Bali pt. II

Heihopsti!

Jätkan siis Bali reisimemuaaridega.

Nagu öeldud sai, oli ees ootamas rafting. Hommikul tuli autojuht vastu, kes tutvustas end kui Little Tony. Tegelik nimi oli Wayan, aga kuna lääneinimesed on laisad, siis ilmselgelt kasutavad kohalikud teisi nimesid.. suhteliselt sarnane situatsioon nagu mul Austraalias on.
Läksime lähedalasuvasse hotelli ja võtsime peale veel 2 tüdrukut Singapurist, kes siis meie raftingu kaaslasteks said. Sõit ise oli huvitav, kuna Wayan oli väga agressiivne juht ning kasutas igal võimalusel signaali ja ei väsinud kordamast, et balil ei ole kiiruspiiranguid. Õnneks ta mingeid rumalaid võtteid ei sooritanud ja jõudsime nii tunni-pooleteise pärast esimesse peatuspaika. Nimelt viis ta meid ühte kohviistandusse, mis teele jäi. Väidetavalt polnud see peatus tuuri sisse kavandatud, vaid on tema enda valitud koht, kus turistid saaks näha ja osta ehtsat Bali kohvi ja muud põnevat. Ehk siis ehtne turistilõks. Aga kuna see meile mingit väljaminekut ei tähendanud, siis uusi teadmisi läksime ikka saama.
Meile näidati, kus ja kuidas kasvavad kohvioad, kakao, vanill jms. Nägime looma, tänu kellele saadakse maailma kalleimat kohvi - Kopi Luwak. Pärast kiiret tuuri pandi meid laua taha istuma ja saime maitsta 7 erinevat tassi kohvi/teed - Bali kohvi, Bali kakao, ginseng kohvi, ingveri tee, sidrunheina(?) tee, kookoskohvi, mangostani tee ja raha eest tass Kopi Luwak kohvi.

Tassikesed proovimiseks

Erinevad oad

Joogikaart koos seletustega, miks just see jook hea on

Vanillitaimed

Mulle meeldis kõik peale ingveri tee, see oli ikka väga väga tuline värk. Eriti läks peale sidrunheina tee. Maailma kalleim kohvi see eest midagi erilist ei olnud, aga kahe peale 5 AUD-i tassikese eest oli üsna hea hind ning nüüd saab öelda, et on proovitud. Käisime veel väikeses suveniiripoes ning ostsime kumbki massaašiõli, sest need lihtsalt lõhnasid imehästi.

Edasi suundusime raftingule. Sõitsime päris kõrgele mäkke ja keset dšunglit asus stardipaik. Saime selga päästevestid ja pähe kiivrid ning ostsime pildipaketi. Matk ise oli 20km pikk ja sisaldas 4m kõrguselt koselt "kukkumist". Parvel olime 5kesi - meie 2, Singapuri tüdrukud ja giid. Etteruttavalt võin öelda, et väga äge oli! Ma oleks ehk soovinud natuke kiiremat ja kärestikulisemat jõge, aga alati on ju järgmine kord.
Tegime tee peal paar peatust - ühe kose juures ja oli üks 10 meetrine laskumine ka, aga selle ajaks tulime ise parvelt maha ja kõndisime treppidest. Kurb :(

Kõige naljakam pilt 4m dropist.

Kuna Carol oli mulle juba kodus pika loengu pidanud, kuidas raftingut veel lõbusamaks teha, siis seda ma ka tegin. Nimelt on kirjutamata reegel see, et iga kord kui keegi sinust mööduda tahab või sinu lähedusse satub, tuleb teda veega pritsida. Selleks on heaks abimeheks aer. Tegime nii mõnegi mööduva parvetaja läbimärjaks ja saime ise ka oma nalja vilju tunda. õnneks olid kõik selles suhtes väga positiivsed.
Ühel hetkel võistlesime 4 India kutiga, kes ette jõuab ja kes keda veega pritsib.
Raja lõppedes ootas kena lõunasöök ja saime märjad riided kuivade vastu vahetada. Wayan korjas meid auto peale ja sõitsime tagasi hotelli.
Tagasiteel meelitas Wayan meid järgmiseks päevaks Mt. Baturile (1700m vulkaan) matkama ja päikesetõusu vaatama. Langesime taas ta osava müügimeherutiini ohvriks ja leppisime kokku, et ta tuleb meile öösel kell 1 hotelli järgi.

OEH. Teoorias tundus kõik väga lihtne - ronid mäkke, naudid päikesetõusu, mõnuled soojaveeallikas, sööd hommikusöögi ja ronid vulkaanilt alla. Nii palju meid hoiatati, et pange pusad selga ja kinnised jalanõud jalga, sest öösel läheb kõrgel üsna jahedaks. Sõitsime siis paar tundi vulkaani jalamile, tutvusime oma giidiga, kelle nimi oli samuti Wayan ja asusime teele. Esimene tunnike matkamist oli üsna lihtne - suhteliselt kerge tõus kruusateel. Pärast seda läks asi aga väga raskeks. Avastasin, et ma olen ikka väga vormist väljas. Nimelt muutus rada kitsaks, pidime kivide otsas ronima ning tõus oli päris järsk. Arvan, et olime ühed esimesed, kes vulkaani otsa hakkasid ronima, aga esimesse peatuspunkti jõudsime kuskil 30ndatena, sest pidime päris palju vahepeal puhkama.
Rada oli peale selle veel päris ohtlik. Kuna startisime öösel, pilkases pimeduses, saime pealambid. Kui tõus järsemaks läks, oli rajal nii palju lahtiseid kive ja vahel pidi tõsiselt suuri samme võtma, et üldse mingit pidamist jalge alla saaks. Aitasime üksteist käsipidi tirides.
Ma pole ausalt NII LÄBI omadega olnud juba aastaid. Arvan, et kuskil poole tee peal tekkis juba allaandmise tunne. Tegime iga 10 minuti tagant pause. Jalalihased lõid tuld, hingata oli raske ja arvasin, et mu sisikond tuleb üldse välja. Mis mulle aga natuke elujõudu andis, oli see, et ühe puhkepausi ajal nägin väikest poissi .. nii 10 aastane, kes ilma erilise pingutuseta mäe otsa ronis. No, kurat, kuidas ma temast halvem saan olla?!?
Giid oli ka kavalpea. iga kord kui küsisime, millal siis puhkepaika jõuame, ütles ta: " 10 minuti pärast". No, ei saa ju pooleli jätta kui peatuspaik nii lähedal on! Aga oli ta jee.. Ikka pidime terve igaviku ronima. Aga kui lõpuks kohale jõudsime, siis oli rõõmu kui palju. Päris tippu me ei läinudki, sest see tõus oli veel keerulisem ja mõtlesime, et kui väsinutena sinna läheme, siis saame kindlasti haiget ja tagasi peab ju ka tulema! Siinkohal olgu öeldud, et tippu oli vaid paarsada meetrit, mis ei tundugi väga palju, aga rada ise sik-sakitas ja oli järsk. parem karta kui kahetseda.

Igatahes saime väikeses majakeses istuda ja siis algas järgmine probleem. (Jah, ma tean, täitsa vinguviiul) Külm oli! Kuna kehad olid ronimisest kuumaks aetud, siis lihtsalt istumine tuulisel mäel oli väga jahe. Giid otsis meile kahepeale villateki, kuhu alla kiirelt pugesime. Ja seda värisemist pidime kannatama mitu tundi, sest päikesetõusuni oli täpselt nii palju aega. Aga hakkama saime!

Agressiivsed ahvikesed

Meie peatusime seal, kus lohk on.

Päikesetõus oli väga kaunis ja kogu seda kannatusterada väärt. Pärast vaate nautimist võtsime suuna edasi. Ja siinkohal sain giidi peale pahaseks.
Me olime vulkaanil, eks? ja olime külmetanud paar tundi, lihtsalt majakeses istudes, eks? Ja ta viib meid alles pärast seda külmetamist, kui juba päike väljas on, väikeste augukeste juurde, kust tuleb vulkaanisuitsu ja SOOJA! Me oleks ju võinud kogu selle aja seal kükitada. Eks ise olime ka süüdi, et loogika puudus.. Aga ikkagi..
Saime siis käed aukudesse pista ja vulkaani kuumust tunda, ahve vaadata ja vulkaani päevavalguses uudistada.
Huvitav oli veel see, et vulkaani sisemuses oli koobas, kus kohalikud tseremooniaid peavad. Põnevad asjad nähtud, asusime tagasiteele. Selleks oli kaks võimalust - minna tuldud teed, mis on järsk ja ohtlik või võtta veidi pikem tee, mis on laugem. Otsustasime viimase kasuks. Kui nüüd päris aus olla, siis oli laskumine sama raske kui tõus. Säärelihased olid valusad juba poolel teel alla, selleks ajaks oli päike juba kõrvetava kuumusega ja üleüldine väsimus andis tunda. No, anna abi! Päris mitu korda peaaegu kukkusime, sest kivid olid lahtised ja lihtsalt libisesid mäest alla. Olime ikka väga õnnelikud kui ükskord auto juurde jõudsime! Tagasiteel hotelli lihtsalt magasime ja oma toas olime täiesti laibad. Jäime kohe magama ja tõusime alles õhtupoolikul, et siis toateeninduselt õhtusöök tellida ja pärast käisime massaašis oma haigete lihastega. Käisime ja virisesime koguaeg. hehee..

Kokkuvõttes üks ülimalt põnev ettevõtmine, kannatusterada sisse arvatud!

Järgmise päeva võtsime taastumiseks - käisime KFC-s söömas, sest kumbki polnud enne käinud seal. Kes ei tea, siis Ameerika söögikett, kus pakutakse kiirtoiduna krõbedat kana. Midagi erilist ei olnud. Kuna juba rämpstoidu peal olime, siis kohalikud McDonaldsis käisime ka ära. Väga naljakas, et saad valida, kas tahad burgeri kõrvale friikartuleid või riisi. Mäkk ilmselgelt varemproovitutest väga ei erinenud.

Edasi broneerisime väljasõidu safari parki ja Monkey Forestisse ( ahvimetsa). Saime uue autojuhi, keda kasutasime kuni reisi lõpuni. Safari park oli äge - saime näha ja katsuda palju erinevaid loomi ning vaadata oli ka parajalt palju. Kuna saabusime üsna vara hommikul, pääsesime suuremalt osalt rahvamassidest. Tegime pilte orangutangiga ning elevantidega.
Park oli väga suur ning erinevate osade vahel ringi liikumiseks olid spetsiaalsed bussid. Viidi "safarile" - ise oled bussis ning loomad su ümber on nö. vabas looduses. Nii saime lähedalt näha tiigreid, lõvisid, kaelkirjakuid jt.


Pärast seda suundusime ahvide metsa.

Seal saime näha ja katsuda vabalt elavaid ahve. Enne hoiatati, et peaksime mütsidel, prillidel jms hoolikalt silma peal hoidma, sest ahvid võivad need lihtsalt ära varastada. ka süüa ei soovitatud kaasa võtta, sest ahvid võivad toidu pärast agressiivseks muutuda. Nägime jälle ajaloolisi templeid, mida Balil on ikka jalaga segada. Käisime selle koha ka läbi ja sellega sai päev lõpetatud.

turist, mis turist

Selleks korraks jälle kõik! Olen juba mitu-mitu tundi seda postitust "pastakast välja imenud" ja enam ei jaksa.

Cheers!

Bali

Hei!

Endalegi üllatusena olen viimase postituse teinud juuli keskpaigas. Ups. Hakkan seda viga parandama nüüd, kirjutades reisist Balile.

Mõte tekkis juba aprillis-mais?, et kingin Karinile sünnipäevaks reisi ja et tõenäoliselt oleks sihtkohaks Bali, sest mulle on sinna odavad lennud ja lähedal ka. Mõeldud-tehtud. Üsna pikalt sai mõeldud kuupäevadele, sest Karin pidi arvestama kooli jms. Mul väga vahet polnud, sest selleks hetkeks olin siin tööl käinud juba a´la 4 kuud ja puhkuse välja teeninud. Nii sai broneeritud reis augusti lõpuks ja kaheks nädalaks.
Minu piletitega oli üsna lihtne.. Perthist Balile on lennureis 3h ja üliodav, sest Bali on austraallastele nagu teine kodu. Kariniga oli aga väheke teine lugu. Õnneks tuli aga kasuks see, et reisikorraldajaks õppinud olen ja seda mitte selle pärast, et mina nüüd pileteid kokku panema hakkaks. Oh ei! Õnneks on mul nüüd paar kursakaaslast, kes päris eht-puht reisikorraldajad on ja sellekspuhuks appi tulid. Siinkohal tervitaks Taisit Reisieksperdist, kes selle reisi Karinile võimalikuks tegi imeodava hinnaga. Aitäh!

Ise startisin Perthist 25. augustil ja jõudsin Balile 2 päeva enne Karini saabumist. Olin  reserveerinud toa 4* hotellis J4 Legian, sest vähemalt üks kord elus võiks ju nautida seda kui kõik su jaoks ette-taha ära tehakse ning Bali hinnad on üsna odavad ka. Hotelli valimine võttis mitu nädalat aega, sest nii palju kui hinnanguid lugesin, oli igas minu hinnaklassi hotellis mingi jama - küll ei olnud sooja vett, lärmakas, haises või hommikusöök oli kehv. Kuna sellised asjad võivad puhkuse kiiresti ebameeldivaks muuta, siis ei jätnud enne jonni kui leidsin hotelli, kus toas on seif, külmkapp, KONDITSIONEER ja asub kõige keskmes.

Selline nägi meie tuba välja esimesed viis minutit. Pärast seda oli seal 2 nädalat segasummasuvilat.

Bassein asus katusel ja tõepoolest nägi sama ha välja kui siin pildil.

 Asusin teele laupäeva öösel ja pühapäeva hommikul kell 8 astusin juba lennukist maha. Esimesena tervitas mind väga raske ja kuum õhk. Maksin nii kiirelt kui võimalik 35 USD viisa eest ja kuna mul peale kaasaskantava pagasi midagi kaasas ei olnud, sain lennujaamast kiirelt välja ja kohe taksosse ning hotelli poole teele. Sõit hotelli oli huvitav, sest Balil ei ole põhimõtteliselt mingeid liiklusreegleid. Sõidetakse küll vasakul pool, kuid üherealine tee võib suvaliselt 3-realiseks muutuda ning põhimõtteliselt enne iga manöövrit antakse signaali. Liiklus on ikka väga segane ja ise seal sõita ei tahaks. Kuigi selle aja jooksul, mis seal viibisin, ei näinud mitte ühtegi liiklusõnnetust (v.a. veoauto, mis oli ümber läinud, sest riisikoorem oli liiga raske).
Õnneks sain varajase check-ini ning tegin kerge uinaku enne kui Balit avastama läksin. Tegin tiiru tänavatel ning selle tunni-kahe jooksul sain juba 3 poiss-sõbra pakkumist ning mitu poepidajat said mult kindlasti 5x rohkem raha asjade eest kui need tegelikult väärt olid. Nimelt on Balil kombeks kaubelda hindade üle ja kogenematud lääne inimesed saavad ilmselget rämedalt tõmmata, aga mis seal ikka.. nüüd olen targem ja kogenum. Broneerisin juba esimese aktiviteedi ära - white water rafting ehk parvetamine kärestikulisel jõel.
Käisin restoranides kohalikke toite söömas ja nii need esimesed paar päeva möödusid.

Karin aga päris ilma viperusteta kohale ei jõudnud. Nimelt oli odavatel lennupiletitel oma miinus - pikk reisiaeg ning mitu-mitu ümberistumist. Mis nägi välja järgmine:
Reis algas Helsingist;
sealt Moskvasse, kus paar tundi tuli oodata;
edasi Hong-Kongi - lend ise oli 9h ning umbes sama palju tuli sealses lennujaamas veeta
järgmiseks Surabaya ning viimaks Bali. Ütleme nii, et päris kahju oli vaesekesest.. ja tagasilend nägi samasugune välja. Ja pean veel mainima, et tegemist oli tema päris ESIMESE lennureisiga. Aga hakkama sai!!
igatahes oli viperuseks see, et Surabayas oli vaja minna läbi tollist ning teha viisa, võtta pagas ja uuesti check-in teha ning selleks oli ainult 1,5 tundi. Kuna olin Karinile maininud, et ta mulle ikka sõnumi saadaks kui kuskil maandub, siis seda ta ka tegi. Aga mitte just kõige julgustavamal moel. Esimene sõnum surabayast nägi välja umbes selline: "Pole kindel, kas lennule jõuan". okkkkoou.  Ära jama. Selgus, et järjekorrad piiril olid pikad, pagas ei saabunud kiirelt  ning teda jooksutati ühest järjekorrast teise.. samal ajal tiksus kell aga halastamatult. Hoidsin pöidlaid pihus ja pärast mitut sms-i, kus ta juba hiinlaseid lubas nottima hakata, sain siiski sõnumi, et pääseb küll lennule, kuid lend on edasi lükatud. No anna olla, eksole!
Õnneks hilines lend vaid tunni ja õeraas saabus lõpuks Bali pinnale. Sellega see saaga aga ei lõppenud.
Nimelt võtsin mina transpordiks hotellist lennujaama ühe rollerijuhi, kes enda teenuseid tänaval pakkusin. Kuna olin arvestanud, et see on tõenäoliselt kõige kiirem ja odavaim viis ning Balil olles tuleb vähemalt korra rolleriga sõita, sai see otsus ka tehtud. Kiivrit mulle ei antud, aga juht endale pani küll ühe pähe. Mõtlesin, et mis seal ikka - kui kukume, siis kukume. Kui telekast aasia segast liiklust näinud olete, siis teate, millesse ma ennast nüüd sidusin. Alguses sõitsime mööda normaalseid tänavaid, aga järsku pööras juht tänavasse, mis tõenäoliselt ei olnud laiem kui meeter. Sellel hetkel tekkis mõte: "nüüd viiakse küll kuhugi nurgataha ja varastatakse paljaks. Palju õnne, Katre!!" Suht draamakuninganna ikka. Tegelikult selgus, et rollerijuhid saavad lihtsalt otseteid võtta ning enamiku ajast sõidavadki kuskil, kuhu ainult üks roller korraga mahub. Pikka juttu kokku võttes: jõudsin lennujaama ilma kehaliste vigastusteta, odava hinna eest ja üpris kiiresti. Lisaks sain väga põneva kogemuse võrra rikkamaks! 
Läksin siis rahvusvahelisse lennujaama ja teadsin, et Karin peaks olema juba maandunud. Saatsime sõnumeid ja umbes pärast 15 minutit tabasin end mõttelt:"Loll, ta ju tuleb kohalikku lennujaama!" Džiiiiisus. Ja nii oligi. Kui Katre õigesse lennujaama jõudis, oli Karin juba ootamas.
Vaidlesime taksojuhtidega, kes sõidu eest hingehinda tahtsid ja pärast seda kui me ähvardasime ikkagi kellegi teise juurde minna, saime normaalse hinna ja lõpuks ometi hotelli. Karin oli laip, mis laip, aga passisime üleval veel paar tundi. Rääksime ühe targaga skaibis ja ma sain kätte EESTI MAIUSTUSED, mida ma kohe sööma pidin hakkama.

Teate kui hea on süüa Kalevi komme kui te neid mitu kuud pole söönud? Või kui hästi lõhnab must leib? IKKA KURADIMA HEA!! Nämm-nämmm.

Järgmisel päeval käisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ning sooja kliimat. Käisime proovisime veel kohalikke sööke ja õhtul läksime esimesse massaaži. Valisime ettevõtte, mis asjalik välja nägi ning hinnad ka normaalsed olid. Või noh, meie mõistes olid kõik hinnad üliodavad. Tavaline tunniajane massaaž maksis 60 000 ruupiat ehk 6 AUD-i ehk 4 eurot. Seekord otsustasime paketi kasuks - tund massaaži ning lisaks maniküür ja pediküür. Päris hea oli. Mul näiteks roniti jalgadega seljas.  Ja maksma läks vist 190 000 ruupiat per nägu ehk 13 eurot. Paradiis! Võite isegi järeldada, et käisime iga päev massaažis. Mhhmmh!



-- siinkohal tundub, et see postitus kujuneb mitmeosaliseks --

August, august..

Tsauki!

Olen maru laisaks jäänud blogi kirjutamisega.. aga proovin seda viga parandada nüüd väheke.
Midagi ülimalt põnevat pole juhtunud, üldiselt on kõik vanaviisi. Töö on tore, elukoht on olemas, autot pole veel ostnud.

Alustan sellest, mis kõige paremini meeles on ehk siis eilsest päevast. Kuna nädala sees oli Keno sünnipäev, siis leppisime kokku, et läheme kõik laupäeva õhtul restorani. Mina veetsin hommikupooliku tööl ja Carol tuli alles lõunal pärast mitut päeva Perthis koju. Mõni aeg hiljem ilmus koju Wayno, kes oli juba paraja kraadi all (jälle) kaasas eks-naine ja selle praegune boyfriend.  Sellest hetkest hakkas asi aina alla-mäge veerema. Kuna Wayno oli juba teist päeva õlle kallal, muutus ta väga ebameeldivaks. Kui sünnipäevalaps Keno ja ta kaaslane Jen meile jõudsid, et meid peale korjata, siis Wayno magas. Otseloomulikult ajasime ta üles, sest tegemist oli ikkagi tema parima sõbra sünnipäevaga. Tema aga hakkas Jen-i bitch-iks kutsuma. Reserveering oli tehtud kella 6ks, aga kell 5.45 läks Wayno alles pessu. Kogu õhtu oli Wayne üks suur – vabandan ette ära – sitapea. Kõigil oli piinlik ta pärast ja tahtsid kiiresti koju ära saada.
Õhtusöök ise oli väga hea. Tegemist oli Aafrika restoraniga – The Leopard Lodge. Pakuti steike, aafrika vorstikesi ja muud head paremat. Tellisin endale african chicken parmigiana ehk kanašnitsli, mis oli kaetud peekoni ja parmesanijuustuga, kõrvale krõbekartulid ja sibularingid. Mmmm.. Väga maitsev oli. Mehed võtsid steigid ja Jen kanasalati. Kõik oli väga väga hea. Wayno tellis veel lõpus tiigerkrevetid küüslaugukastmes. Yuuuummmmm. Mul oli esimene kord krevette ka süüa – neid peab ju puhastama enne söömist.

pole küll päris selline, mis ma sain, aga annab ettekujutuse. Chicken parmigiana.

Koju minnes oli Wayno veel hullem. Tahtis amokki joosta ja kellegagi kaelda ja mida kõike veel. Lõpuks jõudsime koju ja keegi ei olnud just kõige paremas tujus. Wayno aga kiusas ja kiusas kõiki edasi ja siis mul kannatus katkes ja ütlesin talle paar krõbedamat sõna, mispeale ta küll väitis, et tal on savi, aga kobis kohe magama ära ka. Täna tuli ja vabandas kõigi ees, aga kõigil on kõrini ta käitumisest. Carol ei jõua ära oodata, millal ta meilt välja kolib. Vahepeal käitus juba normaalsemalt ja ei joonud nii palju, aga nüüd on jälle joomatuurid peal, sest tal on „stress“. Mida iganes. Vähemalt ei muutu ta vägivaldseks omade vastu.

Kuna elu siin on kui Mehhiko seebikas, siis räägin veidi varasemast ka. Kaks nädalat käis Carol jalaoperatsioonil. Teate küll neid asju, mis suure varba luule kasvavad – need lõigati ära. Igatahes oli ta see 2 nädalat kodus. Sel nädalal helistas aga noorem tütar, et tal on kõhus valud. Kuna tütrel on mingi maovähendamise asi vms, siis arvati, et see teeb valu. Pärast teistkordset arsti juures käiku tuli aga välja, et tal on sapikivid ja sapipõis on juba nii põletikus, et tuleb välja lõigata. Siin ei möödu vist nädalat ka, ilma et keegi haiglas ei oleks! Opp tehti ära ja arst ütles, et oleks ta paar päeva veel kodus kannatanud, oleks ta tõenäoliselt praeguseks surnud.

Juuli alguses oli Wayno 50s sünnipäev, mida ta otsustas pidada Crown kasiinos Perthis. Olin üsna kindel, et ei taha minna, sest pidin tol laupäeval töötama, aga kuna Carol lubas ööseks koju tagasi tulla, siis otsustasin, et mis seal ikka, pean ju elus esimest korda kasiino seest ka ära nägema!
Käisime enne shoppamas, siis olime Caroli tütre Sami juures paar tundi ja lõpuks läksime kasiinosse. Parkimine oli õudusunenägu.. sajad ja sajad autod ning neid saabus aina juurde ja mitte ainsat vaba kohta. Me tiirutasime seal parklas vist tund aega, enne kui leidsime parkimiskoha. Läksime sisse, tegime endale kasiino kaardid ja tegime mõned mängud automaatidel enne kui teised  üles otsisime. Kogemus ise mulle väga ei meeldinud, sest liiga palju inimesi oli ja sünnipäevalisi me väga ei näinud, sest kõik kadusid koguaeg ära ja telefonidele keegi ei vastanud.
Lõbus hetk oli see, kui mingi hetk üks geipoiss Kia (kes teab, siis kujutage ette Modern Family geipaari - hahhaha) kuskilt mulle külje alla ilmus. Jutt tal jooksis, ilmselt tänu viinakoksidele, mis tal koguaeg käes olid. Sain paar kõhutäit naerda küll.

Carol tegi Wayne-i sünnipäevaks "Eesti kooki"

Kasiino liikmekaart.

Mmm.. siis eelmisel nädalal tulid Carolile külla ta 10 Taiwanist pärit töölist, et talle ilusat paranemist soovida. Väga südamlik žest nende poolt. Tõid talle kooki ja jutustasime hilisõhtuni.

Mul endal on nüüd töö juures 2 uut töölist. Prantsuse tüdruku Julie lasime lahti, sest kahjuks ei saanud ta oma tööga piisavalt hästi hakkama. Asemele saime itaallastest paari – 27 aastane Pier ja 23 aastane Ilenia. Esimene nädal nendega on olnud ülimalt stressirohke, aga katsume hakkama saada. See kui inimesed ikka inglise keelt ei oska on suur probleem, sest palju aega veedad lihtsalt seletades lihtsaid asju lahti ja lõpetad ikkagi käte-jalgadega vehkides.
Hetkel olen üsna õnnelik, et vähem kui nädala pärast juba puhkusele lähen. Iga päev ikka keegi mainib, et a-hah.. varsti oled kuskil rannas kokteile rüüpamas, sa õnnelik inimene!
Lynda tõstis palka ka jälle dollari võrra paar nädalat tagasi. Saatis ühel õhtul lihtsalt sõnumi, et tõstsin su palka – kehtiv eelmisest nädalast. Me väga hindame, mis sa siin teed.
Ei saa öelda, et ma rahul ei ole. Sel nädalavahetusel pandi paika uus kabinet, kuhu saan oma laua. Üha enam on minu töö lihtsalt jälgida, et teised oma tööd õigesti teevad, sest mahud järjest kasvavad ja töölisi tuleb juurde. Kui puhkuselt tagasi tulen, siis peaks saabuma ka meie uus puhkeala ja paika pannakse ka tualetid, mis juba saabunud on.
Ahjaa, ja siis umbes kuu aega tagasi pani Noel maasse tünni, kuhu jookseb meie juurviljapesu vesi. Arutasin siis temaga, et kas ta ei arva, et see liiga väike on ja kiirelt täituma hakkab ning et kas see hoopis liiva täis ei saa, sest näiteks salatitaimed on väga liivased. Tema aga ütles, et kui see täis saab enne kui nad uue pakkimiskuuri ehitavad, siis ta teeb mulle ja Lyndale suure üllatuse. Noo.. umeb poolteist nädalat tagasi hakkas kraanikauss vett tagasi ajama. Vaatasime siis tünni ja mis välja tuli? Pool oli täitunud liivaga ja vett enam sisse ei mahu. Mul ei jäänud muud üle kui mainida.. Ma ju ütlesin! Nüüd Lyndaga ootame oma kingitust. Lynda mainis talle, et üks nädalavahetus spaas ei teeks paha. Hahahhahaaa :D

Sain esimest korda kätt proovida väetamisega.

Meie uus kabinet, mis pakkimismaja otsa pandi.

Ahjaa, ja see selgus ka, et käbi ikka kännust kaugele ei kuku. Meil on siin probleeme elektriga koguaeg ja ühel heal õhtul andis üks kaitse otsad. Wayne ja Carol olid üsna nõutud, sest tänu sellele ei töötanud elektripliit ja paar asja veel. Mina aga võtsin asja kätte, leidsin garaazist vastava traadi ja vahetasin kaitsme katkise traadi ära ja voilaa, saagu valgus!
Ilmad on ka päris palju soojemaks läinud. Päeval on juba 25 kraadi sooja ja öösed jäävad kuskil 10-15 vahele. Ehk siis selline tüüpiline eesti suvi. Sel nädalal istutades sain oma esimese päikesepõletuse ka. Nägu ja käed parajalt punased, aga õnneks ei miskit hullu.

Siis käisid Caroli vanem tütar Chrystal ja ta ema Lyn külas. Neid polnud ma varem näinud. Caroli ema on üks hull tegelane – ütleb seda, mis sülg suhu toob ja arvab, et teised on tema orjad. Mina õnneks veetsin enamuse ajast, mis ta siin viibis tööl, aga isegi see vähene aeg, mis temaga kokku puutusin oli üsna ebameeldiv. Wayno lubas Lyni koju viia ja noo, see oli üks naljakaimaid autosõite, mis kogenud olen. Keno tuli ka meiega kaasa ja vaeseke pidi terve tee Lyni mula kuulama. Wayne küll üritas teda summutada muusikat kõvemaks keerates, aga Lyn rääkis isegi sellest üle. Näitas Kenole oma uut särki ja on üldiselt üsna ropu suuga. Oehh.. nüüd ma saan aru, miks Carolile ta ema väga ei meeldi.

Jaapanlased tõid mulle proovida oma rahvustoitu Nattō, mis on halvaks läinud sojaoad. Nende jaoks on see tüüpiline hommikusöök, mida pannakse saia peale või süüakse riisiga. Juba alguses hoiatati mind tugeva lõhna eest, aga see ei olnudki väga hull. Söömisrituaaliks on järgmine: karp ube segatakse tugeva sinepiga ja sojakastmega - seda peab aga tegema 20 sekundi jooksul. Üldiselt süüakse seda pulkadega, aga kuna ma ei oska neid kasutada, läksin kergema vastupanu teed ja kasutasin kahvlit. Maitse ei olnud üldse hull.. meenutas midagi, aga ei tea mida. Panin natuke röstsaia peale ka ja päris normaalne oli. jaapanlased aga tegid pilte, sest ma olen ainuke mitte-jaapanlane, keda nad teavad, kes ei teinud mingit kohutavat nägu ja võttis isegi juurde. Väljanägemiselt oli lõpptoode väga limane ja üldsegi mitte ahvatlev, aga soovitan kõigil, kellel võimalus, ära proovida.

Selline nägi välja.

Natuke kaootiline kokkuvõte tuli, aga vast saate ikka aru.

Töö tegi ahvist inimese

Hei!

Pole juba kuu aega miskit kirja pannud ja nüüd Liisu tungival soovil (olen ise sellele mitmeid kordi mõelnud, aga mitte tegutsenud) kirjutan oma ja teiste tegemistest taas.

PS! Mu eesti keele oskus muutub järjest halvemaks, kuna suhtlen väga vähe eesti keeles, seega ärge pange pahaks mu vigu.

Juuni oli minu jaoks väga kiire ja töörikas aeg. Kuu lõpus toimus kolmekordne audit, mis tähendas, et selleks ajaks pidime kõik tip-top korda saama. Seega töötasin terve juuni 6 päeva nädalas vähemalt 10 tundi päevas. Võin ausalt tunnistada, et selle kuu möödudes arvas mu keha, et ma olen ikka räme reetur ja otsustas alla anda. Aga sellest hiljem..

Mis siis kõik toimunud on?

Töö juures on kõik sama.. ainult ühe töötaja sain juurde - prantsuse tüdruk Julie ja järgmisel nädalal peaks lisanduma ka saksa kutt Dominic, kes praegu pruninguga (puude pügamisega) meil tegeleb. Kõik on minust vanemad. Tüdrukud on 25 mõlemad ja poisid 29. Lynda põhimõtte pärast ei võta nooremaid tööle, sest töökultuur pidavat noortel halb olema. Ei saa öelda, et vastu vaidlen, kuid erandeid leidub. Mina olen neil üldse erand - noor, autot ei ole, elamist polnud - ilma nendeta muidu meile tööle ei võeta. Aga sain juhtivaks töötajaks, auto andsid mulle Lynda ja Noel ning elamine on superluks ka tänu neile. Ja Lynda ostis mulle riideid ka - mütsi, kindad ja sooja pusa tööl käimiseks ning korralikud vihmariided. Alustades sain metallninaga töösaapad. Lubas veel osta püksid ja särke. Väga hoiavad mind!
Toodangu mahud muutuvad meil järjest suuremaks, seetõttu ka töötajate rohkus. Uued on tõenäoliselt alguses osalise ajaga ja mul on õigus neid lahti lasta kui asjad selleni jõuavad. Õnneks on praegu ennast positiivselt tõestanud. Tõenäoliselt saame endale varsti masinad, mis aitavad toodangut pesta/pakkida, sest muidu lihtsalt ei jõua. Eks näha ole!
Nagu ennist mainisin siis juuni kuu oli päris hull. Ainukesed vabad päevad olid pühapäevad ning siis olin laip, mis laip. Tundsin nendel päevadel ikka väga halvasti, aga uuel nädalal uue hooga ja sain hakkama. Juuli alguses aga vigastasin oma selga. Täpselt ei tea, mis juhtus, aga kesk selga oli tõsine valu ning hingata oli ka valulik. Tõenäoliselt sain vigastuse porgandeid pakkides. Nimelt seda tööd tehes pean kiirelt tõstma 18kg porgandikaste. Kui seda tööd teha 7 tundi, siis päeva lõppedes on väsimus suur. Igatahes olin samal õhtul valudes kodus, aga järgmisel päeval pidin tööle minema. Õnneks oli lihtne päev, aga küsisin ikkagi Lyndalt, kas võin koju puhkama minna, sest ei tunne end hästi. Järgmise päeva lõunal tuli mulle üllatusena Lynda kontrollima, kuidas mul enesetunne on, tõi mulle suppi lõunasöögiks ning pakkus võimalust, et ta viiks mu arsti/massööri juurde või annab mulle valuvaigisteid. Keeldusin kõigest viisakalt (välja arvatud supist muidugi!), sest ei tahtnud talle tüliks olla. Olin ja siiamaani olen südamest üllatunud ja tänulik, et ülemus mu eest nii hoolitseb. Praeguseks on selg vähe paremas seisus, kuid mitte täiuslik. Teen ikka trenni ja loodan, et lihaste tugevdamine aitab. Pöidlad pihus!

Üha enam pean tegema paberitööd. Iga päev on vaja täita mitu kausta - küll temperatuuritabelid, toodangu kaalud, kvaliteet jne.

Lynda pani mu kapile nime peale :D

Auto, millega tööl käia, kuni endale miskit muretsen.

18kg porgandikastid, mida tõstma pean.

Nädalavahetused on tegevusi täis olnud. Ühel õhtul käisime Keno juures lõkkeõhtul. Jälle oli mul au olla kõige noorem ja ainuke mitte austraallane. Viimase kohta öeldi nii: "We´ll make you an Australian soon enough!" - ehk küll nad varsti teevad must austraallase. Jään huviga ootama. Üks mees, Steve, ei saanud aru sellest, et mina ja eestlased üldiselt ei ole väga kallistaja rahvas. Kindlasti mitte võõrastega. Küll ta üritas mind "enda usku" pöörata ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et Kat ei ole kallistaja tüüpi inimene, aga tema seda ei usu ja küll ma ükskord ikka õige austraallane olen ja kallistama hakkan. Mulle pakkus see hirmsasti nalja.
Üleüldse on inimesed nii verbaalselt kui füüsiliselt palju lähedasemad kui ma harjunud olen. Neile on "I love you e. armastan sind" ütlemine igapäevane ning seda öeldakse nii perele, sugulastele, sõpradele igapäevaselt ning iga telefonikõne lõpetuseks. Minu jaoks on see võõras ning kui seda neile seletada üritan, siis ei saa kohalikud sellest kohe kuidagi aru, et kuidas sa ei ütle kõigile, et sa neid armastad. Isiklikult arvan, et seda saab ka tegudega näidata ja eesti keeles on sõna armastus üldse väga egamugav. Just sõna ise, mitte see, mida see tähendab.

Vasakult:  Wayne, Steve´i naine, Steve, Melissa, Keno

Vitamiin, miin, miin!

Sest ilma vigastusteta ikka ei saa :(

Ühel nädalavahetusel käisime Caroliga Perthis ja tõime ta tütre lapsed - identsed kaksikud poisid maale vanaema juurde. Väga nunnud poisid on. Tagasiteel käisime McDonaldsis ja kuna poisid on blondi peaga nagu mina ja üks rippus mul ühe käe otsas ning teine teise, siis arvasid kõik, et need on minu lapsed ja kuhjasid mind komplimentidega üle. stiilis "küll on nunnud poisid" ja "teil on väga viisakad lapsed". Heh.. aitäh, aitäh. Mis ma ikka öelda oskan?!? Kui nad enne olid üsna häbelikud mu juuresolekul, siis nüüd on poisid minust üsna vaimustuses ja räägime tihti telefonis. Muide.. kas te kujutate ette kui raske on aru saada 3-aastaste inglise keelest? Dsiiiisus, mul on vahel tõlki vaja nende jaoks. Võrreldes esimeste kordadega saan 400% paremini aru, kuid siiski on vahel sellised momendid, et "Möh?".

Ahjaa.. mul on tekkinud üks "first world problem". Kõik teevad mulle süüa. Jah, see tõesti on probleem! Ma võin viimase kuu jooksul ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad kui ise endale süüa sain teha. Ostan endale miskit valmis, aga võimalust seda reaalselt valmistada ei ole, sest keegi teine teeb alati miskit enne valmis ja "Katre peab sööma ja ebaviisakas on kui ta seda ei tee" situatsioon on jälle tekkinud. Ühel päeval tegid töökaaslased jaapanlased mulle jaapani toitu; Wayno teeb mulle ülepäeviti midagi, sest õpetan talle arvutit ning abistan teda tema tutvumisportaalis ning pühapäeviti tekitasime traditsiooni "perekonnaõhtusöögi" näol. Viimane on tavaliselt aga selline, et Carol vaaritab ja me Waynoga oleme abikokad/nõudepesijad. Näiteks paar nädalat tagasi oli pühapäeva menüü järgmine:
 lambapraad,
 juurviljad: kartul, maguskartul, kõrvits, porgand,
aedviljad juustukastmes (brokkoli, lillkapsas)
2 erinevat sorti kastet/sousti
värske sai
õunakook jäätisega
Nüüd te siis teate, miks ma siin paksuks lähen!! Kuigi ma pole elu sees nii palju aedvilju/juurvilju söönud kui siin poole aasta jooksul.

Varahommikune salatikorjamine

Wayno majal katus peal lõpuks

Wayne tegi õhtusöögi

Ühel nädalal otsustas Wayne välja kolida. Nad hakkasid üha enam Caroliga tülitsema ja tundub, et Wayne armus Carolisse üldse ära, aga see ei ole vastastikune. Pinged olid laes ja tundus, et lahendus saabub Wayno lahkumise näol. Tal oli karavan broneeritud ja kõik plaanitud. Carol juba hingas vabamalt, sest teadis, et tüüp on minemas. Ja siis.. päev enne minekut helistab Wayne Carolile ja ütleb, tead mis, ma ikka ei koli välja, vaid jään siia kuni mu maja valmis saab. Võite vaid ette kujutada kui õnnelik Carol oli. ja kuna ta on hea südamega inimene, siis ei hakkanud ta vastu vaidlema ja kannatavad üksteist edasi. Mitte just kõike ägedam seis minu jaoks, sest mõlemad kurdavad oma probleeme mulle ja ma pean olema neutraalne + ära hakkab tüütama see pidev tülitsemine ühetede ja samade asjade pärast.

Elu siin on üldse põnevam kui Mehhiko seebiseriaalis. Selle nädalavahetuse episoodis:
Wayno tütrel oli 21. sünnipäev kohalikus baaris. Kokku olid kutsutud sugulased ja sõbrad. Nende perekond on tuntud oma alkoholilembuse, lärmakuse ja kaklemistahte poolest. Võite kaks korda arvata, mis see kompott korda saatis. Mina otsustasin mitte minna ja olin kodus. Öösel saabusid Carol ja Wayne koju ning olid üsna lärmakad, seega otsustasin minna küsima, kuidas pidu möödus. Tuli välja, et mitte just kõige paremini.
Nimelt, Wayno vend jõi ennast segi, hakkas kõigiga tüli norima, mistõttu otsustati ta koju viia. Autoparklas kukkus ta aga pikalt, lõi oma pea ära ning kaotas teadvuse. Tsiteerides Kristat "verd lehmas" ja kutt ei hinganud korralikult. Carol kutsus kiirabi. Samal ajal aga otsustasid kõik ära pöörata, sest sattusid paanikasse ning hakkasid omavahel kaklema. Siinkohal tuletan meelde, et tegemist on perekonnaga. Wayno rebis oma särgi puru, sest otsustas suures paanikas Rambot impersoneerida ja kellelegi kallale minna. Naised karjusid ja nagu peata kanad ja Carol üritas üle selle lärmi kiirab dispetšeriga rääkida. Lõpuks saabus abivägi ja mees viidi haiglasse, kus ta kunstlikkusse koomasse pandi, sest tal oli hiljuti olnud südameoperatsioon ja kukkumise tagajärjel ei hinganud korralikult. Tänaseks on kõik korras, kutt on teadvusel ja paraneb jõudsalt.
Samal ajal tõmbasid mõned vennad kräkki ja olid veel pühapäeva pärastlõunal nagu Duracelli jänesed ning otsisid tegevust, sest teatavasti annab kräkk energiat.
(Ärge muretsege, ma ei räägi isiklikust kogemusest ja seda tüüpi, kes kräkki teeb, olen ainult mõned korrad näinud)

Keno juures oli umbes 5 külgkorvi, 3 neist sõjamasinad, ainult relv puudus!

See võtab vist viimase kuu päris hästi kokku. Kuna ma ei ole enam endale märkmeid ka teinud, mis toimunud on, siis ilmselgelt on miskit mainimata jäänud, aga saame hakkama.
Muide.. kui teil mõni küsimus on minu elu või austraallaste või mille iganes kohta, siis võite need kirjutada siia kommentaaridesse või mulle facebooki ja vastan heameelega.


Järgmise korrani!