Külm on!

Hei!

Eelmise postituse lõpetasin sõnadega, et kuumast on siiber. Nüüd võtaks need sõnad tagasi, sest maru külmaks läks.

Üldiselt möödub minu aeg töiselt. Kuna töö on üpriski füüsiline, siis koju jõudes olen päris väsinud. Tavaliselt alustasin päevi 6.30, mis minu jaoks tähendas 5.45 ärkamist. Viimasel nädalal on aga ilmad väga palju jahedamaks läinud – öösiti vaid 6 kraadi vahel sooja ja päeval on maksimum 25 ning päike tõuseb hiljem. Saabumas on Austraalia talv. Seetõttu saame uuest nädalast alustada kella 7st, sest pimedas ei näe juurvilju korjata.

Seekord kirjutan siis kahest viimasest nädalast ja vabandan juba ette ära, et natuke liiga päevakirjeldustena kõik kõlab. See on nii sellepärast, et kirjutan iga päev väikese memo, mis juhtus ja siis hiljem kui blogi kirjutan, katsun meenutada. Siit see tuleb..

Esmaspäeval, 14. märtsil, oli massiivne 13 tunnine tööpäev – hommikul alustasime zucchinidega ja hiljem hakkasin pakkima salatit. Abiks Nick Texasest ja saksa tüdruk Janina. Lõpetasin kell pool 8 õhtul. Tulin koju ja vett ei olnud, sest targad parandasid mingit toru. Õnneks läks parandamisega üsna kähku. Käisin pesus ära ja magama, sest väsimus oli suur.

Teisipäeval oli päev lühike – zucchinid korjata ja pakkida ning 3 tunniga oli tööpäev läbi. Lynda ostis mulle rattale ka tuled ning hunniku patareisid, et ikka näeksin hommikuti tööle sõita. Ülejäänud päeva passisin niisama, üsna igav.. teeksin parema meelega tööd. See on ainuke asi, mis mulle selle töö juures ei meeldi – kunagi ei tea kui pikk tööpäev ees ootab, meil ei ole mingit graafikut.
Kesknädalal pidi olema lühike päev, kuid kui hommikul tööle jõudsin, teatas ameeriklane, et Ben täna tööle ei tule. Õigemini tähendas see seda, et Lynda käskis Ben-il koju jääda. Elekter oli ka terve päeva ära, mis tähendas seda, et pidin Lyndaga laos zucchinisid pakkima uksed lahti, mis omakorda tähendas palavust. Aga polnud üldse hull ja oma tunnid sain ka kätte. Üle 41 sellel nädalal, pole paha. Lynda ütles, et ta parema meelega annab töötunnid mulle kui Ben-ile ja üleüldse hoiab ta mind kui sitta pilpa peal, aga seda heas mõttes. Pakub süüa ja muud eluks vajalikku, kui poes vaja käia, siis viiakse mind poodi, töötunde antakse rohkem ning kõike mis vaja aidatakse/antakse. Toredad on kõik mu vastu. Carol ja Wayne jagavad ka oma sööki minuga ning aitavad/nõustavad koguaeg. Lihtsalt nii heasüdamlikud on inimesed mu ümber. Ükspäev Lyndaga rääkides selgus ka see, et olen erand tema reeglile. Ta ei palka enda juurde inimesi, kellel ei ole autot, aga kuna ta mind nii väga tahtis enda juurde tööle, pidi ta väikese erandi tegema. Aitab ka see, et ma sain nii lähedale elama.

Shed - ehk külmruum ja pakkimisruum, kus põhiline töö käib

Lynda ja Noel-i maja

Üks põld, esiplaanil sibulad, taamal porgandid ja mais

Nick ning istutamist ootav lehtkapsas

Istutasime just lehtkapsa

Istume seal taga ja muudkui küürutame. Päris valusaks jäi selg lõpuks.

 Too päev istutasime 3000 lehtkapsa taime, 200 tilli taime, 200 lehtsalatit ja 200 miskit muud. Õnneks läheb töö kiiresti, lihtsalt füüsiliselt veidi raske.

Sain kolmapäeval oma nädalavahetuse plaanid ka tehtud – kuna olid lihavõtted ja Suur Reede, siis oli mul nädalavahetus + reede vaba ja käisin Pam-i juures. Pam tuli korjas mu juba neljapäeva õhtul üles, sest ta käib nagunii Lynda juures turu jaoks juurvilju võtmas. Nii sai kaks kärbest ühe hoobiga.

Teel ostsin tänutäheks Pam-ile kasti õlut. Õhtu möödus kaart mängides ja niisama jutustades. Reedel aitasin tal aias korda luua. Nimelt on Pam-il nüüd uus vabatahtlik – üks tüdruk Kai jaapanist, kelle ta võttis enda juurde 6ks nädalaks. See ettevõtmine läks vähe näpust, sest see tüdruk on üsna kasutu. Pidi olema kunstnik ja kuna Pam on väga hea kunsnik, siis lootis ta et saavad koos maalida, aga tuleb välja, et Kai on hoopis õmbleja. Kai on meeletult vaikne, arvan et suurt rolli mängib see, et ta inglise keelt ei oska. Peale selle on ta väga-väga aeglane töö tegija, matsutab ja luristab süües, peseb hambaid pool tundi ning lohistab jalgu. Pam ei ole üldse rahul ja nüüd võtab vabatahtlikke 2ks nädalaks, hiljem pikendamise võimalusega. Ikka juhtub. Vabatahtlikega mitte rahul olemise rajal jätkates.. Mäletate Meg-i ja Graeme-t, kelle juures me vabatahtlikud olime? Nemad võtsid pärast meid enda juurde saksaste paari, kellele nad olid juba ammu silma peale pannud ja pidid olema hüpersuper. Läks aga nii, et see paarike sõi neid põhimõtteliselt paljaks. Näiteks õhtusöögi ajal olid enamuse lihast enda taldrikule kühveldanud ja teistele vaid ühe koiva jagamiseks jätnud. Karma, ma ütlen, karma!

Reedel tuli ka Pat külla, ta oli vahepeal lilli korjanud, aga see töö on üsna orjatöö, palka saab ainult 10 dollarit tunnis. Õhtusöögiks tegi Fee suure laua igasugust head kraami ning õhtu lõpetuseks mängisime jälle kaarte.

Laupäev möödus samas rütmis ning pühapäeval läksin Pam-iga tema Bullsbrooki majja, et seal väheke korda luua, sest seda maja tahab ta maha müüa. Helistasin isale ka seal olles, sest SEAL OLI LEVI! Jee! Hea teada, et kõigil hästi läheb. 

Pühapäeva hommikul aitasin Pam-il teha zucchini relish-it ehk suvikõrvitsa hoidis. kirjutasin retsepti ka omale üles, päris maitsev kraam.

Pam-i maja, mida ta müüa tahab.

Elutuba

Kuur, kus praegu elab Pam-i ema.

Esmaspäeval selgus, et ameeriklane Nick jääb meile kauemaks tööle. Tema viisa saab juuni lõpus läbi ja tõenäoliselt jääb ta seniks meile tööle. Ben aga lasti lahti.. nimelt töötas ta päev otsa Lyndaga ja ju siis tal viskas üle see, et Ben nii palju vigu teeb ja lasi ta lahti. Mis seal ikka, saan edasi töötada Nickiga. Nick on juba 30 ning see oli tal viimane võimalus austraalias seljakotirändurina olla. Pealegi saavad ameeriklased töö-ja puhkuseviisa ainult aastaks.
Carolit hammustas või õigem oleks öelda, et nõelas teisipäeva öösel skorpion. See oli tal voodis.. Ja nõelas küünarnuki juurest. Väga valus polevat olnud, sest elukas oli ainult sõrme otsa suurune. Aga MIS MÕTTES MEIL SKORPIONID MAJAS ON??!! See tähendas seda, et kolmapäeval lasti maja paksult mürki täis ja me kõik pidime peaaegu et ära lämbuma. Õnneks oli mõju kohe näha, sest erinevad putukad hakkasid muudkui laest alla pudenema. Kõige suurem mure on sipelgatega.. neid on lihtsalt kõikjal. Õnneks minu tuba on suhteliselt putuka-ja elukavaba.. välja arvatud see intsident hiirega. Hehheee.

Kolmapäeval saime Nickiga kõike esimest korda iseseisvalt teha – salat, zucchinid, kurgid lehtkapsas korjata ja kõik pakkida ka. Saime väga hästi hakkama. Meil tiimitöö sujub väga hästi, seega olen uue töökaaslasega rahul.

Järgmisel päeval sain sõita 100 aastat vana traktoriga, tööks oli postide väljatirimine tomatipõllult. Traktor oli pirtsakas ja suure elukaga pidin teostama täpsussõitmist, aga sain hakkama ja murdsin ainult 3 posti. Tööpäev kestis vaid 4 tundi – tüütu kui päevad erineva pikkusega. Koduteel jooksid üle tee 3 emu – väga suured olid ja hiljem Caroliga vesteldes selgus, et nad võivad ka agressiivsed olla, seega oli hea, et oma distantsi hoidsin. Need elukad olid sama suured kui mina ja kolmega võidelda poleks küll tahtnud. Hiljem istusin elutoas ja järsku kuulsin krõmpsumist, asja uurima minnes, nägin, et meil on hiiglaslik kits maja ees. Kutsusin Wayno ka vaatama, kes looma tagasi oma aeda ajas. Nimelt on meie maja taga aed, kus see kits tegelikult olema pidanuks. Vot sulle loomaaeda!
Reedel Anzac day, mis kohalikele tähendas jälle vaba päeva. Anzac day on mõeldud I maailmasõja veteranide mälestuseks. Meie pidime aga otseloomulikult tööle minema ja kolmekordsest palgast, mida kohalikud saavad võisime ka ainult unistada. Tööks olid.. üllatus, üllatus! Zucchinid! Sain üksi neid puhastada ja pakkida, sest Nick sai Noel-iga porganeid pakkida. Nii mõnus porgandi lõhn oli koguaeg õhus. Sain esimest korda ka tõstukiga sõidetud. Luba selle kasutamiseks on koguaeg olemas, aga me pole julgenud näppida väga. Nüüd on aga asi enam-vähem selge ja jälle üks mänguasi juures.

Arutasime Nickiga, et meil kummalgi pole kunagi olnud sellist tööd, kus peaks nii palju detaile meelde jätma. Toon mõned näited:

Zucchinisid kaubandusketi jaoks pakkides pidi üks alus kaaluma vähemalt 505 grammi. Kohaliku turu jaoks läks aga ühte kasti 30 või 21 zucchinit, olenevalt suurusest. Ühel euroalusel oli 48 kasti.

Lehtkapsast pakkides ei ole aga kaal oluline. Ühte kasti läheb 6 pakendit ja euroalusel on 24 kasti.

Lehtsalatit pakkides peab üks salatitaim kaaluma vähemalt 280 grammi ning kasti läheb 8 salatitaime, euroalusele 24 kasti.

Kastid tuleb kõik ära sildistada. Sildid tuleb panna õigetesse kohtadesse. Näiteks peab ühte tüüpi sildid panema euroalusel paremal pool põlve kõrgusel oleva kasti pikemale küljele.

Selliseid väikseid asju on nii nii palju. Õnneks neid päevast päeva läbi tehes ei ole meeles pidamine väga keeruline ja Nick-iga hoiame üksteise seljatagustel silma peal, et miski tegemata ei jääks või valesti ei teeks.

Elukas, kes sealt paremalt olevast vahest meie aeda sisse puges.

Põhiline mänguasi

Salatitaimed, mis pesemist ja pakkimist ootavad

Nick meie ülikaunist põlle ette panemas.

Neljapäev oli Nick-i sünnipäev, ta sai 31. Lynda kinkis koogi. Mmm.. shokolaadikook!

100 aastane mänguasi

Mammut!

Väike tabel toiduhindadest. Käin tavaliselt kõige odavamas toidupoes Coles või siis Woolworths (mis on minu hinnangul kallim kui Coles, aga samas meile kõige lähedamal). Võimalusel ostan sooduses olevaid tooteid või poe enda tooteid. Umbes nii nagu meil on Selveri enda tooted soodsamad. Nii öelda külapoodides nagu GinGin või Guilderton on kaubad kordades kallimad. Seega on sinna asja vaid äärmises hädas. Kasutan hindade arvutamisel kurssi 1 EUR = 1,45 AUD ehk 1 AUD = 0.65 EUR. Hinnad on ümardatud, aga annavad üldise ülevaate. Kuna riideid või tehnikat pole veel ostmas käinud, siis ei oska nende hindade kohta veel miskit öelda.

Toiduaine	Hind AUD-ides	Hind eurodes
Shokolaad 220g	3	1,95
Külmutatud juurviljad 1kg	3,28	2,15
Pasta 500g	1	0,65
Friikartulid 1kg	3.99	2,6
Sai 650g	1	0,65
Nuudlid 5pakk	2.95	1,9
Pastakaste 500g	2	1,3
Lipton tee 100 pakikest	3,50	2,3
Küpsised 500g	4	2,6
Veiseliha hakkliha 1kg	5	3,25
Kanakoivad 1,1kg	5,37	3,4
Juust 1kg	7,99	5,2
Vaarikamoos 500g	2	1,3
Tomatid 1kg	2,99	1,95
Pähklivõi 780g	5,99	3,9
Piim 3L	3,99	2,6
Riis 1kg	0,99	0,65
Õlu 30*0,33	35	22,8
Tubakas 50g	43	15

See võtab enam-vähem mu elu selle 2 nädala jooksul kokku. Vahepeal mõtlesin sellele ka, et kui palju erinevaid juurikaid ja asju mu kätest nädala jooksul läbi käib. Numbrid tulid päris suured. Näiteks umbes 4000 zucchinit kui me veel Woolworth-i jaoks neid pakkisime. 1200 salatitaime, 3000 lehtkapsast. Kui poisid porgandeid pakkisid, siis ühe korraga pakiti pool tonni ja need on ainult kohalikele väikepoodidele. Päris suured numbrid, pole siis ime et pärast tööd ühtegi juurikat näha ja süüa ei taha.
Nüüd olen koju toonud maisi ja melonit, mida meil ka kasvatatakse. Varsti algab tsitruseliste hooaeg, siis saab kõhu apelsinidest ja mandariinidest täis süüa. 

Selleks korraks kõik!

Tsau!

Gingin pildid

Wayne-i pooleli olev maja. Plaanis on 5 toaline hoone. Sisse kolida plaanib ta sinna aga üksi, sest tütred on juba suured ja naisest lahku mindud.

Wayne loodab aasta lõpuks uude majja sisse kolida

Guilderton - koht, kus jõgi kohtub ookeaniga. Kahjuks pole vee värvide erinevust näha.

Moore river

Zucchinide korjamine - traktor sõidab ise edasi, meie kahekesi käime taga ning korjame zucchinisid.

Ben eelmainitut demonstreerimas.

 Esimesed kolm päeva käisin tööl oma tennistega. Päris rõve oli päev otsa märgade jalanõudega ringi tõmmelda. Mainisin siis oma probleemi Lyndale ja voilaa, päeva lõpuks olid mul jalad uhiuued metallninaga töösaapad. Ja ma ei pidanud nende eest ise maksmagi (vähemalt seni pole raha küsitud). Väärt olid teised lausa 130 dollarit, mis tekitaks minu tagasihoidlikkusse eelarvesse korraliku augu.

Zucchini põld. Kõrval on salatipeenrad ja kurgipeenrad.

 Praegu on erinevate aedviljadega kaetud umbes 2 hektarit maad. Mis tähendab minu jaoks seda, et tööd jagub.

Market City - Rekkad ootasid kauba laadmist. Tahaks ükskord mõne sellise elukaga sõita ka, väga vinged ja võimsad näevad välja.

Salatitaimede istutamine - istud traktori taga kahekesi (traktor sõidab jälle ise), mingi vidin teeb maasse augu ja sina muudkui topid salatitaimi maasse. Töö hakkab seljale, aga samas on palju kiirem ja lihtsam kui ilma masinata istutamine.

Ben ja Noel

Market City - ladu, kuhu läheb meie kaup.

Pakkisime zucchinisid

Zucchinide (suvikõrvitsa) protsess näeb välja järgmine:
Kõigepealt lähed hommikul esimese asjana neid korjama. Vili peab olema teatud suuruses, kui õigesti mäletan, siis vähemalt 13cm pikk. Kahtluse puhul on meil kaasas mõõteriist.Järgmiseks paned selle päeva saagi külmruumi ning alustad tööpindade ettevalmistamist, mis võtab olenevalt olukorrast umbes pool tundi. Kastid tuleb kokku panna, töölaud puhtaks pesta ja desinfitseerida, kaalud ja pakkeseaded valmis panna ning endale põll ette ja käed hoolikalt pesta ja desinfitseerida. Seejärel saad külmruumist zucchinid välja tuua (mõnikord on ette puhastatud, vahel pead aga vilju puhastama hakkama, mis tähendab automaatselt tööaja pikenemist) ja neid kaaluma hakata. Kuna Woolworth-i kaup peab olema kõrgekvaliteediline ning igal alusel peab olema vähemalt 505 grammi, siis võtab kogu protsess päris pikalt aega. Ühe aluse jaoks läheb meil Ben-iga umbes 3 tundi - euroalusel on 48 kasti ning igas kastis on 6 alust pakitud zucchinisid. Tavaliselt peame tegema 2 euroalust päevas ning seda umbes 3-4 korda nädalas.
Zucchinid, mis Woolworths-ile ei kõlba, paneme kastidesse, mis lähevad müügiks väiksematesse poodidesse. Nendes kastides on olenevalt zucchinide suurusest, kas 30 või 21 vilja. 21 siis kui tegemist on eriti suurte elukatega ja need lähevad tavaliselt kokkadele.
Pakkimise lõppedes läheb laadung tagasi külmruumi ja seejärel koristame ja paneme asjad kokku.

Pooleli olev zucchini alus Woolworthsi.

Zucchinid peavad olema puhtad ja ilma vigastusteda. Need on valmis kaalutud ja ootavad kiletamist ja sildistamist.

Mina tavaliselt kaalun ning Ben kiletab ja sildistab ning teeb vahel mulle kontrollkaalumist, sest see on ette nähtud.

Põlle ja juuksevõrguga usin kaaluja.

Minu uus elamine. Koha nimi on Neergabby ning asub Ginginist umbes 20km ning Perthist pooleteise tunni kaugusel.

Elutuba/lounge. Olemas on suur telekas ning DVD mängija, välised kõvakettad ning korralik audio süsteem. Vasakul on papagoi Pretty boy.

Kööginurk.

Maja kõrval on olenevalt hooajale ühes küljes kartulipeenrad või arbuusikasvatus.

Teisel küljel on sidruni-, apelsini-, mandariiniistandus. See hooaeg hakkab umbes kuu aja pärast, siis saan kõhu tsitruselistest täis süüa.

Elutuba teisest küljest.

Minu tuba. Pole ilmselgelt viitsinud veel oma suurt kotti lahti arutada.. Pole väga mõtet ka, sest siin ei ole erilist kostüümivalikut vaja.

Gingin

Esmaspäeval, 31.märtsil, sai Pam meid rohima Lynda juurde. Koht asus u 40km Beermullah-st. Seega sõitsime Patricku autoga tööle ja tagasi. Tööks oli porgandite rohimine. Algus u 6.30 hommikul ja tööd päevas 6 tundi. Palka saime mustalt – 15 dollarit tunnist ja vahe peal oli poole tunnine paus. Tööl polnud väga viga, aga umbes kolmanda päeva õhtuks oli umbrohust juba kopp ees, sest pidime hommikul tööl rohima ja siis õhtul 3 tundi Pam-i juures töötama, et tasa teenida oma seal elamine ja söömine.

Õhtuti istusime ja jutustasime kõik rõõmsalt koos. Mina, Pat ja Indi mängisime tüdrukutega palli ja nii need päevad läksid.
Kurb oli vaadata, kuidas Pam rabeles päevad läbi tööd teha, aga poeg Blayde ja Fee magasid lõunani ja hakkasid end liigutama vaid siis kui Pam-i koju oodata oli. Tihti aga ei juhtunud sedagi ja nii pidi Pam teatud asju ikka ise tegema.. nagu hobuste ja kanade söötmine vms. Katsusin nii palju aidata kui vähegi võimalik, sest Pam tegi meie jaoks nii palju ja nägi vaeva, et meil oleks seal hea ja kõhud täis.

Viimastel õhtutel tõin oma kaardipaki välja ja veetsime aega kaarte mängides – blackjack, pokker, ameerika, potikas – kõik sai proovitud. Asja juurde käis muidugi ka mõni õllepurk.
Kaks nädalat Pam-i juures sai väga kiirelt läbi.. Põhiliselt sai siis rohitud juurviljaaias ning viimastel päevadel ka natuke istutamist.

Neljapäeva õhtul helistas Lynda Pamile ja küsis, kas mind enda juurde tööle saaks. Talle olevat meeldinud see, kuidas ma endale sihte sean ja siis eesmärgi poole püüdlen. Ma küll ei tea, kuidas ta seda nägi ainult sellest, kuidas ma rohisin, aga tööpakkumisele ära ei öelnud. Pam oli küll sebinud nädalavahetuseks teisegi töö meile – lillede korjamine ja kastmissüsteemide korrastamine ning Bullsbrookist saime veel ühe tööpakkumise, kuid otsustasin Lynda kasuks, kuigi see tähedas seda, et pean edasipidi üksi hakkama saama. Ainsaks probleemiks jäi elamise ja auto puudus. Kuna Lynda tahtis mind enda juurde tööle üsna meeleheitlikult, siis leidis ta juba reedeks mulle elamise naabri juures. Käisime reedel pärast rohimise lõpetamist elamist vaatamas. Tegemist siis 5 toaga majaga, kus elavad Carol – 48 aastane üksik naine ning Wayne – Caroli eksmehe vend. Esmamulje tundus okei ning ütlesin, et kõik sobib. Alguses oli jutt, et rendiks maksan 100 daala nädalas, kuid Carol otsustas, et kui ma ise süüa teen, siis küsib vaid 50 daala nädalas. Ja see on VÄGA odav. Hostelites maksavad inimesed umbes 150 dollarit nädala eest ja peavad ise süüa tegema. Seega ülimeeldiv diil, sest mul on täitsa enda tuba.

Selleks et mina Lynda juurde tööle saaksin, pidi ta ühe tüdruku lahti laskma. Mul oli päris kahju kui see asiaat lihtsalt pärast tööpäeva lõppu minema saadeti. Loodan, et ennast sama saatus ei oota. Päris kurb oleks lihtsalt tööpäeva lõppedes teada saada, et jään tööst ilma.

Pidin küll nädalavahetuseks poistega tööle minema, kuid Lynda tahtis mind koheselt tööle, seega alustasin laupäeval, 5. aprillil, tööd orgaanilises farmis – Gingin Organics. Tööks on juurviljade pakkimine, korjamine, rohimine jms. Kasvatatakse suvikõrvitsat, lehtkapsast (on see õige nimetus?), salatitaimi, porgandeid, maisi ja olemas on viljapuud ning veel asju, mida ma lihtsalt hetkel tõlkida ei oska ja nimesid ei mäleta. Ühesõnaga tööd jagub küllaga.. Peamiselt on esimese nädala ülesanneteks olnud suvikõrvitsa korjamine ja pakkimine ning lehtkapsa pakkimine. Tööpäevad on olnud nii 9 tunni pikkused ja uimerdamiseks aega ei ole – koguaeg on kiirus taga. Töötan koos prantslase Ben-iga (Benjamin, 27). Esimesel päeval sain kogemuse suvikõrvitsate pakkimisega. Nüüdseks on asi enam-vähem käpas, kuigi vigu tuleb sisse. Nimelt on probleem selles, et kaup läheb müügiks ühte Austraalia suurimasse kaubandusketti, mis tähendab, et kvaliteet peab olema VÄGA VÄGA hea. See ei anna eriti ruumi vigadele, mis tahest tahtmata sisse tulevad. Esimesel päeval oli tööpäev 10 tundi, sinna sisse mahtus kaks 30 minutilist pausi.
Pühapäev oli vaba, mis andis võimaluse rohkem tutvust teha Caroli ja Wayne-iga. Neist aga hiljem.

Nädala alguses sain hakata pakkima lehtkapsast, mis on kordades lihtsam töö kui suvikõrvitsa pakkimine. Kui aega leian, siis teen ühe postituse kus kirjeldan oma tööülesandeid vähe täpsemalt ja panen pilte ka.

Teisipäeval, 8. aprillil, saadeti Woolworthist (suur kaubanduskett, kuhu meie pakitud suvikõrvitsad ja lehtkapsas läheb) kaup tagasi Market City-sse (suur ladu, kust asju edasi saadetakse). Põhjuseks oli see, et siltidel, mida pakendile paneme, polnud kirjas lause, et see on Austraalia toodang. Kolm sõna – Produce of Australia, põhjustas meile üsna suure tagasilöögi. Seega teisipäeva õhtul tuli Noel (Lynda mees) mind otsima (sest Austraalias ilmselgelt ei ole telefonilevi), et küsida, kas olen nõus Lyndaga öösel kell 3.30 minema Canning Vale-i Market Citysse ning kaubale uued sildid peale panema. Mis seal ikka – olin nõus. Seega ärkasin kell 3 öösel, et sõita poolteist tundi linna, seal 20 minutiga ühel euroalusel sildid ära vahetada, siis poolteist tundi tagasi sõita ja päeva peale veel sama teha ning seekord 3-l alusel sildid vahetada. Nagu kombeks on, siis asjad ei lähe nagu plaanitud.. Saime esimese aluse tehtud ning tulime koju tagasi ja tegime tööd edasi, kuni Lynda ütles, et me siiski ei pea minema uuesti tagasi, sest need 3 alust, mis me ootasime on ära kadunud. Segadust kui palju. Lõunal sain Noel-iga linna minna, et ajada korda oma panga asjad ning osta toit ja interneti jaoks midagi, seni kuni tema lapsed koolist peale võttis. Tagasi tulles läksin uuesti tööle paariks tunniks pakkima. Tegin kokku umbes 10 tunnise päeva ning õhtul öeldi, et ma ei pea järgmisel ööl uuesti öösel tõusma. Okei, läksin koju, puhkasin ja kell 8 õhtul helistas Lynda, et mine nüüd kohe magama, öösel peame ikkagi uuesti silte panema minema. Oijah, mis seal ikka. Seekord läksime kaubikuga, sest pidime väikepoodidesse kauba ka ära viima. Sildistamine läks kiirelt ning saime asuda kauba jagamisele. Lynda tutvustas mind kõigile ning kõik võtsid mind hästi vastu ja olid sõbralikud. Ühe poe eest pidime pool tundi lihtsalt surnuks lööma, sest poe avamiseni oli rohkem kui tund. Pärast kauba jaotamist pidime minema tühje kaste tooma suurde lattu. Siin on tööturvalisese reeglid väga ranged – ladudes liikudes pead koguaeg kandma helkurvesti ja liikuma sulle ette nähtud radu pidi. Kastilaos pidid autost välja tulema ja siis kohe liikuma värava taha ning seal püsima seni kuni forklifti (laaduri) juht sulle selleks märguande andis. Kastid peal, saime koju liikuma hakata. Seekord ei pidanud uuesti tööle minema, sest olime Lyndaga mõlemad üliväsinud pikalt töötamisest ja vara ärkamisest, mis tähendas et sain juba kell pool 11 koju puhkama. Jess!

Reedel alustasin nagu tavaliselt 6.30 hommikul. Ps! Tööl käin ma rattaga. Ühes farmis, mis jääb teel tööle, on 2 rotveilerit ja mis te arvate, keda nad ära süüa tahavad? Eks ikka mind.. Ma pole ammu ennast nii kiiresti liigutanud kui need 2 haukuma hakkasid ja minu poole jooksma. Kaebasin kohe Lyndale ära ja ta lubas midagi ette võtta. Reedel olin ikkagi väsinud ning tööpäev Ben-iga suvikõrvitsaid pakkides ei tahtnud kohe kuidagi edeneda ning lõpuks Lynda ütles, et minge kell pool neli koju, lõpetame pakkimise laupäeva hommikul.

Nii siis täna tegimegi. Lynda tuli hommikul appi pakkima ja avastas mitmeid vigu mida me Ben-iga teinud olime. Päris jama oli kui põhimõtteliselt iga asi, mida me teinud olime oli vale ning selleks et head töörütmi saavutada, pidime oma pakkimisjaamu umbes 5 korda ümber tõstma. Bossiga koos töötamine ei ole kunagi väga tore, koguaeg oli väga pingeline, aga saime hakkama. Päeva lõpus pakkisime veel lehtkapsast, mis võttis õnneks ainult 2 tundi aega, sest Lynda on ülikiire ja kolmekesi läheb see töö väga kiiresti. Seega saime juba pool üks koju. Päris pingeline esimene töönädal on olnud, loodetavasti läheb asi kergemaks kui süsteemid selgemaks saavad. Praegu on informatsiooni minu jaoks nii palju, mida kogu aeg meeles pidada ning rakendada, aga saan hakkama. Ainuke probleem on see, et Ben ei saa vahel inglise keelest hästi aru ning teeb asju valesti või ei tee üldse, mis tähendab automaatselt minu elu raskemaks tegemist või seda, et Lynda tuleb meiega pahandama. Eks oma osa mängib ka suur stress ning töökoormus, mille all bossid kannatavad ja meie kogenematus, sest mina olen nüüdseks seda tööd teinud ainult nädal ja Ben minust nädal rohkem.

Mis siis veel juhtunud on? Poistest – Patrick ja Indrek ei tea ma enam midagi. Mõtlen koguaeg, et helistan, aga päeva lõppedes olen üsna laip ja nii see kõne edasi lükkub. Reede õhtul olin Wayne-le kainekas ja astusime korraks ühelt peolt läbi. Hiljem käisime vaatamas, kuidas Wayne majaehitus edeneb.

Viimased päevad rohides pakkus Pat mul oma autoga sõita. Seega sain esimesed kogemused vasakul pool sõitmisel manuaalkastiga. Ei olnud hullu midagi. Lihtsalt pöördeid sooritades korrutasin endale, et pean vasakule jääma. Wayne autoga automaatkastiga oli kogemus juba olemas ja sõitsin nagu vana kala.

Üldiselt on elu üsna rahulik ja sündmustevaba. Ahjaa.. pühapäeva õhtul oli põnevust kui Carol sai kõne ühelt oma tütrelt, kes hüsteerias talle helistas. Nimelt oli tal mees kallale tulnud. Olukord tuli mulle igatahes väga tuttav ette.. Õnneks ei olnud midagi hullu.

Täna olen rahulikult võtnud. Wayne ja Carol läksid sugulaste juurde kihlumispeole ja mina sain terve maja enda kasutusse. Jee!
Enne kui Carol ära läks ütlesin talle, et mul on toas imelik lõhn. Umbes nagu surnud hiir oleks.. Carol siis kohe astus mul tuppa ja vaatasime voodi taha – tühjus. Carol tõsis mul madratsi üles ja pistis karjuma. Mul oli surnud hiir kahe madratsi vahel! Hehhehee, mina muidugi naersin kõht kõveras tema reaktsiooni üle. Hiljem Carol viskas nalja, et olengi kass (Kat või Cat nagu nad mind siin kutsuvad on tõlkes kass) ja püüdsin hiire kinni nagu kassile kohane. Nojah.. kassid pole mul küll lemmikud aga eks elan üle.

Siis saatis ühel päeval mulle keegi võõralt numbrilt sisuga: „Eestlane?“ Vastasin, et jah, kes küsib ja mispärast ning selgus, et kuulutuselt, mille olin Gingini poe seinale pannud, leidis see inimene mu nime ja numbri ning kuna nimi tundus väga eestipärane, otsustas mulle sõnumi saata. Vinge värk – eestlasi leidub ikka igal pool. Mai kuus on oodata siia kanti veel kolme eestlast, kes hakkavad Caroli alluvuses töötama ehk saan endale mõne tutvuse juurde, sest praegu pole mul siin väga omavanuseid, kellega suhelda.

Täna sain oma esimese payslip-i ehk palgalehe. 36 töötunni (4 tööpäeva) eest sain 626 dollarit. Palka saan siis 20 dollarit tunnis, sellest maksud maha on umbes 17,4 kätte. Kõige hullem pole, aga võiks parem olla. 20 on tavaline taks backpackeritele ja peaks vist olema miinimum. Õnneks mul raha väga ei kulu siin ning loodetavasti saan säästa, sest pean auto ostma endale.. Tööd teen ka üsna hea meelega, sest targemat nagunii teha ei ole ja töötunnid kuluvad alati ära. Palka saan iga nädal.

Jutt sai pikk ja segane aga vähemalt saate väikese ülevaate, kus olen ja millega tegelenud olen viimastel nädalatel. Kuna ostsin endale interneti ruuteri, saan nüüd rohkem inimestega suhelda ja loodetavasti postitan blogisse ka mõne pildi ja tihedamalt kui seni.

Päikest teile! (sest mul on juba üsna siiber sellest kuumast.. iga päev on 35 kraadi kuuma.. Õeeehhh..)

Kuu aega Austraalias ehk uued tuuled puhuvad!

Esmaspäev - Rääkisin Graeme-ga hommikul ja ta pakkus meile võimalust veel siia jääda. Neil on meile veel töid teha anda, aga samas lubasid sõprade/naabrite käest küsida, kas me nende juurde tasu eest saaksime tööd tegema minna. Kui neile nüüd uued tegelased teada ei anna, et tulevad ja me enne täiskohaga töd ei saa, siis jääme siia edasi kindlasti.
Tööks olid kivid. Kalevipoja tunne on juba. Õeh..

Teisipäev – kes arvab, et tööks oli kivide tassimine, saab ennast õlale patsutada. Õnneks ei saa seda tööd päev otsa teha, sest juba kell 10 hommikul on päikese käes tööd teha täiesti piin. Õhtul läksime linna frisbee-t mängima. Ülivinge oli. Ma poleks uskunud, et ma suudan 2 tundi järjest joosta, aga võta näpust! Kuna ma olen õnnetusehunnik, siis võite kaks korda arvata, kes kukkus nii et kere sinine on? Seal pargis on mingi imelik muru ja see oli nii libe, et kokkuvõtteks oli mul „Mats! Ja maa ühendus!“ situatsioone kuskil 5. Mis seal ikka, mäng vajas mängimist. Meid oli mängimas kuskil 30 inimest ehk tekkis 4 meeskonda. Punkte keegi ei loe. See on täpselt see koht, kus öelda: „Tähtis pole võit, vaid osavõtt!“. Pärast mängu käisime jälle India restos söömas ja hiljem baaris. Tutvusime jälle mitmete toredate inimestega. Nende seas oli jälle üks rootslane ja päris mitu kohalikku. Igati vinge päev!

Kesknädalal lubasin endale pikemat und kui tavaliselt. Ärgates avastasin, et veidi (loe: päris jõhkralt) kange on olla ja lihased on seal, kus ma ei teadnud, et nad olla võivad. Tööks oli? Kivide vedamine... Ütleme nii, et see Kalevipoja mängimine on muutunud maru tüütuks. Kahjuks jätkub seda tööd veel mitmeks päevaks, sest seda saab teha hommikul kuskil tund või 2. Kes kannatab, see kaua elab, ah?! Päeva peale tegime toas tööd ja koristasime ehitussodi kui ilm juba jahedam oli. Meg üllatas mind ka jutuga, et kuigi meid taheti nädalavahetuseks Pauli juurde tööle, jääb see ära. Põhjuseks Pauli endise naise vastumeelsus meid omapäi nende juurde tööle jätta. See eksnaine tundub üldse selline, kes on harjunud oma rahapataka otsas istuma ja iga lisa kupüüri järel muutub üha ihnemaks ning kadedamaks. Meie sellepärast oma pead norgu ei lasknud. Õhtul öeldi veel, et saame neljapäeva vabaks, sest Meg ja Graeme lähevad kuhugi ära ja selle asemel teeme nendega hoopis laupäeval tööd.

Neljapäeval panime poistega kotid kokku ja läksime terveks päevaks randadesse aega viitma. Kokku käisime vist 4-s rannas Rockinghamist kuni Fremantle-ni välja. Väga ilus oli kõik ja esimene rand oli ülimõnus, sest olime seal peaaegu ainsad ujujad. Sain kinnitust, et ookeani vesi on märg ja soolane.

Olime farmist kaasa võtnud grillvorstid ja kuna rannas on üldkasutatavad grillid, tegime endale hotdoge. Kahjuks jäime mõnest vorstikesest ilma kui grillile selja pöörasime – kajakad tahtsid ka süüa. Rannas oli veel duširuum, mis Pat-i arvates on üks parimaid. Nimelt elas ta mõnda aega oma autos ja ärkas igal hommikul uues rannas. Isegi siis kui me grillisime, tulid ühed bäkkerid hipibussiga ja käisid pesus.

Vaatasime Penguin Island-it e saart, kus saab näha pingviine. Lähedal on võimalus ujuda delfiinide ja haidega.

Päikeseloojangu ajal käisime Fremantle-s, mis on ajalooline koht. Ja rohkem kunstiinimeste pärusmaa. Meenutab natuke Tartut, kus kõik on rahulik ja mõnus. Päikeseloojangut ma muidugi pildile ei saanud, sest siis kui võiks kaamera kaasas olla, jätan ma selle otseloomulikult autosse. Ahjaa.. Imelik oli see, et enamik kohti olid suletud juba kella 5st. Arvestades nende asukoht – rand ja turistikeskus, siis minu arvates oleks just mõnus õhtul jahedas seal kandis istuda ja lõõgastuda, aga ju siis nende meelest see ei ole nii hea mõte.

Õhtu lõpetuseks käisime rahvastepalli mängimas. Mängud lõppesid aga üsna kiiresti ja kella 10ks olime juba kodus.

Neljapäeva öösel ärkasin selle peale, et müristas. Kohale jõudis kauaoodatud vihm. Põõnasin kella seitsmeni ja ärgates oli päris jahe olla. Tuul, mis oli tugev juba siis kui me õhtul koju jõudsime oli öö jooksul veel tugevamaks muutunud ja meie varjualuselt katte pealt kiskunud. Elekter oli ära ja ilm oli jahe. Päeva peale läks ilm õnneks soojemaks ja mul õnnestus oma Austraalia esimene päikesepõletus saada kätele. Ilmselgelt pettis tuul ära ja seekord korjasime kive ka 5 tundi järjest. Aga vähemalt kui ära paraneb, siis olen ilus pruun ja päike vast ei võta nii hullult enam ära. Eks näe!

Päeval pikutasin punkris ja kui välja tulin, siis Meg ja Graeme olid ära läinud. Okei.. Küsisin siis teistelt et mis värk on, mõtlesime et äkki läksid poodi või kuhugi, sest meile ei öeldud ju midagi. Hiljem saime teada, et nad käisid Meg-i poja juures. Selles suhtes oli nõme käitumine, et elekter oli ära ja söögiga kitsas ja nemad lasevad lihtsalt jalga. Õnneks oli meil generaator ja pliit töötab gaasiga. Õhtul vaatasime veel filmi ka. Või noh, mina ja Pat vaatasime, sest Indrek jääb iga viimase kui filmi ajal magama.

Laupäev oli tööpäev, sest üks päev oli nädala sees ju vaba. Kui alguses oli jutt, et teeme tööd pererahvaga koos, siis mis te arvate, kuidas asjad tegelikult läksid? Otseloomulikult tegime ainult meie asju, sest nende päevad seisnevad youtube-ist oma vandenõuteooria filme vaadates ja niisama ringi surfates. Üleüldse on neil väga nõme suhtumine. Alguses ma ei pööranud väga tähelepanu kui nad ütlesid naljaga (?) kui sõbrad külla tulid, et näe, me saame puhata kui orjad (meie) töötavad. Praeguseks on aga näha, et nende suhtumine ongi selline. Meg istub päevad läbi arvutis, väites et kirjutab oma raamatut/teeb uurimustööd/tegeleb internetipoega ja Graeme töötab pool tundi garaažis, 2 tundi istub arvutis siis jälle arvutis. Ja õhtul enne õhtusööki lahjendavad kahepeale 2 pudelit veini paari tunni jooksul. Nii need päevad neil mööduvad KUI nad kodus on. Paar korda nädalas käivad nad veel mingitel loengutel, kus neile veel rohkem ajupesu tehakse.

Sel päeval mainiti ka, et meil on võimalus paariks päevaks Pam-i juurde appi minna. Meile sobis, sest Pam on äge ja saaks neist hulludest natuke puhkust.

Pühapäeva hommikul aga pakuti juba võimalust 2 nädalat jääda. Alguses pidi Pat maha jääma, aga lõpuks otsustas ta ikka kaasa tulla. Ja nii me pakkisime KÕIK oma asjad kokku, sest võib-olla ei ole meil enam Meg-i ja Graeme juurde üldse asja.. Elame, näeme.

Pam elab Bullsbrook-ist tunni aja kaugusel, Gingin-ist edasi. See koht on veel kaugemal tsivilisatsioonist kui Fantastic Farms. Lähim naaber on 3km kaugusel. Siin elavad Pam-i poeg Blade (Blaine?), tema girlfriend Fi ja Fi lapsed Tia ja Tina?. Ei jää need nimed kohe üldse meelde mulle..

Blade on 26, Fi 32, Tia 7 ja Tina 10. Tüdrukud on tõsised energiapommid ja väikesel tirtsul jutt jookseb koguaeg. Pärast esimest õhtut oleme võtnud missiooniks neid võimalikult palju ära kurnata kui nad koolist tulevad, sest muidu nad ajavad hulluks kõik.

Pererahvas on hästi tore esimese kahe päeva seisuga. Nad on naljakad ja sõbralikud. Pam isegi ütles meile, et me peaks rohkem lärmi tegema, sest võrreldes nendega oleme me väga vaiksed.

Farmis on hunnik loomi ka: 3 hobust – 1 on pime, üks on invaliid ja üks kõlbab ratsutamiseks; 2 koera – väike šnatutserikutsikas Jules ja Indi; 4 kassi ja kanad.

Mina ja Pat saime elamiseks karavani ning Indrek sai ööbima Pam-i töötuppa. Pühapäeva õhtu veetsime jutustades ja õlut juues. Pam on otsustanud, et ma olen tema drinking buddy (joomasõber), sest ma joon temaga sama marki õlut ja noh, olgem ausad, ma joon rohkem kui poisid kokku :D Sest nemad joovad max 3 purki kahe peale. Mina aga arvan, et kui õlle tasuta kätte antakse, siis pärast kuuma päeva tuleb võimalus ära kasutada.

Esmaspäeval ärkasime vara, sest siin läheb veel kuumemaks kui Bullys päeva peale. Alustasime Pam-i juurviljaaias rohimisega. Umbes 2 tundi kakkusime poistega 4kesi käsitsi maltsa välja kuni kõigil kopp ette viskas ja Blade tõi bobcati välja. Tõmbasime bobcatiga terve 10cm pinnast välja ja siis tõmbasime maltsa sealt lahti. Töö sai tehtud nagu naksti! Ainult, et seda ei tohi Pamile mainida, kes meile bobcati kasutamise eest aiamaal kindlasti üle küüru annaks. Sellega sai meie tööpäev läbi kah, ülejäänud päeva istusime varju all ja jutustasime niisama. Ahjaa, kuna meil on siin rallimehi, siis mõtlesime, et küll oleks äge siia liiva sisse mingi rada teha. Mõeldud – tehtud! Pat läks oma väikese äbarikuga taha, kus oli rohkem lahtist liiva ja jäi naksti põhjale kinni. Kui ta seda 4-veolisega välja tõmbama läks, siis suutis selle ka sinna sisse kaevata. Meil oli nalja kui palju. Õnneks sai mõlemad välja üsna kiiresti. Õhtul kui tüdrukud koju tulid, mängisime ühiselt palli ja juba oligi õhtusöögi aeg. Kuna õhtust sööme kuskil 8 ajal õhtul, siis pärast kõhu täis saamist on kõigil hull uni ja kella 10 aeg oleme juba kustunud.

Siin tuleb ette vaadata, et mõne mao otsa ei koperda. Blade on aiamaal 2 korda Western Browni näinud, kellega ei taha vist keegi kohtuda. Ja kuna ümbruses on soo, siis on neid seal päris palju. Aeda tulevad nad selle pärast, et seal on niiske ja taimede all saab varjus olla. Mina igatahes loodan, et ei pea ühtegi nägema.

Teisipäeval jätkasime rohimist. Kuna meil on päevas ainult 5 tundi tööd vaja teha, siis otsustasime, et teeme u 3 hommikul enne kui kuumaks läheb ja ülejäänud õhtul. Täna on vihma võimalus ka ja no, ei saa mainimata jätta, et siin kandis oodatakse vihma ikka väga-väga! Mina olen õnnelik isegi siis kui on pilved, sest see teeb päeva juba mõnusamaks. Kuum on ikka, aga talutavam.

Eelmisel nädalal frisbee-t mängides nägin ühte aussie kutti, kes kasutab võimalust ja läheb samamoodi nagu me siin oleme (töö-ja puhkuseviisaga) Rootsi aastaks. Esimene austraallane, kellest ma tean, et seda võimalust kasutab. Pole varem isegi lugenud ühegi kohta. Sest olgem ausad.. euroopas on bäkkerite palju raskem tööd leida kui siin. See kutt plaanib alguses Stockholmis olla ja siis võimaluse korras Norra tööle minna.

Siin farmis ei ole ka absoluutselt telefonilevi. Õnneks on wifi, mis pole küll kõige kiirem, aga ajab asja täitsa ära.

Esimeste päevade üldmuljed on väga mõnusad – koht on äge, inimesed toredad ja süüa saab hästi. Mis elult veel tahta? Noh.. palka tahaks ka töö eest, aga see on ka ainuke asi.

Pat-i pool karavanist

Minu tagasihoidlik kodu

Ümbrus uues kohas.

Meie karavan

Põhiline elu käib siin kuuri all. Seal on kööginurk ja söögilaud, vasakule seina taha jääb Pam-i tuba, telekatuba ja Indreku magamisas.

Väike varjualune. Eriti mõnus on kuuma ilmaga istuda seal, sest vasakult ülevalt jookseb voolik, kust tuleb"uduvihma".

WC on veel huvitavam kui eelmises kohas. Seekord puudub isegi katus. Haha :D Aga noh, asjal olles saab hobuseid vaadata.

Hobuste aed ja kanad on ka seal.

Juurviljaaed.

Jules, väike monstrum.

Pat näitab oma oskusi (või nende puudumist :D)

Jules ja Indi

Kes ennast sisse kaevab, peab ise välja ka kaevama!

Tia, energiapall!

Selleks korraks lõpetan!

Katre.