Teisipäeva õhtul
tõusis jälle kole tuul, aga seekord olin ettevalmistanud ennast.
Panin varakult soojalt riidesse ja aknad kinni ja nii sai öösel
ilusti magatud. Hommikul Indrek rääkis, kuidas oli hiirega võidu
pabertsekki tirinud. Jube julged hiired siin ikka.
Läksime üsna
varakult linna, et tööbüroos käia. Astusime läbi TheJobShopist,
aga kasu polnud absoluutselt. Kõik on netipõhine, aga meil on
kasutajad juba olemas. Kui jutule saime, siis tädi ütles, et tööd
on kogemustega inimestele ja sedagi vähe ning kui kahekesi ühte
kohta tööle saamisest võime vaid unistada. Nojah, mis seal ikka.
Ühest hostelist käisime ka läbi, päris vinge nägi välja, aga
meie jaoks jällegi kasu polnud..
Siis võtsime
sammud Kings Parki, mis on selline koht Perthis, kus näed peaaegu
kogu linna kõrgelt. Läksime sinna Jacob´s Ladderi (Jacobi redel)
kaudu, mis oli pikk trepp (245 sammu). No, mis te arvate, kas ma
surin seal või jah? Mina olin hädine, aga teised jooksid üles –
tundus et populaarne paik tervisesportlastel. Park ise oli väga
ilus, kaetud kunstmuruga ja vaated olid ikka fantastilised. Istusime
ja jalutasime seal vist paar tundi. Kui kodu poole läksime, käisime
kesklinnas ühes kebabi kohast läbi, et kõhtusid täita. 13 dollari
eest sai suure kebabi, friikad ja joogi. Päris hea diil ma ütleks,
mina sain terveks päevaks kõhu täis.
|
Jacob´s ladder ehk 245 astet. Öäkkkkkk |
|
Kui pole pilti, pole kohal käinud.. |
|
|
Kings Park |
|
Vaade peaks olema jõele |
|
Selline on elutuba/köök |
|
Meie magamistuba, magame õhkmadratsil. |
|
Aed maja taga |
|
Dušinurk jääb peitu ja vets ka. |
|
Tyson |
|
Elutuba teiselt poolt |
|
Indrek lauatamas. |
Kodus saatsime jälle
cv-sid laiali ja uurisime muid võimalusi. Väga tavaline tegevus
meil. Seejärel läksime longboardiga ( pikem kui rula) natuke sõitma
ja pilte tegema. Õigemini indrek sõitis ja mina tegin pilte. Mul
lihtsalt ei ole tasakaalu sellise asja jaoks ja Austraalias ei taha
proovima ka hakata, et ennast päris puru kukkuda. Käisime kõrgemate
küngaste otsas siin majade vahel.
Õhtul rääkisin veel
kodustega skype-s, sest varsti ei pruugi enam väga tihti netti saada
ja kui ongi nett, siis ei pruugi see olla piisavalt hea skype jaoks.
Hea teada, et perekond on 100% selja taga ja hoiavad kõvasti
pöidlaid. Aitäh! :)
Otsustasime ka seda et kui lähipäevil tööd ei leia, kasutame vabatahtliku võimalusi, kus saab tasuta majutuse/söögi siis kui teed u 5 tundi päevas tööd kellelgi farmis.
Neljapäeva hommikul vaatasin omale meilidesse ja oh imet, olime positiivse vastuse saanud ja lõunaks oli kokku lepitud, et saame reedel 2-ks nädalaks farmi, mis asub Perthist 1h bussisõidu kaugusel. Vabatahtliku kogemus tuleb ainult kasuks, sest enamus tööandjad tahavad et sul oleks kohalik kogemus olemas ja et neil oleks võimalus kellelegi helistada ja küsida sinu kohta. Ja nii saame me ise targemaks ja ei pea linnas töötuna olles kuskil hostelis raha magama panema. Loodetavasti selle 2-nädalase vabatahtliku perioodi jooksul saame leida ka tasulise töökoha.
Tõsistel teemadel arutledes.. Siin Austraalias on laste kasvatamisega paljudel probleeme. Nimelt siin Bryce juures elades on maja teine pool ühe pere käes. Ja ei möödu päevagi kui see pereema oma lapse peale ei karjuks. Lihtsalt hüsteeriliselt lõugab ja ähvardab lüüa. Laps tundub nii paari aasta vanune olevat. Muidugi ta tahab kolada ja mõnikord tõmbab mõne asja laualt maha, aga see ei anna õigust lapsega nii käituda. Ma vist olen varem ka kirjutanud, et selliseid emasid olen näinud ka rongis. Siin ei tundu olevat sellist asja, et sul on mingi "filter", mis aitab jälgiga, mida avalikus kohas suust välja ajad või teed. Mitmed emad karjuvad kõvasti ja ropendades oma laste peale avalikes kohtades, ähvardavad neid lüüa ja mõnikord annavadki laksu.. Samal ajal vaatavad kõik teised pealt.. õigemini teesklevad mujale vaatamist ning ei sekku asjasse. Meil põhjamaades oleks sellise asja peale ammuilma lastekaitse kodus.
Siin ei ole inimestel üldse sooja ega külma, mis neist arvatakse. Avalikes kohtades on näha tülisid, noored kutid räägivad üle rongi, kuidas nad on kõvad mehed ja mingit tšikki panid ning noored isad lastega, kes samal ajal kui laps kärus istub jõhkralt suitsu kimuvad ja õlut libistavad. Üsna kurb on sellist vaatepilti jälgida. Ma ei väida, et meil sellist asja ei toimu, aga pigem siiski kinniste uste taga.
Jätkub ..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar