid sel naisel. Siis otsustasime otsida söögikoha, sest nälg näpistas. Mõnda aega jalutasime mööda ranapiiri ja siis pöörasime kesklinna poole. Kõndisime ühest kohast mööda ja Keidi hakkas mingist asjast pilti tegema, kui ühe restorani promootor meiega rääkima hakkas. Pakkus igast asju meile ja saime kohe menüüd ka kätte. Kuna tundus selline mõnus koht, kus väljas istuda, seega istusime maha ja asusime toitu valima. Tahtsime kindlasti proovida kohalikke toitu. Valisime kumbki ühe tapas´e (eelroa) - Iberian Jamon ja Grilled Salmon. Hispaaniakeelseid nimesid ausalt ei mäleta. Esimene kujutas endast siis kohalikku sinki. Seda oli terve suur taldrik ja kaunistatud oli rosinate ja mingi muu magusa asjaga, millele me nime ei osanud alla. Ja teine tapas oli grillitud kalad sibulatega. Mmmmmmmmmmmmm kui hea oli see kala. Sink mulle meeldis ainult siis kui seda koos saiaga süüa. Ehk saime korvitäie värsket hispaania saia ka - eluhää. Joogiks otseloomulikult õlu ja pearoaks valisime Paella with chicken and seafood ehk paella kana ja mereandidega (krevetid, kaheksajalad).  Kogused olid ulmeliselt suures. Kui me oleks 4kesi olnud, siis oleks täpselt paras olnud. Paella toodi lauda suure panniga ja tõsteti taldriku peale. Teenindajad olid ka hästi hästi sõbralikud. Üks tüüp tuli küsima ka kohe, et kuskohast me pärit olema. Me ütlesime, et eestist. Aga kuna tema selline naljavend oli, vastas, et "Ahnii, ma arvasin, et te hiinlased olete, et näete ju hiinlaste moodi välja". Ja siis nii oligi, et kui meil sai otsa sai, küsisin temalt juurde. Ja ta suutsis selle saia nimetada "Chinese bread"iks. Täiesti normaalne vend.
Renfe rong Alacant terminalis.
Me istusime seal restos ikka mitu tundi vist. Mingi bänd käis ja mängis seal tänava peal, ilm oli nii soe ja mõnus ja toit veel maitsvam. Kokku läks kahe peale see õhtusöök maksma 50 eurot. Ja kumbki meist ei tunne, et see raha valesse kohta oleks läinud.
Siis jalutasime veidi linnapeal ringi ja ostsime vett endale, sest teadupärast ei kõlba siinne kraanivesi juua. Ja kuskil 1 aeg kobisime magama ära. Panime äratuse ka omale kella 8ks?, et päeva maha ei magaks. Aga ma panin hommikul äratuse kinni ja siis magasime ikka edasi. Õnneks ainult tund aega. Ma jõudsin selle aja jooksul nii sürri unenägu ka näha, et hoia piip ja prillid.
Ajasime siis üles ennast, panime asjad kokku ja tegime check-oudi. Kuna kõhud olid öisest söömingust veel täis, hakkasime kohe ringi jalutama. Jalutasime mööda ranna äärt. Ilm oli juba kell 10 hommikul nii kuum.. Inimesed päevitasid ja ujusid. Aga meil oli plaan minna Santa Barbara lossi. See kaart, mis me hotellist võtsime, näitas valesti ka veel..


To be continued...

Jätssss.


Sellistesse kõrgustesse pidime ronima, et saada Santa Barbara lossi.

Vaade tipust.

Paella with chicken and seafood.

Grilled salmon.

Iberian Jamon.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar